Harakiri – lahkumine Jaapani moodi

Oli 14. august 1945. Vastu keskööd tõmbus Jaapani sõjaminister Korechika Anami oma ametkorterisse, võttis nagu tavaliselt kuuma vanni ja kirjutas kaks hüvastijätuluuletust. Talle oli selge, et sellest korterist ta enam elavana ei lahku. Anami, keiserliku armee kindral ja mõne kuu eest sõjaministriks määratud, oli äsja saanud hävitava lüüasaamise osaliseks…

Tol päeval nõudis Jaapani keiser Hirohito kapituleerumist. Kuigi sõjaminister tahtis iga hinna eest edasi võidelda, et veel võimalikult palju vaenlase sõdureid tappa, nõustus ta vastumeelselt siiski kapitulatsiooniga. „Jaapani sõdurina pean ma keisrile kuuletuma,“ ütles ta ja kirjutas alla. Pärast seda oli talle selge, et tal tuleb veel midagi teha – väärikalt siit ilmast lahkuda. Kella ühe paiku öösel saabus tema õemees, armee ooberst. Koos joodi saket…

Siis pani Anami selga keisri enda kingitud valge särgi ja võttis sisse traditsioonilise asendi (seiza), laskudes põlvili ja toetudes varvastele. 58-aastane kindral järgis igivanu samurai reegleid. Kindla käega haaras ta oma lühikese mõõga käepidemest ja lõikas oma kõhu nabast allpool vasakult paremale lõhki. Samal ajal, kui veri hakkas välja voolama, pakkus nääl piinade lõpetamiseks oma abi, kuid Anami tahtis enda käe läbi surra. Asjatult üritas ta mõõgaga tabada oma kaelaarterit, kuid kaotas teadvuse. Kella kaheksa paiku hommikul kohalekutsutud arst konstateeris sõjaministri surma. Surnukeha kõrval oli paberileht sõnadega: „Saades kaitset oma jumalatest ei hukku meie kodumaa. Olgu minu surm lunastuseks keisrile suure süü eest.“ Nii see verega määrdunud paberileht, Anami univorm kui ka tema mõõk on veel tänapäevalgi imetlusobjektideks Tokyo sõjamuuseumis.
Nii nagu Anami, tegid Jaapani kapituleerumisel endale lõpu paljud keiserliku armee ohvitserid. Fanaatilistele sõjaväelastele võrdus alistumine maailma lõpuga ja nad eelistasid enesetappu sõja kaotanute autule elule. Mõned lasksid ennast maha, paljud aga haarasid mõõga. Vabasurma minnes järgiti Jaapani traditsiooni, millel on pikk ajalugu.
Seppuku ehk harakiri on filmide ja kirjanduse kaudu õhtumaa inimesele hästi teada kui samurai klassi rituaalne enesetapp, millega tavaliselt kaitsti enda või isanda au, aga mõnikord protestiti ebaõiglase otsuse vastu (nagu Jaapani kooliõpikuteski kirjeldatud „47 lojaalse samurai” juhtumi puhul).

Vanimad teadaolevad harakiri (jaapani k 腹切) juhtumid on teada 12. sajandist. 1180. aastal pärast hävitavat lüüasaamist kukutas 74-aastane väejuht Minamoto Yorimasa ennast mõõga otsa. Enne seda oli ta veel haiku vormis luuletuse dikteerinud: „Paljas oks, mis kunagi õisi ei kandnud. Ah, kui kurb on nii lõpetada!“
Alles hiljem võtsid samuraid kasutusele rituaalse horisontaalse kõhu lõhkilõikamise, mida jaapani keeles nimetatakse seppukuks (jaapani k 切腹). Terane lugeja paneb kindlasti tähele, et nii harakiri kui ka seppuku kirjutatakse jaapani keeles kahe samasuguse hieroglüüfiga, kuid erinevalt harakirist on need seppuku puhul vastupidiseses järjekorras.
Kõnekeeles ja väljaspool Jaapanit kasutatakse tavaliselt mõistet harakiri (腹 – hara, kõht, 切 – kiru tähendab aga lõikamist.)  Veel olid kasutusel enesetapuviisid nagu kappuku (割腹 – kõhu lõhkilõikamine), tofuku (屠腹 – kõhu tõurastamine), isame fuku (諫腹 – tõlkes protest millegi vastu, näiteks ebaõiglase karistuse või otsuse vastu), junshi (殉死 – järgnemine surma), mida tohtisid kasutada ainult samurai saatjaskonda kuuluvad isikud, kes järgnesid oma isandale surma. Samuti keikei (閨刑 – „magamistoa karistus) kõrgaadli jaoks.
Piinarikkal sisikonna lõhkilõikamisel on zen-budistlikust seisukohast spirituaalne eesmärk: kõht olevat tahte ja tõe asukoht. Mõni sentimeeter nabast allpool, kuhu mõõk sisse lüüakse, asub selle ettekujutuse kohaselt keha energeetiline keskus. See, kes suudab seda keskust näoilmet muutmata tabada, puhastab samal ajal ka oma hinge.
13. sajandil arenes seppuku erinevate variantidega tseremooniaks. „Enesetapužestid muutusid üha pühalikumaks, suursugusemaks ja rituaalsemaks,“ kirjutab prantsuse autor Maurice Pinguet oma raamatus „Vabasurm Jaapanis“.

Eriti osavad ja karastatud mõõgavõitlejad praktiseerisid oma rüüteliku enesevalitsemise kunstina „juonji girit“. Horisontaalsele lõikele järgnes vertikaalne – alakõhust ülakõhuni. Vanades kroonikates on kirjas, et erilist imetlust äratasid need, kes rebisid oma kehast sisikonna (muidugi nii palju, kui pihku juhtus) ja lennutasid selle vaenlase suunas.
Rituaali juurde pidid kindlasti kuuluma ka tunnistajad. Tähtsat rolli mängis kaishakunin (või ka kaishaku-nin) ehk sekundant. Tema ülesanne oli seista ülestõstetud mõõgaga surmamineja selja taga, et siis täpse hoobiga pea maha lüüa, lõpetamaks enesetapja kannatused. Kaishakuniniks valiti tavaliselt mõni ustav sõber, kes pidi samuti olema samurai.
Enesetappu sooritava samurai näoilme pidi olema muutumatu, samuti ei tohtinud ta valust ohata, oiata või kuidagigi hirmu välja näitama. Niipea, kui surmamineja oli isikliku valuläve ületanud, kallutas ta pead kergelt ettepoole ja hetk hiljem tabas teda sekundandi surmav mõõgahoop. Surmamineja käitumine pandi üksikasjalikult kirja ja protokoll pidi tõendama, et enesetapja oli rituaali väärikalt ja korrektselt täitnud. Samurail oli keelatud veel enne torget kõhtu pead langetada. Väga tähtis oli, et perekond ja lähedased kaaslased ei täheldanud surmamineja näoilmes vähimatki märki valust.
Et pea mahalöömist veelgi „kunstipärasemaks“ teha, tuli 17. sajandil moodi löök, mille tagajärjel jäi pea nahatükki pidi kaela külge. Muidugi nõudis sellise täpsusega löök sekundandilt väga suurt osavust. Mitte ainult psüühiliselt, vaid ka tehniliselt oli sekundandi roll väga raske. Hoop pidi olema väga täpne. Kui ta ei suutnud esimese hoobiga enesetapja piinu lõpetada, siis juhtus vahel (see ei olnud reegel), et saamatut sekundanti sunniti endale harakiri tegema.
Aja jooksul tuli kasutusele ka harakiri n-ö kergem variant. Sellisel juhul piisas, et surmamineja puudutas tema ette pandud mõõka (relva võis asendada ka sümboolse objektiga, näiteks lehvikuga), kui sekundant virutas talle mõõgaga.
Muide, harakiri oli lubatud ka naistele, mida nimetati jigaiks (自害). Elust lahkuja torkas juuksenõela kaelaveeni või lõikas selle tantōga läbi. Et naine näeks ka pärast surma „väärikas“ välja, seoti tal jalad kokku, et ta surmakrampide ajal tahtmatult jalgu laiali ei ajaks.
Seppuku oli lubatud ainult samuraidele. Au nimel sooritatud enesetapu kõrval oli lubatud ka rituaalne enesetapp karistusena sõjaväelaste kasti kuuluvatele meestele. Sel juhul jäi süüdimõistetu perekond häbistamata. Harakiri keelustati Jaapanis 1868. aastal, kuid sellest ei peetud alati kinni.
Auväärne enesetapp mõõga läbi oli Jaapani ohvitseride hulgas populaarne kuni 20. sajandi keskpaigani. Üks prominentsetest sõjaväelastest, kes pärast Teise maailmasõja lõppu ei tahtnud enam edasi elada, oli Takijiro Onishi. Pärast kapituleerumist kutsus viitseadmiral 1945. aasta 15. augusti pärastlõunal oma korterisse mõned ohvitseridest sõbrad.

Nad lobisesid ja jõid keskööni. Kella kolme paiku haaras Onishi mõõga ja lõikas ristikujuliselt oma kõhu lõhki („jumonji giri“). Tema surmaheitlus kestis 15 tundi, sest halastuslasust ta keeldus. Onishi jättis maha mitte ainult oma viimase luuletuse, vaid ka hüvastijätukirja: „Minu soov on avaldada austust vaprate surmapilootide hingedele. Nad võitlesid kartmatult ja langesid usus lõplikku võitu. Minu surm olgu lunastuseks selle eest, et meil ei õnnestunud võitu saavutada.“ Surmapilootide all mõtles ta muidugi kurikuulsaid kamikadze-lendureid, kes surma trotsides üritasid oma pommilaadungiga lennukitega vaenlase sõjalaevu tabada. Takijiro Onishi oli üks neist, kes vastutas selliste surmalendude eest. Kuni kapituleerumiseni kaotas oma elu väga erinevatel hinnangutel 2500–6000 kamikadze-lendurit. Kuid nende eneseohverdus ei avaldanud sõja käigule mingit mõju. Vaieldav on ka see, kas tegemist oli ülesässitatud fanaatikute, patriootlike kangelaste või ohvritega, kellel polnud võimalust surmalennust keelduda.

Yukio Mishima – „viimane samurai“
Yukio Mishima sündis 1925. aastal Tokyos valitsusametniku perekonnas, ta lapsepõlv möödus ülimalt domineeriva vanaema käe all.

Teise maailmasõja puhkedes hoidus Mishima mobilisatsioonist ning töötas lennukitehases. Kuigi sõjast kõrvalejäämine oli esialgu suur kergendus, muutus see hiljem Mishima jaoks koormavaks süütundeks.
Mishima esimene avalikkuse tähelepanu pälvinud teos, „Kamen no Kokuhaku“, ilmus trükist 1949 ning tegi 24-aastasest kirjanikust Jaapanis kuulsuse. Suuresti autobiograafiline romaan räägib noorest homoseksuaalsest mehest, kes peab varjuma maski taha, et sobida ühiskonda. Ta oli kolmel korral esitatud Nobeli preemia kandidaadiks.
1955. aastal hakkas Mishima tegelema atleetvõimlemise, kendo ja karatega, püüdes kombineerida antiik-kreeka kehalist iluideaali samuraide moraalikoodeksiga.
1967. aastal läbis Mishima vabatahtlikuna Jaapani Kaitsevägede aastase treeningkursuse ning asutas seejärel koos umbes 100 kaasmõtlejaga sõjaväelise ühenduse Tatenokai (Kilbiühing), mille ideoloogiaks oli traditsiooniliste Jaapani väärtuste austamine ja keisri teenimine. Polegi teada, millal see homoseksuaalne nannipunn ära pööras ja otsustas hakata mehist meest mängima ning millal harakiri talle kinnisideeks muutus.
25. novembril 1970 vallutas Mishima koos nelja järgijaga Jaapani sõjaväe peakorteri hoone Tokyos.
Pärast seda, kui nad olid komandandi kinni sidunud, pidas Mishima rõdult kõne, milles ründas Jaapani Teise Maailmasõja järgset konstitutsiooni ning kutsus Jaapani kaitsevägede sõdureid ülestõusule, et päästa traditsiooniline Jaapani kultuur. Keiser peab saama tagasi oma kunagise võimu! Sõdurid ainult naersid ja lasid lendu pilkeid. Mishima läks tagasi komandandi ruumidesse ja põlvitas seppuku läbiviimiseks, nii nagu ta seda juba ammu teha kavatsenud oli.  Mishima matusel ütles tema ema: „Esimest korda tema elus tegi ta seda, mida alati tungivalt tahtis. Palvetage tema eest!“

Suitsiidist Jaapanis
Jaapani puhul räägitakse sageli n-ö enesetapukultuurist. Jaapanis võib nimelt eristada nn rituaalseid enesetappe, millel on pikad ajaloolised traditsioonid ja välja kujunenud range rituaal: need on seppuku (harakiri), shinjû ja obasute.
Shinjû oli aga armastajapaari kaksikenesetapp, mille puhul üritati koos lahkuda sellest ilmast paremasse paika – paradiisi – ja sedasi vabaneda kohustustest (vanemate ees või võlgadest). Et kindlustada üheaegne jõudmine teispoolsusesse, sidus paar end enne kosest alla viskumist punase köiega kokku.
Kolmas rituaalsetest suitsiididest oli obasute ehk vanade inimeste minemine mägedesse surema. Selle suitsiidivormi puhul oli käibel ülisalajane ja rohkete tabudega rituaal, millest asjasse mittepuutuvad kogukonna liikmed ei tarvitsenud üldse midagi teada. Rahvapärimusest on teada obasute rituaaliga seostatud mägesid, millel arvati asuvat surnute hinged ja mida seetõttu pühaks peeti.
Need kolm rituaalsete suitsiidide liiki on tänapäevaks Jaapanist peaaegu kadunud, ehkki aeg-ajalt võib teisel kujul neidki ette tulla. Seppuku asendajana saab võtta kas või Jaapani kõrgete ametnike enesetappe, sest eesmärk on sel juhul sama – hüvitada moraalne kahju, mis on oma tegevusega tekitatud.
Shinjû vormina aga tuleb tänaseski Jaapanis ette seda, et ema ja laps või terve perekond otsustab korraga elust lahkuda. Seejuures võivad põhjused olla lausa absurdsed, nagu näiteks väljakannatamatu koduigatsus (kui abikaasa töötab teises prefektuuris). Siia alla kuuluvad ka nn kommunikatiivsed enesetapud, kus oma eluküünla kustutamisega ühele või mitmele inimesele püütakse edastada mingit olulist sõnumit, mida ei ole suudetud (ja mõnikord ei saa) öelda muul moel. Kahjuks on Jaapanis täheldatud ka siia rühma kuuluvaid sellelaadseid suitsiide, mis on sooritatud kellelegi kättemaksuks (sage muuseas koolilaste enesetappude puhul).
Meedia kajastab selliseid juhtumeid suure käraga ning ajakirjanduse rolli ei tasu muidugi alahinnata. Eriti nii suure auditooriumiga riigis, nagu seda on Jaapan. On selge, et Jaapani imitatiivsete suitsiidide taga on olnud suurel määral meedia, kes pole mitte ainult heroiseerinud vabasurma läinuid (populariseerides näiteks tuntud juhtumist loodud laulu), vaid ka lausa „reklaaminud” mitmeid suitsiidide toimumise paiku.
Üsna avameelselt käsitles 2007. aastal Jaapani üks suurimaid päevalehti „Yomiuri shimbun” artiklite seerias koolilaste enesetappe ja arutles põhjuste üle (millest suurimaks peetakse koolikiusamist). See teema on päevakorral juba ligi 30 aastat ja seostub teravalt nn eksamipõrguga, millesse lapsed võistluslikus ühiskonnas kistakse. Aga eks see avatus tähendabki omakorda pikka kultuuritraditsiooni. Jaapan on äärmiselt hierarhiseeritud ning pingestatud ühiskond, siis tuleks esmaseid põhjuseid otsida just siit. Jaapan on muuseas naiste suitsiidide poolest (100 000 elaniku kohta 13,4 juhtumit) maailmas kolmandal kohal, samas kui Eesti asub 16. kohal. Jaapani ühiskonnas naisele langevast vastutusekoormast saab aimu siis, kui osata arvesse võtta vastutust pere majandusliku käekäigu ning laste koolitamise kavandamise ja edukuse eest, mis lasub ainuisikuliselt naisel.

©Peter Hagen

Tunnusfoto: Seppuku demonstreerimine 1875. aasta paiku. Koloreeritud foto.

NB! Loe ka:
Yukio Mishima – Jaapani viimane samurai
Ise tehtud, hästi tehtud! Abiks algajale elust lahkujale