Juutide haiglane tagakiusamine Natsi-Saksamaal
Juutide tagakiusamine natsliku valitsuse poolt paljastati Nürnbergi rahvusvahelises kohtus täielikult. See on ebainimlike tegude loetelu, mida sooritati laiaulatuslikult, järjekindlalt ja süstemaatiliselt.
Otto Ohlendorf (1907–1951), kes oli 1939. aastast kuni 1943. aastani RSHA III ameti ülem ja kes juhtis ühe rünnakrühma võitlust Nõukogude Liidu vastu, andis ülestunnistuse käigus seletusi nende meetodite kohta, mida rakendati juutide hävitamisel. Ta ütles, et ta kasutas juutide mahalaskmisel üksusi selleks, et vähendada üksikute inimeste individuaalset süütunnet. Need 90 000 inimest, naised ja lapsed, keda aasta jooksul eriüksuste poolt mõrvati, olid peamiselt juudid.
Kui tunnistajalt Bach Zalewskilt küsiti, kuidas küll Ohlendorf nõustus tapma 90 000 inimest, vastas ta: „Ma arvan, et kui aastaid ja aastakümneid jutlustatakse, et slaavi rass on alaväärtuslik ja juudid pole isegi inimesed, siis on selline tagajärg vältimatu.“
Kaebealune Frank aga ütles kohtule oma tunnistuses natside ajaloo selle peatüki lõppsõna:
„Me oleme juutluse vastu võidelnud, me oleme nende vastu juba aastaid võidelnud, me oleme endale selle kohta isegi märkmeid teinud ja minu isiklik päevik on seega muutunud tunnistajaks minu vastu – need märkmed on hirmsad . . . Möödub tuhat aastat, ja ka siis ei ole Saksamaa sellest süüst veel puhas.“
Juudivastane poliitika oli väljendatud parteiprogrammis punkt nelja all järgnevalt: „Riigikodanikuks võib olla ainult see, kes kuulub rassi. Rassi kuulub ainult see, kelle soontes voolab germaani veri, olenemata usust. Järelikult ei saa ükski juut olla esile rassi liige.“ Teised programmi punktid seletavad, et juute tuleb kohelda kui võõraid, et nad ei tohi töötada riigiasutustes, et nad tuleb riigist välja ajada, kui kogu elanikkonna toitlustamine võimatuks, peaks muutuma, et neil edaspidi Saksamaale sisserändamine keelatakse ja et neil on keelatud välja anda saksa ajalehti. Natslik partei jutlustas seda õpetust seni, kuni ta eksisteeris. „Stürmer“ ja teised väljaanded tohtisid õhutada viha juutide vastu ja natslikud füürerid teotasid ja pilkasid juute avalikult oma kõnedes ja väljendustes.
Pärast natside võimuletulekut tugevdati juutide tagakiusamist. Kehtestati terve hulk seadusi, mis juutide tegevust ja elukutseid kitsalt piiritlesid. Kitsendati ka nende perekonnaelu ja kodanikuõigusi. 1938. aasta sügiseks oli natside juutidevastane poliitika niisugusesse seisundisse jõudnud, et juudid olid Saksamaa elust täielikult välja lülitatud. Lavastati pogromme; siia kuuluvad sünagoogide süütamised ja purustamised, juudiäride rüüstamised ja nimekate juudisoost ärimeeste arreteerimised. Juutidele määrati ühe miljardi marga suurune üldine rahatrahv, juutide varandus otsustati konfiskeerida, juutide liikumisvabadus piirati kellaaja ja teatud kindla linnaosaga. Väga laialdaselt hakati sisse seadma getosid ja julgeolekupolitsei käsu kohaselt pidid juudid kandma rinnal ja seljal kollast tähte.
Väitele, nagu oleksid juudivastase poliitika teatud tunnused ühenduses vallutussõja plaanidega, vaieldi vastu.
1938. aastal tarvitusele võetud hirmsad juudivastased surveabinõud olid vaid näiliselt kättemaksuks Pariisi Saksa saatkonna ametniku mõrvamise eest. Kuid juba aasta varem oli otsustatud anastada Austria ja Tšehhoslovakkia. Miljardi marga suuruse rahatrahvi määramine ja juutide kapitali konfiskeerimine toimus sel ajal, kui väljaminekud relvastuseks viisid Saksa rahandusministeeriumi raskustesse ja kui kaaluti nende kulude vähendamist. Need abinõud võeti tarvitusele kaebealuse Göringi nõusolekul, kes vastutas selle majanduslõigu eest ja kes võitles ägedalt ulatusliku relvastusprogrammi elluviimise eest, vaatamata finantsilistele raskustele.
Edasi öeldakse, et juudivastase poliitika seostamine vallutussõjaga ei piirdu majandusküsimustega. 25. jaanuaril 1939 avaldati Saksa välisministeeriumi ringkirjas artikkel pealkirjaga „Juudiküsimus kui Saksa välispoliitika üks tegureid 1938. aastal“, milles selgitati natsliku juudivastase poliitika uut faasi järgmiselt:
„Olgugi et saatuslikul 1938. aastal lahendati juudiküsimus ja tegelikkuseks muutus ka suurema Saksamaa idee ellurakendamine, pole ometi nende küsimuste vahel seost, sest 1938. aasta sündmuste aluseks ja põhjuseks oli juudivaenulik poliitika. Juutide mõjuvõimu suurenemine ning poliitikas, majandus- ja kultuurielus valitsev roiskuv juutlik vaim pidurdasid saksa rahva jõudu ja tahet uuesti võimule tõusta võib-olla enam kui maailmasõjaaegsete vaenulike liitriikide võimupoliitika. Sellepärast oli tähtsaimaks vajaduseks ravida rahvas sellest haigusest, et ta kogu maailma kiuste suudaks taluda jõuproovi, mida oli vaja suurema Saksamaa loomiseks 1938. aastal.“
Nii karmilt ja hoolimatult kui natsid enne sõda Saksamaal juute ka taga kiusasid, ei saa seda siiski võrrelda selle poliitikaga, mida rakendati sõja ajal okupeeritud aladel. Põhimõtteliselt sarnanes see poliitikaga, mida Saksamaal läbi viidi. Juudid olid kohustatud end registreerima, neid sunniti elama getodes, kandma kollast tähte ja neid kasutati sunnitöölistena. Kuid 1941. aasta suvel kavandati plaan juudiküsimuse „lõpplahenduseks“ (Endlösung) Euroopas.
See „lõpplahendus“ tähendas juutide täielikku hävitamist; sellega ähvardas juba Hitler 1939. aasta algul ja see oleks olnud üks põhjusi sõja puhkemiseks. Selle poliitika elluviimiseks asutati gestaapos eriosakond B 4, mida juhtis Adolf Eichmann.
Juutide hävitamise plaan astus jõusse kohe pärast kallaletungi Nõukogude Liidule. Julgeolekupolitsei eriüksused ja SD, kes loodi selleks, et murda Saksa armee poolt vallutatud alade rahvaste vastupanu, said käsu hävitada seal elavad juudid.
Nende üksuste töö tõhusust tõestab asjaolu, et 1942. aasta veebruaris võis Heidrich teatada, et Eesti on juba juutidest puhastatud (Estland ist Judenfrei) ja et Riias on 29 500 juudist järele jäänud 2500. Üldse tapsid natsid okupeeritud Balti riikides kolme kuu jooksul üle 135 000 juudi.
Nende eriüksuste tegevus oli mõningal määral sõltuv Saksa sõjaväest. On vastuvaidlematult tõestatud, et armee juhtkond abistas eriüksuste füürereid. Eriüksuste suhtlemist sõjaväevõimudega nimetati teatud ajal kord „väga lähedaseks, peaaegu südamlikuks“, teine kord aga pandi eriüksuste õnnestunult sooritatud üritus selle arvele, et armee juhtkond suhtus mõistvalt selle „teostamise vajadustesse“.
Okupeeritud ida-aladel asuvatele julgeolekupolitsei ja SD üksustele, kes allusid tsiviiladministratsioonile, oli antud samasugused ülesanded. Juutide jälitamise plaanipärane ja süstemaatiline meetod tuleb kõige selgemini esile SS-brigaadikindral Stroobi ettekande originaalaruandes. SS-brigaadikindral Stroop juhatas 1943. aastal Varssavi geto hävitamist. See ettekanne, mis oli illustreeritud fotodega ja mille pealkirjaks oli „Varssavi juudi geto ei eksisteeri enam“, esitati tribunalile tõestusmaterjalina. See toimik sisaldab rea ettekandeid, mida Stroop saatis Ida-alade kõrgema SS-i ja politseifpüürerile. 1943. aasta aprillis ja mais kirjutas Stroop ühes ettekandes:
„Juutide ja bandiitide vastupanu oli võimalik murda ainult meie gruppide energilise tegevusega nii öösel kui päeval. Sellepärast käskis SS-Reichsführer 23. aprillil 1943 kõige hoolimatumalt ja halastamatumalt geto puhastada. Sel põhjusel andsin korralduse hävitada ja maha põletada kogu geto, vaatamata sellele, et ümbruskonnas asusid relvatehased. Need tehased puhastati süstemaatiliselt ja põletati seejärel maha. Enamasti lahkusid juudid oma peiduurgastest, sagedamini jäid nad aga lõõmavatesse majadesse ja hüppasid akendest välja siis, kui kuumus muutus talumatuks. Siis katsusid nad murdunud luudega roomata üle tänava hoonetesse, mis ei põlenud … Pärast esimese nädala möödumist ei olnud elu kanalisatsioonitorudes mõnus. Sageli võisime kanalisatsioonist kuulda valje hääli…
Sinna visati pisargaasipomme, juudid aeti kanalisatsioonist välja ning vahistati. Suur hulk kanalites ja punkrites olevaid juute tapeti plahvatuste abil. Mida kauem vastupanu kestis, seda visamalt tegutsesid SS-väeosad, politsei ja Wehrmachti mehed, kes sel ajal oma kohust eeskujulikult täitsid.“
Stroop tõestas, et ta hävitas Varssavis oma tegevusega „56 065 isikut, kes on kindlaks tehtud“. Sellele lisaks tuleb arvata veel need, kes tapeti plahvatustega, tules jne., kelle arvu ei ole saadud kindlaks teha. Kohutavaid tõendeid juutide massilistest mõrvamistest sai tribunal ka kinofilmide kaudu, milles näidati sadade ohvrite ühishaudu, mille liitlased lõpuks olid avastanud.
Kõik need õudused olid osa sellest poliitikast, mida rakendati 1941. aastal. Pole imestada, et on olemas tõendeid, milledest nähtub, et üks või kaks saksa rahvusest ametnikku asjatult protesteerisid nende brutaalsete meetodite vastu, mida kasutati mõrvamistel. Need meetodid, mida rakendati, ei sarnanenud siiski kunagi üksteisega. Rovno ja Dubno veresaunad, milledest kõneles saksa insener Gräbe, iseloomustavad ühte meetodit ja koonduslaagrites toimunud juutide süstemaatiline hävitamine teist. „Lõpplahenduse“ (Endlösung) üks mooduseid oli kõikide juutide koondamine koonduslaagritesse neilt Euroopa aladelt, mille olid okupeerinud sakslased. Otsustavaks teguriks elu ja surma üle oli nende füüsiline seisund. Kõik need, kes olid töövõimelised, rakendati koonduslaagrites orjatööle. Kõik need, kes ei olnud töövõimelised, tapeti gaasikambrites ja nende laibad põletati. Teatud kindlad koonduslaagrid, nagu Treblinka ja Ošweicim, olidki peamiselt selleks otstarbeks ette nähtud. Ošwiecimi kohta kuulis tribunal tõendusi Hössilt, kes oli 1. maist 1940 kuni 1. detsembrini 1943 laagrikomandandiks. Tema arvestuste kohaselt said Ošwiecimi laagris selle aja jooksul surma 2 500 000 isikut ja teised 500 000 surid haiguse ja nälja kätte. Oma tunnistuses kirjeldas Höss seda, kuidas valiti välja isikud, kes määrati hukkamisele, järgmiselt:
„Ošwiecimis tegutsesid kaks SS-arsti, kes vaatasid üle kohalesaabunud vangide saadetisi. Vangid marssisid mööda arstist, kes selle möödamarssimise ajal nende kohta kiirotsuseid tegi. Töövõimelised saadeti laagrisse. Teised aga saadeti otsekohe hukkamislaagritesse. Nooremad lapsed tapeti eranditult, sest nad ei olnud suutelised oma nooruse tõttu töötama. Tegime veel ühe paranduse, võrreldes Treblinkaga. Nimelt teadsid Treblinka ohvrid peaaegu alati, et nad on hukkamisele määratud, Ošwiecimis proovisime ohvreid petta – jätsime nad arvamise juurde, et neid hakatakse täidest puhastama. Muidugi taipasid nad sageli meie tõelisi kavatsusi ja seetõttu oli mõnikord ülestõuse ja raskusi. Väga tihti peitsid naised oma lapsed riiete alla, aga kui me nad leidsime, siis saatsime nad loomulikult minema ja lasksime hukata.“
Ta kirjeldas mõrvamisi:
„Inimeste tapmine surmakambrites kestis kolm kuni viisteist minutit, olenevalt klimaatilistest tingimustest. Me teadsime, millal inimesed surnud olid, sest siis lõppes karjumine. Tavaliselt ootasime umbes pool tundi, enne kui me uksed avasime ja laibad välja tõime. Pärast seda võtsid meie erikomandod laipadelt sõrmused ja tõmbasid välja kuldhambad.“
Peksmine, nälg, piinad ja mõrvad olid üldiselt levinud. Dachaus kasutati laagrielanikke julmadeks eksperimentideks. Augustis 1942 kasteti ohvrid külma vette, kus neil tuli olla, kuni kehasoojus langes 28° C, misjärel asjaosalised äkki surid. Tehti eksperimente ka barokambrites, katsetati, kui kaua suudab inimene elada jääkülmas vees. Eksperimentideks kasutati mürgiseid kuule ja nakkushaigusi, mehi ja naisi steriliseeriti röntgenikiirtega. Peale nende kasutati veel teisi meetodeid.
Esitati tõendeid selle kohta, kuidas koheldi laagrisolijaid enne ja pärast tapmist. Tunnistati üles, et naistel lõigati juuksed ära enne nende surmamist ja saadeti Saksamaale, kus neid kasutati madratsite valmistamiseks. Laagrielanike riietusesemed, kuld ja väärtasjad koguti samuti kokku ja saadeti vastavatesse kohtadesse edasiseks kasutamiseks. Nii kuldhambad kui ka hambakroonid saadeti pärast väljatõmbamist riigipanka.
Põletamisel saadud tuhka kasutati väetiseks. Mõnel juhul katsetati laibarasvast tööstuslikult seepi toota. Erirühmad sõitsid läbi kogu Euroopa, et leida juute, keda allutada „lõpplahenduse“ plaanile. Vallutatud maadesse, nagu Ungari ja Bulgaaria, lähetati spetsiaalsed grupid, kes pidid hoolitsema selle eest, et juudid saadetaks hävituslaagritesse, ja on teada, et 1941. aasta lõpul mõrvati Ošwiecimis 400 000 Ungari juuti. Samuti toodi tõendeid selle kohta, et Rumeenia ühest osast evakueeriti 110 000 juuti likvideerimise otstarbel. Adolf Eichmann, kellele Hitler oli ülesandeks teinud seda programmi juhtida, arvestab, et nende meetodite abil tapeti umbes 6 miljonit juuti, sealhulgas hävituslaagrites umbes 4 000 000.
Väljavõte Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu otsusest
NB! Loe ka:
„Möödub tuhat aastat ja need ei lunasta Saksamaa süüd.”
Babõn Jar – juutide massimõrv Kiievi lähistel 1941. aasta suvel
Mauthauseni koonduslaager
Ošwiecimi (Auschwitzi) koonduslaager
