Inetud inimesed
Neile ei meeldi seltskonnas käia ega peeglisse vaadata – iseenese välimus kutsub neis esile jälestuse. Neil on suured kõrvad, pisikesed silmad, kõverad ninad ja eemaletõukav naeratus; nad on kas vastikult paksud või luukerekõhnad… Muide, peale nende eneste ei märka ükski inimene midagi erilist ei nende nägudes ega figuuris, sest kõik ülalmärgitu eksisteerib ainult nende õnnetute kujutlusvõimes – nad on haiged.
Kui sa ühel hommikul jõuad lõpliku otsuseni, et plastiline operatsioon on möödapääsmatu, ära ilusalongi siiski rutta. Sest võib-olla on sind lihtsalt tabanud düsmorfofoobiahoog. Selle psüühilise hälbe käes kannatavad eelkõige noored inimesed, 17–20-aastased, kusjuures noori naisi on nende seas poolteist korda rohkem kui mehi. Ja nagu väidavad spetsialistid – düsmorfofoobia küüsi langevad sagedamini üksikud, häbeliku loomu ja puuduliku eneseusaldusega inimesed, või vastupidi – niisugused, kes on nii enese kui teiste suhtes ülemäära nõudlikud.
Tegelikult elavad nad täiesti illusoorses maailmas. Oma igati normaalse välimuse juures otsivad ja leiavad nad pidevalt füüsilisi puudusi, mis kutsuvad esile sügavaid hingelisi kannatusi. Kõige levinumateks ületähtsustatud defektideks on kortsud, vistrikud või plekid nahal, ebatäiusliku vormiga suu, liigne karvakasv keha nähtavatel piirkondadel, või vastupidi (eelkõige meestel) – puudulik karvakasv ja juuste väljalangemine. Palju on ka neid, kes pole rahul oma pea või suguelundite mõõtmetega. Ja kuigi mõnel neist võib välimuses tõesti esineda teatud väike ja tühine defekt. siis ei pälvi see kellegi tähelepanu sedavõrd kui nende eneste oma.
Düsmorfofoobia väljaravimine pole sugugi nii lihtne kui võiks arvata. Mõned patsiendid tunnistavad küll lõpuks, et nende ettekujutus oma välimusest on moonutatud, aga see ei tähenda veel, et nad oma haigusest tervenevad. Enamasti ei saada pikka aga üle vastikusest ja hirmust iseenda ees, sest see on aastatega sisse harjutatud. Ja lõpptulemus võib olla koguni traagiline: inimene ise määrab end üksildusse, tõmbub enesesse ja muutub veidrikust erakuks, kellele iga avalikkuse ette ilmumine on tõeliseks piinaks.
Ka võetakse fanaatilise arutusega ette meetmeid, et oma puudusi varjata. Üks patsient leidis näiteks, et tal on ebanormaalselt õhukesed ja inetud juuksed ning kulutas iga päev u. 8 tundi selleks, et neid talutavasse soengusse seada. Üks daam ei tõmmanud kindaid käest ei päeval ega öösel, ei suvel ega talvel – tema pidas oma küünte kuju „lihtsalt jäledaks”. Üks noormees maksis tohutuid summasid disainerile, kes kujundas talle spetsiaalsete kõrvakatetega peavõru, sest leidis, et tema „vastikult teravaid rebasekõrvu” ei suuda varjata ükski soeng. Kõige raskema düsmorfofoobia vormiga on tegemist siis, kui langetakse sügavasse depressiooni või lõpetatakse koguni suitsiidiga.
Ravi koosneb mitmest etapist. Veenda inimesi otsekohe selles. et ta on, vabandage, lihtsalt loll, ei lähe muidugi õnneks. Esialgu piirdub psühhoterapeut sellega, et tunnistab omajagu tema muretsemise põhjusi, aga veenab teda omaks võtma seda, et ta oma häda ületähtsustab. Sisemist surutust aitavad teatud määral maha võtta ka depressioonivastased ravimid. Sealt edasi püüab spetsialist koos patsiendiga tuvastada niisuguse kompleksi tekkimise algpõhjuse. Sageli on selle juured lapsepõlves, kuigi patsient ei suuda meenutada konkreetset hetke või sündmust, mis sai n-ö stardipakuks. Usutavasti on see olnud ebaõiglane kriitika või otsene solvang vanemate või sõprade suust – nimelt see jätab alateadvusse sügava anni, mis võib aja jooksul saada paljude hälvete aluseks. Võib hakata arenema näiteks mentaalne anoreksia – võimetus süüa, mis viib lõpuks düstroofiani (lapsepõlves või teismeliseeas pilgati asjaosalise paksusi, mispeale ta täiskasvanuna end ainult „vastiku paksmaona” näeb); või hüpohondria – inimene on pidevas liinilus oma tervise pärast ja ravib alailma olematuid haigusi.
Düsmorfofoobiku ravi lõppetapiks on osalemine spetsiaalsetes rollimängudes ja grupiviisiline teraapia, aga ka kõikvõimalike videoefektide rakendamine. Kõikide nende eesmärgiks on tõsta eelkõige inimese enesehinnangut. Kui see saab normi, siis suudab ta lõpuks ka oma välimust adekvaatselt hinnata.
MAAJA
