Isata pered – kas aja märk?

Mis oleks sinu arvates nüüdisaja tähelepanuväärsemaid sotsiaalprobleeme? Vastavalt USA-s korraldatud gallupile arvas peaaegu 80 protsenti küsitletuist, et selleks on „isa füüsiline eemalolek kodunt”. Gallupi järgi elab Ühendriikides üle 27 miljoni lapse oma bioloogilisest isast lahus, sealjuures näitab see arv kiiret kasvutendentsi. ÜRO Lastefondi raportis teatatakse, et umbes 50 protsendil USA-s alates 1980. aastast sündinud valgetest lastest „möödub mingi osa lapsepõlvest üksikvanemaga perekonnas. Mustanahaliste laste puhul on osakaal umbes 80 protsenti”. Seetõttu liigitas „USA Today” Ühendriigid „isata perekondade maailmaliidriks”.

Siiski tõdetakse ühes „The Atlantic Monthly” artiklis: „Suurenev perekonna lagunemine pole vaid Ameerika ühiskonnale ainuomane. See ilmneb praktiliselt kõigis arenenud riikides, kaasa arvatud Jaapanis.” Ja ehkki on raske saada piisavalt statistikat, paistab, et ka paljusid arengumaid on tabanud samasugune kriis. Ajakirja „World Watch“ sõnul „hülgavad [vaesemate maade] mehed kasvava majandusliku surve tõttu tihtilugu oma naise ja lapsed“.
Ühel Kariibi mere regiooni maal teostatud uurimus näitas tõepoolest, et tegelikult elas vaid 22 protsenti 8-aastaste laste isadest koos oma lapsega.
Vaeslapsed olid teada nähtus ka Piibli aegadel. Kuid tol ajal oli laste isatuks jäämise peapõhjusi isa surm. Tänapäeval on isatuse peamisi põhjusi see, et isa hülgab perekonna. Tõepoolest, nagu järgnevast selgub, on üha suurenev isata laste arv tõendiks selle kohta, et tänapäeval on paljud inimesed „südametud”.
Ent väikestele lastele on isa kadumine elust isiklik tragöödia. Sellest tekib võib-olla et kauakestvate tagajärgedega hingelise valuja laastatuse suletud ring.

Miks isad ära lähevad?
„Ma ei mäleta, et ema ja isa oleksid kakelnud või tülitsenud. Tean vaid seda, et isa oli olemas, siis aga äkitselt ühel päeval teda enam polnud. Ma ei tea tänase päevani, kus mu isa on. Mul pole tema vastu mingeid tundeid.” (Bruce)
„Olin koolis ainuke laps, kellel polnud mõlemat vanemat ja kes ei elanud omas majas. [—] Tundsin end alati kõrvalseisjana. Tajusin end kõigist oma eakaaslastest täiesti teistsugusena.” (Patricia)
ISATA perede kriisi juured on tööstusrevolutsioonis. Kuna vabrikutöö hakkas mehi kodunt ära meelitama, hakkas isa mõju perekonnas kahanema – ema õlule langes lastekasvatuses suurem koorem. (On huvitav märkida, et enne industrialiseerimist olid lapsekasvatuse käsiraamatud Ühendriikides suunatud üldjuhul isadele, mitte emadele.)
Siiski jäi enamik isasid oma pere juurde. Ent 1960-ndate keskel hakkas lahutuste arv Ühendriikides järsult kasvama. Hakkasid murenema lahutuse ees seisnud usulised, majanduslikud ja sotsiaalsed tõkked. Saades innustust nn ekspertidelt, kes kinnitasid, et lahutus ei tee lastele kahju, vaid võib tegelikult neile lausa kasuks tulla, otsustas rekordilisel arvul abielupaare lahutuse ette võtta. Frank F. Furstenberg jun. ja Andrew J. Cherlin ütlevad oma raamatus „Divided Families – What Happens to Children When Parents Part”: „Belgias, Prantsusmaal ja Šveitsis need [lahutuste] arvud [alates 1960-ndatest] kahekordistusid, samas kui Hollandis, Inglismaal ja Kanadas need kolmekordistusid.”
Ehkki tavapäraselt jäävad lapsed pärast lahutust ema juurde, soovib enamik pere juurest lahkuvaid isasid säilitada oma lastega suhted. Üheks populaarseks lahenduseks on ühine hooldusõigus. Ometigi säilitab suurem osa lahutatud isasid oma lastega üllatavalt vähese kontakti. Ühest uurimusest selgus, et vaid üks laps kuuest näeb oma lahutatud isa iga nädal. Peaaegu pooled lastest polnud näinud oma isa terve aasta!

Jagatud hooldusõiguse ebaõnnestumine
Et hooldusõigust jagada, nõuab see lahutatud paaridelt tohutut koostööd ja usaldust – omadusi, mida tihtilugu üsnagi napib. Uurijad Furstenberg ja Cherlin nendivad järgmist: „Peamisi põhjusi, miks isad lakkavad oma lastega kohtumast, on see, et nad ei soovi oma endise naisega mingit tegemist teha. Ja paljud naised võtavad oma endise mehe suhtes samasuguse hoiaku.”
Tõsi küll, on palju lahutatud isasid, kes oma lastega regulaarselt kohtuvad. Et nad aga pole enam oma laste igapäevaeluga seotud, on mõnedel raske nendega koos olles käituda nagu isa. Paljud omandavad mängukaaslase rolli ja kulutavad praktiliselt kogu koosveedetava aja kas meelelahutusele või poodlemisele. 14-aastane Ari iseloomustab oma nädalalõpuvisiite isa juurde nõnda: „Seal pole mingit kindlat ajakava, mingit „ole see ja see kell kodus”. Kõik on enda otsustada. Kõik on vaba. Ja isa ostab mulle alati kingitusi.” (Jill Krementz, „How It Feels When Parents Divorce”.)
Armastav isa peaks loomulikult mõistma anda häid ande oma lastele. Ent kingitused ei saa asendada vajalikku juhatust ja distsiplineerimist. Kui vahetada lapsevanema roll mängukaaslase või külalise omaga, võib isa-lapse suhe kergesti halveneda. Ühes uurimuses jõuti tõdemuseni: „Lahutus võib isa-lapse suhte alatiseks katki rebida.” („Journal of Marriage and the Family”, mai 1994.)
Olles oma laste elust väljatõugatuse pärast haavatud ja vihased – või ehk lihtsalt külmalt ükskõiksed –, hülgavad mõned mehed oma pere ega osuta vajalikku rahalist toetust. Nagu ütlevad uurijad Sara McLanahan ja Gary Sandefur, ”ei saa [USA-s] umbes 40 protsenti lastest seadusega ette nähtud lastetoetust üldsegi mitte [kohus pole neile seda määranud] ja ka veerand neist, kellele kohus on selle määranud, ei saa midagi. Ettenähtu saab täies ulatuses kätte vähem kui kolmandik lastest”.
„Seoses isaga ei tule mulle ühtki meeldivat asja meelde,” lausub üks teismeline poiss kibestunult. „Temast ei ole tegelikult mingit abi, ta ei toeta meid mitte milleski, ja minu arvates on see vastik.”

Vallasvanemad
Rekordiline abieluväliste sündide hulk on põhjustanud isata laste arvu tohutu kasvu. „Praegu leiab [USA-s] umbes kolmandik kõigist sündidest aset väljaspool abielu,” öeldakse raamatus „Fatherless America”. 78 protsenti 15–19-aastastest, kellele aastas sünnib kokku umbes 500 000 beebit, on vallalised teismelised. Paraku on teismeliste rasedus globaalprobleem. Teismeliste seksuaalkäitumist pole eriti suutnud muuta ka programmid, mille raames jagatakse teadmisi eostumisärahoide kohta või propageeritakse sugulist karskust.
Bryan E. Robinson selgitab oma raamatus „Teenage Fathers”: „Tingituna liberaliseerunud hoiakutest seksi ja abielueelse raseduse suhtes, ei kanna rasedus väljaspool abielu enam häbi ja alanduse pitserit nagu 1960. aastatel. [—] Lisaks pommitatakse tänapäeva noorust reklaami, muusika, kino ja televisiooni vahendusel pidevalt seksiga. Ameerika meedia edastab noorukitele sõnumit romantilisest, kütkestavast ja närvikõdi pakkuvast seksist, näitamata üldsegi mitte seda, millised on vaba ja vastutustundetu seksuaalkäitumise tegelikud tagajärjed.”
Paljud noorukid näivad olevat lubamatute seksuaalsuhete tagajärgede suhtes õndsas teadmatuses. Pangem tähele, milliseid mõtteavaldusi kirjanik Robinson kuulis: „Temast ma küll seda [et ta rasedaks jääb] ei uskunud”; „Seksisime vaid kord nädalas” või ”Ma ei uskunud, et kohe esimesel korral võib rasedaks jääda”. Muidugi on noormehi, kellele on vägagi hästi teada, et seksi tagajärjeks võib olla rasedus. Raamatus „Young Unwed Fathers” täheldatakse: „Paljudele [südalinna]- poistele on seks kohaliku sotsiaalse staatuse tähtis sümbol; seksuaalvõitudega pikendatakse oma saavutuste nimekirja. Paljud noormeeste tähelepanu taotlevad tütarlapsed pakuvad vastutasuks seksi.” On südalinnarajoone, kus poisse, kes pole veel last sigitanud, võidakse koguni nöögata, et nad on „neitsid”!
Pilt muutub veelgi süngemaks, kui vaadata 1993. aasta uurimuse tulemusi koolieas emade kohta Californias. Selgub, et neist tütarlastest kaks kolmandikku polnud rasestunud mitte teismelistest sõpradest, vaid hoopis üle 20-aastastest meestest! Mõnedest uurimustest ilmneb, et tegelikult on paljud teismeeas vallasemad seaduse määratluse järgi kas vägistamise või koguni lapseahistamise ohvrid. Selline laste laialtlevinud kuritarvitamine räägib sellest, kui haigeks ja kõlbeliselt rikutuks on nüüdisaegne ühiskond muutunud.

Miks noormehed minema kõnnivad
Vähe on neid lapse sigitanud teismeeas poisse, kes võtavad endale pikaajalise kohustuse oma järeltulija eest hoolitseda. Üks poiss, kelle sõbratar rasestus, lausus: „Ütlesin talle vaid bai-bai!” Kuid nagu rõhutatakse artiklis ajakirjast „Family Life Educator”, „väljendab enamik noori isasid kindlat soovi säilitada oma lapsega tihedad suhted”. Ühest uurimusest noorte vallasisade kohta nähtub, et 70 protsenti neist külastab oma last korra nädalas. „Paraku jäävad külastused lapse sirgudes üha harvemaks,” on artiklis hoiatav mõte.
Üks 17-aastane isa tõi kokkuvõtlikult välja põhjuse, miks see nii on: „Oleksin ma vaid teadnud, kui raskeks see kõik kujuneb, poleks ma eales lubanud asjal nõnda minna.” Harva leidub neid noori, kel oleks vanemlike kohustustega toimetulekuks kas emotsionaalset küpsust või kogemusi. Ka pole paljudel elatise hankimiseks vajalikku haridust või tööoskusi. Selle asemel et püüda alandusest või ebaõnnestumisest üle saada, kõnnivad paljud noormehed oma lapse juurest lihtsalt minema. „Olen oma eluga päris puntras,” tunnistab üks noor isa. Teine kurdab: „Suudan vaid läbi häda omadega toime tulla; ma ei tea, mida ma veel siis teeksin, kui mul tuleks ka [oma poja] eest hoolitseda.”

Toored viinamarjad
Piibli aegadel kasutasid juudid vanasõna „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad“. Paraku ilmneb, et nüüdisajal tuleb miljonitel lastel kogeda oma vanemate „toorete viinamarjade” kibedat maitset – maksta kinni oma vanemate ebaküpsus, vastutustundetus ja luhtunud abielu. Uurimused näitavad täiesti selgelt, et isata üles kasvanud lapsi ähvardab terve hulk füüsilisi ja emotsionaalseid riske. Eriti murettekitav on fakt, et tihtilugu kandub isata pere pärand põlvest põlve edasi – tekib hingelise valu j a viletsuse suletud ring.

Isata üleskasvamise riskid
Kasvada üles isata võib tähendada lastele tõsiseid riske. Kuigi mõnedel on ehk järgnevat teavet raske vastu võtta, on teadlikkus riskidest esimene samm kahju ennetamisel või vähemalt minimaalseks muutmisel. Ka tuleb mõista, et statistilised uurimisandmed ei käi mitte üksikisikute, vaid gruppide kohta. Palju lapsi kasvab üles isata peres, kogemata ühtki neist probleemidest. Nagu meie viimasest artiklist ilmneb, aitab lapsevanema kaasabi ja Piibli põhimõtete rakendamine neid võimalikke raskusi tublisti leevendada. Niisiis vaadelgem, millised riske võib isata laps kogeda.

Suureneb seksuaalse kuritarvitamise oht Uurimused näitavad selgelt, et isatuse tõttu suureneb lapse seksuaalse kuritarvitamise risk. Ühest uurimusest ilmnes, et 52 000-st lapse kuritarvitamise juhust „oli 72 protsenti seotud lastega, kelle peres polnud kas ühte või kumbagi bioloogilist vanemat”. Seda kinnitatakse ka raamatus „Fatherless America”: „Meie ühiskonnas üha suurenev risk saada lapseeas seksuaalselt kuritarvitatud tuleneb eeskätt sellest, et üha vähem on perekondades lihaseid isasid ning üha enam on seal kasuisasid, meessõpru ja teisi suguluses mitteolevaid meessoost isikuid või juhututtavaid.”
Suureneb varajase seksuaalkäitumise risk Kuna üksikvanemaga peres vanemlikku järelevalvet tõenäoliselt napib, on lastel tihtilugu enam võimalusi ebamoraalselt käituda. Üheks teguriks võib olla ka vähene vanemlik õpetus. „Isata tütarlapsed võivad kaks ja pool korda tõenäolisemalt rasedaks jääda,” tõdeb USA tervishoiu- ja sotsiaalministeerium.
Vaesus Ühes Lõuna-Aafrika Vabariigi uurimuses mustanahaliste teismeeas tütarlaste kohta jõuti järeldusele, et tavapäraselt tabab vallasvanemat vaesus.
„Umbes 50 protsendil juhtudel pole tõenäoline, et teismeline kooliteed jätkab,” väidavad uurimuse läbiviijad. Paljud vallasemad on lõpuks seotud kas prostitutsiooni või uimastiäriga. Ka Läänemaades ei pruugi olukord suurt parem olla. USA-s „elas [aastal 1995] mõlema vanemaga peredest vaesuses 10 protsenti lastest, võrreldes 50 protsendiga neist peredest, kus peret pidas ülal vaid naine“. („America’s Children: Key National Indicators of Well-Being 1997”.)
Hooletussejätmine Ise enda eest hoolitsema sunnitud üksikvanemail lasub suur kohustuste koorem, mistõttu nad ei suuda võtta piisavalt aega, et olla koos lastega. Üks lahutatu meenutab: „Päeval käisin tööl, õhtul läksin kooli – olin omadega täitsa läbi. Lapsed jäid täielikult hooletusse.”
Emotsionaalne kahju Vastupidiselt mõnede ekspertide väitele, et lapsed saavad lahutusest kiiresti üle, on näiteks uurija dr. Judith Wallerstein leidnud, et lahutus põhjustab pikaajalisi emotsionaalseid haavu. „Rohkem kui kolmandikul noormeestel ja neidudel vanuses 19–29 aastat on pärast vanemate lahutusest möödunud kümmet aastat vähe, või pole üldse midagi, mille poole püüelda. Nende elu kulgeb sihitult.. ning nad tunnevad end abituna.” (Dr. Judith Wallerstein ja Sandra Blakeslee, „Second Chances”.) Paljude lahutatud peredest laste juures täheldati madalat enesehinnangut, depressiooni, kriminaalset käitumist ja püsivat vihameelsust.
Raamatus „The Single-Parent Family” öeldakse: „Arvukad uurimused osutavad sellele, et ilma kindla mehekäeta sirgunud poistel ilmneb elus raskusi oma soorolli määratlemisega, madalat enesehinnangut ja hiljem ka probleeme intiimsuhetes. Mehe rollimudelita elamisest johtuvad tütarlaste probleemid ilmnevad tavapäraselt alles teismeeas või hiljem, sealjuures on üheks probleemiks raskused õnnestuvate mehe-naise suhete loomisel täiskasvanuna.“

Isata pered

Kuidas suletud ringist välja murda
Praeguste suundumuste jätkudes saavad isata pered peagi tavanormiks. USA tervishoiu- ja sotsiaalministeeriumi raportis väidetakse: „Üksikvanemaga peres kasvavatel lastel kipuvad olema halvemad hinded, neil on rohkem käitumisraskusi, neil esineb sagedamini kroonilisi füüsilisi ja vaimseid tervisehäireid. Üksikemaga peres sirgumisega kaasneb suurem risk teismeeas laps saada, koolist välja langeda [ja] vangi sattuda.”
Pole siis midagi imestada, et ühiskonnateadlased, perenõustajad, haridustegelased ja ka poliitikud otsivad meeleheitlikult teid selle laastava suundumuse peatamiseks. Et kasvatada meestes isauhkust ja tugevdada nende sidemeid oma perekonnaga, korraldatakse neile suurejoonelisi kokkutulekuid. Turg on üle ujutatud isaduse teemat käsitlevatest raamatutest. Samuti on üritatud sundida isasid oma kohust täitma. Ameerika Ühendriikides on „rongaisad” saanud kohtunikelt nahutada, neid on TV talk show’des hukka mõistetud ja ka avalikult häbistatud. Paraku on taolisi püüdeid saatnud kesised tulemused.

Hädaabinõud
Ka mingi hädaabinõu tarvituselevõtt võib anda kahtlase väärtusega tulemusi. Näiteks võib lahutatud naine lootuses muretseda oma lastele uus isa tõtakalt taas abielluda. Ent kuigi uuesti abiellumisel võivad olla omad head küljed, võib tekkida ka probleeme. Mõnikord ei taha lapsed uut isa kuidagi omaks võtta ja juhtub, et ei võtagi. Ühest uurimusest selgus, et „peaaegu kaks kolmandikku kasuvanemaga peres elanud naistest olid lahkunud kodunt enne 19-aastaseks saamist, samal ajal kui tervetest peredest oli selliseid naisi 50 protsenti”. Isegi õnnestunud kasuperedes kulub mõnikord aastaid, enne kui lapsed kasuisa omaks võtavad. Lugu on teisiti siis, kui on olemas oht, et isa last füüsiliselt või seksuaalselt kuritarvitab.
Ka teismeliste raseduse probleemi ei saa lahendada hädaabinõusid rakendades. Kuidas võikski tulla sellest välja emotsionaalsete haavadeta? Paljud peavad humaansemaks lahenduseks laps adopteerida lasta, kuid seegi võib jätta emotsionaalseid haavu nii emale kui lapsele.
Ei, hädaabinõudega isata perede suletud ringist välja ei murra. Praeguseid perekonnaelu suundumusi saab pidurdada vaid siis, kui inimesed on valmis tegema põhjalikke muudatusi oma mõtteviisis, hoiakutes, käitumises ja moraalinormides.
Selle artikli alguses tsiteerisime USA valitsuse raportit, kus toodi ära selliste laste ees seisvad arvukad riskid. Ärevusttekitavast teabest hoolimata jõuti raportis järeldusele: „Vaatamata vaieldamatutele tõenditele suurema riski kohta, ilmneb uurimusest ka see, et enamik üksikvanemaga peredes kasvavaid lapsi areneb normaalselt.” Jah, isatuse tagajärgi saab ennetada või vähemalt piirata.

Kuidas säilitada vanema-lapse side?
Ehkki naise eksabikaasa enam kodus ei ela, võivad laste soojad suhted temaga neile ikkagi kasuks tulla. Probleem võib seisneda selles, et laste ema on ehk tema peale vihane ega taha, et ta nendega lävib. Kuidas võib ema nendest tunnetest võitu saada?
Pole kindlasti kerge kõnelda lahkelt inimesega, kes on sulle haiget teinud või su hüljanud. Ent küsi endalt: „Kas tütarlaps saab õppida meest usaldama, kui talle pidevalt kõneldakse, kui halb ta isa on? Kas saab poiss areneda kindlameelseks, mehelikuks isiksuseks, kui teda aina nuheldakse sõnadega „Sa oled täpselt selline nagu su isa”? Kas saab lastes areneda tervemeelne suhtumine autoriteeti, kui neid õpetatakse oma isa põlgama või keelatakse neil temaga üleüldse kohtuda?” Lõhkuda laste suhted nende isaga on vaieldamatult kahjulik.
Hoidu isa mahategemisest oma laste ees. Kui tunned vajadust väljendada oma pettumusi, järgi Püüa säilitada positiivne meelelaad ning hoidu minevikumõtete heietamisest. See võib aidata sul  oma viha tublisti leevendada. Püüa siis oma lastel aidata näha oma isa puudusi objektiivselt. Purunenud kodus sirgunud neiu lausub: „Suhtudes objektiivselt oma isasse kui ekslikku, ebatäiuslikku inimesse, olen lõpuks temaga leppinud.” Kui julgustad oma lapsi isa austama, aitad neil arendada tervemeelset suhtumist sinu vanemlikku autoriteeti!
Samuti on sul tähtis mitte ähmastada enda ja laste vahelisi piire. Neil tuleb ju kuulata „ema juhatust“. Pojad võivad tajuda seda ränga koormana, kui neid tahetakse näha perekonnapeana. Ka tütardele võib ema usaldussõbranna roll liiga raske olla. Lapsed peavad olema kindlad, et sina kui lapsevanem hoolitsed nende eest – mitte vastupidi. Selline kindlus võib lasta neil tunda end turvaliselt, olgugi et peresituatsioon pole ideaalne.

Asendusisad
Mida teha siis, kui isal pole perega mingit kontakti? Ekspertide sõnul võib lastele tulla kasuks see, kui neil on meessoost kaaslasi. Kuigi onu või naabri osutatud lahkest huvist võib lapsele nii mõndagi kasu olla.

Kuidas suletud ringist välja murda
Nende põhimõtete järgimine võib aidata isata lastel elus hakkama saada. Hoolimata raskest lapsepõlvest võivad neist saada tasakaalukad, teokad täiskasvanud, samuti armastavad, ustavad ja kohusetundlikud lapsevanemad. Ja ikkagi on parem olukorda ennetada kui pärast parandada. Nüüdisajal on küll paljudel lastel kodus isa, ent siiski võib neid nimetada vaeslasteks. Üks perekonnaekspert väidab: „Tänapäeva laste suurimaid probleeme on see, et nende vanematel pole aega nendega koos olla ja neile tähelepanu pöörata.” Lahendust leida pole lihtne…

Kas isakohustuste eest on võimalik lihtsalt põgeneda?
Igal aastal rasestub USAs peaaegu miljon teismelist tütarlast,” öeldakse Alan Guttmacheri Instituudi raportis. „Tervelt 78% teismelistest sünnib laps väljaspool abielu”.
Minevikus tundsid mehed kohustust vastutada laste eest, kelle nad olid sigitanud. Ent nagu raamatus „Teenage Fathers” öeldakse, ”ei tekita abieluväline rasedus enam sellist häbi ja alandust nagu [kunagi] varem”. Mõnes paigas peetakse noorte hulgas isaks saamist isegi teatud staatuse sümboliks! Ometi seovad vaid vähesed noormehed end pikaajaliselt lastega, kelle nad sigitanud on. Lõpuks jalutavad – või koguni põgenevad – paljud neist oma lapse juurest minema.”
Ent kas noorel mehel on võimalik oma ebamoraalse käitumise tagajärgede eest täielikult pageda? Nagu võime näha, avaldab seksuaalne ebamoraalsus sageli mõju nii tüdrukute kui ka poiste kogu ülejäänud elule.

Äraminek pole üldsegi nii lihtne
Lapse eest hoolitsemiseks tuleb ohverdada palju aega, raha ja vabadust. Raamatus „Young Unwed Fathers” märgitakse: „Mõnda noormeest ei huvita „kellegi teise eest hoolitseda”, sest see tähendaks seda, et tema enda jaoks jääb vähem raha.” Kuid paljud maksavad sellise isekuse eest kõrget hinda. Esiteks on paljude riikide kohtud ja seaduseandjad hakanud järjest negatiivsemalt suhtuma meestesse, kes jätavad oma lapsed ülalpidamiseta. Kui isadus on kord ametlikult tuvastatud, võidakse noorelt isalt täiesti õigustatult nõuda, et ta järgnevatel aastatel toetust maksaks. Paljud noored on nende kohustuste täitmiseks sunnitud lahkuma koolist või töötama madalapalgalistel ametikohtadel. „Mida noorem isa, seda vähem tavaharidust ta saab,” öeldakse raamatus „School-Age Pregnancy and Parenthood”. Ja kui tal ei õnnestu toetusraha maksta, võib ta saada endale kaela hiigelsuured võlad.
Muidugi pole mitte kõik noormehed oma järeltulijate vastu ükskõiksed. Paljud alustavad heade kavatsustega. Ühe küsitluse kohaselt käis 75 protsenti teismelisi isasid oma last haiglas vaatamas. Ent peagi tunneb enamik noori isasid, et lapse eest hoolitsemise kohustused on nendel üle pea kasvanud.
Paljud on leidnud, et neil lihtsalt ei ole nii palju oskusi või kogemusi, et sobivat tööd saada. Tundes häbi oma võimetuse pärast perekonda rahaliselt toetada, astuvad nad peagi mängust välja. Kuid tulevikus võib noormeest hakata painama kahetsustunne. Üks noor isa tunnistab: „Vahel ma mõtlen sellele, mis mu pojast on saanud. [—] Ma ei tunne end hästi sellepärast, et ma [ta] hülgasin, kuid nüüd olen ma ta kaotanud. Võib-olla ühel heal päeval otsib ta mind üles.”

Kahju, mida tehakse lastele
Isasid, kes on oma kohustuste eest ärajooksnud, võib vaevata ka sügav häbitunne selle pärast, et nad on põhjustanud kannatusi omaenda lapsele.Kui mees hülgab oma lapse, jätab ta oma järeltulija kaitsetuks paljude võimalike probleemide ees. USA tervishoiu- ja sotsiaalministeeriumi aruandes öeldakse: „Väiksed lapsed, kes kasvavad üksikemaga peres, kalduvad saama verbaalse ja matemaatilise võimekuse testides halvemaid tulemusi. Üksikvanemate noorematel kooliealistel lastel kipuvad olema halvemad hinded, neil on rohkem käitumisraskusi, neil esineb sagedamini kroonilisi füüsilisi ja vaimseid tervisehäireid. Üksikemaga peres sirguvatel noorukiealistel ja noortel täiskasvanutel on suurem risk saada laps teismeeas, jätta keskkool pooleli, sattuda vangi või kuuluda nende hulka, kes ei käi ei tööl ega koolis.”
Ajakiri „Atlantic Monthly” järeldab: „Kooskõlas üha kasvava ühiskonnateadusliku tõendusmaterjaliga käib nendes perekondades, mille on lõhestanud abielulahutus või kus lapsed on sündinud väljaspool abielu, laste käsi halvemini kui terviklike perekondade lastel, ning seda mitmes valdkonnas, mis on seotud lapse heaoluga. Üksikvanemaga pere lastel on kuus korda suurem tõenäosus vaesusse sattuda. Ja nad ka arvatavasti jäävad vaeseks.”
Pidagem aga meeles, et loetletud riskide aluseks on tervete inimgruppide statistilised uuringud ja need ei pea tingimata paika iga üksikisiku puhul. Paljud lapsed on osutunud tublideks, tasakaalukateks täiskasvanuteks, hoolimata sellest et nad on kasvanud üksikvanemaga peres. Ent isegi sel juhul võib süütunne rõhuda kõvasti noormeest, kes on oma lapse hüljanud. „Ma kardan, et olen tema elu igaveseks ära rikkunud,” ütleb üks vallasisa („Teenage Fathers”).

Ülalpidamisega seotud raskused
Mitte kõik noored isad ei põgene oma kohustuste eest. Mõned noormehed tunnevad kohaselt oma lapse ees moraalset kohustust ning tahavad tema kasvatamisel tõesti abiks olla. Sageli on seda siiski kergem öelda kui teha. Kõigepealt sellepärast, et vallasisal võib olla vähe seaduslikke õigusi ning seetõttu on tütarlapsel ja tema vanematel voli määrata, kui palju või kui vähe võib noormees oma lapsega kokku puutuda. „Ma pean pidevalt oma positsiooni pärast võitlema, et mul lapse suhtes mingigi sõnaõigus oleks,” ütleb Jim, keda tsiteerisime artikli alguses. Seetõttu võidakse vastu võtta otsuseid selliseis asjus, millega noor isa mitte mingil juhul ei nõustuks, nagu näiteks lapsendus või koguni abort. „Mul on raske lasta neil lihtsalt ta ära anda kellelegi võõrale,” kurdab üks noor isa, „kuid arvan, et mul ei ole teist valikut.”
Mõned noormehed on valmis oma lapse emaga abielluma. On tõsi, et abielu päästaks tütarlapse piinlikust olukorrast ja võimaldaks selle, et last kasvatavad kaks vanemat. Võib olla koguni nii, et vaatamata oma moraalitule käitumisele on noored siiski siiralt armunud. Kuid tõsiasi, et noormees on võimeline järglasi sigitama, ei tähenda veel seda, et ta oleks vaimselt ja emotsionaalselt piisavalt küps abikaasaks ja isaks saama. Samuti ei tähenda see seda, et ta oleks suuteline naist ja last ülal pidama. Uurimused näitavad, et need abielud, mis rasestumise pärast rutakalt sõlmitakse, kipuvad olema lühiajalised. Seepärast abiellu sööstmine ei ole alati tark lahendus.
Paljud noormehed on valmis oma lapsi rahaliselt toetama. Nagu varem mainitud, peab noor isa olema väga kindlameelne, et pakkuda sellist toetust pikaajaliselt – võib olla 18 aastat või enamgi! Ent taoline järjekindel abi võib vältida seda, et ema ja laps peaksid elama vaesuses.
Ent kuidas on lood lapse tegeliku kasvatamisega? Ka see võib osutuda tõeliseks proovikiviks. Mõnikord kardavad noorte vanemad, et noored võivad ka edaspidi seksuaalvahekorda astuda, ning seetõttu ei kiida nad heaks või siis koguni keelavad selle, et noored teineteisega kokku saavad. Ka võib tütarlaps ise otsustada, et ta ei taha, et tema laps kiinduks mehesse, kes ei ole tema abikaasa. Igatahes, kui isal lubatakse oma lapsega korrapäraselt kohtuda, oleks perekondadel tark hoolitseda selle eest, et neil kohtumistel viibiks ka keegi kolmas, sest see väldiks edasist moraalitut käitumist.
Soovides oma lapsega lähedaseks saada, on mõned vallasisad õppinud täitma mõningaid põhilisi lapsevanema kohustusi, näiteks seda, kuidas oma last vannitada, toita või talle ette lugeda. Samas kui isa mõningane armastav tähelepanu on lapsele kahtlemata parem kui mitte midagi, pole see ikkagi võrreldav sellega, kui tal oleks isa, kes on temaga iga päev. Ning kui lapse ema kunagi abiellub, võib noor isa olla sunnitud abitult pealt vaatama, kuidas keegi teine mees võtab üle tema lapse kasvatamise ülesande.
Seega on selge, et lapse sigitamine väljaspool abielu toob endaga kaasa palju viletsust ja seda nii mõlemale vanemale kui ka lapsele. Kuigi on võimalik teha parim ka sellises halvas olukorras nagu teismelise rasedus, peaks olema selge, et parim lahendus on vältida ebamoraalset käitumist juba algusest peale. Üks noor isa möönab: „Kui sa oled juba kord sigitanud lapse väljaspool abielu, pole su elu enam iialgi sama kui kunagi varem.” Tõepoolest, eksimuse tagajärjed võivad mõjutada noore isa kogu edasist elu.

MAAJA