Elusad seismograafid

Paljud loomad hakkavad enne maavärinat veidralt käituma. Kas nad tunnevad midagi, mida meie ei taju? Ilmselt on eri liiki loomadel mingi salajane meel, mis reageerib maavärina tulekust märku andvatele signaalidele…

Leidub arvukalt dokumenteeritud andmeid, osalt isegi sajanditetaguseid, mis kinnitavad, et loomad käituvad enne tugevaid maavärinaid tavapärasest erinevalt, ebanormaalselt. Näib, et nad märkavad varaseid maavärinate hoiatussignaale isegi enne, kui neid avastavad tänapäevased keerukalt konstrueeritud seismoloogilised aparaadid.
Kuigi mõned Lääne teadlased on jäänud ses suhtes mõnevõrra skeptiliseks, võtavad nende kolleegid Idast varmalt omaks, et paljud loomaliigid tajuvad lähenevat maavärinat. Loomade käitumise jälgimine eesmärgiga käsitada seda kui maavärina varajast hoiatussüsteemi on põhjendatud uurimisvaldkonnana ammu juurdunud nii Hiinas kui ka Jaapanis. Aga kas loomad tõepoolest suudavad maavärinaid avastada, ja kui, siis mil viisil?
Kindlasti teab igaüks legendi hanedest, kelle ärev kaagutamine 387. aastal eKr äratas unest Rooma sõjamehed ning päästis Kapitooliumi gallialaste kallaletungist. Roomlastel oli tõepoolest küllalt põhjust olla tänulik valvsatele lindudele, kes hoidsid ära linna hävingu.
Ka meie päevil juhtub, et haned hoiatavad inimesi läheneva ohu eest. Türgi külas Sekiz-Kasikis on mälestussammas hanele. Paar minutit enne laastavat maavärisemist, mis purustas kogu küla, hakkasid linnud erakordselt valjusti ja rahutult häälitsema. Mõned elanikud tulid seepeale majadest välja vaatama, mis hanedel viga. Tänu sellele pääses umbes 40 inimest kindlast surmast. Teised hukkusid varisevate hoonete rusude all.
373. aastal eKr kirjutas Kreeka ajaloolane, et Korintose lahe kaldal asuva Helike linna elanikud olid hämmastunud, nähes, kuidas kõik loomad, rotid, ussid, nirgid, isegi väikesed ussikesed ja putukad põgenesid linnast. Viis päeva hiljem varises linn maavärina tagajärjel kokku ja vajus merre. Loomade nii massiline väljarändamine tundub uskumatu, kuid samasuguseid lugusid on teada mitmelt poolt.
18. sajandi prantsuse filosoof ja loodusteadlane G. L. de Buffon kirjutas: „Pool tundi enne, kui maapind hakkas liigutama, haaras kõiki loomi kohutav hirm: hobused hirnusid, rebisid end lahti ja põgenesid tallist, koerad haukusid, linnud olid hirmul, hiired ja rotid ilmusid urgudest välja.”
Filosoof ja geograaf Immanuel Kant kirjeldas, kuidas kaheksa päeva enne Lissaboni suurt maavärinat 1755. aastal ilmusid Cádizi lähedale maavärina toimumispaiga vastaskaldale maod, kes maa seest välja roomasid.
Teada on terve hulk lugusid, kuidas loomad enne maavärinat kummaliselt käituvad. Kuid sellistele teadetele, mida pole võimalik tõestada ega kontrollida, ei saa rajada teadust. Häda on selles, et loomi ei saa kasutada tunnistajatena. Koos uue teaduse seismoloogia sünniga hakati koguma maavärinate kohta vaatlusi ja tähelepanekuid.

Üks esimesi maavärinaid, mida hoolikalt uuriti, leidis aset Lõuna-Itaalias 1783. aastal. Loodusteadlane Deodat de Dolomieu kirjutas: „Loomade hoiatav käitumine maavärina eel on üllatav nähtus, sest me ei tea, millise meele abil nad seda ette tunnetavad. Selline tunnetus on kõigil loomaliikidel, eriti tundlikud on koerad, haned ja kanad. Messina tänavail ulgusid koerad nii valjusti, et neid hakati selle eest käsu korras tapma.”
Robert Mallet kirjeldas oma sõbra muljeid, kes oli olnud tunnistajaks, kuidas „kümme päeva enne maavärinat valdas sigu depressioon ja rahutus”.
Ja see pole ainus teade sellest, kuidas koerad enne maavärinat häiret andsid. 20. veebruaril 1835 Talcahuanos Tšiilis ei jäänud koerad mahalaskmist ootama, vaid pagesid ulgudes juba varakult linnast. Sama päeva teisel poolel tabas Talcahuanot purustav maavärin. Samalaadset hälbinud käitumist märgati koertel mõni tund enne San Juani (Argentina) maavärinat 15. jaanuaril 1944. Koerad ulgusid meeleheitlikult, valjusti ja lakkamatult kuni hullumiseni, viies oma pahaaimamatud peremehed masendusse, nagu hiljem meenutati. 26. septembril 1997 kordus sama nähtus enne Assisi maavärinat, ja ka neli päeva enne võimsat maavärinat Ismetis (Türgis) 17. augustil 1999. Koerte ja teiste koduloomade hullunud käitumine Hiina linnas Haichengis 4. veebruaril 1975 viis aga valitsuse kodanike evakueerimiseni, millega päästeti hulk elusid, kuna samal päeval toimus Haichengis tugev maavärin. Hukkus „kõigest” 2041 inimest.
Pärast suurt maavärinat Itaalia ja Prantsusmaa piiril 1887. aasta veebruaris saatis itaalia seismoloog Mercalli kannatada saanud linnade kuulsatele ja usaldusväärsetele elanikele küsimustiku maavärina kohta. Vastused avaldasid Mercallile nii tugevat muljet, et ta andis välja kogumiku inimeste tähelepanekutest loomade käitumise kohta. 130 juhtumis täheldati, kuidas „koduloomade rahutus ja hirm väljendus nende tavatutes häälitsustes, piki tarandikku lendamises, püüus pääseda vabadusse jne., mis kõik leidis aset mõne minuti jooksul enne maavärinat.”
Rotid on tuntud kui põgenejad uppumisele määratud laevalt (ikka enne laeva sadamast väljumist!). On aga teada ka selliseid dokumenteeritud fakte, kus rotid jätavad maha linna, mida ootab ees maavärin. 1971. aasta 9. veebruari varahommikul ühes San Fernando Valley (California) linnaosas patrullinud kaht politseinikku hämmastas suurte rotikarjade võidujooks piki tühje tänavaid linnast välja. Kui nad teavitasid sellest oma töökaaslasi, selgus, et sama toimub ka linna vastaspoolel. Natuke enne kella kuut samal hommikul said politseinikud – ja kõik teised San Fernando asukad – teada, miks rotid nii käitusid: San Fernandot tabas maavärin.
Näiteid loomade tundlikkuse kohta võib tuua ka Teise maailmasõja päevilt.
Ohtralt on inimesi, kes mäletavad, kuidas Teise maailmasõja päevil koer või kass hoiatas neid peatsest õhurünnakust tükk aega ette, palju varem kui õhutõrje alarmsüsteem. Hirmunud loomad hakkasid järsku suletud ruumist meeleheitlikult välja kippuma, neid polnud ühelgi viisil võimalik rahustada ega sundida paigale jääma. Tänavale pääsedes tormasid nad kohe lähimasse pommivarjendisse. Loomad ei eksinud mitte kunagi: alati langesid säärasel juhul kümmekonna minuti pärast esimesed surmatoovad pommid. Kuid juhtus veelgi kummalisemat. Kui sakslased 1940. aastal Londonit pommitasid, hakkasid mitmed kassid oma pererahvast juba mõni tund enne rünnakut varjendisse kutsuma. See tähendab seda, et kassid tajusid ohtu juba siis, kui Saksa pommituslennukid hakkasid alles stardiks valmistuma!
Üks Teise maailmasõja ajal Saalomoni saartel teeninud ameeriklane meenutab üht kõutsi. Too väeosa juures elanud kass muutus äkitselt väga rahutuks, vehkis sabaga ja kippus punkrisse juba ammu enne seda, kui vaenlase lennukid silmapiirile jõudsid ja õhuhäire kõlas. Ameerika lennukite ülelendudest ei teinud kõuts väljagi, vaid magas päikesepaistel õndsas rahus edasi.
Asjaolu, et koduloomad oskavad hoiatada oma peremeest läheneva ohu eest, saab seletada looma ja ta omaniku pikaajalise lähedase kontaktiga. Niisugust käitumist võib vaadelda teatavat liiki dressuurina. Ent ka metsloomad ja -linnud ilmutavad sageli ärevust maavärisemise või tugeva tormi eel.
Linnud ja veeloomad on samuti tuntud maavärinate ennustajatena. Kui koerad 20. veebruaril 1835 Talcahuanost (Tšiili) pagesid, sõelusid linna kohal taevas kajakate parved, linnud olid paanikas, kilasid lakkamatult ja metsikult. Sama nähtust täheldati kajakate juures ka mõni tund enne 1868. aasta maavärinat Iqueques, Tšiilis. Vähem kui 12 tundi enne 17. augusti 1959. aasta maavärinat Montanas tõusid kõik Helgeni järve veelinnud lendu ja kadusid, jättes seni tiheda linnuasustusega veekogu tühjaks.
Mäletamatutest aegadest saadik on samuti tähele pandud, et mitmed mereloomad ja veelinnud suudavad tajuda „mere häält”. Loomade tavatu käitumine on meremehi tihti hoiatanud saabuva orkaani eest ning võimaldanud õigel ajal selle vastu valmistuda või sadamasse varjule minna. Nii ujuvad delfiinid ja lendkalad ilusa ilmaga hulganisti veepinnal, tormi lähenedes pagevad aga mere süvakihtidesse. Sama kehtib meduuside ja mitmete avamere väikeste vähiliste kohta, kes raju eel siirduvad ohutusse piirkonda.
Mereloomade etteaimamisvõime saladus on üldjoontes lahendatud. Neil on nimelt meeleorgan, mis tajub orkaani poolt infraheli diapasoonis tekitatud veemassi võnkumist. Eriti huvitav on meduusi „kõrv”. Seda ei saagi õigupoolest nimetada kõrvaks, sest ta tundlikkus piirdub üksnes õige ahta infraheli sagedusribaga – 8–13 hertsi. On kindlaks tehtud, et 12–13-hertsise sagedusega võnkumist põhjustab liikuva õhu hõõrdumine vastu laineharju. See on saabuva tormi kindel tundemärk ja kuna heli levib vees tohutu kiirusega – umbes poolteist kilomeetrit sekundis –, siis jõuab ta tormist endast tublisti ette ja meduusil jääb küllalt aega vaiksemat paika otsida.
Jaapani kalurid on tihti märganud segadusi nii magevee- kui ookeanikalade ja veeliste selgrootute loomade orienteerumises. Kohati on see isegi teinud nende väljapüügi kergemaks. Merihundid näiteks võivad enne maavärinat hakata veest välja hüppama, angerjad aga rändavad kuival maal ühest veekogust teise, nagu püüdes ohu eest pageda. Jaapanis täheldati Oga poolsaart ümbritsevas madalas vees massiliselt kaheksajalgu vahetult enne, kui seda piirkonda tabas 1939. aastal maavärin. Mitmeid süvaveekalu püüti ookeani pinna lähedalt just enne kui Tokachi-Okit tabas maavärin 16. mail 1968 ja Uwajimat kolm kuud hiljem. Püüti näiteks selliseid siivaliike nagu heeringakuningas (Regalecus glesne), 6 m pikkune hiigelkalmaar, niitangerjas Nemichthys ja 1,4 m pikkune saaghammas-kala (Alepisaurus borealis).
Üks Jaapani juhtivaid maavärinate uurijaid, Osaka ülikooli füüsik prof. Motoji Ikeya on püüdnud uurida ka loomade tundlikkust maavärinate suhtes. Kuna enne maavärinat tekib maapinnas elektriväli ja Ikeyale oli teada merihuntide erilaadne käitumine enne maavärinat, testis ta nende kalade elektritundlikkust. Ta katsed tõestasid veenvalt, et merihundid ilmutavad tugevat erutust isegi nii madala tugevusega elektriväljas kui 4–5 V/m, ja angerjad on veelgi tundlikumad. Tema ise ei tundnud mitte vähimatki, kui asetas oma sõrme sellise pingega akvaariumisse.
Paljud loomad otsekui aimavad ette maavärinaid või õigemini öeldes, nad tunnetavad maavärinaid juba enne inimesi. Maavärina eel ronivad rotid, hiired, mutid, sisalikud ja maod oma pesadest välja ning visklevad suures ärevuses edasi-tagasi. Oli juhtum, mil mitu tundi enne maavärinat sipelgad lahkusid oma maa-alustest käikudest, rohutirtsud, minnes läbi kogu linna, suundusid merele, kalad kogunesid hulgana kalda äärde. Maavärinate eel valdab paljusid loomi metsik hirm, millest annab tunnistust rida fakte. Pealtnägija sõnade järgi kogunesid metslinnud, öökullid, rähnid ja vainukäod ühe tugeva maavärina ajal parvedena elamute lähedale puudele ja lasksid kuuldavale kaeblikke häälitsusi. Rändlinnud asusid rutates teele kaugeile maile. Konnad ei krooksunud mitu päeva…
Fotograaf Willy Prager viibis 10. novembril 1940 Bukarestis, kuhu ta oli kaasa võtnud ka oma lemmiku – nelja-aastase koera. Järsku hakkas koer haukuma ning pidas end üldse väga kummaliselt ülal: tõusis tagajalgadele ja tegi imelikke tantsivaid samme, ise kogu aeg urisedes ja uludes. Üllatunud Prager haaras kaamera ning jäädvustas koera iseäraliku käitumise filmilindile. Paar minutit hiljem vapustas Rumeenia pealinna maavärisemine. Suur hulk maju varises kokku ja 500 inimest hukkus.
Ka maod on ilmselt võimelised saabuvat maavärinat tunnetama, nad lahkuvad varakult oma urgudest. See madude käitumisviis andis Berliini ülikooli teadlasele prof. Helmut Tributsch’ile idee kirjutada raamat loomadest maavärina ennustajatena (When the Snakes Awake, 1982; „Kui maod ärkavad”).
Nii terane ja vastupandamatu on madude aimdus lähenevast maavärinast, et nad ärkavad isegi taliuinakust, roomates välja külma ja lume kätte, kui tunnetavad veel varjatud ning varaseid hoiatavaid märke värinast. Kuus nädalat enne Hiina Haichengi maavärinat, millest oli eespool juttu, roomasid maod oma talvituspaikadest välja, kusjuures paljud neist külmusid surnuks.
Kaks tähelepanuväärset juhtumit leidis Hiinas aset koguni ühe kuu jooksul. 26. juuli 1976. aasta varahommikul leiti ühest Ninghe provintsi kraavist (40 km Tangshanist) puntras koos sadu väänlevaid madusid. Vähem kui kahe päeva pärast hävis suurem osa Tangshanist ulatuslikus maavärinas. Sama aasta augustis ilmus massiliselt madusid välja oma urgudest Sichuani maakonnas – just enne, kui nende naaberprovintsi tabas tugev maavärin.
Enne Ašhabadi katastroofilist maavärinat 1948. aastal tuli linna ühe juhtiva töötaja juurde rühm vanamehi ja üllatas teda teatega: „Tuleb maavärisemine!” – „Aga kust te seda teate, auväärt taadid?” – „Maod ja sisalikud jätavad oma urud maha… Sellepärast tulimegi.”
Kaks päeva hiljem, ööl vastu 6. oktoobrit (täpsemelt kl 1:12 kohaliku aja järgi) toimus 9-palline maavärin, mis purustas peaaegu kogu Turkmeenia pealinna. Hukkus 110 000 inimest. Muide, Ašhabadi maavärina ajal ei hukkunud ümberkaudsetes auulides ükski kass. Kõik nad tajusid pinnase eelnevaid tasaseid võnkeid ja väljusid hoonetest. Maavärinapiirkondades elavad inimesed on juba ammu tähele pannud, et kassid ei eksi kunagi, kui maavärina tugevus on üle kolme palli. Samas ei taju paljud inimesed isegi neljapallist maavärinat.
Pool tundi enne tugevat maavärisemist, mis tabas 11. augustil 1953 Joonia meres asuvaid Kreeka saari Ithakat, Kefalleniat ja Zakynthost, tõusid toonekured pesadelt lendu ja keerlesid meeletult majade kohal. Enamik inimesi lahkus seepeale elamutest. 20 000 hoonet purustanud maavärin nõudis 381 ohvrit.
21. mail 1960 märkas Tšiili pealinna Santiago loomaaia direktor oma hoolealuste imelikku ärevust. See oli mitu tundi enne katastroofilist maavärisemist. Enamik loomi ilmutas äkki äärmise rahutuse tundemärke. Nende silmist võis lugeda paanilist hirmu ja nad lasksid kuuldavale ahastava hädakisa. Ühed surusid end puuri võre vastu, teised tegid meeleheitlikke katseid sellest üle hüpata ja vabadusse pääseda.
Ajakirja „Sovetskaja torgovlja” korrespondent O. Bõtškov meenutab Taškendi maavärinat 26. aprilli hommikul 1966: „Ärkasin ebameeldivast tundest – keegi ronis mööda mu voodit. Ma süütasin lambi ja nägin, et teki all olid kassipojad. Vana kass oli nad köögist sinna tassinud. Võtsin kiisud sülle ja viisin kööki tagasi. Seal tabas mind maavärisemine. Tõuge oli nii tugev, et kukkusin ja lõin pea valusasti vastu seina.”
Tuvikasvataja A. Zabrovskil olid analoogilised tähelepanekud: „Mul on kodus 40 erinevat tõugu tuvisid. Pool minutit enne esimest tõuget paiskusid nad äkki valjult häälitsedes tuvilast välja, tegid tiiru hämara hoovi kohal ja laskusid seejärel elumaja katusele. Midagi taolist pole öösel kunagi juhtunud ning muidugi mõtlesin, mida see peaks tähendama. Ma ei jõudnud veel vastust otsima hakatagi, kui algas maavärisemine. See kõik kordus iga tugevama tõuke eel.”
2004. aastal 26. detsembril kell 5 hommikul kolm tundi enne peatõuget India ookeanis (kl 7.58 kohaliku aja järgi toimus India ookeanis umbes 300 km kaugusel Sumatra saare põhjatipust edelas – 3,316° põhjalaiust ja 95,854° idapikkust –, merepõhja all võimas maavärin, mille tugevuseks hinnati 9 magnituudi Richteri skaala järgi. India kontinentaallaama kaevus kohati paarikümne meetri ulatuses Euraasia laama alla. Merepõhi tõusis või vajus paiguti kümme meetrit. Tegemist oli võimsuselt viienda maavärinaga, mis üldse on seismograafide abil registreeritud.) Tais 115 kilomeetrit Phuketi saarest põhja pool asuva Khao Laki väikese loomaaia Kaheksa Elevanti elevandiajaja Kritseda Sahangam ärkas loomade kõrvulukustava pasundamise peale. Mees tormas hütist välja ja nägi, kuidas mõned elevandid tõusid tagajalgadele, ajasid suud pärani ja tõstsid lonte kõrgele, nagu püüdes midagi haista. Elevandid olid täiesti endast väljas. Sahangam polnud oma elus midagi sellist varem kogenud. Kella 6 paiku loomad rahunesid ja Sahangam tõi neile toitu.
Kella 8 paiku (maavärina peatõuke ajal) hakkasid Khao Laki elevandid jälle pasundama, seekord veelgi valjemini. Loomad trampisid jalgadega tolmust pinnast ja püüdsid kogu jõust oma kette puruks rebida.
11 minutit pärast maavärinat hakkasid Kamala rannas (Phuketi saare keskosa läänerannikul) koerad ilma mingi näiva põhjuseta meeletult haukuma. 57-aastane kohaliku kloostri abt Phra Ajarn Toy pani loomade käitumist imeks, kuid ei tema ega teised kohalikud elanikud osanud sellest mingeid järeldusi teha.
Sri Lanka Yala rahvuspargis panid turistid tähele, et ühtegi leopardi polnud näha. „Isegi mitte ühtegi metssiga polnud kusagil tuhnimas!” meenutas looduskaitseala giid Uditha Hettige. Küll märgati aga kolme elevanti, kes kiirel sammul tõttasid sisemaa poole. See juhtus üks tund enne seda, kui tsunami jõudis Sri Lanka rannikule. Hettige ise aga hakkas hommikust sööma. Äkki tõusid metslinnud tohututes parvedes õhku. „Ma arvasin, et neid ehmatas mõni metsloom,” rääkis Hettige hiljem, „siis aga nägin horisondil lainet.”
Kui tsunami randa jõudis, põgenesid inimesed paanikas veemasside eest. Mõned pargivahid ronisid puude otsa. Mehi üllatas see, et nad ei näinud seal ühtegi ahvi.
Hiigellained jõudsid riigi suurimas, Yala rahvuspargis rohkem kui 3 kilomeetri sügavusele sisemaale. Yala rahvuspargis elab sadu elevante, leoparde ning hulgaliselt krokodille ja vesipühvleid. „Imelik on see, et me pole leidnud ühtegi surnud looma,” ütles riigi looduskaitseameti asedirektor Ratnayake. „Mitte ühtegi surnud elevanti, isegi mitte jänest!”
Ka helikopteriga rahvuspargi kohal pilte teinud fotograafid kinnitasid, et palju on hukkunud inimesi, kuid nad ei märganud ühtegi lõpnud looma.

* * *

Pärast laastavaid looduskatastroofe annab loomariik ikka ja jälle mõistatusi. Nagu juba öeldud, üllatas eksperte see, et Sri Lankal, kus oli rannikualadel väga palju inimohvreid, ei leitud ühtegi metslooma korjust. Selles pole aga midagi ebatavalist, sest metsloomad on eriti tundlikud, neil on märksa terasem kuulmine kui koduloomadel ja kaugusest läheneva tsunami tekitatud inimkõrvale tajumatuid helisid kuulsid nad varakult. Ilmselt hoiatavad neid ohu eest ka muutused õhurõhus.
Mõnikord ilmneb loomade käitumises peale hirmu veel üks eriti huvitav joon, mis jätab mulje teadlikust tegutsemisest, et päästa inimene varitsevast ohust. Niisugusest juhtumist, mis ei olnud küll seotud maavärinaga, räägib üks Saksa hotelliperemees: „Istusin kontoris ja korraldasin arveid, kui mu koer hakkas äkki haukuma ja uluma. Siis haaras ta mul hammastega püksisäärest kinni ja püüdis mind kõigest jõust toast välja tirida. Ta on muidu väga rahuliku loomuga ja see ootamatu käitumine rabas mind niivõrd, et läksingi temaga kaasa. Ma polnud veel trepilegi jõudnud, kui mu selja taga kontori lagi kohutava mürinaga alla varises.”
Samalaadsest elamusest teab jutustada ka kaupmees Alfred Süss. Tal oli kombeks jalutada igal õhtul koos oma ustava koeraga ühte Saarlouis’ kohvikusse, et juua kann õlut. Kord 1958. aasta septembris heitis aga koer ootamatult lokaali ukselävele maha ja Süssil ei läinud kuidagi korda sundida teda sisse minema. Kui peremees lõpuks tahtis koera ukse juurde jätta ja ise siseneda, kargas loom maast üles, haaras hammastega ta püksisäärest ja katsus teda tagasi hoida. Looma käitumisest hämmastunud Süss otsustas, et kõnnib veidi ringi ja tuleb siis uuesti tagasi. Ta ei jõudnud astuda aga viitkümmend sammugi, kui kohvik raginal kokku vajus. Hiljem selgus, et see oli vana ja lausa ausõna peal püsiv ehitus ning varisemiseks piisas maapinna võbisemisest, mille tekitas parajasti läheduses töötav ekskavaator. Rusude all hukkus üheksa inimest.
Kaht viimast juhtumit saab seletada sellega, et koera terav kõrv tabas hoone konstruktsioonide üksteisest eraldumise vaevukuuldava krigina, mis inimese kõrvale jäi tajumatuks. Samuti püüavad loomade ja lindude tundlikud meeleelundid kinni ülivaikse maa-aluse kõmina ja äärmiselt nõrgad maapinna võnked, mis eelnevad igale maavärisemisele ja vulkaanipurskele. Ent missuguse seletuse saaks anda järgmisele loole?
Ameerika Ühendriikides istus kord keegi New Yorgi Bronxi linnaosa elanik kolmekordse maja alumisel korrusel akna juures. Järsku läks koer, kes seni oli rahulikult ta jalge ees lamanud, otsekui marru: jooksis toas edasi-tagasi, kraapis küüntega põrandat, ulus ukse taga ja kiskus peremeest varrukast. Mees tõusis imestunult toolilt, avas ukse ja väljus koos koeraga toast. Hetk hiljem kaotas suur autobuss märjal asfaldil juhitavuse, kihutas vastu maja ning purustas täielikult kogu seina, mille ääres koera peremees äsja oli istunud.
Kas niisugune juhtum on usutav ja väärib tõsist tähelepanu? Võib-olla hoiatas koera ohu eest mingi ebaharilik heli bussi sõidumüras — eriti, kui arvestada, et koer oli harjunud tavaliste tänavalt kostvate häältega, mida tekitavad mitmesugused liiklusvahendid tänapäeva suures linnas? Enamik teadlasi eitab seniajani kategooriliselt mingi intuitiivse eelaimuse või meele olemasolu loomadel ning peab seda laadi sündmust asjaolude juhuslikuks kokkusattumiseks. Mõned loomapsühholoogid püüavad koduloomade säärast käitumist seletada tiheda psüühilise lähedusega, mida loom tajub oma peremehe või elupaiga suhtes. Väga palju on näiteid selle kohta, kui kiindunud võib loom olla oma peremehesse. Kõige hämmastavam on aga on kassi võime leida kodu üles, sageli isegi mitmesaja või tuhande kilomeetri kauguselt.
Meie tavalised kodukassid harjuvad oma elukohaga, olgu see peremehe korter või siis maja ja seda ümbritsev aed. Sellel risti ja põiki läbi käidud maa-alal mängib meeltest tähtsaimat osa nägemine. Kuid jooksuajal tuleb kassil oma ala piirid ületada ja siis suureneb haistmise, kuulmise ja orienteerumisvõime tähtsus. Ehkki paikne loom, leiab kass ka neil juhtudel kodutee. Nagu katsed on näidanud, suudavad 10-15 kilomeetri kaugusele viidud kassid koju tulla, üldiselt on see vahemaa ka kassi võimete piir. Seepärast hämmastavadki juhtumid, mida aeg-ajalt võib leida ajakirjandusest.
Itaalias oli juhus, kus suvilasse jäetud kass leidis pererahva 400 km kauguselt. Üks itaallane saatis oma kassi Pino lennukiga 170 kilomeetri kaugusel elava sõbra juurde. Uus elupaik aga Pinole ei meeldinud ja üheteist päeva pärast ilmus vigastatud käppadega nälginud kõuts koju tagas!. Hämmastama paneb juba üksnes see, et loom jõuab päevas läbida 15–16 kilomeetrit. Seda enam seletamatu on oskus valida õige suund.
Kenti krahvkonna elanik doktor Lifever võttis oma kõutsi Beetie’i kord Londonisse kaasa. Suurlinna saginas läks loom kaotsi. Milline oli küll doktori imestus, kui kass pool aastat hiljem taas kodulävele ilmus. Teel pidi ta ületama Thamesi ja teisi jõgesid ning katma umbes 120 kilomeetrit.
„Loomade psühholoogia” autor Dennis Bardens arvab, et Beetie leidis kodutee tänu mingile kuuendale meelele, mis on omane rändlindudele. Inglismaal on registreeritud mitmeid kaotsiläinud kasside rändeid. Kõige ebatavalisem neist on teekond Glasgow’st Cornwalli – 800 kilomeetrit maa ühest otsast teise.
Bardensi arvates sarnaneb kuues meel telepaatiale. Algselt on see olnud ka inimesel, kuid evolutsiooni käigus on ta selle kaotanud. Loomadel aga valitseb instinkt mõistuse üle ja nad on oma kuuenda meele säilitanud. Ent ka doktor Bardens ei söanda analüüsida, millest kuil tuleb see, et juba varakult aimab kass peremehe kojutulekut ning läheb oma valduste piirile teda ootama,
Kassipidajad on selliseid teateid alati usaldanud, teadlased aga nendesse millegipärast kahtlevalt suhtunud. Kui aga teadus hakkas seda ebatavalist nähtust kord uurima, selgus, et kõik on õige. Kord jättis prof. Schwangard kassi võõrasse kohta kodunt 16 km kaugusele. Kass jõudis koju väga ruttu. Pidades silmas looma suurimat võimalikku kiirust, arvestas teadlane välja, et kass läbis kõige rohkem 9 kilomeetrit. Loom tuli küll tagasi sama teed, mida mööda teda viidi, kuid vältis igasuguseid haake.
Kieli zooloogiainstituudi teadlased tegid linnast 5 kilomeetri kaugusele aediku, millel olid avaused igas küljes. Nüüd toodi sinna suur hulk linnast püütud kasse. Ehkki kõik väravad olid avatud, väljus enamik loomi linnapoolsest avausest.
Saksa professor Leinhausen püstitas hüpoteesi, et kasside harukordne orienteerumisvõime sõltub loomade ülikõrgest helitundlikkusest. Võttes suurtelt kaugustelt vastu oma kodukohale iseloomulikke helisid – rongimürin, vabrikuvile jne. – valib kass õige suuna. Ent sadade kilomeetrite pikkused teekonnad on ikka veel mõistatus. Näiteks oskas Esimese maailmasõja aastail üks Printsessi nime kandev Londoni emakass ületada La Manche’i, et minna rindele oma peremeest otsima. Teadlased on selle kassi käitumist hoolikalt uurinud, kuid ei oska anda mingit seletust.
California liiklusinspektoril Andersonil oli kass Sugar. Kui perekond senisest elukohast lahkus ja kolis Oklahomasse, otsustati muidugi kaasa võtta ka kass, keda kõik väga hoidsid. Ent ärasõidupäeval põgenes Sugar autost, sest ta kartis koledasti kõiki liiklusvahendeid. Niisiis jäeti kass naabrite hooleks. Neliteist kuud hiljem seisis inspektori naine kord oma uue maja aias, seljaga lahtise värava poole. Järsku hüppas üks kass väga tuttavlikult ta õlale. Lähemal vaatamisel tundis naine kohe ära oma Sugari. Kunagised naabrid rääkisid pärast, et kass oli nende pool elanud umbes kaks nädalat ja siis jäljetult kadunud.
Seda imetlusväärset juhtumit uuris põhjalikult Duke’i ülikooli professor Rhyne. Ta tegi kindlaks, et kass oli läbinud üksinda ilma kõrvalise abita rohkem kui 2400-kilomeetrise vahemaa! See on kahtlemata fakt, millele on raske leida ükskõik millist psühholoogilist seletust.
Kuigi paljudel loomadel on äärmiselt tundlikud meeleorganid ja hiilgav orienteerumisvõime, on kirjeldatud konkreetse juhtumi puhul siiski ainus reaalne võimalus, et kass Sugar sattus sihitult ringi hulkudes täiesti juhuslikult oma endise pererahva juurde. See lugu juhtus palju aastaid tagasi, kuid järgnevad juhtumid pole vähem kummalised ja vaevalt neid ainult juhusega seletada saab.
1997. aasta aprillis kolis ameeriklane Brent Todd koos perekonnaga Farmingtonist Utah’ osariigis Seattle’i eeslinna Washingtoni osariigis. Kaasa võeti ka 8-aastane isakass Ninja. Kassile ilmselt uus elukoht ei meeldinud, sest kõigest nädal pärast saabumist hüppas ta üle aia ega tulnud enam tagasi. Mai lõpus näugus ta oma vana kodu ukse taga. Ninja oli kodu otsides läbinud 1360 kilomeetrit!
2004. aasta suvel sooritas kaheaastane kass Kuzja pretsedenditult pika retke läbi Jakuutia avaruste, läbides kolme kuuga 2150 km. Kass elas Oleneki külas Jefremovite peres. 2004. aasta suve hakul kolis pere mõneks ajaks Jakuutiasse ja võttis ka kassi kaasa. Kiisu laskis aga juba kolmandal päeval pärast saabumist jalga. Loobunud kassi otsimisest, sõitsid Jefremovid maale tagasi. Kolme kuu pärast ilmus nende lävele Kuzja. Kass oli väga kurnatud, kõhn, räsitud, sabast tükid välja hammustatud, küüned kulunud, silmis metsik pilk.
On teada veel mitmeid huvitavaid fakte, kuidas loomad justkui aimavad ette ohtu, mis ähvardab mõnd neile lähedast inimest. Nii tajuvad koerad vahel oma peremehe eelseisvat surma ning hakkavad mitu päeva varem ulguma. Seda asjaolu võiks seletada sellega, et loom märkab ärevust ja askeldamist, mis kaasnevad ootamatu haiguse või õnnetusjuhtumiga, eriti sõja ajal. Ja siis kannatabki koer koos inimesega.
Ent paljude loomade ebatavalised käitumisviisid, mida saab tõlgendada läheneva ohu tajumisena või pigem etteaimamisena, on siiani lähemalt uurimata. Pole kahtlust, et loomade kummalisele käitumisele on võimalik leida täiesti teaduslik põhjendus, kuid selle saavad anda üksnes hoolega läbi mõeldud eksperimendid, sest üksikjuhtumite kirjeldamine ja võrdlemine võib kergesti viia ebaõigetele järeldustele. Seda laadi sündmuste läbielanud inimesel on peaaegu alati kalduvus omistada looma käitumisele õnnetuse eel erilist tähendust. Pealegi võivad juhtumi üksikasjad omandada mitme inimese suu läbi edasiantuna hoopis uue värvingu.
Loomade psüühika seni piisavalt uurimata ilmingud annavad teadlastele rikkalikult materjali edasiseks tööks.
Seniks aga…
Maavärinale eelnevad kerged maapinna vibratsioonid, mida ilmselt on võimelised tajuma maod, putukad ja ämblikud, kes on maapinnaga otseses kokkupuutes ja väga tundlikud taoliste võbinate suhtes. Leidub palju dokumenteeritud teateid nende olendite ebatavalise käitumise kohta, kuidas nad korratult ja segaduses oma pesadest või peidupaikadest just enne maavärinat põgenevad. Maavärinatega kaasnevad gaaside liikumised maasügavuses ning sellega omakorda infraheli lained; viimaseid tajuvad näiteks tuvid ja mõned teisedki linnuliigid, kes kasutavad madalsagedusega helilaineid teejuhtidena pikkadel rännetel.
Erinevad loomad reageerivad hoiatussignaalidele mitmeti, kusjuures paljud neist võivad tajuda ka positiivsete ioonide kuhjumist. Positiivselt laetud ioonid tekivad enne maavärinaid seetõttu, et sel ajal toimub maa-aluste kivimilaamade kokkusurumine. Paljud eri liiki loomad – koerad, maod, linnud, merihundid ja teised veeloomad – võivad tunnetada nende ioonide olemasolu.
Kuigi inimenegi võis kauges minevikus tajuda positiivsete ioonide olemasolu teda ümbritsevas ruumis, pole kaasaegne inimene selleks enam võimeline. Ometi langevad mõned inimesed stressi või haigestuvad positiivsete ioonide esinemisel näiteks palavas kuivas õhus. Võib-olla on neis säilinud midagi eellaste maavärinatundlikkusest.
Kui juhtute viibima maavärina- või tsunamiohtlikus piirkonnas ja märkate, et loomad muutuvad äkki ülimalt rahutuks, linnud tõusevad parvedes lendu, lemmikloomad nõuavad nende majadest väljalaskmist, keset päeva ilmuvad tänavatele närilised… kalad tiikides hakkavad veest välja hüppama, siis teadke, tuleb tugev maavärin või jõuab peagi randa hävitav tsunami. Loomad – elavad seismograafid – ei eksi!

Tunnuspildil: Ükski kaasaegne mõõteriist pole võimeline ennustama peatset maavärinat, aga tavaline kodukass suudab!

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Imeline kiisu
Truu koer ootas raudteejaamas üheksa aastat oma surnud peremeest
Kas on võimalik maavärinat ennustada?
Suuri maavärinaid
Tangshani maavärin 28. juulil 1976
Tsunami India ookeanis 26. detsembril 2004