Suuri maavärinaid

12 minutit lugemist

Läbi aegade on maavärinad äratanud laialdast tähelepanu seoses suurte purustuste või inimohvritega, kuid ajaloolisel ajal on toimunud väga tugevaid maavärinaid, mis on leidnud aset väheasustatud piirkondades ning seetõttu jäänud avalikkuse tähelepanuorbiidist välja…

1899. aastal avaldas ajakiri „Geological Survey of India” teate koos kirjeldustega ajaloolise aja ühest suurimast maavärinast, mis tabas 12. juunil 1897 kell 17.15 kohaliku aja järgi Assami provintsi. Inglise geoloog Richard. D. Oldham  (1858–1936) koostas selle maavärina tagajärgede kohta suurt tähelepanu äratanud ülevaate. Oldham tegi hiljem veel endale nime teooriaga, mille järgi maakeral on kuum vedel tuum. (Näiteks Marsi tuum on ammu jahtunud, seetõttu pole Marsil ka magnetvälja, mille puudumise tõttu ei suuda ta ka atmosfääri „kinni hoida”). Oldhami suure põhjalikkusega koostatud ülevaade Assami maavärinast oli seismoloogias teedrajav. Oldham esitas veenvaid tõendeid selle kohta, et maapinna deformatsioonid ja kivimite häiritused on tekkinud maavärinate tagajärjel.
Assami maavärinat oli tunda Birmast Dehlini – 650 000 km²-l, millest 390 000 km²-l olid tugevad purustused. Hinnanguliselt asus maavärina epitsenter 32 km sügavusel. Hõredalt asustatud alal hukkus „ainult” 1000–1500 inimest. Hoolimata ohvrite suhteliselt väikesest arvust, osutas kõik sellele, et maavärin pidi kestma peaaegu minuti. Inimesed kirjeldasid, kuidas nad pikali paisati, kui tugevad tõuked lükkasid maa seest välja tohutuid kivirahne, tekitades maa sisse õõnsusi. Samal ajal vajusid mõned pehmele pinnasele ehitatud majad katuseni liiva sisse. Oldham kirjeldas ka, et kõige tugevamate tõugete piirkonnas elanud inimesed nägid maapinda lainetamas, ning ta hindas lainete kõrguseks umbes 30 cm. Oldham teatab: „Lõuna eelmäestiku lääneosas Mankachari viival maanteel, kus pinnas on liivane ja peaaegu tasane, nägi maapind välja, nagu oleks sellest hiigelader üle käinud, künnikihi välja kündnud ja mättad igasse ilmakaarde laiali paisanud. Mõnes kohas olid mättad koguni tagurpidi, nii et taimede juured olid ülespoole.”
Tohutud lihked nõlvakutel hävitasid vähemalt 30 km ulatuses kõik puud. Pehme aluspinna nihkumine tekitas suuri pragusid. Vesiliiv purskus põldudele ning takistas hiljem talupoegadel maaharimist. Selle maavärina puhul oli eriti tähelepanuväärne, et purustused olid suured iga ilmakaare suunas. Chedrangi rikke kohal tekkis peaaegu 12 m  (teistel allikatel 16 m) kõrgune astang, mis on ilmselt üks suuremaid üheainsa tõuke tagajärjel tekkinud vertikaalne nihe. Oldham pakkus välja oletuse, et Assami maavärina vallandas sügaval Assami küngaste all Himaalaja suunas kulgev rike. Hüpoteesi paikapidavus oleks selgitanud ka maapinna ekstreemsed deformatsioonid. Kuna aga see piirkond on raskesti ligipääsetav, siis oli geoloogiline kaardistamine omal ajal väga raske ning üksikud tähelepanekud ei kinnitanud veel hüpoteesi.
22. detsembril 1911 raputas Vernõid (praegune Almatõ) tugev maavärin. Pulkovo observatooriumis töötanud akadeemik B. Golitsõni arvutuste järgi oli Vernõi maavärisemine Messina omast 10 korda tugevam. Maavärin kestis ebatavaliselt kaua, Vernõis oli tõukeid tunda rohkem kui kuue minuti jooksul.
Kuigi Vernõi jäi grandioosse maavärisemise äärealale, said sealsed puumajad tugevaid kahjustusi ning mõned kivimajad purunesid täielikult. Maa-alused tõuked haarasid tohutu territooriumi – Alatau mägedest kuni Issõk-Kuli järveni. Õnneks oli see piirkond peaaegu asustamata. Suurimate rikete tsoon leiti hiljem Issõk-Kuli lõunakaldal, see oli 500 m lai ja 100 km pikk. Tohutul maa-alal täheldati suuri maapinnalõhesid vägevate vertikaalsete astangutega ning grandioosseid varinguid mägedes.
Ajaloolise aja üks võimsaimaid, 8,7-magnituudine maavärin toimus 15. augustil 1950 Himaalajas. Hiina ja Tiibeti piiril toimunud maavärisemine on laiemale avalikkusele tundmatu, sest leidis aset väheasustatud piirkonnas ja ohvrite arv oli väike. Ka paljud spetsialistid said maavärinast teada seismogrammide kaudu või teadetest, mis pärinesid epitsentrist kaugel asuvatest piirkondadest. Maapinna reljeefi muutused epitsentri lähedal olid kolossaalsed, mägedes arvukad varingud ja maalihked. Assami peainseneri hinnangul paigutus maavärina ajal ringi umbes 2 miljardit tonni kivimeid. Üle 20 000 km² mägismaad paisati täiesti segamini. Pinnases asetleidnud muutused ületasid arvatavasti kõik seni teadlastele teadaolevad.
Pealtnägijate kirjeldused olid mõjuvad. Maa seest kostuv kõmin muutus kõrvulukustavaks mürinaks ning taevas tumenes õhku paiskunud tolmu ning ajuliiva pilvedest. Epitsentri lähedal ei suutnud keegi jalule jääda ja isegi 1000 km kaugusel Calcuttas (nüüd Kolkata) olid inimesed suures ärevuses. Brahmaputra orus, kaugel lõuna pool Himaalaja mägesid, kerkis ja rullus maapind nii tugevasti, et paljud elanikud jäid merehaigeks. Mõned autod paiskusid 800 m kaugusele ja 300 m pikkune raudteelõik vajus ligi 5 m võrra, kusjuures raudteetamm purunes paeaegu täielikult. Maanteid lõhestasid aga nii sügavad praod, et neid ei saadud enam kasutada.
Himaalaja maavärinast ainult pisut nõrgem oli 4. detsembril 1957 Mongoolia lõunaosas toimunud Gobi Altai maavärisemine, mille võimsuseks hinnati 8,6 magnituudi. Sellise võimsusega maavärinaid oli seni registreeritud ainult mere põhjas. Maa-aluste tõugete uskumatu tugevus, kolde väike sügavus ja taimkatte puudumine võimaldas tagajärgi paremini uurida kui ühegi teise maavärina puhul.
Gobi Altai maavärin algas enne keskpäeva tugeva, kuid mitte purustava tõukega, enamik inimesi jõudis hoonetest lahkuda ja kui siis peatõuge majad purustas, olid majadesse jäänud vaid vähesed. Umbes minut enne esimest tõuget oli mäeaheliku suunast kuulda summutatud kõminat, siis aga kostus plahvatust meenutav kärgatus. Mäemassiivide kohale tõusid hiiglaslikud tolmupilved, mis katsid kõrgeimad tipudki. Tolmupilv levis kiiresti ning varjas varsti mäeaheliku 230 km ulatuses. Paiguti oli nähtavus ainult 100 m ning õhk selgines alles kahe päeva pärast. Siis järgnes hävitav peatõuge, mis purustas enam-vähem täielikult kõik ehitised. Tõuked olid tuntavad 5 miljoni km² suurusel territooriumil. Gobi Altai maavärina võimsusest parema ettekujutuse saamiseks olgu öeldud, et kui selline maavärin oleks toimunud tihedalt asustatud tööstusriigi territooriumil, siis oleks 50–100 km laiune ja 500 km pikkune maa-ala olnud täielikult varemeis, ohvrite arv aga ulatunud miljoniteni.
9. juunil 1917 tabas Lõuna-Ameerika väikeriiki El Salvadori tugev maavärin. Seda regiooni olid ikka ja jälle raputanud maa-alused tõuked, ent see maavärin oli senistest tugevaim. Riigi pealinn San Salvador, kus elas enne loodusõnnetust 60 000 inimest, purunes täielikult – juba kolmandat korda viimase saja aasta jooksul. Ka 1854. ja 1872. aastal olid maavärinad pealinna laastanud. 1917. aastal maavärina ajal asus epitsenter peaaegu kesklinna all. Tugevaid purustusi esines kuni 50 km raadiuses. Peale San Salvadori said rängalt kannatada veel kuus linna. Katastroofi ulatus selgus alles mõne päeva pärast. Hukkus üle 100 000 inimese.

Gansu maavärinas hukkus üle 200 000 inimese.

Palju ohvreid nõudis 16. detsembril 1920 Hiinas Gansu provintsis toimunud maavärin. Mittetäielikel andmetel hukkus üle 200 000 inimese. Maavärin põhjustas purustusi 67 500 km² suurusel maa-alal, kusjuures tõugete tugevust mõjutasid eriti Kesk-Hiina pinnase iseärasused. Nimelt tabas maavärin nn. lössimaa keskosa. Viljakal lössialal oli suhteliselt suur asustustihedus. Tol kohutaval ööl oligi löss inimeste hukkumise peasüüdlane, sest löss hakkas küngaste kaupa liikuma, mattes enda alla kümneid tuhandeid lössikoobastes elanud inimesi. Pinnaselihked saavutasid kolossaalse ulatuse. Ühes maakohas, mida hiljem hakati kutsuma Surmaoruks, lõikasid seitse suurt lihet maha mägede nõlvad ning matsid enda alla terved külad. Üks maja, mille maalihe endaga kaasa haaras, jäi liikuval kivimimassil imekombel terveks. Maja libises umbes 800 m edasi, enne kui kaks teist lihet sundisid laviini teed muutma.
Jätkuvalt aktiivse Vesuuvi vulkaani ümbrus on Euroopa maavärinaohtlikumaid piirkondi. 23. juulil 1930, pisut peale kella üht öösel raputas esimene maa-alune tõuge Napoli kesklinna. Järgnevad kaks tugevat tõuget äratasid elanikud. Majad hakkasid kõikuma ja paanikas inimesed kogunesid suurtele väljakutele. Paljud üritasid oma maja varemetest välja pääseda. Elektrivool katkes ja pimedas linnas toimus hulk liiklusavariisid. Tihedaltasustatud sadamarajoonis otsisid paljud inimesed kirikutes varjupaika ning pöördusid palvetes oma kaitsepühaku poole.
Maavärin ei tabanud tol ööl mitte ainult Napolit, tugevad maa-alused tõuked raputasid Itaaliat Napoli lahest kuni Aadria rannikuni. Napoli mägises ümbruses asunud külad olid varemeis. Kõige tugevamad purustused olid Potenza provintsis, Foggias, Beneventos ja Melfis. Monte Vulture kustunud vulkaani jalamil asuvas 15 000 elanikuga Melfi väikelinnas jäid sajad inimesed majade varemete alla. Maavärin nõudis Lõuna-Itaalias ühtekokku üle 3000 inimelu, tuhanded said vigastada.
Kohe pärast maavärinat saadeti Melfisse ja Beneventosse Punase Risti erirong. Napolis organiseeris kannatanute abistamist Aosta hertsoginna. Napoli geofüüsika instituut seostas maavärinat juba mitmendat nädalat kestva Vesuuvi suurenenud aktiivsusega. Vulkaanijalamil asuvas observatooriumis ütlesid pärast esimest tõuget üles kõik mõõteriistad, pealegi raputas raevukas tõuge seismograafide suled kinnitustest lahti.

Tšiili rannikulinnad on määratud hävimisele, sest terve Lõuna-Ameerika manner nihkub läände. See on ka põhjus, miks Brasiilias ei esine maavärinaid.

Ööl vastu 25. jaanuari 1939 raputas hävitav maavärin Tšiili lõunaosa. Kõigest kolme minuti jooksul tekitasid maa-alused tõuked Chilláni ja Concepciõni ümbruses suuri purustusi ning nõudsid palju inimelusid.
Maavärin tekkis Antuco vulkaani purske tagajärjel. Pärast 200–aastast puhkeperioodi ärganud vulkaan asub rohkem kui 150 km kaugusel Concepciõnist. Pikka aega puudus igasugune ülevaade katastroofi ulatusest, sest katkenud olid kõik telegraafi- ja telefonijuhtmed, samuti raudteeühendused. Kahjustustest saadi ülevaade alles valitsuse lennukitega korraldatud luurelendudel. Maavärin oli tabanud Tšiili kuut provintsi. Kõige kohutavam vaatepilt avanes Chillánis ja Concepciõnis. Neist hispaania koloniaalstiilis rajatud linnadest olid järel ainult põlevad varemed. Maavärin oli purustanud gaasitorustikud ning põhjustanud arvukaid tulekahjusid. Riigi suuruselt kolmanda linna, 80 000 elanikuga Concepciõni keskosa oli täielikult purustatud. Chillánis oli maavärina ajal kaks teatrit rahvast täis. Hukkusid kõik külastajad.
Pedro Aguirre Cerda juhitud valitsus püüdis õhusilla kaudu hädasolijatele abi anda. Arstid ja medõed tegelesid loendamatute vigastatutega, samal ajal kui paanikast haaratud ellujäänud otsisid varemete vahel omakseid. Tuhanded inimesed olid kaotanud oma vara. Kaupmehed ja maaomanikud püüdsid kõrgete hindade eest müüa oma viimaseid varusid kodutuks jäänud inimestele. Maavärina piirkonda saadeti korda looma sõjaväeosad. Päästetööd edenesid vaevaliselt ning paljud ohvrid jäid mitmeks päevaks rusude alla. See maavärin nõudis 20 000 inimelu, üle 40 000 sai vigastada.
Tohutud reljeefikontrastid kõrgete Andide (ulatuvad Santiagost ida pool Aconcagua näol peaaegu 7000 m kõrguseni) ja Tšiili ranniku lähedal asuva rohkem kui 6000-meetrise Atacama süviku vahel osutavad noortele, praegu toimuvatele tektoonilistele liikumistele ja teevad mõistetavaks seda maad arvukalt laastavate maavärinate põhjuse. Kollete erinevad sügavused (kuni 700 km!) viitavad sellele, et Lõuna-Ameerika nihkub ida suunas süvenevat mobiilset vööndit pidi temaga külgnevale Vaikse ookeani maakoorelaamale peale.

Pärast 22. mail 1960 Tšiilis toimunud maavärinat. 

22. mail 1960 kell 15.11 kohaliku aja järgi tabas Tšiilit 8,5–magnituudine maavärin, mis oli üks tugevamaid sellel sajandil ja mida loetakse globaalsete maavärinate hulka. Maavärin hävitas Concepciõni linna selle 400-aastase ajaloo jooksul juba kuuendat korda! (2010. aastal tabas seda linna juba seitsmes maavärin.) Varemeteks muutusid ka Valdivia, Puerto Montt ja teised linnad. Hukkus umbes 5000 inimest, 50 000 maja muutusid varemeiks. Maa-alused tõuked, maalihked ja varingud mägedes tekitasid kahjustusi rohkem kui 200 000 km² suurusel territooriumil. 10 000 km² suurune rannikuala vajus keskmiselt kahe meetri võrra allapoole merepinda. Veerand Tšiili seitsmemiljonilisest elanikkonnast kannatas külma ja nälga. Side oli katkenud, veevärk ja energiasüsteemid purunenud ning arstiabi andmine paljudes piirkondades peaaegu võimatu. Tõuke jõud oli niivõrd kohutav, et kogu maakera tuikas selle värinais veel mitu päeva tagantjärele.
Üks katastroofi üleelanu kirjeldas oma elamusi järgmiselt: „Alguses toimus võrdlemisi tugev tõuge, seejärel oli kuulda maa-alust kõminat, nagu oleks kauguses müristanud äike. Siis tundsin taas, kuidas maapind kõikus. Ma mõtlesin, et kõik möödub kiiresti nagu alati, kuid maapind jätkas värisemist. Ma jäin seisma ja vaatasin kella. Äkki muutusid tõuked nii tugevaks, et ma suutsin vaevu jalule jääda. Tõuked jätkusid, need muutusid üha tugevamaks ning raevukamaks. Mind valdas hirm. Ma kõikusin nagu reisija tormi ajal aurikul. Kaks möödasõitvat autot olid sunnitud peatuma. Selleks et mitte pikali kukkuda, laskusin ma kükakili ja toetasin käed vastu maad. Tõuked ei lakanud. Mind haaras meeletu hirm. Minust kümne meetri kaugusel murdus tohutu eukalüpt kohutava raginaga keskelt pooleks. Puud kõikusid uskumatult ägedalt, nagu oleksid hiiglaste nähtamatud käed neid kõigest jõust raputanud. Tänavasillutis lainetas nagu meri. Te võite mind uskuda, see oli tõesti nii! Ja mida kauem see kõik kestis, seda kohutavamana loodusjõudude vaatemäng tundus. Tõuked muutusid järjest tugevamaks ning näis, et maavärisemine kestab lõpmatult kaua.”
Selle maavärisemise üheks eripäraks oli tohutu suure rannikuala vajumine. Hävitustöö ei piirdunud üksnes värinaalaga, sest ookeanil tekkisid ebatavaliselt suured tsunamid. Näiteks Valdivias oli laine 10 m kõrge! Kuigi tsunamihoiatus anti täpselt, sai Hawaiil Hilos surma 61 inimest, sest nad ei võtnud juba mitu tundi varem raadio kaudu ja sireenidega antud hoiatust tõsiselt. Ka Jaapanis alahindasid seismoloogid 16 000-kilomeetrise vahemaa tõttu hädaohtu. Kui aga laine 22–23 tunni pärast kohale jõudis, küündis ta kõrgus kohati 6 meetrini, ujutas üle 2000 maja ning nõudis 119 inimelu.

Tunnuspildil: Maavärin Tšiilis Concepciõnis 27. veebruaril 2010

©Peter Hagen

0

Your Cart