Kloun-mõrvar John W. Gacy

1978. aasta detsembris, kui ekspert Robert Ressler oli koos perekonnaga teel jõulupuhkusele Chicagosse, ehmus ta raadioteadet kuuldes. Chicago eeslinnas Des Plaines, sealsamas lähedal, kus ta ise oli üles kasvanud, leiti ühe maja aiast laibad. Politsei oli alles väljakaevamisi alustanud ning arvati, et õudsete leidude arv on veelgi suurem. Ressler kiirustas sündmuskohale.

Laviin oli veerema pääsenud 11. detsembril 1978. Elizabeth Piest, kellel oli sel päeval sünnipäev, ootas oma 15-aastast poega Robertit, et sõita koju sünnipäevapeole. Robert tahtis veel ühe ehitusettevõtjaga läbi rääkida ja pidi siis kohe tulema. Mees oli lubanud Robertile tööotsa, millega ta võiks teenida kaks korda rohkem kui pudukaupluses, kus ta siiani ametis oli. Kuna poiss ei ilmunud välja, muutus ema rahutuks. Ta sõitis koju ja helistas politseisse. Politseinikud püüdsid teda rahustada — olevat täiesti normaalne, et poisid kojutulekuga veidi viivitavad. Kui ka keskööks poisist mingit elumärki polnud, ei suutnud missis Piest enam politseinike rahustavate argumentidega leppida, vaid nõudis, et korravalvurid alustaksid kohe tema poja otsimist.

Chicagos ja selle ümbruses teatatakse aastas umbes 20 000 inimese kadumisest. Umbes 90% kadumajäänutest ilmuvad mõne tunni või päeva pärast jälle välja ning seepärast ei kiirusta politsei ka otsimisaktsioonidega. Kuid seekord tegi detektiivide ülemus Joseph Kozenczack erandi. Tema poeg oli Roberti koolikaaslane ning ta tundis Robertit kui usaldusväärset poissi, kes niisama lihtsalt koju tulemata ei jäta. Midagi pidi olema juhtunud! Pudupoe töötajatelt sai Kozenczack teada, et 11. detsembril oli kaupluses viibinud ehitusettevõtja John Wayne Gacy, kes pidi seal renoveerimistöid alustama ning mõõtis seepärast ruume ning tegi ülesvõtteid.
Kozenczack püüdis Gacyga ühendust võtta, kuid ei saanud teda kätte. Ta käskis ka uurida, kas meest on varem kohtulikult karistatud, kuid vastuse saabumine järelepärimisele võttis aega. 13. detsembril tuli Gacy ise detektiivi büroosse, kuna ta olevat kuulnud, et politsei tahab temaga rääkida. Gacy oli lühikest kasvu, jässakas, topeltlõua ja vuntsidega 36-aastane mees. Ta pidas end ülal laitmatu reputatsiooniga ärimehena, kelle sisearhitektuurile ja renoveerimistöödele spetsialiseerunud ettevõttel oli hea kuulsus. Gacy oli üritanud läbi lüüa isegi kohaliku poliitikuna. Seoses omaaegse valimiskampaaniaga oli kord avaldatud ajalehes isegi foto, kus ta seisis kõrvuti Jimmy Carteri abikaasa Rosalynniga. Heategevusüritustel astus ta meelsasti laste ees üles klounina. Oma majas elas ta alates 1972. aastast.
Kozenczacki pärimise peale eitas Gacy kategooriliselt, et ta oleks Robert Piesti kunagi tundnud. Kui talle öeldi, et teda on koos poisiga parkimisplatsil nähtud, oli Gacy sunnitud veidi taganema ja mokaotsast tunnistama, et võib-olla toimuski nende vahel põgus jutuajamine, kuid see oli ka kõik. Kogenud Kozenczack tundis algusest peale, et mees valetab. Gacy liigne enesekindlus ja see, et ta tõsiasju eitas, äratas kahtlust. Kozenczacki mehed said loa Gacy maja üle vaadata. Läbiotsimisel leiti noorukite riideesemeid ning üks filmiilmutuskviitung, mis ei olnud välja antud Gacy nimele. Hiljem tegid uurijad kindlaks, et Robert oli laenanud oma jaki endaga samas kaupluses töötavale tütarlapsele. Tüdruk oli viinud filmi ilmutada, kuid unustanud jakki tagasi andes kviitungi selle taskusse.

Kõigist nendest kaudsetest tõenditest ei piisanud veel Gacy vahistamiseks, sest ametlikult oli Robert ikka veel kadunuks kuulutatud. See ei tähendanud aga seda, et Kozenczack oleks pidanud tegevusetult istuma. Ta käskis Gacyt avalikult jälitada ning hakkas kahtlusaluse sõpru, äripartnereid ja tuttavaid üle kuulama. Uurijad ei lasknud Gacyt silmist. Nad jälitasid teda kõikjal, järgnesid talle tänaval, ja kui ta autosse istus, sõitsid sõna otseses mõttes tema kannul. Nende eesmärk oli kahtlusalust provotseerida, teda närvi ajada. Alguses ei lasknud Gacy end sellest kassi-hiire mängust häirida. Oma jälitajatele väitis ta, et ei ole neile pahane, kuna nad täidavad ainult oma lollide ülemuste käsku. Et mehed teda silmist ei kaotaks, teatas Gacy neile enne autosseistumist oma järgmise sihtkoha. Korduvalt kutsus ta mehi endaga koos einestama. Viie päeva pärast hakkasid aga jälitataval närvid üles ütlema. Ta ei ajanud enam habet, hakkas jooma, neelas tablette ning karjus põhjuseta kaastöötajate peale.
Lõpuks tegi Gacy kahele advokaadile avalduse, milles süüdistas politseid tema äri kahjustavas tegevuses.
Päev hiljem sai Kozenczack lõpuks oma järelepärimisele vastuse. Selgus, et 1968. aastal oli Gacyt karistatud Iowa osariigis ühe nooruki seksuaalse ahistamise eest kümneaastase vanglakaristusega. Kuid eeskujulik ülalpidamine tõi talle juba kahe aasta pärast tingimisi vabastamise.
Pärast seda asus Gacy elama Illinoisi osariiki, kus ta 1972. aastal taas ajutiselt trellide taha sattus. Keegi noor mees, keda Gacy oli kohanud homoseksualistide kvartalis ja ta siis enda juurde koju kutsunud, esitas Gacy kohta kaebuse kehavigastuse tekitamises. Vangikongist vastas Gacy omapoolse avaldusega väljapressimise kohta. Mees olevat nõus olnud teatud summa eest oma hagi tagasi võtma. Mõlemad kohtuasjad jooksid liiva, sest protsessipäeval ei ilmunud hageja kohtusse. Sellest taustinformatsioonist piisas, et taotleda luba Gacy maja ja maavalduse läbiotsimiseks. Koos Cooki maakonna šerifiga pöörasid Kozenczacki mehed Gacy maja sõna otseses mõttes pea peale. Uurijad süüdistasid Gacyt Robert Piesti tapmises ja laiba majja peitmises. Alguses Gacy eitas esitatud süüdistust, kuid tunnistas samas, et on matnud garaaži betoonpõranda alla ühe homoseksualistist sõbra laiba. Selle mehe olevat ta 1972. aastal hädakaitseseisundis tapnud. Ta tähistas aerosoolvärviga matmispaiga piirjooned. Kuid siis avastati majas ühe langeukse taga ruum, kust leiti kolm pooleldi lagunenud laipa ning kehaosasid. Gacy arreteeriti kohapeal. Kuue politseiniku juuresolekul tunnistas ta end süüdi Robert Piesti ja 27 noormehe tapmises. Enamiku ohvritest olevat ta matnud oma aeda, mõned laibad, nende hulgas ka Robert Piesti surnukeha, aga visanud jõkke.

Läbiotsimist teostavad politseinikud tegid oma tööd sellise põhjalikkusega, et lõpuks ei jäänud majast järele muud kui välisseinad, kandetalad ja katus. Nagu kohtumeedikud hiljem ajakirjanikele ütlesid, otsiti majas pandlaid, sõrmuseid, nööpe — ühesõnaga kõiki esemeid, mis võiksid kaasa aidata ohvrite identifitseerimisele. Uurijatel ei jäänudki muud üle, sest Gacy suutis meenutada ainult üksikute ohvrite nimesid. Ühtekokku leiti 33 ohvri jäänused, maja keldris valatud põranda alt leiti 20 ohvri maised jäänused, lisaks veel neli laipa Plaine’i jõest. Enamik Gacy ohvritest olid noored mehed vanuses 15–20 aastat. Ühendriikide ajaloost polnud veel teada ühtegi teist kurjategijat, kelle hingel oleks olnud nii palju inimelusid. Võimalik, et Ted Bundy oli rohkem inimesi tapnud, kuid kaugeltki kõiki laipu ei leitud või puudusid ümberlükkamatud tõendid selle kohta, et ühe või teise mõrvatöö on sooritanud Gacy. Ametlikult peeti Gacyt 20. sajandi üheks ohtlikumaks mõrvariks.
Oma advokaadi nõuandel otsustas Gacy vaikida. Kuid sellest oli vähe kasu, sest vahepeal olid detektiivid jõudnud üsna põhjalikult uurida Gacy tausta. Selgus, et maniaki mõrvadeseeria oli alanud 1972. aasta ühel jaanuariööl. Gacy oli kesklinna bussijaamas sekspartnerit otsinud ning lõpuks ühe noore mehe enda juurde koju kutsunud. Mees olevat teda järgmisel hommikul noaga ähvardanud. Tekkinud kähmluses olevat Gacy mehele noa rindu löönud ning laiba siis langeukse taga asuvasse ruumi matnud. Samal aastal abiellus Gacy teist korda. (Esimene abielu, millest tal oli kaks last, oli lahutatud tema karistuse kandmise ajal.) Ükskord esitas naine talle küsimuse kodust leitud noorte meeste rahataskute kohta. Gacy sattus vihahoogu, hakkas karjuma ja teatas, et see polevat naise asi. Abikaasa jättis loo sinnapaika ega pärinud enam, küll aga hakkas teda häirima majas leviv kummaline imal lõhn. Kui naine kord paariks päevaks ära sõitis, kattis Gacy oma esimese ohvri laiba betoonikihiga, kuid hais jäi. Gacy ämm ja tema lapsed esimesest abielust kaebasid korduvalt „surnud rottide haisu” üle. Maniakk jätkas mõrvu.

Oma teist tapmist ei suutnud Gacy meenutada. Ta mäletas ainult, et see oli toimunud ajavahemikul 1972–75, mida kinnitasid ka patoloogid. Kord kägistanud ta noore mehe ja peitnud selle esialgu magamistoa taga asuvasse kambrisse. Oma ehmatuseks avastanud ta vaibalt pleki – tapetu suust oli voolanud välja kehavedelikku. Ettevaatlik mõrtsukas tegi sellest järelduse ning edaspidi sulges ta alati ohvri suu tropiga.
Esimeses tunnistuses ütles Gacy, et 1975. aasta keskel oli tulnud tema juurde 20-aastane müüritööline John Butkovich koos teiste töötajatega ja nõudis saamata jäänud töötasu. Pärast edutut sõnasõda Butkovich lahkus. Õhtul, kui Gacy oli autoga ümbruskonnas „jahil”, kohtas ta Butkovichi ja kutsus ta enda juurde koju. Pärast paari drinki tahtis ta noormehele näidata „trikki” käeraudadega. Butkovich läks õnge. Alles siis, kui ta taipas, et teda oli haneks püütud ja Gacyl on kurjad kavatsused, hakkas ta viimast sõimama ning lubas tal kaela kahekorra keerata, kui välja pääseb. Vastuse asemel näitas Gacy talle oma teist surmavat mängu – „trikki nööriga”. Maniakk tõmbas silmuse noormehele kaela ümber, pani silmusest läbi kepi ning hakkas nööri pingule tõmbama.
Noormehed, kes olid küll Gacyga kaasa läinud, kuid eluga pääsenud, kinnitasid, et Gacy tahtis ka neile oma „võlutrikke” näidata. Butkovich laskis ennast libekeelsel maniakil pehmeks rääkida ning lõpetas oma elupäevad tööriistakuuri ja garaaži vahel betoonikihi all. Jäljetult kaduma jäänud müüritöölise perekond kahtlustas küll Gacyt, kuid politseinikud ei võtnud asja üles. „Kui põikpäised politseinikud oleksid meid tollal natukenegi kuulda võtnud, oleksid paljud noored mehed praegu elus,” ütles Butkovichi isa ajakirjanikele. Politseinikud aga polevat tookord tegutsema asunud, kuna nad oletasid, et noormees on nagu tuhanded teisedki lihtsalt kodunt jalga lasknud. Ainuüksi kahtlusest ei oleks maja läbiotsimiseks piisanud. Kuid kõne alla oleks ometi tulnud Gacy kriminaalse mineviku uurimine või tema salajane jälgimine. Miks seda ei tehtud? Sellele küsimusele jäävad korravalvurid vastuse võlgu.

Hiljem selgus veelgi üksikasju Gacy piinamistehnikast ja tema ülimast sadismist. Ohvrite otsinguil „patrullis” ta Chicago homoseksualistide kvartalis ning kutsus endaga kaasa eelkõige läbisõitjaid, kelle kadumisest poleks keegi niipea teatanud. Aeg-ajalt õnnestus tal meelitada majja ka mõni oma firma tööline. Seal jootis ta külalisele alkoholi, mille sisse oli puistatud narkootikumi. Kõigepealt pani ta videomakki heteroseksuaalse pornokasseti, hiljem hakkas näitama geifilmi. Kui külaline ei keeldunud, tõi ta välja käerauad ja nööri ning hakkas „trikke” näitama. Niipea kui ta oli saanud ohvri vastupanuvõimetuks, vägistas ta mehe. Seejärel tõmbas ta ohvrile pähe plastikaatkoti, lohistas ta vannituppa ning hoidis teda kuni teadvuse kaotamiseni vee all. Sellega polnud ohvri kannatused veel lõppenud. Maniakk lohistas ta tuppa tagasi ja vägistas mehe teist korda.
Gacy oli kaval sell, kõrge IQ-ga ning kõneosav. Kui inimesed hakkasid Gacyt kahtlustama või tema ees hirmu tundma, õnnestus tal alati mõlemad hajutada. Gacy-sugust maniakki võiks võrrelda ämblikuga, kes ründab oma ohvrit alles siis, kui see on tema võrku sattunud. Kui Bundy lõi naistele sõrgkangiga näkku, siis Gacy ei kasutanud kunagi ei külmrelvi ega püstolit. Ta meelitas ohvri lihtsalt kavalusega oma võimusesse. Mida rohkem ta tappis, seda rafineeritumaks muutusid tema piinamisrituaalid. Ajapikku sai Gacyst salakaval mõrtsukas, kes lollitas edukalt nii politseid kui ka lähikondseid.
Kui Gacy teine naine 1976. aasta veebruaris oma perekonna juurde tagasi läks, sagenesid mõrvad. Gacy tappis keskmiselt kord kuus ning keegi ei osanud vähimatki kahtlustada. Selle tagajärjel muutus Gacy järjest ettevaatamatumaks ega vaevunudki enam otsima anonüümseid kontakte geikvartalis. Selle asemel kõnetas ta oma ohvreid otse tänaval. Nagu juba eespool öeldud, olid need eranditult noored mehed. Peaaegu kõigil juhtudel oletas politsei, et kadumajäänu on lihtsalt kodunt plehku pannud. Mitte keegi ei osanud Gacyt kaksikelus kahtlustada. Vastupidi! Tema äri õitses ning populaarsus aina kasvas. Endaõmmeldud klounikostüüm seljas külastas ta Pogo-nimelise klounina haiglas lapsi. Kuulsad olid tema iga-aastased peod neljasajale ümbruskonna inimesele. „Kui oli abi vaja, võis alati temale loota,” ütles hiljem üks poliitik. „Kord pesi ta aknaid, siis muretses koosolekusaali jaoks toolid ning parandas möödaminnes tilkuva kraani. Ma ei tunne ühtegi inimest, kes temast hästi poleks arvanud.”

Kui analüüsida Gacy elukäiku, siis selgub, et tapahimu oli talle tuttav viimased 15 aastat. 1960. aastatel oli ta Iowa osariigis pidanud oma äiapapa kolme kiirtoitlustuskohta. Juba tollal oli ta kasutanud oma seisundit selleks, et ahistada noori meestöötajaid. Kohaliku politsei poolt Cooki maakonna prokuratuurile saadetud aktis on öeldud: „Gacy lubas noormeestele ööd oma naisega, kui nad vastuteeneks talle suuseksi teevad. Kui mõni noormees politseile avalduse tegi, peksti teda Gacy käsul seni, kuni ta oma kaebuse tagasi võttis.” Kuid kord ei kaitsnud Gacy julmad meetodid teda kohtupinki sattumise eest, talle esitatigi süüdistus ning maniakk mõisteti alaealise seksuaalse kuritarvitamise eest vanglasse.
Gacy majast leiti kõikvõimalikke tema ohvritele kuulunud esemeid. Peaaegu igast trofeest säilitas ta mõne. Alates 1978. aasta algusest ei söandanud ta enam ohvreid oma maja keldrisse või aeda matta ning heitis laibad jõkke. Kui Kozenczack Gacyt esimest korda üle kuulas, oli Robert Piesti laip veel katusekambris. Hoolimata intensiivsest jälgimisest, õnnestus maniakil toimetada laip märkamatult majast välja ning Des Plaine’i jõkke visata. Poisi surnukeha leiti alles pärast kohtuprotsessi. Selleks ajaks oli suudetud identifitseerida ainult pooled ohvritest.
Kohtus püüdsid Gacy riukalikud advokaadid teha panuse oma kliendi isiksuse lõhestumise halvimale vormile. Mitte Gacy ei olevat tapnud, vaid „Jack Handley”. Gacy tunnistas, et „Jack” ja „John” on kaks vastandlikku isikut. (Chicagos töötava politseiametniku Jack Handley nime oli Gacy omandanud.) Hiljem väitis Gacy, et vähemalt tosinal mehel olid tema maja võtmed ning nad olid mingi aja tema juures elanud. Ka neid tuleks kohtulikule vastutusele võtta. Tema võis olla tapnud ainult kümmekond meest, mitte kolmkümmend kolm. Pealegi ei olevat ta tapnud sugugi iga noormeest, kellega ta magas. Selliseid vastuolulisi tunnistusi on lindil 60 tundi.
Prokuratuur jätkas Gacy asja uurimist, et selgitada välja mõne kaasosalise olemasolu. Suurtel protsessidel tehakse sageli nii. Võimalikke kaasosalisi aga ei avalikustata, sest see võiks tekitada soovimatuid komplikatsioone. Kogu tähelepanu koondatakse ikkagi peasüüdlasele.

Tüüpilise sarimõrvarina tegi Gacy panuse süüdimatusele, üritades hullu mängida. Prokurör omakorda väitis, et mingist hullumeelsusest ei saa juttugi olla. Kohtualune oli meelitanud ohvrid enda juurde salakavalate võtetega, tunginud neile kallale, tapnud, ning peitnud seejärel kõik kuriteo jäljed. Tema veendumuse järgi plaanitses Gacy oma mõrvu hoolikalt ning oli oma tegude kuritegelikkusest alati teadlik. Pärast peaaegu kuus nädalat kestnud kohtuprotsessi tunnistasid vandemehed üksmeelselt Gacy süüdi 33 inimese tapmises.
13. märtsil 1980 mõisteti Gacy surma elektritoolil, kuid hiljem asendati see karistusviis mürgisüstiga. Surmanuhtluse täidesaatmist tuli tal oodata 14 aastat. Alles 4. oktoobril 1993 lükkas USA Ülemkohus tema viimase armuandmispalve tagasi. Illinoisi Ülemkohus lükkas hukkamise 18. detsembrilt 10. maile 1994.
Pärast kohtuotsuse väljakuulutamist kohtus Ressler Gacyga mitmel korral. Esimese vestluse ajal ütles Gacy end mäletavat Resslerit juba lapsepõlvest, sest eksperdi perekond olevat elanud üsna tema lähedal. Nii meenutatigi alguses Chicagot, jää sulas ja Gacy muutus avameelsemaks. Ressler oli arvukatest jutuajamistest mõrtsukatega õppinud, et neid võis panna endast rääkima vaid siis, kui mitte näidata välja vastikust nende tegude suhtes. Gacy oli veendunud, et politseinike, psühhiaatrite ja kohtunike hulgas on palju idioote, kes pole isegi seda väärt, et talle klaasi vett ulatada. Resslerisse suhtus ta seevastu hästi ning leidis, et teda võis isegi oma ellu pühendada. Gacy väitis korduvalt, et kaks-kolm tema firma endist ametnikku olid talle mõne kuriteo sooritamisel abiks olnud. Ressler avaldas kahetsust, et politsei uurimist ei jätkanud. Ka hiljem oli Ressler kindlalt veendunud, et Gacy juhtumi puhul on jäänud nii mõndagi lõplikult välja selgitamata. Polnud sugugi välistatud, et tal oli tõepoolest kaasosalisi.
Gacy keeldus ajakirjanikega kohtumast ja raha eest intervjuusid andmast. Resslerile ütles ta, et ühel päeval astub ta oma looga avalikkuse ette. Ekspert julgustas teda seda tegema, kuid pani südamele, et ta ei hakkaks 33 inimese tapmist eitama. Ressler läks veelgi kaugemale. Ta avaldas arvamust, et kuna Gacy on USA-s palju ringi rännanud, siis on ta tõenäoliselt ka teistest geikvartalitest ohvreid leidnud. Gacy Ressleri oletust ei kommenteerinud.

Järgnevatel aastatel hoidis Ressler Gacyga kontakti. Ikka ja jälle nimetas Gacy oma ohvreid „väikesteks kasututeks pervertideks”. Ressler ei saanud jätta küsimata, miks just tema pidi need inimesed teise ilma saatma. Kas tema oli parem? Gacy arvates oli tegu ringihulkujate ning mandunud tegelastega, seevastu kui tema oli edukas ja nõutud. Kiired numbrid meestega olid talle rohkem pakkunud kui flirt naisterahvaga või mõni õhtusöök küünlavalgel. Ressler ei saanud loomulikult temaga nõustuda, kuid kartuses, et Gacy võib edasisest vestlusest keelduda, loobus kommentaarist.
Kord saatis Gacy Resslerile enda maalitud pildi, millel ta oli kujutanud klouni igihaljas metsatukas, ümberringi õhupallid. Pildi alumisele servale oli kirjutatud: „Kes ei ole põldu harinud, sel pole ka saaki loota.” Ressler näitas pilti paljudele inimestele. Osa nägi allkirjas komplimenti eksperdile, märki selle kohta, kui lähedaseks ta oli Gacyle saanud. Teised jällegi pidasid maali vihjeks tema veel avastamata ohvrite kohta. Gacy ise loobus igasugusest selgitusest.
Kuulsaks saanud kurjategijad äratavad sageli tähelepanu, leides ühtlasi ka kaasatundjaid ja haletsejaid. 1986. aastal külastas vanglas Gacyt lahutatud kaheksa lapse ema. Pärast seda algas nende vahel elav kirjavahetus. Kahe aasta jooksul saatis Gacy naisele 41 kirja, millest ajaleht „Chicago Sun-Times” avaldas hiljem väljavõtteid. Järgnev lõik pärineb ühest Gacy kirjast ja on talle väga iseloomulik:
„Ma olen kergeusklik inimene nagu sinagi. Kuid sina saad sellisena paremini hakkama. Ma olen kolm õppeastutust lõpetanud — vahva värk. Ilma terve inimmõistuseta pole see aga üldse midagi väärt. Vaata ainult inimesi, siis sa mõistad, mida ma silmas pean. Kuid petiste eest tuleb end hoida. Ma tuginen sellele, mida prokurör minu kohta ütles: ma manipuleerivat inimestega. Loomulikult ma teen seda! Kuid kui see ei oleks olnud mina, siis oleks see olnud keegi teine. Oma salajasel alal ei saavutata iialgi edu, kui aeg-ajalt inimestega ei manipuleerita.”

Kohtupsühhiaater dr. Marvin Ziporyn, kes juhatas vanglas, kus viibis Gacy, psühhiaatriaosakonda, on seda korrespondentsi põhjalikult analüüsinud. Ziporyni meelest kumab igast Gacy kirjast, igast tema lausest kaks põhiteemat. Esimene peaks kujundama temast pilti kui meeldivast, heteroseksuaalsest, abivalmist, sõbralikust, armastusväärsest, mehelikust ning söakast sellist, kelle vastas seisab teine, „kuri mina”: arg, nõrk ning eelkõige homoseksuaalne. See „kuri mina” sooritas mõrvu. Kui Gacy suutis selle kurja mina alla suruda, pidas ta ennast heaks inimeseks. Ziporyni arvates on need lõhestunud isiksuse klassikalised tunnused. Sellise inimese ego on täielikult rakendatud oma lõbude teenistusse. Küsimusele „Mida ma tohin teha?” vastab ta: „Kõike, seni kuni mind ei tabata.” Küsimusele „Mis on hea?” on kihumõrvaril valmis vastus: „Kõik, mis mulle naudingut pakub.” Kirjadega püüdis Gacy oma austajannat vaimselt orjastada, tema üle võimu saavutada, talle ette kirjutada, kuidas olla ja mõelda või kuidas pereelu ning äriasju korraldada. Gacy kirjad tõendavad veel kord tema alalist tungi teiste üle valitseda ja kontrolli omada, mis avaldus väga selgelt ka tema piinamisrituaalides.
Hiljem avaldas Gacy arvamust, et kõigi tema probleemide juured on lapsepõlves. Sisserändajate poeg John Gacy (tema vanemad olid pärit Poolast ja Taanist) kasvas üles kodus, kus valitses range kord. Alkohoolikust isa terroriseeris sageli tervet perekonda. Viieaastase Gacy olevat vägistanud puberteedieas tüdruk kaheksa-aastasena oli teda seksuaalselt kuritarvitanud keegi ehitusettevõtja. Alates 11-st eluaastast kannatas Gacy langetõvehoogude all. Alustanud oma töömeheteed, langes ta igal kolmandal päeval rivist välja. Alkohol ja tubakas on tema mõistusele oma jälje jätnud, nagu ta korduvalt väitis. Kord ütles ta aga Resslerile, et ta polevat üldse selles majas elanud, kust laibad leiti. Kõige lõpuks tuli ta aga lagedale küünilise valega, et ta pole üldse kedagi mõrvanud.
Gacy kohtuprotsessi prokurör sõnas hiljem: „Tema surm oli palju kergem kui tema ohvrite oma.“ Gacy viimasteks sõnadeks siin ilmas olid väidetavalt: „Suudelge õige mu perset.“

* * *

10. mai 1994. Klounmõrvar John Gacy viimase õhtu protokoll

Gacy, 1,72 m pikk ja 104 kg raske, seljas sinine särk ja jalas sinised püksid, istub surmamõistetute kongis nr. 1.
Kell 18. Viimane õhtusöök: paneeritud kana, friikartulid, limonaad, magustoiduks maasikad.
Kell 20. Saabub vaimulik, kellega koos surmamõistetu palvetab.
Kesköö. Valvurid tulevad ja viivad Gacy hukkamisruumi, kus ta seotakse arvukate rihmadega spetsiaalse laua külge. Hukatava parema käe veeni torgatakse kanüül, mille kaudu sisestatakse veeni kolme kemikaali: alustatakse rahustiga, mis paneb hukatava momentaanselt magama, teine vahend halvab lihased ja kolmas seiskab südame.
Kell 00.35. Hukkamisruumi akna taga jälgib toimuvat 42 tunnistajat ja 12 reporterit.
Kell 00.38. Kanüül ühendatakse seina küljes oleva voolikuga.
Kell 00.40. Gacy suleb silmad. Ta neelatab. On kuulda tasast sahinat. Surmav vedelik suunatakse vooliku kaudu Gacy veeni. Ta oigab. Tema kõht kerkib ja vajub.
Kell 00.45. Teine medikament jääb ootamatult voolikus tekkinud ummistuse tõttu toppama. Kiiresti vahetatakse voolik.
Kell 00.53. Gacy nägu on muutunud tuhkhalliks.
Kell 00.58. Arst konstateerib Gacy surma.

* * *

John Wayne Gacy üks ohvritest tuvastati tervelt 45 aastat pärast tema surma. Cooki maakonna šerifi jaoskond teatas 25. oktoobril 2021, et „Klounmõrvari” kodumaja alt leitud ühe ohvri säilmed kuulusid Põhja-Carolinast pärit Francis Wayne Alexanderile. Võimude hinnangul tappis sarimõrvar ohvri 1976. aasta ja 1977. aasta vahel. Alexander oli siis 21- või 22-aastane. Tema surnukeha avastati 1978. aastal, kuid siiamaani jäi ta tundmatuks ohvriks. Noormehe isik tuvastati hambast leitud DNA ja genealoogilise andmebaasi abil.
„Isegi 45 aastat hiljem on raske saada teada tõde meie armastatud poja saatuse kohta,“ kommenteeris noormehe perekond. „Ta tapeti jõleda ja kurja mehe käe läbi. Meie südamed on murtud, tunneme kaasa kõigi tema ohvrite perekondadele. Meie ainsaks lohutuseks on teadmine, et mõrvar on hukatud.“ Perekond ei kuulutanud toona Alexanderit kadunuks, sest eeldas ekslikult, et noormees alustas mujal uut elu ega soovinud nendega enam kontakti luua. Uurijad leidsid, et Alexander elas samas piirkonnas, kus Gacy sageli viibis ja kus elasid ka mõned teised sarimõrvari ohvrid.
Cooki maakonna šerif Thomas J. Dart algatas 2011. aastal uue juurdluse, et teha kindlaks kaheksa seni tuvastamata ohvri isikud. Säilmed ekshumeeriti ning tol ajal kadunuks kuulutatud noorukite perekondadelt võeti DNA-proove.
Kaheksast isikust oli 2021. aastaks tuvastatud kolm. 2011. aastal tuvastati Chicagost pärit 19-aastase William Bundy säilmed. Bundy läks kaduma 1976. aasta oktoobris pärast üht pidu.
2017. aastal tuvastati Gacy maja alt leitud 16-aastase James Haakensoni säilmed. Teismeline poiss oli teel kodust Chicagosse. Ta helistas 1976. aasta 5. augustil emale ning teatas, et jõudis turvaliselt kohale. Need jäid tema viimasteks sõnadeks lähedastele.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Seksuaalkurjategijaid pole võimalik ravida
Kihumõrvad: motiivid ja põhjused
Sarimõrvari portree
Mille poolest erineb psühhopaat sotsiopaadist?