Homoseksualism erinevates maades ja kultuurides Ees-Aasias
Mitte ükski muistse Mesopotaamia iidsetest õiguskoodeksitest, alates Urukagina seadustest (2375 eKr) kuni Hammurapi seadusteni (1726 eKr) ei keela homoseksuaalseid toiminguid.
Hetiidi seaduste kogu II aastatuhandest eKr mainib samasooliste seksi üksnes seoses intsestiga: mehel ei tohi olla seksuaalsuhteid oma ema, tütre või pojaga. Muistses Assüürias käristati meest, kes oli kedagi anaalseksiks sundinud, tema enese vägistamisega ja seejärel kastreeriti; vägistamise ohvrit ei käristatud. Vastupidi, vabatahtlike omasooliste suhete puhul „aktiivset” osalist ei stigmatiseeritud, „passiivset” aga häbistati. Valesüüdistus või kuulduste levitamine, et keegi on korduvalt meestega maganud, oli võrdne süüdistamisega prostitutsioonis ja oli käristatav ihunuhtluse, sunnitöö, kastreerimise ja trahviga. Need seadused kaitsesid mehe au ja väärikust, kes ei pidanud olema naise positsioonis, kuid samasooliste vaheline seks ise ei olnud hukka mõistetud.
Mari linna kuningal Zimrilinil ja Babüloonia kuningal Hammurapil olid meesarmukesed. Muinas-Babüloonia ennustusteraamatu koha-selt edestab mees, kellel on anaalkontakt temaga võrdse mehega, oma vendi ja kaaslasi, seevastu seda, kes vanglas annab järele teiste meeste seksuaalsetele püüdlustele, ootab õnnetus. Sumeri-akadi eeposes on Uruki kuninga Gilgameši ja metsinimese Enkidu heroilises sõpruses homoerootilisi noote. Kuigi eepose tekstis pole otseseid viiteid nende suhete seksuaalsele värvingule, ilmutab see end selgelt Gilgameši unenägudes ja nende tõlgendamises tema ema poolt.
Vana-Egiptuse mütoloogias peeti seksuaalkontakti jumalaga sureliku mehe jaoks heaks endeks. Ühel hauakambril oleval raidkirjal lubab (mees) surnu jumal Ra „fallose alla neelata”. Teine surnu räägib, et jumal Gebi fallos „asub tema poja ja pärija kannikate vahel”. Kuid suhetes võrdsetega oli retseptiivne roll mehe jaoks äärmiselt alandav.
Üks müütidest jumalike vendade Horose ja Sethi kohtuvaidlusest õiguse pärast saada nende isa Osirise pärijaks, jutustab, et kohtu-istungite vaheajal toppis kaval Seth oma eregeeritud suguti Horose kannikate vahele. Horos kogus Sethi seemne peopessa ja läks oma emale Isisele kaebama: „Vaata mida Seth minuga tegi!” Vihane Isis raius maha Horose rüvetatud käe ja asendas selle uuega, kuid kui kõhus jätkus, nõudis Seth, et kuningatroon saaks talle, viidates sellele, et ta valdas Horost „kui mees” ja üheksa kohtunikku-jumalat sülitasid Horosele näkku ning otsustasid vaidluse vägistaja Sethi kasuks: kord kaotatud meheau pole taastatav.
Kuigi jumalatele oli aktiivne positsioon anaalseksis lubatud, oli see taunitav tavaliste egiptlaste puhul. „Surnute raamatu” 125. peatükis (XVIII dünastia periood) vannub surnu, et ta on süütu pikas pattude nimekirjas, sealhulgas „pole omanud seksuaalsuhteid poisiga”. Muistsete egiptlaste igapäevaelust pole selles valdkonnas midagi teada.
India
Omasooarmastusse suhtumist on India puhul raske üheselt iseloomustada – liiga palju on seal olnud üksteist väljavahetavaid rahvaid ja religioone. Indias on muinasaegadel kunagi eksisteerinud meeste sõjalised liidud ja initsiatsioonirituaalid (vihjeid sellele on Ramäyänas ja Mahäbhäratas), kuid need on kadunud väga ammu. Aarjalaste vanimates pühades tekstides – veedades, mis vormistati teise ja esimese aastatuhande vahetusel eKr, soosisest seksi ei mainita. Sanskritis pole sõna, mis oleks rohkem või vähem ekvivalentne „homoseksuaalsusele”. Mõjukaimad India religioonid, budism ja hinduism, olles väga sallivad erinevate seksuaalsete tehnikate suhtes, propageerisid sellegipoolest asketismi ja suguelust hoidumist. Homoseksuaalseid toiminguid, nagu ka masturbeerimist, peeti inimest rüvetavaiks, kuid nende eest käristati väga leebelt, see polnud niivõrd karistus, kuivõrd puhastumine.
India iidseim õiguskoodeks Arthašastra (4. saj eKr) määrab meestevahelise seksi eest trahviks 48 kuni 94, naistevahelise eest aga 12 kuni 24 rahaühikut, vähem, kui paljude heteroseksuaalsete rikkumiste eest. Manu seaduste kohaselt (1.-3. saj eKr) peab „kaks korda sündinu (kõrgema kasti esindaja, braahman), kes on toime pannud loomuvastase akti mehega… riietes suplema”. Samasugune rituaalne pesemine oli ette nähtud suhte eest naisega päevaajal või vees või vankris, mille ette on rakendatud härjad. Seksuaalpartneri sugu on vähem tähtis kui seksuaalakti asjaolud.
Kamasuutras üldistatud muistne india erootika lubas heteroseksuaalsetes suhetes kasutada kõiki keha avasid, kuid homoseksuaalseid suhteid see praktiliselt ei puuduta, mainides üksnes eunuhhi poolt teostatavat fellatsiooniakti, kuid eunuhh pole ju mees. Olmelist, käitumuslikku homoseksuaalsust, mis oli eriti levinud budistlikes kloostrites, ametlikult justkui ei eksisteerinudki.
Kahesoolisuse, androgüünia teema on, vastupidi, India religioossetes kultustes tähtsal kohal. Kahesuguline on jumalik lehm-härg Aditi, kõikide jumalate ema ja isa. Šival on nii mehelikke kui ka naiselikke omadusi. Višnut ja tema kehastust Krišnat kujutatakse sageli androgüünidena. India mütoloogias on paljud süžeed seotud soovahetusega, kusjuures seda ei tee ainuüksi jumalad, vaid ka surelikud.
„Kolmandat sugu” esindavad Indias niinimetatud hija’d (hidža) (Nanda, 1990), religioosne meeste ühing, kellel on kirurgiliselt eemaldatud munandid ja peenis (need kaevatakse hiljem maasse elava puu alla). Nad kannavad naisteriideid ja -soenguid, matkivad naiste kõnnakut, häält, käitumist, nimetavad üksteist naisenimedega, istuvad ühistranspordis naiste kohtadel ja eelistavad seksuaalpartneritena mehi. Selle institutsiooni kohta pole ühest interpretatsiooni. Kuigi hijad käituvad kõiges „nagu naised”, ei peeta neid naisteks, vaid „kolmandaks sooks”, kelles on ühendatud meeste ja naiste omadused. Mõned hijad suitsetavad ja käituvad agressiivselt, mis on vastuolus india naiselikkuse kaanoniga. Paljud tegelevad rituaalse prostitutsiooniga. Suhtumine hijadesse on kaksipidine. Neile omistatakse erilist maagilist jõudu, hija ähvardus tõsta seelik üles ja näidata oma moonutatud genitaale tekitab paanilist õudust, see žest on võrdne needmisega. Samas võtavad hijad meelsasti enda hulka homoseksuaalseid ja feminiseeritud poisse ning aitavad neil leida vastuvõetavat nišši.
Homoseksuaalsuse tagakiusamise ja selle eest karistamise tõi kaasa alles inglaste ülemvõim, kuid ka sel ajal oli Indias suhtumine palju vabameelsem kui metropolis, mis tegi ta inglise homoseksuaalide jaoks üsna ligitõmbavaks (see on leidnud kajastamist inglise kirjanduses). Olmepederastia oli eriti levinud moslemite ja sikhide seas. Samas muutub harjumuslik mahavaikimise objekt kergesti karmiks, probleemi teadvustamist segavaks sõnade tabuks. Kaasaegses Indias on meeste homoseksuaalsus Inglise ülemvõimu ajast saadik jäänud kriminaalkuriteoks, india kirjanduses ja filmis seda teemat peaaegu ei puudutata (üks erandeist on Raj Kapoori film Sangaru). Kuid igapäevaelus esineb seda küllalt sageli. Ühes seksuoloogilises küsitluses 1992. aastast tunnistas 12% poissmeestest ja 8% abielumeestest, et alustasid oma suguelu mehega.
Islamimaailm
Erinevalt askeetlikust ja antiseksuaalsest kristlusest ei keela islam meestele tundelisi naudinguid, nähes neid ette isegi paradiisis. Kuid tõsiusklikud peavad seksima üksnes naistega. Koraan ja pühad pärimused – sunnad (araabia k hadfth – tlk) mõistavad meestevahelised seksuaalkontaktid karmilt hukka, määrates ühesuguse karistuse (surmanuhtlus kividega surnuksloopimise teel abielumeestele ja sada kepihoopi poissmeestele) mõlemale partnerile. Kuid see puudutab üksnes täiskasvanud mehi, kuriteo fakt ise peab olema kinnitatud vähemalt nelja laitmatu reputatsiooniga pealtnägija vande all antud tunnistusega. Kui aga süüdlased kahetsevad ja ennast parandavad, võib neile andestada, Jumal on armuline (Koraan 4:16).
Selleks, et himurust mitte ärgitada, muudab islam alastioleku rangelt tabuks. Mees ei tohi vaadata mitte üksnes võõraid naisi, vaid ka paljastatud mehekeha põlvedest nabani, ega seda puudutada. Samast soost inimesed ei tohi ühes voodis magada. Nende suguorganid peavad olema kaetud. Lühikesed jakid ja liibuvad püksid, lühikestest pükstest rääkimata, paistavad tõsiusklikule moslemile ebasündsatena. Anaalsuhted on rangelt keelatud, ükskõik, kas naise, mehe või poisiga.
Kuid nende keeldude ja ettekirjutuste tõlgendamine sõltus kohast ja ajast. Esimesed araabia kaliifid järgisid rangelt algseid keelde, Muhamedi äi Abu Bakr lasi ühe passiivses anaalkontaktis süüdioleva mehe isegi tuleriidal põletada. 6–7 sajandi araabia poeesias omasooarmastust praktiliselt ei mainita. Kalifaadi pealinna üleviimisega Bagdadi ja hedonismi üldise kasvuga muutus olukord järsult. Kuigi seadused jäid samaks, eelistasid mõned kaliifid, nagu al-Amin (809–813) ja al-Mutawakkil (847–861) avalikult poisse naistele. 8. sajandi alguses tekkis maailmakuulus, poistele-noorukitele pühendatud araabia homoerootiline poeesia, mis oli niisama meeleline kui lüüriline. Kuulus poeet Abu Nuvas (757–814) ülistab avalikult poisikeha võlusid, asetades armastuse habemeta poisikeste ja isegi nende vastu, kes juba hakkavad habet ajama, kõrgemale armastusest naiste vastu: „Minu sulg kõmistab paberi esiküljel, kuid libiseb suurepäraselt tagantpoolt.”
Nagu kunagi vanad kreeklased, vaidlevad keskaegsed araabia poeedidki, milline armastus on parem. Al-Jahiz eelistab kindlasti naisi, kuid Muhammad ibn Dawud al-Zahiri hoiab poiste poole, pidades seda armastust kõrgemaks (pärimuse järgi suri ta puhtast armastusest noormehe vastu). Avalikult meelas vormis poistearmastus esineb ka „Tuhande ühe öö” muinasjuttudes (vene tõlgetes on need kohad välja jäetud või „mahendatud”). Araabia poolsaarelt levis araabia homoerootika Andaluusiasse, kus selle kõige kuulsamaks väljenduseks sai Ibn HaznYi (suri 1064) kogumik „Tuvikese pärlikee”, mis oli pühendatud armastuse mõlemale liigile; vältimaks konflikti vaimulikkonnaga, lisas poeet sellele saateks kasinuse apoteoosi. Samamoodi toimis ka kuulus müstik al-Gazalj (19. saj): ta pühendas poeeme armastatud poistele, samas omasooarmastust teoreetiliselt hukka mõistes.
Pärsias oli olukord veelgi keerulisem. Zoroastrism, selle piirkonna iidne religioon, suhtus omasooarmastusse leppimatu vaenulikkusega. Püha raamatu Avesta kohaselt tegelevad pederastiaga üksnes deemonid; sellelt tabatud inimeste surmamõistmiseks ei olnud nõutav isegi kuningate ja ülempreestrite nõusolek. 11.-12. sajandi muhameedliku Iraani türgi valitsejad vaatasid asjale teise pilguga. „Printside peegli” (19. saj) autor emiir Ibn Iskander soovitab oma vanemale pojale mitte ära põlata ei naisi ega noormehi, eelistades esimesi talvel, teisi aga suvel. Mõned poisid polnud lihtsalt ülalpeetavad armukesed. Ghazna sultani Mahmudi (Mahmud of Ghazna) ja tema noore orja Ayaza suhetest sai pärsia kirjanduses armastuse krestomaatiline näide. Pärsia suurimate poeetide Saadj ja Hafjzi loomingus on üheks keskseks teemaks vaimlis-kaemuslik ja avameelselt erootiline armastus ilusate poiste vastu.
Aristokraatlik homoerootika jõudis ka teistesse islamimaade ühiskonnakihtidesse. Pärsias, Afganistanis ja Põhja-Aafrikas (Tuneesia, Alžeeria, Maroko) oli alati laialt levinud meeste prostitutsioon, mille eurooplaste kolonisatsioon muutis veelgi laiaulatuslikumaks.
19. sajandi teise poole Euroopa homoseksuaalidele sai Põhja-Aafrika lausa tõotatud maaks. Araabia poisid ja nende vanemad pidasid selliseid suhteid austavaiks ja kasutoovaiks. See kombevabadus tekitas paljudes euroopa intellektuaalides eksliku ettekujutuse islami „seksuaalsest sallivusest”. Tegelikult õitses poiste prostitutsioon vaestes ühiskonnakihtides, rikkad ja suursugused inimesed ei lubanud oma poegadel prostitueerida. Pealegi eristatakse moslemi-maailmas vanuselisi ja genderirolle. Mees võib magada poistega, kuid ei tohi olla retseptiivses rollis. Selleks sundimist või vägistamist peeti islamimaades üheks kõige alandavamaks karistuseks; 1916. aastal karistati sel moel türklaste poolt vangistatud inglise luurajat kolonel Lawrenceit (Araabia Lawrence).
Kaasaegse islami fundamentalismi teadvuses ei assotsieeru homoseksuaalsus üksnes kanooniliste keeldude rikkumisega, vaid ka koloniaalse ja „kõlblusetu Lääne” mõjuga. Moslemimaades suhtub kaasaegne seadusandlus sellesse erinevalt. Türgis, Egiptuses ja Iraagis ei ole homoseksuaalsus seadusega käristatav, Iraanis, Pakistanis, Afganistanis, Saudi Araabias ja suuremas osas Araabiamaadest on see rangelt keelatud ja võib olla isegi surmanuhtlusega karistatav. Sõltumata kriminaalseadusandluse iseloomust, on islamimaades homoseksuaalsusesse suhtumine väga vaenulik.
Hiina
Esimesed teated meeste omasooarmastusest Hiinas on pärit Zhou dünastia (1122–256 eKr) ajast. Hiina kirjandustraditsioon on meieni toonud arvukalt värsse tugevate meeste emotsionaalsetest kiindumustest, vastastikusest vaimustusest ja intiimsest sõjamehesõprusest. Kõik need suhted, erootikaga või ilma, olid loomulikult rangelt hierarhilised.
On üks legend, et keegi väike ametnik julges üksisilmi vaadata oma ilu poolest kuulsat võimsat feodaali ja vihane vürst käskis ta kõhe tappa, kuid tao tark ütles talle: „Soovile vastupanu ei vasta Tee põhimõtetele, ei tohi vihata armastust. Selle eest, et ta tahtmatult sind ihaldas, ei tohi teda seaduse järgi karistada.” Vürst andis ametnikule armu ja usaldas talle oma sauna juhataja vastutusrikka ameti. Teine liigutav lugu jutustab kahest noorest teadlasest, kes armusid teineteisesse esimesest pilgust, elasid koos kogu elu nagu mees ja naine, surid ühel ajal ja maeti samasse hauda.
Imperaatori õukonnas olid omasoolised suhted eriti levinud Hani dünastia ajastul (206–220 eKr). Kümnel selle dünastia imperaatoril olid avalikult meesarmukesed, kes olid tähtsatel ametikohtadel, ametlikud hiina kroonikad jutustavad isegi nende biograafiad. Legendi järgi armastas imperaator Ai-Ti (1. saj eKr) oma favoriiti Dun Siani nii väga, et kui too oli ükskord päeval uinunud, lamades imperaatori rõiva varrukal, võttis imperaator välja pistoda ja lõikas maha õnnetu varruka, et armukest mitte äratada. Väljend „äralõigatud varrukas” sai hiina keeles omasooarmastust tähistavaks eufemismiks. (Teine eufemism „pirni jagama” on pärit Zhou ajastu anekdoodist, mil tollase imperaatori favoriit andis talle pirni, millest oli juba hammustanud.) Muide, imperaatori armastus ei toonud Dun Sianile õnne. Lastetu Ai-Ti püüdis teha oma favoriidist troonipärijat, kuid õukondlased ei allunud tema tahtele ja sundisid Dun Siani end tapma. Edaspidi favoriitide poliitiline osatähtsus väheneb, see-eest puhkeb õitsele, eriti Jin’i epohhi (256–420) ja Wudai (viie dünastia) perioodil (907-960), peen homoerootiline lüürika. Vaimustuse objektideks olid sageli noored näitlejad, kes lisaks teatris naiste rollide esitamisele osutasid klientidele ka seksuaalteenust.
Homoerootika tõelisteks taimelavadeks olid budistlikud kloostrid. Kuigi hiina budism ei olnud selle suhtes eriti vaenulik, mõistis see hukka igasuguse vagalt elult tähelepanu kõrvale juhtiva seksuaalsuse.
Esimene „antihomoseksuaalne” hiina tekst pärineb juba 6. sajandist. Mungad ise aga askeesiga silma ei paistnud ja nende käitumisest on sündinud hulgaliselt anekdoote.
Vana munk kükitas puudesalus maha asjaõienduseks ja bambusevõrse tungis tema tagumikku. Noviits lõi aupaklikult käsi kokku: „Amitabha Buddha, see on Taeva autasu!” (Ühelt poolt vihje naudingule anaalsest penetratsioonist, teiselt poolt – õigluse taastamisele: Taevas tegi mungaga seda, mida ta ise tegi noviitsiga.)
Munk võrgutas noviitsi, seadis end tolle tagant sisse ja äkki purskus tollel joana seeme. „Oo, Amitabha Buddha,” hüüatas munk, „ma läbistasin ta!”
Munk ütleb noviitsile: „Täna teeme me seda vegetariaanlaste moodi.” – „Mida see tähendab?” – „Ma ei pane sülge peale.” – „Õpetaja, mul on valus, palun, pöördume tagasi lihadieedi juurde!”
Imperaatorile näidati kahte imetlusväärselt nooruslikku 100-aas-tast venda. „Kuidas te olete selle saavutanud?” Kohmetuvad, vaikivad. „Ma annan teile kõik andeks, ainult öelge tõtt.” – „Igal õhtul enne magamaminekut me imesime teineteisel.” (Vihje yin-yang printsiibile, mille järgi peab mees igati hoidma oma mehelikku alget – yangi.)
Hiina homoerootika õitsenguks peavad teadlased Mingi dünastia (1366-1644) aega, eriti 17. sajandit. 17. sajani Hiina aristokraatide seas oli halvaks tooniks, kui majas polnud elegantseid teenreid, lõunasöökidel aga kutsutud külalistele laulvaid poisse. 16. saj kuulsas erootilises romaanis „Chin P’ing Mei ehk Ploomiõied kuldses vaasis” kirjeldatakse meestevahelisi seksuaalsuhteid sama lihtsalt ja vahetult nagu heteroseksuaalseid suhteidki. Selle ajastu maalikunstis kujutati otsekoheselt homoerootilisi stseene, „aktiivne” partner toodi esile tumedama värvitooniga.
Kuulsa erootilise romaani „Jou Pu Tuan” (Ihust ase) autor Li Yu (1611–1679), kirjeldab lisaks arvututele homoseksuaalsetele armuseiklustele ka truud meestevahelist armastust. Üks tema kangelastest, kaunis ja vooruslik noormees tõrgub kaua vanema mehe kurameerimise vastu, kuid seejärel andub talle ja laseb end isegi kastreerida, hoidmaks oma õrnu palgejooni mehistumast, aga ka veenmaks meest oma truuduses. Teises jutustuses püüdis teadlane kaua aega võrgutada ilusat ja vooruslikku koolipoissi. Veennud poissi talle anduma, ütles tark: „Mõistuse loogika kohaselt on see, mida me täna sinuga tegime – ebaõige, kuid Armastuse loogika järgi on meil õigus. Sest mees võib saada naiseks, naine meheks, meri võib kuivada, mäed koost laguneda. Üksnes armastus ei allu kunagi mõistusele.”
Hiina budism suhtus omasooarmastusse neutraalselt, kuid see oli väljakutseks konfutsianismile, mis seadis perekonna huvid, soojätkamise, enesedistsipliini ja moraalse asketismi kõige kõrgemaks. Pehmendamaks seda konflikti, püüavad 17. sajandi literaadid kujutada omasooarmastust perekondlike kohustustega vastuolus mitteolevana ja valdavalt sentimentaal-romantilistes värvides.
„Romeo ja Julia” omapärane homoerootiline analoog on 17. sajandi hiina jutustus „Isegi kivid kummardasid” sellest, kuidas kaks teineteisesse armunud üliõpilast jooksid ära mägedesse ja hakkasid elama erakutena, loobudes oma perekondlikest kohustustest poegade ja peigmeestena. Jooksikute asukoha teada saanud, läksid nende perekonnad koos nende pruutidega neile järele. Kuid kui nad köhale jõudsid, olid noormehed juba taevasse tõusnud, nende hukkumiskohal aga kasvas kaks ühtepõimunud okstega puud. Nähes selles jumalate tahet, tapsid end mõlemad pruudid, sugulaste osaks jäi aga vaid nutta kaotuse ja omaenese mõistmatuse pärast.
Tegelikus elus, kõrvu õrna armastusega, õilmitses meeste prostitutsioon ja pornograafia. Mõned imperaatorid püüdsid nende levikut piirata. Esimene meesteprostitutsiooni vastane seadus, mis võeti vastu juba 12. sajandil, ei andnud tulemusi. Keiser Kangxi võttis 1679. a käsutusele karmid karistused meeste ja poiste vägistamise eest; vabatahtlikku pederastiat karistati samuti kuuajalise vanglas viibimisega ja 100 raske hoobiga. 1740. aastal keelas Qingi valitsus igasugused homoseksuaalsed suhted, muutes need kriminaalkorras karistatavaks ja neid sellega põranda alla pagendades.
Kaasaegses Hiinas ei peeta täiskasvanud meeste vahelisi homoseksuaalsuhteid kuriteoks, kuid sageli kiusatakse neid taga teiste seaduseparagrahvide alusel. Viimasel ajal on suhtumine omasooarmastusse, mida siin mõnikord „välismaalaste haiguseks” nimetatakse, muutunud liberaalsemaks, 1993. aastal avati Pekingis esimene legaalne geibaar, 2001. aastal aga loobus hiina psühhiaatria homoseksuaalsust haiguseks pidamast.
Jaapan
Omasooarmastusse kõige sallivamalt suhtuvamaks Aasia riigiks oli kuni 19. sajandini Jaapan, kus meeste homoseksuaalsus oli ühelt poolt seotud mehekeha üldise estetiseerimisega, teiselt poolt – samuraide mehisuse ja ustavuse kultusega. Nii nagu teisedki rahvad, arvasid jaapanlased, et omasooarmastus – nanshoku – toodi neile väljastpoolt (legendi järgi tõi selle Hiinast 9. sajandi alguses buda munk Kukai). Kuid erinevalt paljudest teistest rahvastest ei nimetanud jaapanlased seda laenu häbiväärseks või räpaseks, vaid pidasid oma kultuuripärandi oluliseks osaks ja arenenud tsivilisatsiooni tunnuseks.
Sõna nanshoku koosneb kahest hieroglüüfist (esimene tähendab ‘mehe’, teine – ‘värv’ või ‘tee’, ‘teekond’) ja sellel on palju eufemisme: meeste tee, noorukite tee, ilus tee, salajane tee.
Esimesed vihjed poistearmastuse leviku kohta keisri õukonnas ilmusid Jaapani kroonikatesse 720. aastal. 11. sajandist esineb see teema sageli keisrite ja õukondlaste päevikutes, sünnib homoerootiline poeesia jne. Sallivus selle suhtes seletub eelkõige Jaapani religiooni eripäradega, mis pehmendab kõigest meelelisest loobumist ja vaatleb omasooarmastust kui üht elu rõõmudest.
Keskaegses Jaapanis peeti armastust naiste ja meeste vastu ühtemoodi normaalseks, üks ei välistanud teist. „Vahetuvad talv ja suvi, päev ja öö. Keegi ei saa ära jätta kevadist õitsemist või sügisest lehesadu. Kuidas saab siis arvustada Meeste Teed või Naiste Teed?” Ühe soo eranditut eelistamist peeti harukordseks ja imelikuks. Mehi, kes armastasid üksnes poisse, nimetati mitte nende kiindumuse objekti, vaid vältimisobjekti järgi – onna girai (naistevihkajad). Kuigi 11-19-aastaseid poisse peeti meeste iha „seaduslikeks” objektideks, oli „meeste tee” seksuaaltehnika rangemalt reglementeeritud kui heteroseksuaalne. Jaapani erootika kujutab sageli oraalseksi mehe ja naise vahel, kuid mitte kunagi meeste vahel. Suudlevaid mehi kujutati aga sageli.
Meestevahelised suhted olid rangelt hierarhilised, kusjuures ajaloolased eristavad kolme erinevat subkultuuri: budistlikud kloostrid, feodaalne samuraide ühiskond ning teatrimaailm.
Budistlike kloostrite tavadega oleme juba tuttavad. Erinevalt mandri budismist, rääkisid jaapanlased „ilusast teest” hukkamõistuta, pidades seda omamoodi üleminekuks sigitavalt seksilt naistega täielikule askeesile. „Budistlikus Jaapanis, nii nagu kristlikus Euroopaski, alates hilisest keskajast, ei olnud vaimulikel isikutel teoreetiliselt õigust mingisugusele seksuaalsusele. Kuid samal ajal kui Läänes peeti homoseksuaalsust heteroseksuaalsest aktiivsusest halvemaks, mitte ainult kui kuritegu looduse vastu, vaid ka mungaelu reeglite vastu, siis Jaapanis vaadati sellele üksnes kui kahetsusväärsele distsipliinirikkumisele.” Munkade seksuaalsuhted poiste-noviitsidega olid praktiliselt seadustatud. Ühes kloostris on säilinud 1237. aastal koostatud muigamapanev tekst, kus 36-aastane munk tõotab: „Ma jään Kasaki templisse kuni ma saan neljakümne ühe aastaseks… Olles maganud juba 95 mehega, luban ma, et nende üldarv ei tõuse selle ajajooksul üle 100. Ma ei hakka armastama ega ülal pidama mingeid poisse, peale Riu-Maru.”; tundub, et armukade poiss nõudis oma armuküllaselt mungalt truudust.
Samuraide, rüütlite seas, kus kõik oli allutatud sõjameeste aukoodeksile, hinnati kõige kõrgemaks truudust. Paaž või relvakandja pidi õppima oma isandalt vaprust ja olema tema vääriline. Peaaegu kõigil 12.-18. sajandi šogunidel ja väejuhtidel olid oma tunnustatud (mees)armukesed. Oma isanda reetmisele poisi poolt järgnes julm hukkamine. Ainsaks lubatavaks seksuaaltehnikaks oli anaalne penetratsioon. Truudus armastuses tugines teatud määral kokkuleppele. Feodaal võis võtta poisi jõuga, kuid sellisel juhul armastus talle ei kuulunud. Mõnikord andis vanem samurai samuti truudusevande. 22-aastane Takeda Shingen andis 1542. aastal kirjaliku lubaduse 16-aastasele Kasuga Gensukele, veendes armukadedat Kasugat, et pole kunagi maganud kolmanda poisi, Yesihiroga, kuigi on seda tahtnud. Nüüd aga, kirjutab Takeda, pole tal seda mõtteski. „Kuna ma tahan sinuga lähedaseks saada, nüüdsest, kui sul tekib selles mingeid kahtlusi, ma tahan, et sa mõistaksid, et ma ei kavatse sulle kahju teha. Tabagu mind jumala viha, kui ma kunagi rikun neid lubadusi…” Soovitud liit sai teoks ja kestis palju aastaid. Armusuhe oli osa feodaalsuhetest.
Ihara Saikaku (1642–1693) populaarses kogumikus „Meeste-armastuse suur peegel” (1687) (Saikaku, 1990) on mitu selleteemalist jutustust. Jutustuses „Ööbik lumes” andis samurai Simamura Tonai, vandudes truudust kahele noorukile, kummalegi neist armastuse pandiks oma äraraiutud väikese sõrme lüli. Täiskasvanuks saades pidid kõrgest soost noormehed kindlasti abielluma. Kuid on teada ka eakaaslaste vahelisi kogu elu kestnud armastusliitusid. Noored samuraid Tamashima Mondo ja Toyeda Hanemon armusid teineteisesse, kui esimene oli 16, teine aga 19-aastane, elasid armastuses ja üksmeeles vanaduseni, kordagi teineteisele ei naise ega mehega truudust murdmata.
Samuraide homoerootiline sõprus on tüüpiline feodaalsuhete väljendus. Seksuaalvajaduste rahuldamine naiste pikaajalise puudumise tingimustes ja noorukite ihalus on siin allutatud vasallisõltuvussuhetele. Seksuaalsuhe mitte üksnes ei tugevdanud, vaid ka personaliseeris neid suhteid, muutes, jaapani terminoloogia kohaselt, „külma kohuse” „soojaks kohuseks”. Feodaalajastu lõppemine Jaapanis tõi kaasa nende suhete lõpu, kuid neist jäi järele püsiv idealiseeritud mälestus (piisab, kui meenutada Yukio Mishima elu ja loomingut).
Kolmas spetsiifiline homoseksuaalne subkultuur on teatrimaailm. Jaapani traditsioonilises no- ja kabukiteatris oli alati palju homoerootikat, noored meesnäitlejad olid aga sageli ülikkonna, kaasa arvatud valitsejate-šogunide armukesteks. Šogun Yoshimitsu (1358–1408) armus 16-aastase noormehena no-teatri etendusel 12-aastasesse näitlejasse Zeami’sse, ja tänu tema soosingule sai no-teater jaapani kultuuris auväärse köha, mis on säilinud tänaseni. Tokugawa dünastia viies šogun (1646–1709) pidas ülal tervet 150 mees-konkubiinist koosnevat haaremit.
Aja jooksul muutus näitlejate prostitutsioon eriliseks, täiesti seaduslikuks ning isegi mainekaks tegevuseks. Meesnäitlejate teeneid käsutasid eelkõige jõukad linnaelanikud, samuraide jaoks oli see ebasünnis. Kuigi kabukiteatri poisid polnud kohustatud truudust hoidma ja pidid raha eest anduma kõigile soovijaile, austati ja hinnati neid. Selles keskkonnas olid vanusepiirid üsna ähmased, mõnikord loeti „poisteks” ka üle kolmekümneseid mehi, kuid nad püüdsid välja näha igavesti noored, nende vanust polnud sünnis küsida. 17.-18. sajandil tekkisid Jaapanis ka teised meeste prostitutsiooni vormid – saunad, bordellid jms.
19. sajandil hakati kristluse mõjul (katoliku misjonärid viisid seda kihutustööd läbi alates 17. sajandist) homoseksuaalsuhteid seaduse alusel jälitama. Kaasaegses Jaapani seadusandluses on omasooarmastus legaalne ja see on kajastamist leidnud paljude jaapani kirjanike loomingus.
MAAJA
