Kas diktaatoriks sündinud?

Jossif Vissarionovitš Stalin sündis 6. detsembril 1878, mitte 18. detsembril 1879, nagu see kõigis ametlikes allikates kirjas seisab. Oma vanust võltsis Stalin 1921. aastal partei küsitluslehel. Ilmselt tahtis ta ennast pisutki nooremaks valetada…

Stalini isa, kingsepp Vissarion Ivanovitš Dzugašvili oli harimatu ja toores tüüp. Viis aastat pärast Soso (nii kutsuti Stalinit lapsepõlves) sündi jättis isa perekonna maha ning kolis Tblisisse, kus ta töötas mõnda aega kingavabrikus ja elas puudust kannatades. Isa haigestus ning suri, kui Stalin oli alles 10-aastane. Stalini ema Jekaterina Georgijevna, sündinud Geladze, oli pärit talupojaperekonnast. Ema teenis elatist õmbleja ja pesupesijana ning tal polnud aega pojaga tegelemiseks. Nii veetis Soso suurema osa ajast tänaval. Lapsena põdes Soso rõugeid, mis jätsid ta näole inetud armid. Hilisemates politseiaktides on Stalini üheks varjunimeks ka „Rõugearmiline”.

12-aastane Soso vigastas ühel autoõnnetusel vasakut kätt, mis aja jooksul jäi paremast käest lühemaks ja nõrgemaks. Soso varjas hoolikalt oma osaliselt moondunud kätt, vältis teiste nähes riietumist ning pelgas arste. Ta suples vastumeelselt ning ei õppinudki ujuma.
Juba lapsepõlves paistis Stalin silma kangekaelsusega ja sooviga oma eakaaslastest üle olla. Ta luges palju. Oma väikese kasvu ja nõrga füüsise tõttu tundis ta alatasa hirmu võimaliku kakluse korral kolki saada. Stalini varajases nooruses avaldusid tema kaks põhiomadust: endassesulgumine ja kättemaksuhimu. Stalin vihkas kogu elu pikka kasvu ja füüsiliselt tugevaid mehi. Juba varakult haaras tema meeli soov kuulsaks saada. Kuna ta oli aga vaene, pealegi mittevenelane, siis olid tema võimalused tsaristlikul Venemaal läbi lüüa üsna kasinad.

Noorele Stalinile avaldasid tugevat muljet gruusia kirjaniku A. Kazbegi raamatud, eriti aga romaan „Isatapja”, mis jutustab mägitalupoegade võitlusest oma vabaduse eest. Ühest romaani kangelasest, alistumatust Kobast sai Stalinile suur eeskuju. Kobast sai hiljem Stalini esimene varjunimi. Kui Stalin sai kaheksa-aastaseks, pani ema ta Gori kirikukooli, mille nelja klassi lõpetamiseks kulus Stalinil kuus aastat. Tal oli koolis tõsiseid raskusi, sest suurem osa õppetööst toimus vene keeles. Stalin õppis päris hästi vene keeles kirjutama, kuid mitte kunagi vabalt rääkima. Ta rääkis vene keelt aeglaselt, vaikselt ning tugeva gruusia aktsendiga.
1894. aastal astus Stalin Tbilissi vaimulikku seminari. Tolleaegsetes koolides, eriti aga seminaris valitses obskurantism, silmakirjalikkus ning vastastikune nuhkimine. Seminaris oli range kord ning peaaegu sõjaväline distsipliin. Nii polegi midagi imestada, et sellistest õppeasutusest ei võrsunud mitte ainult tsaarirežiimi kuulekad teenrid, vaid ka revolutsionäärid. Seminar mõjutas Stalinit tugevasti ning arendas edasi neid omadusi, mis olid avaldunud juba tema varajases nooruses. Stalin muutus veelgi suuremaks sõnakeerutajaks, kavaldajaks ning toorutsejaks. Seminari ajast on pärit ka Stalini dogmatism ning igasuguse tolerantsuse puudumine teisitimõtlejate suhtes. Noorel Stalinil puudus huumorimeel.
„See oli kummaline grusiin,” meenutasid seminarikaaslased hiljem. „Ta ei saanud üldse naljast aru ning reageeris needuste ja ähvardustega ka kõige süütumale naljale.”
Seminaris õppides vaimustus Stalin marksismist ning ametliku versiooni järgi olevatki ta koolist välja heidetud keelatud kirjanduse lugemise eest ja sotsiaaldemokraatlikus ringis osalemise pärast.
Kuulsate poliitikute-diktaatorite, nende käsilaste, aga ka tavaliste kriminaalkurjategijate elulugudes on hämmastavalt palju ühist. Kui me tahame saada vastust küsimusele, kus on kurjuse lätted, siis peame alati kõigepealt tutvuma meid huvitava diktaatori või kurjategija lapsepõlvega. Skeem on lihtne: kõik julmurid, olgu nad siis karmikäelised poliitikud, kihumõrvarid või tavalised mõrtsukad, on üles kasvanud vaegperekonnas või siis peres, kus on domineerinud ema. Samuti on nad kõik kannatanud alaväärsuskompleksi all. Paljude diktaatorite-memmepoegade puhul on tähelepanuväärne, et nad püüdsid kunsti teha. Nero laulis, Napoleon kirjutas esseesid, Stalin ja Mussolini luuletasid, Hitler maalis, Göring luuletas ja maalis, Goebbels kirjutas romaane ja teatritükke…
Napoleon oli 15-aastane, kui ta isa suri, Hitler 14, Stalin 10. Hitleri ja Napoleoni isad olid sageli aastaid ära. Stalini isa jättis ema maha, kui poeg oli alles viieaastane. Napoleon lahutati isast üheksa-aastaselt.

Napoleon, Bismarck, Hindenburg, Wilhelm II, Stalin, Hitler, Aleksander Suur, Hannibal, Caesar, Caligula, Nero, Karl V, Felipe II, Louis XIV, Ivan Julm, Tšingis-khaan, Friedrich Suur, Robespierre, Mussolini, Franco, Himmler, Röhm, Eichmann, Höss, Heydrich, Mengele ja veel paljud teised nendetaolised massidega manipuleerijad – neis kõigis oli midagi ühist. Nad kasvasid üles ema tugeva mõju all, neil olid isikupäratud ja tahtejõuetud isad ning nad kõik tapsid n-ö võõraste kätega.
Ülemäära tihe side emaga arendab poegades võimuahnust ja kalduvust vägivallale. Verejanuliste poliitikute elulugude põhjal võib öelda, et vägivalda ei külva mitte mees, vaid mittemees.
Saksa propagandaminister Joseph Goebbels räägib oma päevikutes suure hellusega emast, kuid vihkamisega isast. SA šeff, homoseksualist Ernst Röhm ütles oma ema kohta: „Minu ema on maailma parim naine ja ema. Noorima pojana ei oska ma tema kohta midagi rohkemat öelda.” Auschwitzi koonduslaagri komandant Rudolf Höss kaotas oma isa, kui ta oli 14-aastane. Höss meenutas: „Ma ei mäleta, et isa kaotus oleks mulle midagi tähendanud… Kuid siiski andis isa surm minu elukäigule suuna, mida ta poleks soovinud.” Selle formuleeringuga tabas Höss endalegi teadmata naelapea pihta.
Caesar oli 15-aastane, kui tema tähtsusetu isa suri ja tema tugeva ema mõju sai valdavaks. Saint Helena saarel pagenduses olles tunnistas Napoleon, et ta ei armastanud kedagi nii nagu oma ema.
Memmepoegadest poliitikutele on omane kahekeelsus ja sõnamurdlikkus. Napoleon lubas, et Prantsusmaa saab elama rahus, kuid isehakanud keisri üks sõjakäik järgnes teisele. Rahuinglit mängisid ka Hitler ja Stalin…
Huvitav on lugeda memmepoegadest julmurite päevikuid. Himmleri ja teiste temataoliste päevikusissekannetel on sarnasust koduperenaise ülestähendustega. Kuid tühisemat päevikut kui Vene tsaari Nikolai II oma annab ette kujutada…
Poliitikasse trüginud memmepojad ei suutnud vabaneda oma ema mõju alt ja kuna nad olid arglikud, otsustusvõimetud ja ebamehelikud, siis kompenseerisid nad oma isiksuse puudujäägid unistustega suurest võimust, massidele koha kättenäitamisest ja lunastusest. Mõned memmepojad jäidki õnneks vaid unistama. Friedrich Nietzsche oma üliinimese teooriaga on üks näide. Osa ema jumaldavaid poegi üritavad oma unistusi (õigem oleks öelda luupaineid) ellu viia ja lõpetavad väga kurvalt. Sellesse gruppi kuuluvad ka mõned kaasaegsed sektijuhid. Osal aga õnnestus pääseda riikide ja armeede etteotsa ja nad korraldasid (või lasid korraldada) suurejoonelisi tapatalguid.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Nikolai II – loll tsaar, kes mängis Venemaa maha
„Füürer käsi, me järgneme sulle!“ (2 fotogaleriid ja sündmuste kronoloogia)
Dr Goebbelsi kümme küsimust