Jean Cadinot – teejuht geifantaasiate maailma

Jean Daniel Cadinot on muutunud homoerootilise filmikunsti sünonüümiks. Tema fotod, pildialbumid ja videofilmid mõjuvad suursuguselt, originaalselt ja esteetiliselt. Seega võiks teda pidada seksfilmide Oscar Wilde’ks, kui ta poleks oma süütutest poistest, himuratest teismelistest ja täitmatutest meestest koosnevat fantaasiamaailma loonud 20. sajandi teisel poolel.

Cadinot ise peab ennast Charlie Chaplini, Luchino Visconti ja Steven Spielbergi sohilapseks. Sellest tuleb nii aru saada, et ta peab ennast eelkõige filmirežissööriks. Cadinot homoerootilisi filme ei saa kuidagi võrrelda jänkide või sakslaste omadega, kus käib ainult räige panemine, mis ajab iiveldama isegi paljusid homosid. Tema filmides on mõte ja võte. Neis filmides on sündmustik, mis ei piirne ainult imemise või „tagant lähenemisega”. Cadinot jutustab lugusid, taustaks uinutav-sugereeriv akordeonimuusika.

Filmide atmosfäär on vaikne, erootiliselt pingestatud ja samas pisut melanhoolne. Ainult mõnes üksikuks filmis on esikohal seks, ülejäänutes on esikohal sündmustik, homoerootika. Poisid tema filmides suudlevad kirglikult ja himuralt, akumuleerides tunduvalt rohkem intiimsust kui California „maha ja taha” tüüpi kepifilmid. Cadinot näeb mehe kehas iha- ja naudinguobjekti. Pornograafia pornograafia enda pärast teda ei huvita.
Kes oli siis see mees, kes suutis oma filmidega tõestada, et meestevahelises seksis on iha ja erootikat vaata et rohkemgi kui mehe ja naise vahel?
Oma tagasihoidlikus riietuses mõjus Cadinot täiskasvanud poisina. Ta oli väga õrnatundeline, šarmantne ja keevaline prantslane, kes oli oma näitlejatest piiritult sisse võetud. Ta lobises klaasikese veini juures meelsasti oma kallima Nicolas’ga, kes oli temast 20 aastat noorem. Cadinot teatraalsed žestid sarnanesid showmasteri omadega, kuid tema lihtsus hajutas kiiresti selle petliku esmamulje. Cadinot oli pealaest jalatallani individualist, üks nendest vähestest, kes võis endale seda luksust lubada, et tegi kõike ise. Ta kirjutas stsenaariume, otsis ja valis võttekohti ning osatäitjaid, oli operaator, režissöör, helitehnik ja produtsent ühes isikus. Nii õnnestus tal vältida üleliigseid vaidlusi ja mittevajalikke kompromisse. Cadinot tegi ainult neid filme, mida ta teha tahtis, jäädes alati oma valikute, eelistuste ja arvamuste juurde. Tema fännid, elagu nad Austraalias, Kanadas, Saudi Araabias või Brasiilias, pidid iga tema uuesse filmi suhtuma kui oodatud sündmusesse. Hoolimata sellest, et tema filmidest on tehtud rohkem kui veerand miljonit koopiat, ei tahtnud Cadinot, et teda mingiks geiporno kuningaks peetaks.

Jean Daniel Cadinot (tema kõlav perekonnanimi pole siiski mingi pseudonüüm) sündis 10. veebruaril 1944. aastal Pariisis. Tema isa oli kostüümirätsep, ema koduperenaine, kes kasvatas oma lapsi ranges katoliiklikus vaimus. Ühest kohtumisest 12-aastase poisina sai tähtsündmus Jeani elus. Jeani võrgutas üks katoliiklik preester, kes jutustas talle oma seksuaalsetest fantaasiatest ja üritas pihil talle läheneda. „See kõik mõjus mulle laastavalt. Esiteks see kaksikmoraal. Juhtum minu pihiisaga kujunes mu biograafia esimeseks aktiks,” meenutab Cadinot. Oma lapsepõlveelamustest sai ta inspiratsiooni kooripoiste elust jutustava filmi „Garcons de reves” (Patused poisid, 1982) jaoks. Ka filmis „Sacré Collège” (Poiste internaat, 1983), ühes tema romantilisemas poistevahelisi suhteid kajastavas filmis, on ta kasutanud omaenda kooliajal saadud esimesi seksikogemusi.
Musikaalne ja introvertne poiss tahtsi saada maalikunstnikuks, kuid ranged vanemad püüdsid sedalaadi soove maha suruda. Ema keelas tal karistuse ähvardusel maalikunstikursusele minna. 16-aastaselt leidis Cadinot, et ta oli leidnud elektrikuna õige elukutse, kuid pani ameti peagi maha. „Ma pole kunagi midagi õppinud,” meenutab ta, „kõiges selles, millele ma käe külge panin, olin ma autodidakt.” Esialgu pidi ta enda vee peal hoidmiseks müüma kord kingi, siis kirjutusmasinaid. Üheksa ametit, kümnes nälg, nagu ütleb kõnekäänd. 17-aastaselt lahkus ta kodunt ja asus elama ühe 30-aastase õpetaja juurde. Ema oli šokeeritud, kui ta sellest kuulis. Ta kartis seadusega pahuksisse sattumist, sest tollane kriminaalkoodeks nägi ette kriminaalvastutusele võtmise homoseksuaalse vahekorra eest nooremate kui 21-aastaste isikute vahel. Jälgede segamiseks üüris õpetaja Cadinot’le hotellis toa. Cadinot elas kodus veel pool aastat, siis lõi tema homodevihkajast vend ta lõplikult kodunt minema. 18-aastselt kaotas Cadinot oma isa. Ta hakkas kokku elama 60-aastase pankuriga, kes võimaldas tal disainikoolis õppimist.

19-aastasena avastas Cadinot enda jaoks fotograafia, mille võimalused teda lausa vaimustasid. Tervelt aasta aega käis ta fotograafiakursusel, et pärast selle lõpetamist fotograafina tööle hakata. Ta pildistas näitlejaid ja transvestiidistaare, kuid pidi tegelema ka laste pildistamisega, et sellest tööst kuidagi ka ära elada. „Ma tegin seda kõike kümme pikka aastat,” meenutab Cadinot.
1960. aastatel alustas Cadinot filmistuudios Valois Studios tööd peavoolufilmide lavastajana. Selle kõrvalt hakkas ta professionaalina tegelema fotograafiaga ning keskendus homoerootilistele aktifotodele. Tema esimesed tuntumad aktifotod on tehtud kirjanikust Yves Navarre’ist ning modellist-muusikust Patrick Juvet’st. Cadinot’ esimesed erootilise tooniga fotod ilmusid Prantsusmaa geiajakirja „Gai Pied” esmanumbris 1979. aasta aprillis. 1980. aastaks oli ta avaldanud 17 fotoalbumit, mida oli müüdud maailmas enam kui 250 000 eksemplari.
1960. aastate alguses avaldas saksa homoajakiri „Him” tema esimesed meesaktifotod. 1978. aastal asutas ta filmistuudio French Art, mis keskendus 16 mm lindile võetud geipornograafiliste filmide tootmisele. Oma 30 aastat kestnud karjääri kestel lavastas ta ja kirjutas stsenaariumi ligi 60 filmile, produtsendina oli ta tegev enam kui 40 pornograafilise filmi juures. 1980. aastal valmis tal esimene geivideo „Tendres adolescents” (Poistearmastus), mis osutus vägagi edukaks. See softfilm jutustab kahe talupoisi homoseksuaalsest armastusest ning on tänini Cadinot’ erutavamaid filme.
Cadinot oli videoajastu algusaastate geifilmide pioneer. „Ma tahtsin homoseksuaalsuse nurgatagustest urgastest välja tuua ja võtta sellelt halva maine,” põhjendas ta oma motiive. Cadinot jaoks olid esimesed filmid tema Coming out. „Fotosid ajakirjades suutsin ma liiga vähe vormida ja see tegi mulle piina. Alles videofilmide kallale asumine võimaldas mul oma fantaasiaid täielikult välja elada.”

Igal Cadinot filmil on oma nägu, nii nagu arvututel noormeestel, kes neis esinevad, seksivad ja armastavad. Cadinot ei otsi oma harrastusnäitlejaid välja mitte musklite, vända pikkuse või himuruse järgi, vaid eelkõige karisma järgi. Isegi üleni riides peavad nad mõjuma erootiliselt. Kuigi Cadinot ei pidanud lugu staarikultusest ja suhtus skeptiliselt ameerika pornostaaride Jeff Strykeri, Rick Donovani, Leo Fordi või Michael Christopheri ümber käivasse saginasse pigem skeptiliselt, sai nii mõnestki tema videofilmi kangelasest staar.
Mitte ainult suhteliselt kopsakas honorar (1500–4000 eurot) ei meelitanud poisse filmi, vaid ka uudishimu ja renomee.
Geifilmides ülesastuvad poisid on oma olemuselt nartsissistlikud, kellele kaamera on peegliks. Millega seletada seda, et umbes 20% poistest tunnevad ennast homoseksuaalsena ning otsivad homoseksuaalseid kontakte? Cadinot püüab oma filmides sellele küsimusele vastust leida, tuues esile poiste sarmi ja võlu. Oma filmides näitab ta veenvalt, kui tugev tõmme on poistel üksteise vastu, kuigi nad püüavad oma tunge ja soove endas maha suruda, sest normaalne on olla hetero. Paljud poisid veenduvad, et hetero olla on küll igati normaalne, kuid kahjuks ei suurenda see teadmine kuigi palju võimalusi oma murdeea hüperseksuaalsuse väljaelamiseks. Hoopis teine lugu on poistega või meestega. Kiiresti jõutakse ühele lainele ja… voodisse.
Jean Daniel Cadinot’ filmid liigitatakse kvaliteetpornograafia alla. Tema filmidele on iseloomulik põhjalikult läbi mõeldud süžee, tavafilmidest eristavad neid sageli ainult harrastusnäitlejate kasutamine ja mõõdukas hulk hardcore-stseene. Stsenaariumi alusena kasutas ta sageli sündmusi oma elust, kuid inspiratsiooni andsid ka ta modellide ja näitlejate jutustatud lood.
Cadinot kasutas peamiselt noori, väheste kogemustega osatäitjaid ning tähtsustas seda, et näitlejad teeksid eelkõige seda, mis neile endale meeldib. Seetõttu on ta filme peetud ka emotsionaalselt realistlikeks.

Cadinot eelistas elada ja töötada maal, mistõttu paljud ta filmid on üles võetud Prantsusmaa looduses. Sagedaseks tegevuskohaks oli ka Põhja-Aafrika, sel põhjusel kasutas ta oma filmides ohtralt araabia päritolu osatäitjaid. Tuntumad selliste filmide näited on „Harem“ (1984), „Hammam“ (2004) ja „Nomades“ (2005).
Cadinot ei teinud oma filme valmis paari päevaga nagu teised. Ta andis poistele aega internaatides, lossides, villades või hotellides ennast n-ö lõdvaks lasta, omavahel tutvuda ja rolli sisse elada. Hank Reisner on Cadinot kohta öelnud: „Hoolimata stressist olid võtted kõigi jaoks suur nauding. Poisid kulutasid tema kontori ukseläve, et ainult temaga koos töötada. Enamik soovis temaga ka voodisse minna, kuid Cadinot maitsele nad ilmselt ei vastanud.”
Mingi aja elas Cadinot koos ühe stjuuardiga, hiljem aga 24-aastase Nicolas’ga, kes mängis tema 1987. aastal valminud filmis „Chaleurs” (Suur palavus) araabia poissi. Cadinot väntas kaasakiskuvaid videofilme noorte meestest homoseksuaalsetest suhetest. „Mul jätkub auahnust, et ühendada omavahel kunst ja meestevaheline erootika. Minu aadressil tehtud kriitika näitab, et ma olen õigel teel.” Tema filmid „Harem”, „Les Minets Sauvages” (Metsikud noored, 1984) või „Chaleurs” on läinud geivideo kullafondi. Hoolimata rikkalikest kogemustest ja üha suurenevatest kulutustest, ei püüdnud ta kunagi oma filme n-ö üle lakkida, muuta neid homoerootilisteks seebikateks. Mehe keha on alati olnud tema tähelepanu keskpunktis. Tõsi, ta tunnistab, et on vanu kreeka traditsioone järgides anaalerootik, kuid mitte ükski teine geifilmide tegija ei näita seda kehaosa nii esteetiliselt ja perfektselt kui Cadinot. Omal ajal pidi Sokrates selle patu eest mürgikarika tühjendama. Cadinot kommenteeris muiates seda ajaloolist seika: „Võib-olla tuleb ühel heal päeval ka minul seda teha.”
Cadinot suri 23. aprillil 2008 südamerabandusse ja ta on maetud Pariisi Montmartre’i kalmistule.

MAAJA

NB! Loe ka:
Jeff Stryker: „Suur meeldib kõigile!” (galerii)
John Holmes – suur pornostaar, kellel oli suur
Eesti ainuke pornostaar
Homoseksuaalne subkultuur Saksamaal
Kriminaalkoodeksi varjus. Homoseksualism Nõukogude Liidus