Hermafrodiitide ja transvestiitide kummaline maailm

Jumalatele ja muudele vaimolenditele kohaldatult on androgüün, hermafrodiit ja biseksuaal üksteisega asendatavad terminid, mis kõik viitavad mehelike ja naiselike omaduste segunemisele ja teineteisesse sopistumisele…

Inimestest bioloogilisi hermafrodiite seevastu traditsionaalsetes ühiskondades kiusatakse taga või koguni tapetakse, Lääne ühiskonnas aga „korrigeeritakse“ kirurgiliselt. Androgüünset käitumist samas mõningates ühiskondades sageli sallitakse või koguni kiidetakse heaks, suhtudes sellesse kui spirituaalse hermafrodiitluse ja spirituaalse täiuslikkuse näitesse. Inimestest biseksuaalid on lihtsalt isikud, kes soovivad olla nii mehed kui ka naised.
Kreeka filosoofi Platoni (u. 429 – u. 347 eKr) meelest võimaldas oletus ürgalgse hermafrodiitse olendi eksistentsist ära seletada sugudevahelise armastuse ja ahvatluse sageli tülitekitava esinemist. Oma „Pidusöögis“ laseb ta näitekirjanik Aristophanesel jutustada loo sellest, kuidas kunagi olnud olema kolme liiki olendeid – meessoost, nais soost ja hermafrodiitsed –, kellel kõigi oli neli jalga ja neli kätt. Nad muutusid liiga võimsaks, mistõttu Zeus lõhestas nad kaheks. Terviklikust mehest tekkinud osad said pederastideks, terviklikust naisest tekkinud osad muutusid lesbilisteks ja hermafrodiitidest, „kellesse praegusel ajal põlgusega suhtutakse, said naistearmastajad ja abielurikkujad mehed ning meestearmastajad ja abielurikkujad naised“. Igasugune seksuaalne ahvatlus on ebatäielike inimeste iha sulanduda jälle oma ürgalgsesse kaheksajäsemelisse olusse. Laialt levinud, kuigi mitte üleüldine, on kujutelm hermafrodiitsest loojast, olgu siis jumalast või ürgalgsest inimesest. Esmalt ilmub see iidses Mesopotaamias, ja 20. sajandi Saksa õpetlane Herman Baumann on väitnud, et selle levik piirdub aladega, mida kui tahes kaudselt mõjutanud Kesk-Ameerika, Kagu-Aasia ja Lähis-Ida nn „kõrgtsivilisatsioonid“. Siiski võib säärasest tegelase pajatavaid müüte leida kõikjal muistsetes Indo-Euroopa maailmas, aga ka Põhja-Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Austraalias ja Vaikse ookeani saartel.

Lääne-Euroopas ja Lähis-Idas on kujutelma androgüünsest jumalast suures osas maha surutud, kuid selle jälgi võib ikka veel märgata juudi ja kristlike müstikute kirjutistes. „Genesise“ heebrea loomismüüdist kajavad vastu varased Mesopotaamia lood hermafrodiitsest loojast, ja vanimad säilinud kommentaarid kinnitavad otsesõnu, et Jumal lõi esimese inimese androgüünseks, nii et Aadam „sünnitas“ Eeva. Ja edasi: et Jumal lõi inimese oma palge järgi, pidi ka looja ise olema androgüün. Jakob Boehme (1575–1624) oli üks mõjukamaid paljudest müstikutest, kes on kinnitanud, et Kristus oli androgüünne nagu ta isagi ja et Lunastaja hinges esinesid kõrvu mehelikud ja naiselikud jooned. Boehme kirjutas: „Lunastades ristil veel kord inimese neitsiliku mehelik-naiseliku olemuse ja värvides seda oma taevaliku verega… andis Kristus meheks ja naiseks olevale uinuvale Aadamale tagasi tema algse ingelliku kuju.“ Boehme propageeris ka teatavat gnostilist doktriini: et neitsilik Tarkus (Sophia) oli osa esimesest inimesest, kuid lõi temast lahku siis, kui mees üritas tema üle võimutsema hakata. Boehme filosoofia avaldas tohutut mõju 18. ja 19. sajandi teosoofidele ning romantikute liikumisele, kelle seast paljud kirjanikud ja mõtlejad uskusid, et ühel heal päeval jõuab inimene oma arengus androgüünsesse olekusse.
Romantilisel androgüüniaideaalil ei olnud siiski vähimatki mõju elavate androgüünide julmale kohtlemisele, nagu tõendab 19. sajandi hermafrodiidi Herculine Barbini päevikus üles tähendatud tagakiusamiste lugu. Ja tõesti, hermafrodiitsust on ihaldusväärseks peetud üksnes puhtalt vaimse olekuna, ning isegi siis on see sageli äratanud mõningast hirmu. Ühiskonnas, mis muidu androgüüne austab, võidakse hukata füüsiliselt androgüünsena sündinud imik, sest teda peetakse koletiseks. Näib, et vaimse hermafrodiitluse märgid ei tohiks olla looduslikud ega kaasa sündinud: need peavad moodustama osa kultuuriliselt vahendatud androgüünsusest, mida määravad riietus ja käitumine; ja androgüün ei tohiks neid valida vabatahtlikult, vaid ainult ühiskonna või vaimude survel.
Põhja-Ameerikas ja Siberis on šamaanid valdavalt meessoost, kuid mõned neist võivad oma rituaalide käigus kanda naiseriideid või teeselda menstruatsioon või sünnitust. Samades piirkondades leidub ka pidevalt transvestiitseid šamaane nagu näiteks Siberi tšuktšide „pehme mees“. Noorukeid, kellest peavad saama „pehmed mehed“, õpetatakse vahetama sugu ke’let’i ehk abistajavaimu abiga just samal ajal, kui nende šamaanikutsumus endast märku annab. Niisugust saatust peetakse hirmsaks ja mõnikord või tšuktši nooruk minna pigem vabasurma kui sellele alistuda.
Pehme mehe transvestiitsel teisenemisel on erinevad määrad. Esimene määr tähendab lihtsalt seda, et šamaan palmitseb oma juukseid naise kombel.

Teise määra puhul hakkab šamaan kandma ka naiseriideid. Kõige täielikuma teisenemise puhul viskab ta minema oma jahiriistad ja õpib tegema naiste töid. Tema keha muutub ja ta kaotab oma jõu ning muutub häbelikuks ja tasaseks. Samal ajal hakkab ta külge iõöma noortele meestele – kusjuures teda saadab suur edu, sest teda abistab tema üleloomulik ehk ke’le-abikaasa. Mõne aja möödudes valib pehme mees füüsilise abikaasa. Üks E’chuki nime all tuntud tšuktši šamaan kinnitas, et on omaenese kehast poegi ilmale kandnud, kuid nende isaks oli siiski pigem tema ke’le-abikaasa kui ta füüsiline mees. Üks teine pehme mees, Kee’ulin, abiellus kõigepealt naisega, kes sünnitas talle mitu poega, ja astus siis mehega teise abiellu, mis kestis kakskümmend aastat. Vaatamata häbelikkusele, mis takistab neid osalemast šamaanide tavalises omavahelises võistlemises, on pehmed mehed teisenemata šamaanide seas kardetud, sest nende vaim-abikaasad kaitsevad neid nii kiivalt.
Peaaegu kogu Põhja-Ameerikas võib eri nimede all ja mitmesuguste rollide täitjana kohata berdašit, kes on tavaliselt transvestiitne mees, kuigi mõned riietuvad kord meheks, kord naiseks vastavalt tujule ja teised kannavad vanade meeste riideid. Lakota winkte’del, navaho nadle’del ja šaieni he man eh’idel on rituaalsed funktsioonid; vareseindiaanlaste badé ei mängi kombetalitustel mingit rolli, kuid talle saab osaks ühiskondlik austus. Apatšid ja pinad paistavad olevat ainsad põlisameeriklased, kes on berdašit aktiivselt põlustanud. Berdaši-traditsiooni tunnevad ka aleuudid ja teised alaskalased. Traditsionaalsetes Põhja-Ameerika hõimurühmades on esinenud ka naissoost transvestiite, kuid ainult harva on nad täitnud rituaalseid funktsioone – nagu näiteks Meheliku Naise nime all tuntud kutenai sõdalane, kes 1812. aastal algatas Mackenzie jõe atapaskide seas messianistliku kultuse.
Mõnes põlisameerika hõimus on berdašid tuntud tänapäevalgi ja tõenäoliselt on nende arv koguni kasvanud koos nüüdisaegse ühiskonna kasvava huviga šamanismi vastu, aga ka seetõttu, et neid on positiivse sümbolina esile tõstnud põlisameerika ning muudest rahvustest geid. Ameerika kaug-põhjas suri see traditsioon juba mõne aja eest suuremalt jaolt välja, kuigi sealses folklooris on berdašil endiselt tähtis roll. 20. sajandi algupoolel peeti transvestiitseid mehi St. Lawrences saarel (Beringi väina tšuktši kultuuriareaalis) kõige vägevamateks šamaanideks, kuigi homoseksuaalsust üldiselt pahaks pandi. Ka ida- ja keskinuittidel on legende rituaalsest homoseksualismist ning transvestismist.

Enamikus põlisameerika hõimurühmades suhtuti berdašitesse suure lugupidamisega. Neid peeti vägevateks ohutisteks ja võeti kaasa nii sõjaretkedele kui ka jahile, kuigi neilt ei oodatud aktiivset osalemist. Usuti, et nad on osavad ravitsejad ja vilunud armuloitsijad, ja naiste käsitööde alal peeti neid nii tublideks, et preeriaindiaanlaste tüüpiline kompliment osavale naisele kõlas järgmiselt: „Ta teeb sama peeni helmetikandeid nagu berdaš.“ Mõned hõimud, näiteks navahod arvasid, et berdaš peres toob jõukuse majja. Berdašit loeti kogukonnale nii tulusaks, et terve hulk hõime, näiteks lakotad ja omahad (ja kaug-põhjas koniagid) kohustasid berdašiks hakkama iga noorukit, kes oli näinud teatud laadi und. Tavaliselt läks tulevane berdaš nagu kõik puberteediealised noorukid otsima oma nägemust ja meheks saama. Talle ilmus kuu ja pakkus talle jahimehe vibu, ent kui ta seda võtma küünitas, pani kuu käed risti ja andis talle vibu asemel hoopis põdraribide kaapimise noa või mõne muu naiste tööriista.
Berdašid tohtisid abielluda, ja järjestikust monogaamiat harrastavate navahote juures võisid nad abielluda terve hulga meestega. Niisugused abielud kutsusid esile hulgaliselt pilkeid, ent alati oli berdaši abikaasa see, keda narriti, mitte kunagi berdaš ise. Abikaasa lohutas end siis sellega, et narrimise ajendiks oli kadedus – peeti ju berdašit nii ihaldusväärseks abielunaiseks.

SUGUPOOL JA ETENDUS
Rituaalset transvestiiti, näiteks berdašit, kujutatakse tavaliselt mehe ja naiseliku alge teineteist täiendavate kategooriate sulamina.
Kummatigi võib transvestiit esindada ka „kolmandat sugupoolt“ või „kolmandat liiki“ – kujutada endast mitte naiseliku ja meheliku segunemist, vaid teatud mõttes seista väljaspool – ja seada üldse kahtluse kogu säärast kahetist klassifikatsiooni.

Vareseindiaanlaste badé, mis tähistab berdašit, tähendab „ei mees ega naine“, ja kriikeelne sõna ayekkwew võib ühtviisi tähendada nii „mees ja naine“ kui ka „ei mees ega naine“, Navahote nadle („teisenenud isik“) võib peaaegu näitleja kombel vahetada oma (seksuaalset) isikupära lihtsalt kostüümi vahetamise teel. Nadle’t kõnetatakse kas mehe või naisena sõltuvalt sellest, kas ta kannab meeste- või naisteriideid.
Mõned kommentaatorid on pakkunud välja mõtte, et üldiselt kujutab transvestism endast rünnakut laialt levinud arvamuse pihta, nagu tuleks inimeste käitumist klassifitseerida kas mehelikuks või naiselikuks või isegi nende kahe elemendi kombinatsiooniks. Ühe kultuurikriitiku sõnutsi viitab vastassugupoole kombel rõivastumine, et „sugupooled on olemas ainult esitustes või etendustes“. Sel juhul on transvestism rünnak ka igasuguse kujutelma pihta stabiilsest isiklikust identiteedist, seades küsimärgi alla mis tahes järjepideva eneseteadvuse – või enesetunnetuse – võimalikkuse. Siin võib peituda ka üks põhjuseid, miks transvestism on nii tavaline element orgiastiliste jumalate riituslikes, „ennastunustavates“ kultustes. Teatri juurde on vastassugupoole kombel rõivastumine kuulunud juba hiljemalt Vana-Kreeka dionüüsilistest etendustest alates. Sageli oli see seadusandlikult sätestatud, näiteks Elizabeth I aegsel Inglismaal, kus naistel oli keelatud lavale ilmuda. Paljudel juhtudel on transvestismi teatris siiski eelistatud esteetilistel või traditsioonilistel kaalutlustel. Nii näiteks on „peaosatäitjast poiss“ Lääne pantomiimiteatris alati naine, vana naist ehk „mamslit“ aga mängib mees.

AUSTRAALIA MAOD
Madu, kes Austraalia mütoloogias inimsoo lõi, on Lõuna-Austraalias meessoost. Ainult kontinendi põhjaveerel peetakse teda emaks või mõnikord ka biseksuaalseks olendiks, mis annab tunnistust Indoneesia ja Uus-Guinea meresõitjate mõjust, kes võisid rajada Austraalia põhjarannikul kolooniaid veel 16. sajandilgi.

INGLID JA TULNUKAD
Kristlik termin angelos on tõlge heebrea sõnast mai’ak, mis tähistab sõnumitoojat ja on meessoost nimisõna. Piiblis kannavad Jumala sõnumitoojad mehe-nimesid nagu Gaabriel, Rafael, Miikael, ent nende välimus on ebaselge või segadusttekitav.

Mõnikord oli see lausa ebasobiv religiooni jaoks, mis oli oma kurjusekehastuseks valinud Saatana: Hesekiel kirjeldab olendeid Jumala aujärje ümber neljanäoliste ja neljatiivalistena, jalgade asemel sõrad – üpriski kuradisarnastena. Nõnda laenasid varased kristlikud ikonograafid oma inglite eeskujuks juba olemasoleva inspireeriva tiivulise kuju: paganliku jumalanna Nike ehk Võidu. Selle tulemusel hakati ingleid kujutama naisestunud, seksuaalselt kahemõtteliste olenditena. Samuti tegelesid nende filosoofilise deseksualiseerimisega varased teoloogid, kes kinnitasid, et erinevalt vooruslikest uuele elule tõusnutest ei suuda inglid isegi suudelda.
Inglite androgüünsus võib olla mõjutanud ka pidevalt lisanduvaid teateid maailmaruumist saabuvate muude sõnumitoojate kohta. Inimesed, kes väidavad olevat näinud eeldatavasti teistelt planeetidelt saabunud tulnukaid, kirjeldavad neid valdavalt kui suurte silmadega sootuid olendeid, kellel ei ole märgata suguelundeid.

HIDŽRAD

Hidžra nime all tuntud meessoost transvestiite leidub kõikjal Indias ja naaberriikides. Enamik neist teenib elatist prostituutidena, ja kuigi tänapäeva Indias neid avalikult häbimärgistatakse, kutsutakse neid siiski sageli täitma oma iidset rituaalset funktsiooni – nimelt laulma ja tantsima majas, kus on sündinud poisslaps. Nagu templiprostituutegi, peetakse neid küll ebapuhtaks, ent siiski heaendeliseks ja usutakse, et lapsele toovad nad viljakust, head tervist ja jõukust.
Kutsumuse leidsid. Üldiselt on aga hidžrade kuulumisel kohustuslik end ise kastreerida, istudes jumalanna Bahachura Mata pildi ees ja tema nime korrates, et niimoodi temaga samastuda. Hidžyrasid arvatakse olevat oma soojätkamisvõime jumalannale ohvriks toonud ja nõnda peetakse hidžrat vaatamata ta steriilsusele üldise viljakuse allikaks. (Selleski punktis sarnanevad nad templiprostituutidega, kes võivad küll vihma teha, ent last soovides peavad selle sünnitamise asemel adopteerima.)
Samalaadseid rituaalseid transvestiit leidub traditsionaalsetes kogukondades ka Koreas, Vietnamis, Sulawesil ja Kalimantanil. Mõne Aafrika rahva, näiteks suulude juures tohivad tulevikku ennustada ainult transvestiidid.

MAAJA

NB! Loe ka:
Ladyboys – transseksuaalide mõistatuslik maailm