Kas sa tunned oma tumedamat poolt?
Igas inimeses on varjul sadist, diktaator, kuulekas käsutäitja ja vastutustundetu kaasajooksja. Psühholoogid on üritanud leidlike, kuid samas julmade eksperimentide abil avada inimese loomuses peituvat tumedamat poolt. Sellised katsed on sageli eskaleerunud inimeste piinamiseks. Nii mõnedki katsealused on saanud eluaegse psühhotrauma…
Pool aastat kiusati halastamatult ühteteist orvuks jäänud last – ikka teaduse nimel. „Sinu keel pole normaalne,“ kordasid hooldajad ühtelugu, „sa kokutad!“ Isegi siis, kui lapsed üldsegi ei kokutanud, öeldi neile: „Sa pead selle kohe lõpetama! Ära ütle midagi, mida sa õigesti välja öelda ei suuda!“ Iga kõnedefekti eest karistati.
Selline jõhker eksperiment pandi toime 1939. aastal ühes orbudekodus USA-s Iowa osariigis. Julma eksperimendi korraldanud psühholoogid tegid seda omaenese suurele tarkusele tuginedes õilsal eesmärgil. Nad tahtsid tõestada, et kokutamine pole saatusest, vaid päritud häire, seega ravitav. „Ravijate“ grupi juht Wendell Johnson oli ise suur kokutaja. „Teaduslik“ eksperiment kukkus kolinal läbi: katsealused lapsed jätkasid kokutamist, ja veel tugevamini. Ja mis kõige halvem: mõned enne eksperimenti terved olnud lapsed hakkasid samuti kokutama. Osa lapsi aga ei tahtnud aga enam üldse rääkida. Uurijatel õnnestus tõestada, et kokutamine on päritud häire, kuid nende kahtlane eksperiment ei teinud kedagi terveks, vaid tegi terved haigeks. Kui psühholoogid lõpuks ka ise oma viga märkasid, oli liiga hilja. Nad olid lastele tekitanud eluaegse psühhotrauma. Laste enesehinnang oli hävitatud.
Hiljem hakati seda eksperimenti nimetama „monstrumuurimuseks“. See polnud inimese hinge uurijate esimene ega viimane ämbrisse astumine. Ikka ja jälle kiusasid ja piinasid psühholoogid neid usaldanud inimesi. Tõsi, sel viisil õpiti tundma inimese psüühika varjatud külgi. Kuid kooliraha hind oli kõrge, ruineerides paljude katsealuste psüühika.
Inimkatsetel on pikk ajalugu, vee pikem kui loodusteaduste oma. Asi sai alguse juba vanas Egiptuses. 7. sajandil eKr tahtis vaarao Psammetih I (valitses 664–610 eKr) välja selgitada, milline on inimeste ürgkeel. Ta laskis vastsündinuid üles kasvatada, ilma et keegi oleks nendega rääkinud. Üks lastest ütles leiva kohta früügiakeelse sõna „bekos“, mille peale vaarao pidas inimeste ürgkeeleks Früügias (Anatoolia keskosas paiknenud maakond) räägitavat früügia keelt. Tegelikult, nagu kirjutavad sellest katsest hilisemad kroonikud, oli keegi teener lapsele selle sõna selgeks õpetanud. Võimalik, et sel viisil päästis teener ka lapse elu.
Preisimaa kuningas Friedrich II (1712–86) üritas sama katset korrata: ta laskis emadel lapsi imetada ja pesta, kuid keelas igasugused hellitused või rääkimise. Keiser oli põnevil: kas lapsed hakkavad rääkima heebrea keelt? Või kreeka keelt? Või ladina keelt? Mitte midagi taolist. Lapsed surid. Nende hukkumine on tõsiseks hoiatuseks: inimene ilma hellitusteta mandub või koguni hukkub.
Inimkatsed surmavate tagajärgedega – sellist asja ei saaks tänapäeval enam keegi endale lubada. Kuid isegi inimõiguste tunnustamise ajastul pole eksperimentaatorid mitte alati olnud katsealuste suhtes säästvad.
1960. aastatel kiiritasid ameerika teadlased kriminaalvange radioaktiivse kiirgusega. Aastatel 1945–1962 saadeti USA-s noori sõdureid kas Nevada kõrbesse või Bikini atollile Vaikses ookeanis. Ühtekokku veerand miljonit sõdurit pidid viibima maapealsete tuumakatsetuste ajal plahvatuse epitsentrist kaugusel, mis seadis ohtu nende elu ja tervise. Neid julmi eksperimente oli USA sõjaväelisele juhtkonnale tarvis selleks, et uurida radioaktiivse kiirguse mõju inimese organismile. Alfredo Bautista võttis sõdurina osa tuumakatsetusest 1951. aastal. Kõigest veerand tundi pärast plahvatust pidid sõdurid marssima plahvatuse epitsentrisse. Samal ajal olid ettevaatlikud teadlased varjul betoonpunkris. Keegi ei tea täpselt, kui palju Ameerika sõdureid haigestus pärast tuumakatsetusi kiiritustõppe. Paljud haigestusid hiljem luuvähki, leukeemiasse või põdesid elu lõpuni mõnda muud kroonilist haigust.
1930-ndatest kuni 1970-ndateni jätsid USA riiklikud uurijad vaesed süüfilisehaiged ravita, et jälgida haiguse kulgu. Selliseid näiteid võiks tuua veel palju, kuid piisab neistki.
1920-ndatel oli psühholoogia veel n-ö lapsekingades. Sigmund Freud kirjutas oma patsientidele välja kokaiini, selle asemel, et neid analüüsida.
Ameerika uurija John Watson aga üritas tõestada, et hirm on mitte kaasasündinud, vaid elu jooksul omandatud tunne. Nii üritas ta ühe kaastöötaja 11-kuusele pojale hirmu õpetada. Kõigepealt näitas ta beebile, keda ta nimetas „väikeseks Albertiks“, mängukoera, -rotti, -jänest, karusnahkset kasukat ja puuvillapalle. Hirmust mitte jälgegi. Siis lõi Watson iga kord, kui ta väikesele Albertile midagi näitas, tema pea taga haamriga vastu metallplaati. Albert hakkas selle löögi heli nii kartma, et ta ainuüksi mänguasju nähes käed silmade ette pani ja nuttes eksperimendilaualt maha ronis. Watson oli rahul ja üritas siis last jälle hirmust võõrutada, kuid see tal ei õnnestunud, sest ta vallandati afääri pärast ühe sekretäriga. Alberti identiteet pole teadmata, kuid võib-olla elab veel kusagil Ameerikas 90-aastates rauk, kes satub paanikasse ainuüksi puuvillapalle nähes.
Saksa natsionaalsotsialism oli erakordselt julm massipsühhoosi eksperiment ja parim tõend selle kohta kui laastav võib psüühiline surve olla. Kuid natsionaalsotsialismi lühike ajalugu äratas uurijates uudishimu ja tekitas soovi korraldada veelgi julgemaid eksperimente, mis demonstreeriks autoriteedi mõju kuulekusele. Kõige kuulsamaks sai USA psühholoogi Stanley Milgrami (1933-1984) 1961. aastal – varsti pärast sõjakurjategija Adolf Eichmanni üle korraldatud kohtuprotsessi algust – korraldatud eksperiment. Milgram tahtis uurida autoriteedi, (kuritegelike) käskude ja kuulekuse mehhanisme. Idee selliseks katseks sai Milgram ameerika psühhiaatrilt Jerome D. Frankilt, kes juba 1944. aastal püüdis välja selgitada, millest kuulekus sõltub. Ta palus katseaalustel süüa 12 maitsetut keeksi. Grupile öeldi, et mageda keeksi söömine on teaduslikult hädavajalik. Ainult 10 protsenti katsealustest keeldus keeksi söömast.
Kõige kurikuulsam eksperiment viidi läbi Yale’i ülikoolis. Sealjuures pettis Milgram oma katsealuseid, tehes neile selgeks, et nad on kõigest ühe õppeeksperimendi assistendid. „Õpilane” seoti tooli külge kinni ja „õpetaja” võttis koha sisse elektrigeneraatori puldi taga. „Õpilase” ülesandeks oli igas seerias pähe õppida suur hulk paarideks ühendatud sõnu. Karistuseks oli aga elektrilöök. Seejuures pidi iga järgmise eksimuse puhul löök olema tugevam kui eelmine. Nõnda 15 voldist kuni 450 voldini…
Katseisikud uskusid, et iga vale vastuse korral sai õpilane päriselt elektrilöögi. Pärast seda kui katses osalejad olid üksteisest eraldatud, seadis „õpilane” valmis magnetofoni, mis oli ühendatud šokigeneraatoriga, mis mängis eelnevalt lindistatud häälitsusi vastavalt šoki tasemele. Kui voltide arv suurenes, hakkas „õpilane” vastu seina peksma ja oma südame seisundi üle kurtma ning lõpuks lakkas igasugune heli. Kui 75 voldi juures eksija üksnes karjatas, 120 juures hakkas ägedalt protestima, siis 185 volti pani „õpilase“ meeleheitlikult röökima ja ta nõudis, et elajalik katse kohe lõpetataks. Sel hetkel soovis enamik katseisikutest katse peatada ning kontrollida, kas „õpilasega” on kõik korras. Mõned katseisikud lõpetasid 135 voldi peal ja hakkasid kahtlema eksperimendi eesmärgis. Enamus jätkas, kui neile kinnitati, et nad ei vastuta tagajärgede eest. Mõned katseisikud hakkasid närviliselt naerma ja neis väljendusid ka muud tõsised stressi märgid hetkel, kui nad kuulsid „õpilase” karjeid. Kui katseisik tahtis vahepeal eksperimendi lõpetada, siis eksperimentaator julgustas teda jätkama. Kui katseisik vaatamata sellele jätkata ei soovinud, siis eksperiment peatati. Teisel juhul peatati katse pärast seda kui katseisik oli „õpilasele“ kolm korda järjest 450-voldise elektrišoki andnud.
Milgram tahtis näha, kui kaugele katsealused oma ülesande täitmisel lähevad. Valu teesklev „õpilane“ väänles ja karjus valust. Katsealused aga jätkasid külmavereliselt nupule vajutamist isegi siis, kui neid oli hoiatatud, et piinatav õpilane on nõrga südamega. Kui mõni katsealune hakkas kõhklema, tuletas Milgram talle tungivalt tema „kohust“ meelde. Pea kõik kuuletusid. Kaks kolmandikku katsealustest olid valmis andma õpilasele tugeva elektrilöögi – ja seda inimese käsu peale, keda nad isegi ei tundnud! Milgram äratas neis „väikese Eichmanni“, nagu üks kommentaator märkis. Sama katset korrati hiljem umbes 40 riigis: USA-s Princetonis, LAV-is, Austraalias. Saksamaal Münchenis – endises natsionaalsotsialismi pealinnas – oli katsealuseid kuulekaid käsutäitjaid tervelt 85 protsenti!
Milgrami skandaalne eksperiment kutsus esile ägedaid diskussioone. Ta oli oma katsealustele tekitanud sellise stressi, et mõned neist said püsiva psühhotrauma. Erialaspetsialistid reageerisid erinevalt: USA American Association for the Advancement of Science autasustas 1964. aastal Milgrami sotsiaalpsühholoogia kategoorias, Ameerika psühholoogide liit aga heitis ta terveks aastaks oma ridadest välja. Nimekas Harvardi ülikool aga kõhkles tema küsitava väärtusega eksperimendile hinnangut andmast.
Milgrami tekitatud skandaal oleks pidanud olema uurijatele tõsiseks hoiatuseks, kuid ohtlik mäng psüühiliste eksperimentidega läks edasi. 1966. aastal tegi ameerika psühhiaater Charles Hofling eksperimendi ühes haiglas. Ta kasutas selleks valearste, kes tegid medõdedele korralduse süstida patsientidele üledoos ohtlikku medikamenti. Õed olid varmad kuritegelikku korraldust täitma. Kuigi nad olid rasketest tagajärgedest teadlikud, olid nad kohe valmis ohtliku süsti tegema, kui mitte katse korraldajad poleks neid palatiuksel kinni nabinud ja neile eksperimendi tegelikku eesmärki selgitanud. Nii see kui ka Milgrami eksperiment näitavad täiesti selgelt, kui palju pimedat ja nõmedat kuulekust inimeses peitub. Muide, rumalad inimesed armastavad lõpmatuseni korrata: „Käsk on vanem kui meie!“ Järelikult tuleb käsku täita, olgu see kui kuritegelik tahes!
Taoliste sadistlike psühholoogiliste inimkatsete tipphetkeks oli kahtlemata kurikuulus Stanfordi vanglaeksperiment 1971. aastal. California psühholoogid tahtsid uurida vangide ja ülevaatajate mõttemaailma, tundeid ja suhtumist. Eksperimendi juht, Stanley Milgrami endine koolikaaslane Philip Zimbardo valmistas eksperimendi hoolikalt ette. Ta valis 70 kandidaadi hulgast välja 24 meesüliõpilast. Salajase mündiviskamisega valiti välja vangid ja valvurid. Kes tõmbas vangi loosi, arreteeriti otsekohe ja suleti selleks spetsiaalselt Stanfordi ülikooli psühholoogia instituudi keldrisse ehitatud vangikongi. Nime asemel oli neil nüüd ainult number. Igal hommikul pidid nad oma väikesest kongist ilmuma välja loendusele. Iga detail oli tõetruu, isegi vangivalvurite univormid ja vangide riietus.
„Kuna ma olen patsifist ega ole agressiivne inimene, siis ei kujuta ma endale ette, et võiksin teist elusolendit vangis hoida või halvasti kohelda.” Nii kirjutas enne eksperimendi algust oma päevikusse Stanfordi ülikooli intellektuaalne, psüühiliste häireteta, kuritegevusest ja narkomaaniast puutumata terve meesüliõpilane. Ta ei tundnud iseennast!
Katse esimesel päeval ei võtnud keegi uut rolli tõsiselt. Oli see ju pingelise õppetöö vahel väikese päevatasu (15 dollarit) eest kõigest „süütu mäng”. See mis siis juhtus, šokeeris kõiki asjaosalisi. Eksperimendist sai julm tõelisus. Ülevaatajad hakkasid ühe enam hirmunud vange piinama, lõid neid ja alandasid seksuaalselt, jättes neid alasti betoonpõrandale magama. Tublidest ja hoolivatest üliõpilastest olid lühikese ajaga saanud sadistlikud jõhkardid. Kolmandal päeval jõudis ülevaatajate kõrvu kuuldus vangide kavatsetavast mässust. Nad tungisid seepeale kongidesse, rebisid vangidelt riided seljast, tõmbasid neile kotid pähe ja lasksid neil nõrkemiseni kükke teha. Kuigi eksperiment oli kavandatud kahenädalasena, tuli katse kuuendal päeval katkestada, kuna see ähvardas kontrolli alt väljuda. Tahtmatult oli Zimbardo eksperiment paljastanud näiliselt tsiviliseeritud inimestes uinuva kiskja. Patsifistist noormees, kelle päevikukatkendit on eespool tsiteeritud, üritas „vangide” käsi ilma põhjuseta raudu panna ja paiskas viiendal päeval „vangile”, kes keeldus söömast, taldriku viineritega näkku…
„Nad olid meie marionetid ja me nautisime seda,“ meenutas üks valvur hiljem. Nii üllatav kui ka „valvurite“ sadism oli, pani veelgi rohkem imestama „vangide“ allaheitlikkus ja passiivsus.
Sellised ekstsessid ei ole tänapäeval enam mõeldavad. Kuus „monstrumuurimuses“ osalenud orbu said 2007. aastal kahjutasuks 925 000 dollarit. Enamik ülikoole on keelanud teadlastel tekitada katseisikutele ekstreemset stressi. Kuid kiusatus sadistlike eksperimentide järele on teadlaste hulgas endiselt suur. Nii üritatakse ikka ja jälle osavõtjaid teadlikult eksitada. Näiteks tegid Harvardi ülikooli psühholoogid 2009. aastal järgmise eksperimendi. Katsealused pidid pealt vaatama, kuidas kahtlusaluseid ülekuulamisel piinati. Üllatuslik tulemus: mida tugevamini kahtlusalune valust oigas, seda suurema süüdlasena tundus ta olevat pealtvaatajate jaoks, kes ei osanud aimatagi, et kogu „etendus“ oli lavastatud.
Selliste, tõsi küll julmade katsetega tahavad uurijad testida, kui kaugele laseb inimene ennast ekstreemses situatsioonis viia. Sealjuures olid ka uurijad ise osalisteks suures eksperimendis. Stanley Milgram kirjutas oma päevikus: „On eetiliselt küsitav inimesi laborisse meelitada ja panna neid olukorda, mis on neile koormav.“
Müncheni ülikooli sotsiaalpsühholoog Heiner Keupp: „Umbes 65 protsenti kõigist meestest ja naistest on valmis tegema ükskõik mida, et ainult ülemusele meeldida.“ Tema Jena kolleeg Amélie Mummendey lisab: „Eksisteerib üldine ja kõiki kohustav moraal, kuid teatud asjaoludel on ainult vähesed inimesed valmis „moraalset kompassi“ järgima. Teadmisi selle kohta, mis on õige või mis vale, mõjutavad need, kes ütlevad: Sa pead seda nüüd tegema!“
„Kõikjal maailmas nõutakse sõdurilt kuulekust, iseäranis siis, kui lastakse lahingumoonaga, sest vastasel korral kaoks väiksemgi võimalus juhtida vägesid lahingus. Sõdur ei tohi käsule vastu hakata, vaid peab selle täitma – sõltumatult sellest, kas käsk näib temale olevat õige või ebaõige.“ Nii oli kirjas Saksa Wehrmachti määrustikus. Tsiteeritu kehtib tegelikult kõikide armeede kohta. Õigus tappa, võimalus tappa. Sõdur ei mõtle, vaid täidab käsku! Õige, tubli, selline peabki sõdur olema. Kuid kas alati? Kas sõdur peab täitma kuritegelikku käsku, kui tal on võimalus oma elu ohtu seadmata jätta see käsk täitmata? Kus on garantii, et ühe või teise riigi armeesse või korrakaitseorganitesse pole sattunud sadist, kes kasutab täiesti seaduslikku võimalust vägivallatseda või tappa, tappa ka siis, kui selleks vajadust pole.
Palju aastaid tagasi rääkis üks Saksa okupatsiooni Ukrainas üle elanud naine selle loo autorile järgmise juhtumi. Sakslaste taganemisel anti sõduritele käsk üks küla maatasa põletada ja kõik elanikud maha lasta. Üks Saksa sõdur astus tarre, kus oli surmani ehmunud ema koos oma lapsega. Sõdur pani sõrme suule, andes mõista, et ema oleks vait ja ei reedaks ennast. Seejärel tulistas sõdur valangu tare nurka, väljus ja valetas oma ülemusele, et laskis tares olnud inimesed maha. Kas tuleks teda kui käsu täitmata jätnud sõdurit hukka mõista? Või oli ta hoopiski tõeline kangelane, kes jättis ilmselgelt kuritegeliku käsu täitmata?
Kindlasti mäletab lugeja juhtumit, kus USA sõdurid tulistasid helikopterilt oma lõbuks Afganistani tsiviilelanikke. Või USA naissõdur, kes pildistas alandavas situatsioonis alasti vange. Omal ajal anti nõukogude miilitsatele kumminuiad. Läks aega mis läks, aga mingil ajal korjati need nuiad miilitsatelt ära, sest liiga palju oli kaebusi kumminuia põhjendamata kasutamise kohta. Aga peksta on ju nii tore! Oi kui tore!
* * *
See lugu näitab vägagi ilmekalt, kuidas pealtnäha täiesti normaalne, ilma paheliste kalduvusteta ja igakülgselt haritud inimene on ühel „ilusal hetkel” valmis tegema seda, milleks ta iial ei oleks arvanud end suuteline olevat. Piisab ainult teatud grupi survest, pimedast kuuletumisest autoriteetidele, kui igasugused ettekujutused moraalist ja südametunnistusest haihtuvad. Ununevad aastate kogemused, omaenda näiliselt kaljukindlad tõekspidamised, halastus. Tundub, et teatud psühholoogilise surve abil – või sageli isegi ilma selleta – saab enamikku inimesi panna sooritama kuitahes julmi tegusid.
©Peter Hagen
