Kas valge kittel teeb arsti targemaks?

Inimese riietuse, eriti aga vormirõivastuse mõju on juba pikka aega uuritud. Ammugi on tähele pandud, et ostjad eelistavad pöörduda hästi riietatud müüja poole, korrektselt riietatud ja heade kommetega üliõpilast peetakse aga nutikamaks.

Kuid selline mõju ei ole ainult vaatlejale, vaid ka vastava riietuse kandjale endale. USA psühholoogid Hajo Adam ja Adam Galinsky on selle fenomeni selgitamiseks võtnud kasutusele mõiste „enclothed cognition“, mis tõlkes kõlaks ehk „riietatud tajumine“, mis tähendab seda, et meie suhtumine ümbritsevasse maailma on mõjutatud riietusest, mida me kanname.
Eriti selgelt tuleb see fenomen esile valge arstikitli juures. Ühes eksperimendis palusid Adam ja Galinsky nimetada katsealustel kiires järjekorras värvide nimetusi nagu „punane,“ „sinine“, „roheline“ jne. Kuid sõna enda asemel pidid katsealused nimetama taustavärvi, millele sõna oli kirjutatud. Selline test paneb aju tugeva stressi alla, sest roosakas „sinine“ või roheline „kollane“ löövad tavataju segamini. Kuid katsealused, kes kandsid eksperimendi ajal valget arstikitlit, said palju paremaid tulemusi, nende veaprotsent oli poole väiksem kitlita katsealuste omast. Huvitaval kombel toimis see efekt ka vastupidiselt. Kui arstikittel asendati lihtsa maalri kitliga, langesid ka tulemused. Seega ei tee arstikittel ühtegi tohtrit targemaks, küll aga suurendab tublisti selle kandja enesekindlust, usku oma teadmistesse ja võimetesse. Kui aga lisaks viskab tohter kaela ümber efektse, läikivate haradega ja kullatud kuuldetoruga voolikstetoskoobi – no nii geniaalne arst, et minesta või ära! Seevastu põetajate ja medõdede vormiriietus on sageli tehtud sinisest materjalist, sest arvatakse, et see värv rahustab ja julgustab ning näitab, et tegemist on heatahtliku töötajaga.

Siinkohal üks huvitav näide elust enesest. Üks mu tuttav mees tunnistas, et ta on nõus tegema vähetasuvat medõe (me ei ütle ju medvend?) tööd ainuüksi selle nimel, et saab panna selga sinise kitli! Vaat siis, kuhu koer on maetud! Edevuse ja auahnuse väljaelamise nimel on inimene valmis tegema madalapalgalist tööd ainuüksi kitli värvi pärast. Aga võib-olla õpib nii mõnigi arstiks, et saaks kanda valget kitlit? Või vaadakem politseinikke ükskõik, kas Berliinis või New Yorgis – eriti aga Tallinnas. Oi, kuidas eriti eesti võmmidele meeldib ennast kõikvõimalikke kulinaid täis riputada, nagu läheksid nad sõtta poole maailma vastu.
Siinkohal teeme ühe väikese lüürilise kõrvalepõike. Uuemast ajast on teada mitu juhtumit, kus ilma igasuguse erihariduseta aferist on töötanud aastaid perearstina, ilma et keegi oleks kordagi kahtlustanud, et tegemist on suliga. Austrias töötas üks mees, kellel oli vaid rahva õhtuülikooli diplom 18 aastat perearstina, enne kui asi avalikuks tuli. Kusjuures patsiendid olid temaga väga rahul! Siit moraal – isegi kompetentsust on võimalik valges kitlis näidelda, ja sealjuures – mis eriti üllatav – väga edukalt! Muide, üheski ülikoolis pole teaduskonda, kus õpetatakse ministri või diktaatori ametit. Kuid ometigi on igat masti tegelinskid nii ministri kui diktaatorina suurepäraselt hakkama saanud. Nikita Hruštšov polnud üldse koolis käinud, kuid ometigi sai temast NLKP peasekretär ja peaminister… Hitler lõpetas kõigest neli klassi…
Muide, juba väga vanal ajal teati, et inimese mõjukust suurendavad märgatavalt tema ametiseisuse juurde kuuluvad aksessuaarid ja mõjukad võimusümbolid. Vaaraod kandsid koolutatud jumalahabet, peaehet või topeltkrooni, käes aga oli neil sau ja kärbsepiits. Näiteks Tutanhamonil oli kuldne jaanalinnusulgedega kärbsepiits…
Erariietes hilisel tunnil oma magamistoas rammusat praadi vitsutav öömütsiga, paksuvõitu ja paljajalu kuningas ei avalda küll mingit mõju. Hoopis teine mulje jääb temast aga siis, kui ta istub rikkalikult kaunistatud troonisaalis nikerdatud ja kullatud troonil, seljas uhke kuldsete kaunistustega rüü, peas kalliskividest sädelev kroon, ühes käes skepter ja teises riigiõun. Tahad või ei taha, põlved lähevad sellist hiilgust nähes nõrgaks!

Enne Teist maailmasaõda kandsid ka välisministrid (Näiteks Molotov ja Ribbentrop) ja suursaadikud ametlikel vastuvõttudel – erinevalt teistest ministritest – univorme, mis tänapäeval oleks üsna kentsakas vaatepilt.
Muide, univormiefektiga oskasid natsid suurepäraselt arvestada. Hitler pani kogu Saksamaa vormi kandma, kõditades sel viisil väga osavalt inimeste edevust ja auahnust kõige õrnematest kohtadest. Kõikvõimalike elukutsete esindajatel olid seljas efektsed univormid – alates postiljonidest ja teetöölistest kuni kõrgete sõjaväelasteni välja. (Univorm oli isegi Hitleri lemmikskulptoril Arno Bekeril!) Efektne ja pilkupüüdev univorm oli ka Hitlerjugendil, rääkimata kõikvõimalikest tööteenistustest. Aga kuidas see lihtsa teetöölise enesetunnet tõstis, kui ta uhkes vormis tänavale astus – selg läks sirgemaks, samm muutus reipamaks! Kas talle univorm ka tarkust juurde andis on muidugi iseküsimus.
Teeme loo lõpetuseks ühe väikese lüürilise kõrvalepõike. Juba Vana-Egiptuses panid valitsejad ja vaimulikud tähele, et kui muusika mängima hakkab, lülitub inimese kriitiline mõtlemine välja. Ja mida suurem juhtub olema mingit protsessiooni jälgiv rahvahulk, seda sõgedamaks nad „muusika saatel” lähevad. Seda igivana fenomeni kasutasid väga oskuslikult ära natsid. Ülevalt kõlavate marsside mõju puhkpilliorkestrite esituses mõjus kõikvõimalikel natside üritustel kohalviibijatele lausa narkootiliselt.

Kui ikka puhkpilliorkester alustas  forte fortissimo natside põhimarssi „Horst Wessel Lied” ja kõlas esimene stroof
Die Fahne hoch!
Die Reihen fest geschlossen!
SA marschiert
Mit ruhig  festem Schritt…

No siis muutus meel kohe ülevaks, tuju läks heaks, samm kergeks ja usk füüreri juhivõimetesse tõusis mõõtmatutesse kõrgustesse!

Tunnuspildil: Edeva tohtri edevuse tipp – kullatud kuuldetoruga voolikstetoskoop. Parem võiks tohtril mõistus kullast olla!

©Peter Hagen