Galvestoni hurrikaan 1900

Iga meremees teab, et puna varahommikune taevapuna tähendab peatselt puhkevat tugevat tormi. 8. septembri hommikul 1900. aastal võisid varajased tõusjad imetleda Galvestonis punast päikesetõusu Mehhiko lahe kohal. Kuid vaevalt, et keegi mõtles vanale meremeeste tarkusele, ja kuigi Ameerika ilmateenistus oli hoiatanud lähenevast tugevast tormist, ei pööranud keegi sellele mingit tähelepanu.

Houstonist kagus, Texase ranniku lähedal asuv 40 000 elanikuga linn oli rajatud kitsale saarele, kus puudus igasugune kaitse looduse tujude eest. Saare pikkus on 50 km ja suurim laius 5 km, kõrgeim punkt ulatus kõigest 1,4 m üle merepinna ja tugeva tormi korral võis saar täielikult vee alla jääda.
„Ümberringi möllas mässav meri ja puhus uskumatult tugev tuul, mis rebis majadelt katuseid ning purustas hooneid, kus mehed, lapsed ja naised tunglesid nagu rotid. Kui majad kokku varisesid, maeti sajad inimesed rusude alla, samal ajal kui tuhanded paisati lainetesse, kus osa uppus kohe, osa aga püüdis ennast asjatult vee peal hoida. Terve hulk aga pääses lausa imelisel ja fantastilisel viisil,” kirjeldab USA ajaloo ohvriterikkaimat loodusõnnetust üks pääsenu. 1900. a. Galvestonis möllanud hurrikaan tappis rohkem inimesi kui Chicago tulekahju, San Francisco maavärin ja Johnstowni üleujutus kokku ning pole tänaseni unustusehõlma vajunud. Kohutav orkaan lõikas Galvestoni ära Texase osariigi maismaast ning ujutas saare üle. Saare idaosas asuvas Galvestoni linnas tappis hurrikaan umbes 6000 inimest ning vigastas 5000. Rajutuuled ja tohutud lained uhtusid minema 2636 maja ning jätsid vähemalt tuhandest majast järele ainult varemed. Mitte üksi maja ei jäänud vigastamata ning iga ellujäänu oli surmaga silmitsi seisnud.

Sajandivahetusel sildus Galvestoni kilomeetrite pikkuste kaide ääres aastas üle tuhande laeva. Sealsete sadamate kaudu eksporditi peaaegu 70 protsenti USA puuvillasaagist ning 25 miljonit tonni teravilja. „Galveston oli uhkete hoonete, laiade ning puhaste tänavatega linn,” kirjutas „Tribune’i” reporter Clarence Ousley. „See oli oleandrite, rooside ja palmide linn. Seal olid USA lõunaosa kõige ilusamad kirikud, koolimajad ja heategevusasutused, õitsev sadam ning suurepärased mereäärsed suvituskohad. See oli rikas linn.” Pärast tormi oli Galveston muutunud rusuhunnikuks. Tänavad olid täis hoonete varemeid, kive ja palke, mille vahele olid maetud tuhanded hukkunud. Sadam oli täis purustatud ja kaldale paisatud laevu. Isegi laibad surnuaedades olid haudadest välja uhutud.
Troopiline keeristorm, mis purustas suure osa Galvestonist, tekkis 27. augustil Roheneemesaartest lääne pool. 4. septembril liikus torm üle Kuuba põhjaosa ning formeerus 5. septembril üle Florida Keysi saarte liikudes võimsaks hurrikaaniks. Reedel, 7. septembril teatas Washingtonis asuv ilmateenistus Galvestoni ilmabüroo juhatajale Isaac Cline’ile, et tormihoiatust on laiendatud Galvestonile.
Laupäeva varahommikul läksid varajased tõusjad Galvestoni randa ning jälgisid mürinal randa paiskuvaid laineid. Iga järgnev laine lõi kaldast järjest kaugemale. Suured murdlained olid juba lõhkunud rannahooned ning purustanud trammiviadukti.
Kell 10.10 hoiatas Washington Cline’i, et tormi kese jõuab maale Galvestonist lääne pool ning et linn võib sattuda hurrikaani paremasse poolringi. Seal on tuuled kõige tugevamad ning inimesi ähvardab surmaoht.
Keskpäeval puhus tuul kirdest kiirusega 48 km/h ning muutus järjest tugevamaks. Baromeeter langes kiiresti ning vihma sadas nagu oavarrest. Kaldaäärsetel tänavatel oli vesi tõusnud 90–150 cm kõrgusele ning linna idakaldal asuvad suvilad olid juba purustatud. Tõusev vesi ujutas üle raudteesilla ja viaduktid, mis ühendasid Galvestoni maismaaga, ning linna põhjaosas asuvad sadamakaid. Nüüd polnud enam võimalik saarelt lahkuda. „Lahe pind tõuseb kiiresti, pool linna on vee all,” telegrafeeris Cline kell 14.30 Washingtoni ja lisas, et linn hukkub peagi ning on oodata palju ohvreid.
Kell 15.15 raevutses tuul kiirusega 160 km/h ning kella 16 ja 17 vahel oli linn lõplikult üle ujutatud. Tuul rebis majadelt katuseid ning paiskas ümber telefoniposte. Suured kivimajad varisesid mürinal kokku ning tohutud lained ja vees ujuvad rusud peksid vastu veel püsti jäänud hooneid. Kokkuvarisevate hoonete rusud lendasid läbi õhu ning tapsid inimesi tänavatel, samal ajal kui osa hädasolijatest uppus lainetes.
Kell 16.30 oli vesi tõusnud tänavatel 3 m kõrgusele ehk 4,56 m kõrgusele merepinnast. Järgneva tunni jooksul tõusis vesi veel 1,5 m. Kell 19 paiku oli taevas tumenenud ning tuul puhus oletatavalt kiirusega 190 km/h. Puumajade ja raudteeviadukti jäänused peksid vastu Cline’i maja. Kell 19.30 pöördus tuul itta, hakkas veelgi tugevamini märatsema ning maja varises kokku, rebides endaga kaasa umbes 50 inimest, kes olid hoones varju otsinud. Hetkel, mil maja purunes, haaras Joseph Cline oma venna kaks vanemat tütart kaenlasse ning hüppas teise korruse aknast alla. Isaac Cline, tema naine Cora ja tütar Esther suruti vee alla, kui maja ümber paiskus.

Joseph Cline kaotas teadvuse. Kui ta toibus, leidis ta ennast veepinnal olevat, Esther oli tema kõrval, kuid Cora May oli surma saanud. Mõni minut hiljem märkas Cline oma venda ja tema kahte last ujuval majal ning ujus nende juurde. Järgmise kolme tunni jooksul ronisid nad puruneval majal ühes kohast teise, kuni hoone lõplikult koost lagunes. Vett valas ojadena ning rajutuuled paiskasid neist palke ja rususid mürskudena mööda. Vennad istusid seljaga vastu tuult ning hoidsid lapsi enda ees ning laudu selja taga, et kaitsta ennast õhus lendavate rusude eest. Kell 22.30 jäi vrakk (umbes kuu aega hiljem leiti sama maja rusude vahelt Cora May Cline’i surnukeha) põhja kinni ning kurnatud ellujäänud ronisid üle rusuhunniku ühe veel püsti jäänud kahekorruselise maja teisele korrusele.
St. Mary orbudekodu suured puumajad asusid linnast umbes viie kilomeetri kaugusel mererannas. Seal elasid roomakatoliku nunnad, 93 orbu ja majapidajanna. Laupäeva hommikul kell 10 oli vesi tõusnud juba 90 cm kõrgusele. Hiljem, kui torm muutus tugevamaks, viisid nunnad lapsed tütarlaste magala teisel korrusel asuvasse palvelasse. Seal palvetasid nad seni, kuni tõusev vesi ajas nad ärklikorrusele. Sealt nägid nad, kuidas poistemaja laiali lagunes. Kella 19 ja 21 vahel varises tütarlaste magala katus sisse ja hirmunud nunnad sidusid lapsed nööriga enda külge. Pärast tormi tähistasid orbudekodu asukohta ainult mõned üksikud telliskivid. Lähedusest leiti 90 surnukeha. Üks nunn oli ikka veel nööri abil ühendatud üheksa lapsega, teisel oli kummagi käe otsas üks laps. Ainult kolm poissi elasid selle katastroofi üle. Mingil hetkel oli neil õnnestunud majast välja pääseda ja möödaujuvale palgile ronida.
Järgmine päev algas uute õudustega. Tuhanded majad olid muutunud rusuhunnikuteks. Paljud hukkunud ja ellujäänud olid peaaegu alasti, nende rõivad teravate esemete, klaasikildude või puupindude poolt lõhki rebitud. Sajad perekonnad olid surma saanud, 10 000 inimest kaotanud peavarju. Galvestoni laht oli laipu täis ning kõikjal vedelesid surnud lehmad, hobused, kanad ja koerad.
Hukkunuid oli nii palju, et laibad lebasid pikkades ridades kaubaladudes, mida kasutati ajutiste surnukuuridena. Vabatahtlikele, kes kaevasid surnukehi varemetest välja, jagati tasuta viskit. Oli palav, ellujäänute tervise huvides tuli kiiresti tegutseda ja nii hakati teisipäeval massiliselt surnuid põletama. Lõkked lõõmasid terve nädala. Oma moel päästis hurrikaan ka paljude inimeste elu, näidates, mismoodi tuleb end keeristormi eest kaitsta. Tormi poolt kokkukuhjatud rusud moodustasid omapärase barrikaadi, mis mõjus nii tammi kui lainemurdjana ning päästis selle taga asuvaid hooneid ja inimesi raevutsevate lainete ja õhku paisatud rusude eest. Ilmselt siit saadigi idee tammi rajamiseks Galvestoni .
16. augusti öösel 1915 tabas linna umbes sama tugev hurrikaan, kui 1900. aastal, kuid seekord hukkus kõigest 8 inimest. Linn oli katastroofist õppust võtnud.
Praegu elab Texasest Maine’ini asuvatel madalatel aladel miljoneid inimesi ning suvekuudel võib võimaliku hurrikaani ohvriks langeda tunduvalt suurem arv inimesi kui 20. sajandi alguses. Kahjuks pole aga senini loodud abinõusid inimeste õigeaegseks evakueerimiseks. Võimsa hurrikaani kohalejõudmine võib nõuda sellisel hulgal inimohvreid, mis jätab varju 1900. aasta katastroofi.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Hurrikaan Andrew (august 1992)
Hurrikaan Katrina, USA, august-september (2005)
Suured lumetormid