Elavad kompuutrid

Shakunthala Devi seisis George Washingtoni ülikooli auditooriumis, seljas kuninglikult suursugune sari. Ta hoidis käsi rinnal nagu laulja, aga muusika asemel kõlasid … arvud.
„Kui palju on 121 kuubis?“ küsis keegi.
„1 771 561,“ vastas Devi viivitamatult.
Kuulajad tundsid huvi, kuidas tuleb indialanna toime kümnendmurdudega. Paluti võtta kuupjuur 12 812,904-st.
„23,4,“ kõlas vastus.

See oli 50-aastasele Shakunthalale alles lapsemäng. 1980-ndatel kanti Devi nimi Guinessi rekordite raamatusse. Geniaalne arvutaja! Kõigest 28 sekundiga korrutas ta kaht 13-kohalist arvu.
Kõik on vaimustatud „elavatest kompuutritest“ ja teistest geeniustest, kes teevad imet juba lapsena. Igapäevaelus on nood täiesti tavalised inimesed.
Paljud imelapsed saavutavad hämmastavaid tulemusi muusikas, matemaatikas, males – tegevusaladel, millel on omavahel palju ühist.
Kõige tuntumad on muusikud: väike Mozart, kes kirjutas pööningul pidžaama väel sümfooniaid; Chopin ja dirigent Yehudi Menuhin andsid kontserte juba siis, kui kandsid alles põlvpükse. Harvemini kohtame selliseid imelapsi nagu Nadia, kes juba lasteaias joonistas kunstikooli lõpetanu tasemel.
Matemaatilised anded näivad imelastel ilmnevat kõige varem, sageli hulk aega enne seda, kui laps sellise teaduse olemasolust kuuleb.
1987. aastal korraldas Washingtoni intellektiprobleemide instituut konverentsi teemal „Meie „mina“ varjatud võimalused: uued raja jooned, inimese erakordsete võimete uurimisel“. Instituudi asutas 1974. aastal astronaut Edgar Dean. Mitchell teadvuse olemuse ning aju ja keha sidemete uurimiseks. Konverentsi sensatsiooniks sai Hans Eberstark, kes teadis peast arvu pii 119 444 kohta peale koma ning rääkis 20 keeles.
Eberstark palus kohalviibijail öelda 50 arvu, mis jäädvustati kohe tema selja taga kuvaril. Kui ta neid siis üksteise järel nimetama hakkas, pidi ta äärepealt kümme arvu vahele jätma. Kuid ta parandas vea. Oli selge, et Eberstarkil on mingi eriline meeldejätmissüsteem. Hiljem geenius selgitas: ta „tõlgib“ iga numbri mingiks kindlaks heliks, mis moodustavad silbid ning lõpuks täiesti omapärase keele.
Eberstarki esitles kuulajaskonnale tema sõber Steven B. Smith, kes on samuti oivaline arvutaja. Tema sulest ilmus 1983. aastal vist parim raamat selle fenomeni kohta: „Hiilgavad peastarvutajad“.
Kas seda vapustavat annet võib alati seostada meetodiga? Paljud kuulsad peastarvutajad, kellest Smith oma raamatus kirjutab, olid kirjaoskamatud ega teadnud midagi aritmeetikast. Kuid nende arvutamiskiirusele mõeldes (hollandlane Willem Klein võttis kolme minutiga 500 numbrist koosneva arvu 73. juure) on üldse raske mingist meetodist rääkida.
Mida aga arvata neist, kes võivad öelda, mis päev oli sel või teisel kuupäeval tuhande aasta vältel; kes sellest hoolimata on suurema osa oma elust veetnud psühhiaatrilistes raviasutustes diagnoosiga „vaimne mahajäämus“ ja kes pole suutelised meelde jätma lihtsaimatki valemit?
Arvugeeniusi on maailmas üsna palju, alates keskpärase intellektiga kaksikvendadest Johnist ja Michaelist (jätsid meelde 20-kohalisi arve) ning lõpetades kuulsate matemaatikute John von Neumanni, Carl Gaussi, André Ampère’iga.
Neist peaaegu kõigil oli oma meetod, kuigi mõned ei tahtnud seda mainida. Meelsamini rääkisid nad oma kiindumusest arvudesse: kuidas nad ööd kui päevad arvudega mängisid, kuidas kõiksugused arvutused neile naudingut pakkusid. Arvud olevat loonud nende teadvusse harmoonia.
Paljudel peastarvutajatel on harjumus mis tahes ettejuhtuvat arvu astendada. Samas võivad nad mängeldes juurida mis tahes arvu, kujutledes seda hoopis mugavamal kujul. Paljud teavad peast korrutustabelit. Kuid mitte kümneni, nagu meie kõik, vaid sajani. Paljudel on peas logaritmitabelid.
Kahtlemata kasutavad kõik peastarvutajad, kes oma arvuoperatsioone tunnetavad, tuntud ökonoomseid arvutusvõtteid. Ainult et nemad teevad seda vabamalt ja püüdlikumalt kui teised. Kord palusid lapsed Aitkeni 123456789 korrutada 987654321-ga. „Nägin kohe, et 987654321×81 = 80000000001,“
ütles too. „Sellepärast korrutasin 123456789 80000000001-ga, mis on lihtne, ning jagasin saadud tulemuse 81-ga.“ Vastus oli 121932631112635269. Selle tulemuse sai Aitken 30 sekundiga.
Ent kuidas on lood nendega, kes ütlevad, et vastused tekivad peas iseenesest (näit. Devi)? Kuidas on lood selliste vaimselt mahajäänutega, nagu too Utica (New Yorgi osariik) psühhoneuroloogiahaigla patsient, kes oskas pikemalt mõtlemata öelda, milline nädalapäev oli ühel või teisel kuupäeval?
Smithil on vastus valmis. Ta kirjutab: „Võib-olla on see kaasasündinud võrratu keeleanne. Oma emakeelt kõneldes orienteerume teadmatult selle grammatikareeglite rägastikus. Teise keele peensuste omandamiseks aga kulub meil mitu aastat. Ometi ei valmista see lastele mingeid raskusi.“
Smith oletab, et meie alateadvuslik võime emakeelt omandada on ligilähedane matemaatikust imelapse andega. Imelapsele on arvud emakeeleks, mis teistele jääb n-ö. võõrkeeleks.
Ent sellegipoolest jäävad selgitamata geeniuste ajus välkkiirel arvutamisel toimuvad protsessid.
Sellised inimesed on erilised. Nad erinevad meist tunnuste poolest, millele me tavaliselt tähelepanu ei pööra. Nad elavad teistmoodi. Devi sündis, kui tema isa oli 61- ja ema 15-aastane. Kolmeaastasena hakkas tüdruk isaga ringi sõitma. Isa juhtis „võlurite“ truppi (tsirkuse filiaal). Kui ta tundis end halvasti, esines tütar tema eest kaarditrikkidega. Kuid selle asemel, et trikke käteosavuse treeninguga ette valmistada, jättis Shakunthala meelde kõigi 52 kaardi järjekorra.
Ühed „elavad kompuutrid“ on pälvinud au ja kuulsuse, teisi on kasutatud üksnes tsirkuse tõmbenumbrina nagu dresseeritud koeri. Paljud on elanud ja surnud kuulsusetult või kohaliku imeinimesena, kes oskas peast lahendada kõige fantastilisemaid ülesandeid, mida talle ümbruskonnas lahendada anti. Mõned geeniused (näiteks kunstnik Nadia ning kaksikud John ja Michael) „raviti andest terveks“, et neid ühiskonnas metslasteks ei peetaks. Psühhiaatriakliinikust väljunud John ja Michael saadeti arsti pilgu all tavalistesse perekondlikesse tingimustesse. Oma töös märkis neuroloog: „Koos oma mõistatuslike võimetega kaotasid kaksikud ka peamise elurõõmu, oma eksistentsi mõtte.“

Tunnuspildil: Shakunthala Devi

©Peter Hagen