Mis on fetišism?
Erootika laialdases valdkonnas on vähe mõisteid, millele seksuoloogid oleks omistanud nii erinevaid tähendusi kui fetišismile…
Seda näitab juba ainuüksi pilk viimastel aastakümnetel väljaantud saksa keele seletussõnaraamatutesse. Alustagem 1946. aasta „Meyeri Kiirleksikonist“, mis trükiti raskel sõjajärgsel ajal rahvusvahelise abiga ja on praeguseks rariteet. Tollal defineeriti fetišismi kui Aafrikas ja Põhja-Aasias levinud religioosset austust fetiši vastu, s.t. mingi eseme vastu, millele omistati võlujõudu. Kõrvaltähendusena toodi ära ka ebanormaalne sugutung, mis oli suunatud vastassoo riietusesemetele jms. Niisiis jätkem meelde, et tollal peeti fetišismi ebanormaalseks nähtuseks – seksuaalperverssuseks.
Sarnasele järeldusele tulevat ka „Knauri leksikoni“ autorid. Selle teose järgi on sõna „fetišism“ pärit portugali keelest ja tähendab primitiivsetes kultuurides elutute asjade, nagu iidolite, kivide ja mitmesuguste riistade kummardamist. Samuti tähendab fetišism anomaalset sugutungi seksuaalobjekti asendavate esemete suhtes.
Näeme, et siingi on säilinud arusaam anomaaliast ehk ebanormaalsusest. Veelgi selgemalt ja negatiivsemalt toonitatakse seda „Dudeni meditsiiniterminite sõnaraamatus“. Siin võib märksõna „fetišism“ alt lugeda: „Haiglane esemetele suunatud seksuaalperverssus(psühhopaatidel), ebanormaalne kiindumus samast või vastassoost isikute kehaosade või esemete vastu.“ Fetišist omakorda on isik, kes fetišismi all kannatab.
Vanasti peeti palju asju perversseks
Seksuaalrevolutsiooniga muutus mitmete mõistete tõlgendamine. Selle kohta, mis vanasti pikemalt mõtlemata kuulutati perversseks, tavatsetakse nüüd öelda „ebatavaline“. Kaasaja seksuoloogid kalduvad arvama, et perverssuse piirid on tunduvalt avardunud, mis tähendab seda, et paljud nähtused, mis vanasti tundusid perverssena, on praegusel ajal üksnes harjumatud.
Arusaamades toimunud muutust on väga selgesti näha Ludwig Knolli jaGerhard Jaeckeli „Erootika leksikonis“. Sealt loeme sõna „fetišism“ seletusena järgmist: „(Liialdatud) erootiline kiindumus üksikutesse kehaosadesse, füüsilistesse omadustesse, riietusesemetesse, asjadesse, materjalidesse ja situatsioonidesse. Mõiste on üle võetud religioonist. Religioosne fetišism oli suunatud esemetele, mida arvati olevat laetud erilise jõu – managa, millel aga tegelikult ei olnud mingit muud jõudu, kui fetišitele (ladinakeelsest sõnast „facere“ – tegema) pühendatud kultus. Kaerootiline fetišism kasvab välja mingile kindlale fetišile pühendatud tähelepanust. Enamasti kutsuvad fetišismi esile vastavad elamused lapsepõlves ja ta areneb välja murdeeas. Fetišismi hoiavad alal fetiši esilekutsutavad assotsiatsioonid ja sellega seotud sümboolika.“
Siin ei räägita enam sõnagi ebanormaalsusest ega perverssusest. Nüüdisaja seksuoloogi jaoks on fetišism lihtsalt üks seksuaalsuse väljaelamise vorm nagu paljud teisedki. Olgugi selles valdkonnas üks või teine asi pisut ebaharilik, perversne ei ole see mingil juhul, nii kaua kui sellega ei tehta kellelegi valu ega muud halba. Et fetišistid on enamasti erakukalduvustega, on seda karta ainult haruharva.
Veel ühe määratluse annab „Ro-ro-ro leksikon“. Siin öeldakse, et fetišism on „ebatavaline seksuaalse erutumise viis ihaldatud isiku asjade katsumise või omamise teel“. Religioosseid või müütilisi tagamaid ei mainitagi.
Mees ei armasta naise juures mitte kõike
Seda, et fetišism ei ole üksnes seksuaalsuse harvaesinev väärareng, näitab juba ainuüksi tõsiasi, et seda on täiesti tõsiselt uurinud sellised kuulsad seksuoloogid nagu Krafft-Ebing, Binet ja Hirschfeld. Üldiselt on teadlased üksmeelel selles, et on olemas kahte liiki fetišismi. Esimest liiki fetišisti fetiš on seotud kindla isikuga. Teisiti öeldes tähendab see seda, et mõni mees armastab ühe kindla naise juures näiteks ainult tema erakordselt ümaraid puusi. Võib juhtuda, et naine ei saa iialgi teada, et mees armastab teda üksnes ühe kindla füüsilise tunnuse pärast ja et kõik muu jätab ta täiesti külmaks. „Ülejäänu“ on talle lihtsalt möödapääsmatu lisand. Seksuoloog Binet jõudis oma uuringute tagajärjel otsusele hakata seda fetišismi liiki nimetama väikeseks. Ihaldatav detail tõmbab ihaldaja kire enda peale, tõrjumata siiski täielikult kõrvale armastatu isikut. Tuleb koguni ette seda, et kiindumus ühesse kehaosasse või omadusse muutub pikkamööda kiindumuseks kogu inimesse.
Fetiš asendab partnerit
Selle fetišismi tüübi korral, mida Binet nimetab suureks, on tegemist inimese ja eseme täieliku lahutamisega. Omadus või asi võib täielikult asendada armastatud inimest, kellel isiksusena ei ole fetišisti jaoks peaaegu või üldse mingit tähtsust. See asjaolu teeb fetišismi erakordselt mitmepalgeliseks nähtuseks, sest fetišiks võib olla praktiliselt iga asi – king, vööpannal, lokk, tühi lõhnaõlipudel. Ei ole asja, mis oleks nii tähtsusetu, et mõni fetišist ei võiks seda pühaks pidada. Kergesti erutuval inimesel võib ainuüksi fetiši vaatamine ja puudutamine esile kutsuda erektsiooni ja seemnepurske. Fetišit võib ka silitada, pigistada, harvem ka suudelda või koguni suguelunditega puudutada. Sellest võib teha järelduse, et selle fetišismi vormi korral asendab fetiš täielikult seksipartnerit. Tõeline fetišist ei tahagi seega seksi. Ta on täiesti rahul esemega,mis sümboliseerib talle partnerit.
Kuidas fetišism tekkis
Fetišismi päritolu üle on kõvasti pead murtud. Seda, kuidas tekkis fetišite kummardamise ürgaegne vorm, ei saa me vist kunagi päris täpselt teada. Miks omistasid meie kauged esiisad oksale, kivile või savikujule maagilist jõudu? Kust tulid nad mõttele, et sellistes esemetes võiks peituda mingi nõidus? Peale selle on meile teadmata, kas ajaloolisel fetišismil oli üldse mingi seos seksuaalsusega. Samuti ei teata seda, kas fetišism on kaasasündinud või omandatud. Paistab siiski, et kaasasündinud fetišismi hüpoteesi toetavaid argumente on vähe. Enamik seksuolooge eitab seda võimalust. Rohkem poolehoidu leiab erialakirjanduses seisukoht, et fetišism omandatakse elu jooksul, ja nimelt eelkõige varajases lapsepõlves kogetu mõjul. See, millest laps saab esimese seksuaalse naudingu, võib hiljem muutuda talle fetišiks.
Allpool kirjeldatud juhtumitest nähtub, et paljud faktid räägivad selle teooria kasuks, kuigi on ka selge, et kõiki fetišismijuhte ei saa nii lihtsalt seletada. Paljudel fetišistidel on tähtsad ka unenäod ja unelmad. Põhja-Ameerika indiaanlastel oli selline komme, et meheikka jõudev poiss eraldus teistest ja oli mitu päeva üksi, et paastuda. On teada, et pikaajaline nälgimine põhjustab hallutsinatsioone. Ese, mis noorele indiaanlasele kõige paremini meelde jäi, tehti fetišiks. See pandi ravipauna ja kanti alati kaasas. Kui suur osa oli aga sellisel mehistuval indiaanlasel fetiši loomise juures seksuaalfantaasiatel või tõestisündinud seikadel, vajab veel väljaselgitamist – kui selleks juba liiga hilja ei ole.
Kas inimesel on fetišistlikke kalduvusi?
Üks osa seksuoloogidest tunnustab teooriat, mille järgi on ilmale tuleval lapsel teatav kaasasündinud eelsoodumus. See tähendab, et loodus on kodeerinud temasse mingi fetišistliku alge, mis ei pea aga ilmtingimata mõjule pääsema. Mitte igaüks, kellele meeldib väikelapsena varvast lutsida, ei muutu hiljem jalafetišistiks. Ainult siis, kui eelsoodumusega (ja seega tundlikule) hingele saab osaks šokilaadne elamus, võibsee latentse fetišismi valla päästa. Meie kõik oleme ju tõrjunud alateadvusse emarinna nägemise – varaseima lapsepõlvemälestuse. Ema rind on enamasti imiku esimene erootiline elamus. Aga see ei tee veel igaühest rinnafetišisti.
Eelsoodumuse teooria kasuks räägib palju argumente. Ta näib olevat kõikidest fetišismi päritolu selgitavatest teooriatest kõige tõepärasem. Eelsoodumuse teooriast teeb teadus järelduse, et mitte kõik inimesed ei reageeri ühesugustele mõjuritele ühtemoodi. Üks ja sama elamus võib ühest inimesest fetišisti teha, teisel aga ilma mingeid jälgi jätmata ununeda. Iga indiviid reageerib tugevalt ainult nendele impulssidele, mis talle sobivad, mille mõju alla sattumiseks tal on eelsoodumusi.
Väärib märkimist, et tõeline fetišist käitub polügaamselt. Ta austab, imetleb ja armastab kõike mitmuses. Kingafetišistil on tavaliselt suur jalatsite kollektsioon. Teised koguvad omakorda kirglikult muid asju, mis pakuvad neile erutust ja seksuaalset naudingut: taskurätte, fotosid, raamatuid, pesunööridelt näpatud püksikesi jne.
Naised on harva fetišistid
Pole vähe fetišiste, keda paeluvad füüsilised puuded. Näiteks teatakse prantsuse filosoofist Descartes’ist, et talle olid sümpaatsed üksnes kõõrdsilmsed naised. Normaalse nägemisega daamid ei huvitanud teda kuigivõrd.
Koguni sellised puuded, mis on normaalse inimese silmis juba esteetilistel põhjustel eemaletõukavad, nagu ebameeldiv lõhn, küür või väga kõverad O-jalad, võivad vastava eelsoodumuse korral muutuda fetišiks.
Fetišistlik kiindumus füüsilistesse puuetesse, liibuvatesse riietesse, ahelatesse või piitsadesse läheneb juba sado-masohhismile. Kuid seda teemat me praegu ei puuduta.
Jääb veel üle mainida, et fetišism on peaaegu täielikult meeste pärusmaa. Seksuoloogid on välja selgitanud, et naised kalduvad haruharva fetišismi, ja isegi need vähesed on märgatavate mehelike kalduvustega.
MAAJA
