Kas me teame AIDSi põhjust?
Kokkuvõte Robert S. Root-Bernsteini artiklist
Mida näitab tegelikult HIV-test?
Enamik inimesi arvab, et nn. HIV-testi positiivne tulemus tähendab „AI6DSi nakatumist”. Tegelikult ei ole see õige. Test, mida nimetatakse HIV-testiks, ei avasta tegelikult viirust, vaid HIV-antikehasid. Antikehade leidmine verest ei pruugi näidata infektsiooni, vaid hoopis seda, et organism on HIV-st edukalt jagu saanud.
Immuunsuspuudulikkust põhjustavad paljud eri asjad
HIV seostamine aidsiga (omandatud immuunsuspuuduslikkuse sündroomiga) ei ole üldse teaduslikult põhjendatud. HIV esineb sageli koos aidsiga, kuid mitte alati. Mitu muud immuunsustkahjustavat bakterit ja viirust on aidsiga sama suures korrelatsioonis nagu HIV. Kõikidel aidsihaigetel on üheaegselt mitu haiguslikku seisundit, millest on juba ammu hästi teada, et nad kahjustavad immuunsust. Neid on seitset põhiliiki:
1) krooniline või korduv nakkushaigus, mille on põhjustanud immuunsust kahjustavad mikroorganismid;
2) mõnuained, sh. uimastid;
3) anesteetikumid;
4) antibiootikumid;
5) vereringesse sattunud sperma;
6) võõras veri;
7) alatoitlus.
Tõenäoliselt ei ole ühelgi aidsihaigel kõiki neid kahjulikke faktoreid, aga igal aidsihaigel on mitu. Tervetel heterotel ja lesbidel on neist harva rohkem kui üks.
Homod
Vaatamata poliitiliselt korrektsele propagandale on enamik aidsihaigeid homo- või biseksuaalsed mehed. Nende eluviisis on palju immuunsustkahjustavat. Passiivne anaalseks ja fisting (käelaba viimine pärakusse) eri partneritega on väga ohtlikud, sest nendega kaasneb sageli verejooks pärasoolest, mis võimaldab spermal vereringesse pääseda. Seemnevedeliku mõjul tekivad veres antikehad seemnerakkudele ja spermaantigeenidele. On tõestatud, et need antikehad reageerivad T-lümfotsüütidega, mistõttu võib tekkida autoimmuunsusreaktsioon, kus B-rakud ründavad T‑rakke. Peale selle sisaldavad seemnerakud ja sperma ise immuunsustkahjustavaid aineid, mille ülesandeks on kaitsta spermat tupe ja emaka lümfotsüütide eest.
Teine homomeeste riskifaktor on amüül- ja butüülnitritite kasutamine veresoonte laiendamiseks ja lihaste lõdvestamiseks, et kergendada anaalset suguühet ja intensiivistada seksuaalseid elamusi. Peale selle kalduvad paljud homod, eriti need, kellel on palju partnereid, kuritarvitama antibiootikume suguhaiguste raviks või profülaktikaks. Enamik antibiootikume kahjustab pideval kasutamisel T-rakke, arvatavasti hävitades mikroelemente nagu tsinki, mis on oluline ensüümide ja lümfotsüütide tootmises. Homodel on tüüpiliselt väga madal tsingi ja seleeniumi tase ning ebanormaalselt kõrge vase tase, võrrelduna heterote ja lesbidega. Antibiootikumid ja nitritid koos moodustavad uue riski: nitritid muundavad peaaegu kõik üldkasutatavad antibiootikumid, sh. penitsilliini, ampitsilliini ja tetratsükliini tugevateks kantserogeenideks.
Veel üks asjaolu, mis on ühine enamikele aidsipatsientidele, on mitme nakkuse esinemine korraga. Hepatiit B, herpes, tsütomegaloviirus (CMV) ja Epstein-Barri viirus (EBV) esinevad aidsihaigetel sama sageli nagu HIV. Miks siis pidada aidsi ainupõhjustajaks just HIV-d, kui on teada, et ka need viirused vähendavad T4-rakkude arvu?
Immuunsust kahjustavad ka mitmed korduvad ja kroonilised haigused, nii iseenda mõju tõttu kui ka sellepärast, et neid võidakse ravida antibiootikumidega.
Narkomaanid
Veeni uimastite süstimine on suuruselt teine aidsiga seostatud riskifaktor. Et veeni uimastite süstimine kahjustab immuunsust, on teada juba 1970. aastate algusest. Samuti on teada, et heroiin ja morfiin kahjustavad immuunsust nii kaudselt, aju kaudu, kui ka otse, lümfotsüüte rünnates. Aastal 1982 uuriti gruppi narkomaane. Nendest 24%-l oli T4- ja T8-rakkude suhe samasugune nagu on tüüpiline aidsihaigetele. Kui samale narkomaanide grupile tehti aga 1985. aastal HIV-test, osutusid positiivseteks ainult 12%. Mitmeid tänapäeval aidsi tunnusteks peetavaid sümptomeid on arstid narkomaanidest patsientidel kirjeldanud aastakümneid enne aidsi avastamist.
Narkomaanidel on teisigi immuunsusriske. Kui nad jagavad nõelu, võivad nad levitada mitmesuguseid immuunsust kahjustavaid infektsioone nagu hepatiiti, CMV-d ja EBV-d. Nad on tihti alatoitunud ja krooniline alatoitlus on sagedasim ja arvatavasti vanim teadaolev immuunsuspuudulikkuse põhjus.
Vereülekanded
Arstid teadsid juba kümme aastat enne aidsi, et vereülekanne surub immuunsusreaktsiooni tugevasti maha. Immuunsust kahjustavad ka operatsioonitrauma ise ja anesteetikumid. Peale selle saab suure operatsiooni korral patsient enamasti profülaktiliselt antibiootikume ja valuvaigisteid. Kui kõigele lisaks peaks juhtuma, et ülekantud veri sisaldab immuunsust kahjustavaid viirusi nagu EBV ja CMV (mida on hakatud doonoriveres kontrollima alles hiljuti), kahjustab see immuunsust veelgi. Immuunsüsteemile tekkiv kahju sõltub ülekantava vere kogusest. Aidsihaiged, kelle haigestumise põhjuseks peetakse vereülekannet, on saanud verd keskmiselt 16–21 doonorilt.
Aids väikelastel
Väikelaste aidsi peetakse tõendiks, et aidsi põhjustab HIV, eriti kui HIV-positiivsel emal endal haigusnähte ei ole. Tegelikult annab ema lapsele edasi kõik oma eluviisist tulenevad immuunsusriskid. Aidsihaigetest lastest 73 protsendil kasutab ema süstitavaid uimasteid. Kõikide teadaolevate aidsihaigete laste emadel on midagi immuunsusega korrast ära. On selge, et see paneb lapse kõrgendatud infektsiooniohtu kolme esimese elukuu jooksul, kuni lapse enda immuunsüsteem tööle hakkab. Enamik aidsihaigeid väikelapsi on ebatavaliselt väikese sünnikaaluga ja ebatavaliselt väikese peaümbermõõduga. Enamik on enneaegsed. Enneaegsed, alakaalulised ja väikese peaga lapsed on alati immunoloogiliselt ebaküpsed ja igat sorti nakkustele vastuvõtlikumad. Juba kümme või enam aastat enne aidsi oli teada, et uimasteid süstivate emade lastele on sellised sümptomid tüüpilised.
Enamikel aidsihaigetel lastel ei ole mitte ainult HIV, vaid ka üks või mitu muud nakkust (suguhaigused, CMV, hepatiit jt.), mis on neile sündides emalt üle kandunud. Lapse immuunsust mõjutavad kõik ema immuunsusriskid nagu alatoitlus, narkomaania ja nakkused. Seega on ka aidsihaigetel lastel mitu immuunsust kahjustavat faktorit ja pole mingit alust väita, et neid teeb haigeks ainult HIV.
Uusimad uuringud näitavad, et positiivne HIV-testi tulemus ei pruugi üldse tähendada, et laps oleks haige. Paljudel lastel annab kuni 24 esimese elukuu jooksul positiivse testitulemuse emapiim, ilma et emal HIV-d oleks. Paljud HIV‑positiivsed emad on sünnitanud terveid lapsi ja paljudel HIV-positiivsetel lastel ei teki kunagi aidsi sümptomeid.
Kokkuvõte
Omandatud immuunsuspuudulikkuse sündroom saab tekkida mitmel viisil ja kõikidel aidsihaigetel on mitu muud immuunsusriski peale HIV. Kui aidsi põhjustavad mitmed eri faktorid, siis on ka selge, miks eri riskigruppides on aids täiesti erinev ja miks haigusnähud on mitmekesisemad, kui üks retroviirus põhjustada suudaks. Praeguse aja teadustulemuste põhjal on täiesti kindel, et HIV ei põhjusta aidsi üksinda, ja on võimalik, et tal pole aidsiga mitte midagi pistmist. On teada neli naist, kes viljastati kunstlikult HIV-positiivse spermaga enne 1984. aastat. Need naised, nende lapsed ja abikaasad on terved. Seega ei pruugi isegi otsene HIV-ga nakatamine aidsi põhjustada.
HIV-teooria pooldajad võivad küsida, miks tekkis AIDS alles 1980-ndatel aastatel, kui eespool loetletud immuunsusriskid olid olemas juba varem. Tegelikult on meditsiinilises kirjanduses kirjeldatud juhtumeid, mis vastavad aidsi tunnustele ja mis esinesid vähemalt sada aastat enne 1980. aastat. Teiseks suurenes 1970. aastatel plahvatuslikult uimastite süstimine, nitritite tarvitamine ja promiskuiteetne homoseks. Kolmandaks õpiti mõnda AIDSi indikaatorhaigust diagnoosima alles 1970-ndatel aastatel. Neljandaks on üheks AIDSi põhjuseks mitme infektsiooni korraga esinemine. Tegemist on haigustega (tuberkuloos, rõuged, tüüfus, kõhutüüfus jms.), mida õpiti üldse ravima alles viimastel aastakümnetel. Varem oleks igaüks neist üksinda patsiendi tapnud.
Aidsi saladus lahendatud
Teadlased usuvad, et on lahendanud AIDSi tekitava viiruse päritolu saladuse. Väidetavalt sai HIV alguse Kameruni kahest šimpansikolooniast. Viirus levis teadlaste arvates Kameruni kaguosas ahvidelt inimesele 1930. aastate paiku. Jõgedel reisivate inimeste kaudu jõudis haigus Kongo pealinna Kinshasasse ning hakkas levima epideemiana. Nottinghami ülikooli teadurid avastasid, et šimpansidelt leitud SI-viirus on hämmastavalt sarnane HI-viirusega, mis annab alust väita, et HIV on SIV-i muteerunud vorm. Esimestena said nakkuse ilmselt šimpanse küttivad jahimehed. Jahimehed tõurastavad šimpansi tavaliselt kohe pärast kinnipüüdmist ning kui kütil on kehal mõni lahtine haav, on nakatumisvõimalus suur. Pealegi ei põhjusta SI-viirus väliseid sümptoome, mistõttu jahimehed ilmselt ei teadnud, et said kätte nakatunud looma. AIDSist teavitati avalikkust esimest korda USA-s 1981. aastal, kuigi teadlased arvavad, et viirusesse võis üks afroameerika teismeline surra juba 1969. aastal. Epidemoloogide arvates oli Aafrikas 1960. aastaks HIV-i nakatunud juba 2000 inimest, kuid tollal ei osatud seda diagnoosida. 1980. aastaks oli nakatunud juba miljon inimest. Praegu elab maailmas 40 miljonit HI-viiruse kandjat, neist kaks kolmandikku Aafrikas.
MAAJA
