Homoseksuaalne subkultuur Saksamaal 1920.–1930. aastatel

20. sajandi esimesel kolmandikul oli Saksamaa Euroopa homoseksuaalse subkultuuri tõeliseks keskuseks. Homoerootilisusel olid 17.–19. sajandi saksa kultuuris sügavad ajaloolised juured. Kes ei oleks kuulnud Johann Winckelmanni nime. Tugevaid homoerootilisi värvinguid on tunda „tormi ja tungi” ajajärgu saksa luules, mida iseloomustas nooruse ja meeste sõpruse vaimustatud kultus saksa romantikute teostes…

Kõige tuntum (ja avameelsem) romantismiaegne saksa homoerootiline luuletaja oli krahv August von Platen (1796–1835). Suurema osa oma elust veetis von Platen Itaalias ja nagu on näha tema autobiograafiast, ei vältinud ta homoseksuaalseid kontakte. Kuid tema luule on eranditult karske ja käsitleb peaasjalikult autori vastuarmastuseta armastust noormeeste vastu. Heinrich Heine naeruvääristas salvavalt von Plateni sentimentaalset homoerootikat, kuid Thomas Mann hindas seda kõrgelt. Käesoleval ajal on Ziegenis loodud von Plateni-nimeline memoriaalraamatukogu, maailma suurim saksa homoerootilise kirjanduse kogu.

Homoerootilised tunded valdasid Friedrich Nietzschet (1844–1900) kogu elu ja avaldusid ka tema loomingus. Üksildane lapsepõlv, meeleliste ihade allasurumine, intensiivne masturbeerimine, tunne, et ta on oma gümnaasiumikaaslastest väga erinev, unistajaloomus, õrn romantiline sõprus Karl von Hersdorffiga, seejärel aga teiste noorte meestega, misogüünia ja psühholoogilised raskused suhetes naistega, kes võivad olla üksnes heaolu saavutamise vahendiks – kõik need on 19. sajandi teise poole homoseksuaalse biograafia tüüpjooned.
Nietzsche homoseksuaalsed tunded, millest teadsid või mida aimasid mõned tema kaasaegsed, polnud üksnes platoonilised. Lõuna-ltaalias leidis Nietzsche tõelised jumalad alasti suplevate Sitsiilia noorukite näol, kes kehastasid tema unistust Antiik-Kreekast ühes selle kaunite alasti poistega. Teoses „Nõnda kõneles Zarathustra” (1883–1884) väljendab Nietzsche armastust meeste relvavendluse, „Koidus” (1881) aga katmata mehekeha vastu: „Millist mõttetust räägime me kreeklastest! Mida me mõistame nende kunstist, mille hingeks on kirg alasti mehe ilu vastu! Üksnes sellepärast hakkasid nad nägema ka naise ilu.” Nietzsche vaated avaldasid suurt mõju 19. sajani lõpu filosoofiale ja esteetikale, sealhulgas suhtumisele alastusse.
20. sajandi alguses see traditsioon jätkus. Kuigi homoseksuaalsus jäi kriminaalkuriteoks, oli Berliinis, Hamburgis, Kölnis ja teistes Saksa linnades hulganisti avalikke baare, kohvikuid ja dancing’uid, kus külastajad leidsid raskusteta partnereid igale maitsele. Inglise ja Ameerika homoseksuaalid sõitsid Berliini kokku nagu moslemid Mekasse. Sõjast laostatud Saksamaal oli kõik nende jaoks odav, saksa poisid tundusid olevat kompleksivabamad, politsei aga armulikum. Seda keskkonda ja selles valitsevaid kombeid on üksikasjalikult kirjeldatud Isherwoodi, Ackerley, Audeni ja Spenderi mälestustes ja jutustustes ning kujutatud Bob Fosse filmis „Kabaree” (1972).
Igapäevase homoseksuaalse subkultuuri kõrval oli Saksamaal ka arenenud ideoloogia, täpsemalt – ideoloogiad. Sotsiaaldemokraatlikud teoreetikud taotlesid homoseksuaalsuse dekriminaliseerimist, viidates sellele, et homoseksuaalid on looduse eksituse ohvrid. Esteetidest aristokraadid tõestasid omasooarmastuse ülev-vaimset iseloomu, nõudes selle suhtes mitte armulikkust, vaid selle ees kummardamist. Agressiivsed militaristid eitasid nii homoeerose medikatsiooni kui ka intellektualiseerimist, pidades seda meheilu ja mehisuse kehastuseks. Vastavalt erinesid ka „tõelise homoseksuaali” kujud. Ühtedel oli see naiselik androgüün, teistel nooruk-efeeb, kolmandatel tugev ja toores sõjamees. Esimest hoiakut esindas Hirschfeld. Tema poolt 1897. aasta mais asutatud Teaduslik-humanitaarne Komitee koostas spetsiaalse petitsiooni impeeriumi kriminaalkoodeksi diskrimineeriva 175. paragrahvi tühistamiseks, millele paljude teiste väljapaistvate saksa kultuuritegelaste seas, kirjutasid alla August Bebel, Albert Einstein, Gerhart Hauptmann, Hermann Hesse, Thomas ja Heinrich Mann, Stefan Zweig jp teised.
Erinevalt Hirschfeldist, ei palunud maailma esimese, aastail 1896–1931 ilmunud homoseksuaalse ajakirja „Der Eigene” väljaandja Adolf Brand (1874–1945) armulikkust, vaid tõestas, et meestevaheline sõprus-armastus on inimese kõige õilsam ja kõrgem tunne. Algselt oli see anarhistlik ajakiri, kuid peagi muutus autoriteetseks, tugeva poliitilise suunitlusega teaduslik-kunstiliseks ajakirjaks. Sellel oli ligi 1500 tellijat ja see kritiseeris teravalt pseudomeditsiinilisi homoseksuaalsuse „naiselikkuse” teooriad. Paljude ajakirja autorite arvates pole omasooarmastus, mida nad eelistasid sõpruseks nimetada, hoopiski mitte naiselik, vaid kannab endas iidsete saksa meesteliitude parimaid traditsioone.

Neil ideedel oli oma etniline ja ajalooline aluspõhi. Schilleri lapselapselaps parun Alexander von Gleichen-Ruftwurm (1865–1947) tõestas mahukas kultuur-ajaloolises uurimuses „Sõprus” (1912), et meeste sõprus oli otsustava tähtsusega nii muistsete sõjaliste liitude elus kui ka paljude väljapaistvate luuletajate ja teadlaste loomingus. Brand ja mõned tema rühmituse liikmed tõstavad eriti esile meeste ja noorukite vahelise, nagu oli antiikajal, erootiliste kiindumuste olulisust.
Sarnaseid, kuid ilma fašistliku kõrvalmaiguta ideid levitati ka populaarse luuletaja Stefan George (1868–1933) lähikonnas, kes taaselustas gelderlinliku (Gelderlin, omaaegne luuletaja) „kreeka sakslaste” kujud ja vastandas „homoerootilise sõpruse igavest kevadet” ja mehelikku eerost „naiselikule” perekonna ja kodukolde ideedele. Stefan George müstilise jumaldamise objektiks oli algaja poeet, Müncheni gümnasist Maximilian Kronberger, kelle George jumalikustas Maximi kujul. Mis ka ei inspireerinud George ideid (20. sajandi alguses polnud okultism moes mitte ainult homoseksuaalide seas), tema loodud nooruse kultus mõjutas suuresti psühholoogiat ja pedagoogikat, aidates kaasa noorukiea kui iseseisva ja omaette väärtusega elufaasi, mitte lihtsalt „täiskasvanueaks ettevalmistamise”, mõistmisele.
Õpilase ja õpetaja vahelist vaimset lähedust nõudev „Pedagoogiline eeros” hindas kõige kõrgemaks õilsust. Muuseas, üks George õpilastest, Claus von Stauffenberg, kes seisis 1933. aastal leinavahtkonnas Šveitsis surnud poeedi (hitlerlased, kellele imponeeris George natsionalism, pakkusid talle kõrgeid ametikohti, kuid ta isegi ei vastanud neile) kirstu juures, tegi 1944. aastal 20. juulil Hitlerile atentaadi.
Elus oli kõik keerukam. Meeste sõpruse ja „pedagoogilise eerose” kultus levis saksa noorsooliikumise liidrite ja ideoloogide seas laialdaselt. Mõned nn „Rändlindude” juhid ei varjanud oma homoerootilisust. Pöördudes oma kasvandike vanemate poole, kirjutas Wilhelm Janzen: „Te peate harjuma sellega, et teie ridades on niinimetatud homoseksuaalid, peaasi, et nende käitumine teie poegade suhtes jääks laitmatuks.” Kuid turismimatkad, alastuse kultus ja kooselu telkides lihtsustasid mitte ainult vaimset, vaid ka seksuaalset suhtlemist noortejuhtide ja kasvandike vahel, mis tekitas aeg-ajalt skandaalseid, reeglina poliitilise tagapõhjaga paljastusi (1910. aasta puudutas üks neist Janzenit, 1920-ndate alguses lahvatas skandaal kuulsa pedagoogi Gustav Wynekeni ümber). Wandervogelite homoerootilisus põimus sageli ultraparempoolsete, šovinistlik-militaristlike ideedega. Sellise meelsuse tuntuim ideoloog oli Hans Bluher (1888–1952). Alustanud oma teaduslik-publitsistlikku tegevust Freudi austaja ja järgijana, pööras ta seejärel järsult paremale, vastandades elitaarsete meesteliitude põhimõtet naiste võrdõiguslikkuse ja poliitilise demokraatia ideedele. Need ideed tekitasid segadust sotsiaaldemokraatlike noorsoo-organisatsioonide liidrites, see-eest meeldisid vägagi Hitleri rünnakrühmlastele, kelle seas olid homoseksuaalsed suhted küllalt levinud.

20. sajandi algul huvitusid homoseksuaalsuse psühholoogiast, osalt freudismi mõjutusel, väljapaistvad saksa proosakirjanikud.
Robert Musili noorukite psühho-seksuaalse arengu raskustele pühendatud romaanis „Kasvandik Törlessi hämmingud” (1906) jutustatakse, kuidas kinnises meestekoolis kaks poissi riietavad lahti ja alandavad seksuaalselt nõrka ja naiselikku Bazinit. Jutustuse noorel kangelasel, kes osutus selle stseeni tahtmatuks tunnistajaks, tekitas see vastikust, kuid hiljem koges ta ise seksuaalset tungi Bazini suhtes ja sai sellest jagu vaid tahtepingutusega.
Stefan Zweig kirjeldas novellis „Tunnete segadus” noore üliõpilase pilgu läbi ülikooli professori üleelamisi, kes ei suuda ei ületada ega omaks võtta oma homoerootilisi tunge. „Kui kirglik austus, kas või kõige puhtamas vormis, on suunatud naisele, püüdleb see alateadlikult keha valdamisele – selle kõige lähedasema ühinemise loomuliku sümboli poole. Kuid vaimne kirg, mis köidab meest mehega – millist väljundit otsib see? Rahutult käib see ümber oma jumaldamise objekti, tekitades ekstaasisähvatusi ja leidmata kunagi täielikku rahuldust. See voolab alati, kuid kunagi ei kuiva selle allikas; kunagi see ei küllastu, sest selle loomus on vaimsus.”
Ilmuvad ka kirjandusteosed, mis näitavad homoerootikat seestpoolt, autori isikliku kogemuse valguses. John Henry MacKay (1864–1933) avaldas pseudonüümi „Sagitta” varjus mitu teost üldnimetuse all „Nimetu armastuse raamatud”. Parim neist, romaan „Nukupoiss” („Puppenjunge”, 1926) jutustab naiivse noormehe traagilisest armumisest 15-aastasesse Berliini geiprostituuti. Romaani kangelane armastab poissi siiralt ja on tema heaks kõigeks valmis. Kuid Berliini paremat elu otsima tulnud, elatusvahenditeta poiss, kes oli kergesti omaks võtnud raha eest seksiga tegelemise vajaduse, pole võimeline mõistma, et keegi võib teda omakasupüüdmatult armastada. Kaks inimest, kes oleksid võinud koos õnnelikud olla, ei suuda teineteist mõista ja neist saavad politsei repressioonide ohvrid.
„Kui ta pöördus, seisis Bazini alasti tema ees. Ta tegi tahtmatult sammu tagasi. Selle alasti, lumivalge keha, keha, mille taga seinte punane värv vereks muutus, ootamatu nägemine pimestas ja vapustas teda. Bazini oli hea kehaehitusega; tema kehas polnud peaaegu midagi mehelikest vormidest, temas oli süütu, sihvakas, tütarlapselik kõhnus. Ja Terles tundis, kuidas selle alastuse nägemisest süttivad tema närvid heleda leegiga. Ta ei saanud eemalduda selle ilu võimusest. ”

Fašistlik genotsiid

1920-ndate ja 1930-ndate algusaastate Saksamaal kulges kogu elu fašismiohu märgi all. Kuidas saksa homoseksuaalid poliitikas käitusid ja kuidas fašismile alternatiiviks olla tahtvad vasakparteid neisse suhtusid? Ei üks ega teine olnud üheselt mõistetav.
Erinevalt täielikku seksuaalset vabadust tunnistavaist anarhistidest oli sotsialistide ideeline pärand selles küsimuses kirju. Fourier tunnistas täieliku sallivuse põhimõtet, kutsudes üles ehitama „uut armastuse maailma”, kus miski, kaasa arvatud omasooarmastus, pole keelatud ega alla surutud. Marksism oli see-eest äärmiselt konservatiivne. Isikliku ühiskondlikule allutamise põhimõttest tulenes vajadus hoida „seksuaalenergiat”, ja kõige ühiskonnaga vastuolus olevana tunduva sublimeerimise propageerimine.

Marksistide igasugusesse seksuaalsusesse kahtlustav-valvsa suhtumise puhul ei võinud oodata sallivust ka omasooarmastuse suhtes. Kui Marx saatis Engelsile saksa juristi ja publitsisti Karl-Heinrich Ullrichsi brošüüri, vastas too 22. juunil 1869 vaid labast itsitamist ja avameelset homofoobiat sisaldava kirjaga. Marksismi rajajad ei näinud omasooarmastuses ei revolutsioonilist potentsiaali ega humanitaarset probleemi ning kasutasid homoseksuaalsuse süüdistusi meelsasti oma poliitiliste vastaste vastu.
Primitiivse suhtumise omasooarmastusse pärisid ka Saksa sotsiaaldemokraadid. Bebeli, Kautsky ja Bernsteini jaoks taandus seksuaalküsimus sellele, et kapitalismi süül ei saa noored endale lubada varakult abiellumist ja perekonna ülalpidamist, mis sünnitab ebamoraalsust, prostitutsiooni jne. Bebel seletas homoseksuaalsust eranditult valitsevate klasside blaseerumuse ja seksuaalsete liialdustega. Kuigi Bebel kirjutas alla Hirschfeldi petitsioonile ja temast sai 1898. aastal esimene poliitik, kes pidas Reichstagis kõne diskrimineeriva § 175 tühistamise toetuseks, jäi sotsialistide ja kommunistide suhtumine omasooarmastusse alati vaenulikuks.
Perekonna ja „moraalse puhtuse” silmakirjalik-propagandistlik kaitsmine, keskklassi silmis respektaabluse saavutamise nimel, põimus siira „klassilise” pahameelega hedonismi ja estetismi aadressil, aga paljud küsimused, sealhulgas ka sündimuse reguleerimisega seotud, olid lihtsalt läbi mõtlemata. Sotsialistid ja kommunistid, selle asemel, et paljastada kodanliku respektaabluse ja militarismi ideelise toe – kodanliku maskuliinsuse kaanonit, tegelikult toetasid seda. Skandaalides Kruppi, Eulenburgi, hiljem aga Röhmiga, mängisid nad kaksikmängu: kasutades neid poliitilistel eesmärkidel, valitsevate ringkondade paljastamiseks, ei osanud või ei tahtnud nad siiski homofoobiast lahti öelda.
Teadlased vaidlevad seniajani, kas fašistide ja kommunistide vahel oli selles küsimuses mingit erinevust. Isegi kui selliseid erinevusi oli, „polnud vasakpoolsete vastikus homoseksuaalsuse suhtes ainuüksi poliitilise oportunismi väljenduseks. Homoseksuaalsuse vastased eelarvamused olid sotsialistliku mõtlemise osa ja juurdusid selles veelgi sügavamalt ideoloogilise ja moraalse konfrontatsiooni tõttu natsionaalsotsialismiga. Antifašistid vastandasid natside arvatavale amoraalsusele ja väärastumusele omaenese ratsionaalsuse ja puhtuse”.
Mõned sotsialistlikud teoreetikud (Wilhelm Reich) pidasid homoseksuaalsust immanentselt parempoolseks, natsionalistlikuks ja spetsiifiliselt fašistlikuks loomuvastasuseks. Sarnased tõekspidamised olid ka mõjukal Frankfurdi koolkonnal (Erich Fromm, Theodor Adorno), kes püüdsid ühendada marksismi ja psühhoanalüüsi. Adorno teooria kohaselt on iga homoseksuaal patoloogiline hälvik, kes võib ennast teostada üksnes patoloogilises ja hälbinud ühiskonnas. Tüüpiline autoritaarne isiksus, kellest moodustub fašismi sotsiaalpsühholoogiline baas – see on juhile vastuvaidlematu allumise vajadusega sadomasohhistlik homoseksuaal.

Frankfurdi koolkonna ainuke esindaja, kes oli valmis homoseksuaalset armastust teoreetiliselt tunnistama, oli Herbert Marcuse. Just temast vaimustusid Ameerika mässavad üliõpilased 1960. aastail.
See kontseptsioon avaldas mõju ka vasakpoolsele kunstile. Luchino Visconti filmis „Jumalate hukk” näidatakse värvikalt „pikkade nugade ööd” ja sellele eelnenud homoseksuaalset orgiat rünnakrühmlaste seas, üks filmi peategelastest aga ühineb natsidega mitte niivõrd võimuiha tõttu, kuivõrd oma seksuaalse alaväärsuse pärast. Bernardo Bertolucci filmi „Konformist” (1970, Alberto Moravia romaani põhjal) kangelase muudab fašistiks varjatud homoseksuaalsus: sümboolne võimust osasaamine võimaldab tal üle saada oma alaväärsuse ja nõrkuse tundest. Gustav von Wangenheimi nõukogude-teemalises filmis „Võitlejad” (1936) rõhutati samuti Reichstagi süütajate homoseksuaalsust (pärast Molotov-Ribbentropi pakti allakirjutamist oli film Nõukogude Liidus keelatud).
Poliitiliste mõttekaaslaste vaenulikkus muutis vasakpoolsete intellektuaalide jaoks oma homoseksuaalsuse läbielamise eriti valuliseks. Ühed, nagu Klaus Mann, pidasid oma seksuaalset orientatsiooni poliitiliselt ebaõigeks, teised, nagu Andre Gide, eelistasid kommunistlikust parteist lahkuda. Tegelikult pole Saksa homoseksuaalid kunagi ideoloogiliselt ühtsed olnud. Mõnedele neist tõepoolest meeldis fašistide maskuliinsuse, distsipliini ja jõu kultus, nad hääletasid natside poolt ja läksid meelsasti rünnakrühmadesse, nähes neis „tõelise meeste liidu” kehastust. Kuid nende osakaal polnud rünnakrühmlaste seas suur. Totalitaarsus eelistab alati tõelisi macho’sid neile, kes üksnes teesklevad selliseid.
Natside partei suhtus omasooarmastusse algusest peale äärmiselt vaenulikult, samastades seda juutlusega, naiselikkuse ja „moraalse degeneratsiooniga”. Natside programmilises deklaratsioonis 1928. aasta valimiskampaania ajal öeldi: „Need, kes lubavad meestevahelist või naistevahelist armastust, on meie vaenlased, kuna selline käitumine nõrgestab rahvust ja jätab ta ilma mehisusest.” Hitler muidugi teadis rünnakrühmlaste juhi Ernst Röhmi homoseksuaalsusest, kuid niikaua, kuni too oli vajalik, kaitses Hitler teda antifašistliku ajakirjanduse õelate kallaletungide eest, öeldes: „Tema isiklik elu mind ei huvita.” Kui aga maur oli oma töö teinud, sai homoseksuaalsusest mugav ettekääne tema füüsiliseks kõrvaldamiseks, mida tehtigi 30. juunil 1934.
Pärast „pikkade nugade ööd” algasid Saksamaal homoseksuaalide vastased massilised repressioonid. Eriti patoloogilise homofoobiaga paistis silma SS-Reichsführer Heinrich Himmler, kes kinnitas oma salajastes ettekannetes, et kõik homoseksuaalid on degenerandid, argpüksid ja sündinud kurjategijad, et homoseksuaalsetesse organisatsioonidesse kuulub 1–2 miljonit meest jne.

Erinevalt eranditult, nende käitumisest sõltumata, hävitamisele kuulunud juutidest, jälitati homoseksuaale üksnes konkreetsete tegude pärast ja ametlik eesmärk polnud hävitamine, vaid „ümberkasvatamine”. Vastavalt jagati neid ka kurjategijateks ja ohvriteks, võrgutajateks ja võrgutatuteks, ning määrati erinev karistus. Sellegipoolest oli homoseksuaalide jälitamine Natsi-Saksamaal oma mastaapidelt ja julmuselt pretsedenditu. Juba 1934. aasta detsembris väljastas justiitsministeerium direktiivid, mis muutsid karistatavaiks mitte üksnes teod, vaid ka kavatsused. Gestaapos oli eriline homoseksuaalsusega võitlemise osakond. Koos homoseksuaalsusega keelasid natsid ka Saksamaal ammust ajast populaarse nudismi. 1935. aasta määruse kohaselt oli samast soost alasti inimeste koos suplemine võrdsustatud homoseksuaalse kontakti katsega. Hiljem pidasid kohtud süüdistusele piisavaks aluseks isegi „kiimalist pilku”. Kuigi ametlik natslik kunst toetas alastuse kujutamist skulptuuris ja maalikunstis, pidi see keha olema sportlik, sõjakas, karvkatteta, jõudu ja musklite mängu demonstreeriv, kuid igasuguse (homo)erootikata.
Muuseas, jälitamine oli valikuline. Hitlerjugendi juht Baldur von Schirah tegeles takistamatult pederastiaga. Tuntud näitlejaid ja kunstnikke võis arreteerida üksnes Himmleri isiklikul nõusolekul. Göringi soosing aitas ellu jääda tuntud näitlejal Gustav Gründgensil (tema saatusele on pühendatud Klaus Manni romaan „Mefisto” ja samanimeline võrratu film).
Kuna homoseksuaalide püüdmisega ei tegelnud niivõrd gestaapo kui politsei ja justiitsorganid, jäid nende võrku sagedamini lihtsad mehed, kes end varjata ei osanud. Kuid fabritseeritud homoseksuaalsuse süüdistusi kasutati ka poliitilistel eemärkidel, eriti noorsoo-organisatsioonide, katoliku kiriku ja sõjaväelaste suhtes. Näiteks mõisteti relvajõudude peakomandör parun Werner von Fritsch (1880–1939), kes oli kindralitega arveteõiendamise vastu ja kes vaidles Hitleriga sõja alustamise tähtaegade üle, 1938. aastal homoseksuaalsete suhete pärast süüdi. Kohtuasi oli kokku mätsitud sellise kirvetööna, et kindral tuli hiljem õigeks mõista, kuid ametisse teda siiski ei ennistatud.

Muide, komme kõikjal homoseksuaalsust näha on viimasel ajal laienenud ka Hitlerile, kellele mõned sensatsioonijahtijad on hakanud omistama latentset (ja mitte ainult) homoseksuaalsust. Nagu ka analoogsetel Stalinit puudutavatel arutlustel, puudub neil väljamõeldistel faktiline aluspõhi.
Täiendav homoseksuaalsuse vastane argument oli mure „sündivuse suurendamise” pärast. Lesbisid seaduse järgi ei jälitatud, kuid neisse suhtuti samuti vaenulikult.
Tervikuna oli see tõeline genotsiid. Üksnes aastail 1937–1939 arreteerisid politsei ja gestaapo homoseksuaalsetes suhetes süüdistatuna 95 000 meest, kellest 25 000 mõisteti süüdi. § 175 alusel süüdimõistetute koguarv oli aastail 1933–1944 erinevail andmeil 50 000 kuni 63 000 inimest, neist 4000 alaealist. Kontsentratsioonilaagrites, kus homoseksuaalid pidid rõivastel kandma roosa kolmnurga kujulist eraldusmärki, hukkus 5000 kuni 15 000 meest. Vanglates ja laagrites oli kohtlemine eriti julm, nende peal tehti sadistlikke meditsiinilisi eksperimente, sageli vägistasid neid sadistid-vangivalvurid jne. Homoseksuaalide sotsiaalne ebaühtlus ja teiste vangide põlgus nende vastu muutsid nad eriti kaitsetuiks. Piinadest vabanemiseks nõustusid mõned isegi kastreerimisega. Esines ka ühiseid enesetappusid.
Geid pole seda traagilist kogemust unustanud. Esimene homoseksuaalsete repressioonide ohvrite mälestusmärk püstitati Amsterdamis. 1995. aastal järgis seda eeskuju Frankfurt, 2001 aga Berliin.

MAAJA

Tunnuspildil: Kuulus Berliini geiklubi Eldorado 1930. aastatel.

NB! Loe ka:
Wilhelm von Gloeden – fotograaf paradiisis (galerii)
1929. aasta Eestis. KrS: § 479. Süüdistamine „päderastias”’
Kriminaalkoodeksi varjus. Homoseksualism Nõukogude Liidus
Esimene vikerkaareparaad Tallinnas 2004 (galerii)
Vikerkaareparaad Berliinis 2006 (galerii)
Vikerkaareparaad Berliinis 27. juulil 2019 (galerii)
Homoseksuaalsus – tungid ja kompleksid
Homoseksualism erinevates maades ja kultuurides Ees-Aasias
Homost pesamuna
Miki-Hiir oli homo!
Homoseksuaalsed praktikad
Biseksuaalsed mehed on tegelikult homod
Homofiilne liikumine USA-s