Esimesed leedid – USA kroonimata kuningannad

Sellest on kaua aega tagasi, kui üks daam minestas, kuuldes, et tema mees on valitud USA presidendiks. See juhtus mrs. Jane Pierce’ga, keda niivõrd vapustas abikaasa mr. Franklin Pierce edu valimistel. Uuemal ajal pole enam midagi niisugust juhtunud. Kuid see-eest on viimaste USA presidentide naised võtnud üha aktiivsemalt osa oma mehe valimiskampaaniast, et siis mehe kõrval tõusta Ameerika kroonimata kuningannaks…

Esimene leedi on USA presidendi abikaasa mitteametlik autiitel, millega pole küll seotud mingid poliitilised ülesanded või kohustused. Kuid riigis, kus üle 50 protsendi naistest töötavad, ei piirdu ka esimene leedi ainult koduste askeldustega. Alates televisiooni võidukäigu algusest on ka presidendi abikaasa pidevalt avalikkuse huviorbiidis. USA esimeste leedide saatus on olnud väga erinev. Ühed hakkasid napsitama, teised sulgusid endasse ja kadusid avalikkuse silmist, kolmandad aga tõusid avaliku elu tähtsateks tegelasteks.
Tänapäeval, võrdõiguslikkuse ajastul, võetakse esimese leedi osa üha tõsisemalt. Kunagi pühendas neile tähelepanu vaid bulvariajakirjandus. Nüüd on presidentide naistel kindel koht ametlikus seltskonnaelu kroonikas.
Milline mõju võib olla esimesel leedil, seda tõestas veenvalt Nancy Reagan (1921–2016). Ta oli alati oma mehe kõrval. Tõsi, tema roll Ronald Reagani kihutuskõnede ajal oli üsna tagasihoidlik. Põhiliselt vaatas ta kogu aeg armunud näoga kõnelevat Ronaldit ja puhkes viimaste naljatuste peale alati naerma nagu kuuleks neid esimest korda. Kahtlemata oli Nancy ka Reagani lähimaks nõuandjaks viimase presidendiks oleku ajal.

Kui õnnelik paar kolis Valgesse Majja, lõi Nancy tõusiklik loomus välja kogu oma ereduses.
Alati hästi onduleeritud Nancy Reagan pööras suurt tähelepanu välisele vormitäitmisele. Reagani-ajastu algul käitus ta nagu kuninganna. Kalli portselani kokkuostmisega ja Valge Maja kuluka ümbersisustamisega tekitas alp leedi ikka ja jälle pahameelt. Võimukas ja auahne Nancy ei säästnud aega ega vaeva, et end igal moel esile upitada ja oma seisundit üle tähtsustada.
Üks kõige silmapaistmatumaid esimesi leedisid oli aga Martha Washington. Tema „kuulsus” rajanes ainult surmigavatel teeõhtutel. Avalikkuse huviorbiidist jäi välja ka Mamie Eisenhower, kes mängis parema meelega bridži kui halli kardinali. Väga tagasihoidlik oli ka Bess Truman, kelle põhiülesanne oli võõrustada oma meest vandumisest.
Esimeste leedide tagasihoidlik ülalpidamine seltskonnas ei tähendanud muidugi seda, et neil polnud mingisugust poliitilist mõju. Pole teada, mida üks või teine esimene leedi oma mehega magamistoas arutas. Kas oli jutuks ainult residentsi elektriarve, suvepuhkus või poliitilised sündmused.
Ainult president Lyndon B. Johnson (1908–73) kergitas natuke saladusloori Valge Maja magamistoalt, öeldes: „Ainuke isik, kelle nõuannetega ma arvestan, on inimene, kellega ma magan.”
On arusaadav, et presidentide naisi ei huvitanud ainult mehe hommikusöök või igapäevane lipsuvalik, vaid ka abikaasa karjäär, mis pole kunagi üht tublit naist ükskõikseks jätnud. Naiselikule auahnusele osutas ka Abraham Lincoln, kui ta nimetati vabariiklaste poolt presidendikandidaadiks. „Sõbrad, kodus istub minu naine, kes selle uudise üle tõenäoliselt rohkem rõõmustab kui mina.”
Nii mõnigi daam mitte ainult ei rõõmustanud oma mehe karjääri üle, vaid aitas ka omalt poolt nõu ja jõuga kaasa. Näiteks kas või Eliza Johnson, kes sillutas oma mehele Andrew’le teed Tennessee „tagahoovist” Washingtoni, õpetades ühtlasi tulevasele presidendile lugemist ja kirjutamist.
Või siis jällegi Edith Wilson, kes pärast seda, kui 1920. aastal tema meest Woodrow’i tabas atakk, sulges viimase haigetuppa ja valitses peaaegu aasta omamoodi salajase presidendina.
Esimeste leedide edu aluseks on alati ja igas olukorras diskreetsuse säilitamine. Kõige õelamate rünnakute osaliseks sai energiline ja iseteadev Eleanor Roosevelt (1884–1962), kes julges välja tulla oma ideedega. Viimaste küsitluste põhjal on aga Franklin D. Roosevelti abikaasa esimeste leedide hulgas esikohal. Pärast teda on presidentide naised ikka rohkem püüdnud oma mehe varjust välja astuda.
Leedi Bird Johnson ei tegelenud mitte ainult perekonna äriasjadega, vaid ka teedrajava keskkonnakaitseprogrammiga. Esimeste leedide populaarsustabelis on ta praegu kolmandal kohal. Naiseliku üliagaruse kõige ebameeldivamaks näiteks oli Rosalynn Carter, kes tundis huvi, et võib-olla peaks ta kabinetiistungitest osa võtma…
Endine USA esimene leedi Barbara Bush (1925–2018) ei astunud mitte just erilise vaimustusega ereda prožektorivalguse paistel telekaamerate ette. Põhjuseks oli täidlane figuur ja väga terav kortsurägastik näol. Ajakirjanduses arutati aga selle üle, miks Barbara nii vana välja näeb, samal ajal kui hästihoolitsetud George lausa säras. Barbara auahnus oli suunatud oma mehe heaolule…
20. jaanuaril 1993 sai Valge Maja perenaiseks Hillary Rodham Clinton (s 1947). Pärast nn. Whitewateri afääri muutus Hillary ebapopulaarseks tervelt 42% ameeriklaste hulgas. Talle heideti ette auahnust ja liigset ärivaimu. Esimene leedi ise aga leidis, et kui teda kritiseeritakse, siis tegelikult rünnatakse vaid tema mehe poliitikat. Hillary väitis, et kuna ta korraldab oma elu nii, nagu tema seda õigeks peab, siis on ta nii mõnelegi punaseks rätikuks. Vastutus ei ole sellele kahtlemata intelligentsele naisele võõra mõiste. Hillary: „Igaüks, kes töötab Valges Majas, on siin, kuna president tõi ta endaga kaasa. Presidendi aga valis ameerika rahvas. Nii oleme me kõik valijate ees vastutavad.”
Kas talle meeldis või mitte, kuid ka temal tuli ammugi oma aja äraelanud esimese leedi tiitlit aktsepteerida. Selle uhke tiitli väärtustab ainult presidendi abikaasa isiksus. Tiitel kaotab oma mõtte lõplikult ehk alles siis, kui Ühendriigid saavad endale ükskord naispresidendi. Sest sellisel juhul kõlaks tiitel esimene mister lihtsalt naeruväärselt!

Tunnuspildil: Eleanor Roosevelt.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
USA presidendid – võta üks ja viska teist!
USA presidendid – kroonimata kuningad