Imepärane telepaatia
Ühes Prantsusmaa muuseumis säilitatakse Louis XVI juukseid, mis aeti maha enne, kui ta giljotineeriti. Lähtudes juuste molekulaarsest struktuurist, võeti neist „kardiogramm“. Selgus, et Louis’ süda lõi nendel traagilistel minutitel 30 korda minutis – see oli tema surmaeelne pulss.
On teada, et aju on suuteline stressiseisundis väljastama nii tugevaid laineid, mida võiks fikseerida ka teisel pool maakera, kui leiduks piisavalt tundlikke mõõteriistu. Paljud on tõenäoliselt kuulnud juhtumeist, mille puhul emad tajusid sõja ajal poja hukkumise hetke, olgugi et poeg viibis tuhandete kilomeetrite kaugusel. Teada on seegi, et ohvriterohkete lahingute paikades kasvab isegi rohi ebatavaliselt: seal on märgata võitlejate emotsioonide peegeldust. Niisiis eksisteerib hirmu mälu kandev kiirgus.
Üks mees nägi unes, et laev, millega tema poeg reisile läks, upub keset vahutavaid laineid ning mõned reisijad pääsevad ujudes läheduses asuvale saarele. See ilmutus kohutas teda ning ta läks hommikul sellest võimudele teatama. Kompanii juhid esialgu ainult naersid mehe „luulu“ üle, aga kui kõnealusest laevast enam mingeid teateid ei tulnud, meenus neile tema jutt. Varsti selgus, et alus oli tõesti uppunud. Suur oli võimude imestus, kui päästelaev avastas osa kadunud inimesi saarelt.
Uks naine läks külla oma õele. Nukkudega mängimise sinnapaika jätnud, tormas tolle kolmeaastane tütar ootamatult tädi juurde, karjudes: „Tädi! David uppus!“ Kõigi suureks üllatuseks sai perenaine varsti teate, et tema 12-aastane poeg oli uisutades läbi jää vajunud ja uppunud. Sõna „uppuma“ oli väikese tüdruku sõnavarast seni puudunud ning ta ei teadnudki, mis see tähendab.
Sensitiivsed loomad
Kuulus loomade dresseerija Vladimir Durov tegi oma hoolealusega huvitava katse. Ta andis Marsi-nimelisele koerale mõttelise käsu minna esikusse telefonilaua juurde, võtta sealt hambu telefoniraamat ja tuua temale. Selleks võttis dresseerija koera pea kolmekümneks sekundiks käte vahele ja vaatas talle ainiti silma.
Lõpetanud sisendamise, laskis Durov Marsi lahti. Koer tõttas esikusse ja tõusis kapikese juures tagajalgadele. Kuna raamatut seal polnud, läks ta peeglilaua juurde. Otsitavat eset leidmata, siirdus ta lõpuks telefonilaua juurde, tiris raamatu telefoni alt välja ja tõi tuppa. Külalised jälgisid seda tegevust läbi avatud ukse, Durov aga ei asunud koera vaateväljas ega saanud anda talle mingeid lisasignaale.
Mõned teadlased seletavad koera tegutsemist telepaatiaga, omamoodi bioloogilise raadiosidega saatja ja vastuvõtja vahel. Informatsiooni kannavad sel puhul ultralühilained.
Tuntud on ka Bonika-nimelise koera juhtum. Bonika haigestus ja viidi loomaarsti juurde, kus ta suri. Üks kodus viibinud pereliige oli sel ajal kuulnud Bonika kaeblikku niutsumist, mis pikkamööda kaugenes ja vaibus.
Üks elatanud ameeriklanna komistas mererannas jalutades, kukkus kõrgelt kaldalt alla ja vigastas end eluohtlikult. Tema kõrvale laskus kajakas, keda naine oli jalutades sageli leivaga toitnud. Minuti pärast lendas lind ära, laskus naise kodus aknalauale ning püüdis tiibadega pekseldes ja nokaga koputades endale tähelepanu tõmmata. Kannatanu õele tundus linnu käitumine kummaline. Majast väljudes taipas ta, et kajakas kutsub teda endale järgnema. Linnule järele minnes jõudis ta õnnetuspaigale. Naisele anti abi ja ta elu päästeti.
Kui kõneaineks tulevad loomade telepaatilised võimed, on päevakangelaseks enamasti kassid. Juba möödunud sajanditel märkasid kaubalaevade madrused, et laevakassid teavad täpselt, millal laev sadamast lahkub. Tänu oma telepaatilistele võimetele saavad nad informatsiooni madrustelt. Kass hoiab peremehega pidevalt sidet, olenemata sellest, kus viimane asub. Kui peremehega midagi juhtub, kurvastavad kassid rängalt.
1928. aastal hukkus lennuõnnetuses Prantsuse kaubandusminister ning samal ajal suri Pariisis kohutavates piinades tema lemmikkass. Lahkamisel leiti, et loom oli olnud täiesti terve.
Telepaatilised loomad
Aga kuidas on lood taimedega? Kas nemadki suudavad inimese mõtteid ja tundeid vastu võtta?
Ameerika kriminalist Cleve Baxter tundis taimi kastes huvi, kui kiiresti jõuab niiskus mullast taime lehtedeni, ning selle kindlakstegemiseks kinnitas ta taimelehe mõlemale küljele andurid. Seda tehes kriimustas ta oma kätt ja taim reageeris sellele otsekohe, joonistades paberile inimese naha galvaanilist refleksi meenutava kõvera. Selles refleksis väljendub teatavasti inimese emotsionaalne ja vaimne pinge.
Kriminalist oletas, et kui eksisteerib side taime ja inimese vahel, võib seda täheldada ka taime ja looma vahel. Selle tõestamiseks paigutas ta väikesele platvormile krevetianuma, platvormi alla aga pani keeva vee nõu. Mingil hetkel hakkas tööle elektrooniline seade ja kallutas krevetid keevasse vette. Sel momendil reageeris taim nii tugevasti, nagu oleks ta tajunud elusolendite hukkumist.
Kas taim võib olla mõrva tunnistaja?
Seda uuris laboratooriumikatsete abil inglise bioloogiaprofessor L. Watson. Koos kahe ühesuguse taimega jäeti kümneks minutiks tuppa kuus inimest, kellest ühele anti ülesanne üks taim katki murda. Katse lõpul ühendati terve taim valedetektoriga ja osalejad läksid ühekaupa tuppa. Viiele inimesele taim ei reageerinud, aga kuuenda katseisiku sisenedes tegi detektoriosuti äkilise hüppe, nagu oleks taim hirmust võpatanud.
Kas toataimed jälgivad inimeste tegevust? Suudavad nad lugeda nende mõtteid?
Seda proovis välja selgitada vene teadlane V. Puškin. Katses osalesid naisüliõpilane ja toas kasvav geraanium. Hüpnoosi all sisendati katseisikule mitmesuguseid emotsioone ja registreeriti samal ajal taime biovoolud. Kui neiule kinnitati, et ta on ilus, muutis geraanium oma biopotentsiaali ja paberile joonistus laineline kõver. Kui hüpnotiseerija ütles: „Puhub tugev tuul, sul on külm ja halb,“ muutus tütarlapse näoilme kurvaks ja ta hakkas värisema ning aparaat reageeris kõvera muutusega.
Paljud telepaatiaprobleemid on teadlastele veel ebaselged, ent selleteemalised lood on väga huvitavad ja väärivad tähelepanu.
MAAJA
