Eestis näib olevat alanud kampaania „Vorbime aafriklased eestlasteks”

Ameerikas ja Lääne-Euroopas alanud teatud elude lugemise üritus läks vist liiale, sest Eestis näib olevat alanud vasakliberaalne mustade ülistamise ja nende mahaistutamise kampaania, millele pani aluse president Kaljulaid, kui ta teatas, et eestlane olla võib igaüks.

Igatahes tegi „Maaleht” alguse ilusa muinaslooga, kuidas nigeerlased läksid (õigemini organiseeriti) talunikele appi maasikaid korjama. Propagandaüritus missugune – „head neegrid” versus „paha valitsus”. Ainult et mõjus šõuna.
Sotsiaalmeedias võib näha liberaalide püüdu propageerida tudengite integreerimist Eesti ühiskonda ja seda, kuidas nad meie ühiskonda rikastavat. Huvitav, keda püütakse veenda, et iseseisev, kuid pidevalt genotsiidiliselt sõdiv ja arengult muust maailmast maha jäänud Aafrika on tegelikult hea?
Vasakpoolsed ja liberaalid armastavad siinseid mustanahalisi nagunii, konservatiivid on massiimmigratsiooni vastu üldse, seega  on kampaania suunatud lihtsale eestlasele, kes võõrastab küll mooramaameest, kuid ei ole seepärast veel rassist – too mõjub lihtsalt ehmatavalt, sest on igati võõras. Mitte ainult välimuselt, vaid ka mentaliteedilt.
Asi aga pole nahavärvis – oma maa ja rahva saatuse pärast mures olevad eestlased on ka täiesti valgete ja kristliku kultuuritaustaga ukrainlaste ja venelaste vastu, kui neid liiga palju tuleb, nad meie ühiskonna omakeelseks muudavad ja eestlased oma kodumaal nurka tõrjuvad.
Kui keegi mustanahalistest tahab eestlastega sõbrustada, siis parim viis selleks on eesti keele oskus ja kogu eestluse kompromissitu austamine. Kahjuks selliseid neegreid Eestis eriti ei kohta – küll aga teame kriminaale Kevin Zibilamenet ja Edmond Otang Ebotit.
Taoliste neegrikampaaniatega saavutatakse ainult seda, et rassiküsimus, mis pole kunagi Eestis probleemiks olnud, aetakse kunstlikult teravaks, inimesi sunnitakse pooli valima ja barrikaadidele ronima ning ühiskond jagunebki kahte leeri – veel üks lõhestatus juures.
Võõraid sellisel moel armsaks ei tehta. Mitte ükski neeger ei saa eestlastele omaks, kui ta ratsutab siia „bläkklaivsmatteri” lohe seljas ja nõuab põlvitamist. Või õpetab eestlasi oma politseid vihkama, nagu keegi Jene Walker.
Vasakliberaale tegelikult see ei huvitagi, et siinsetesse neegritesse hästi suhtutaks, pigem vastupidi – neile on vaja rassismi olemasolu tõestamist, et siis pinged üles kruvida ja „rassistide” represseerimist nõuda.
Kui mustad soovivad üldse Eestis õppimise ajal ühiskonnas vastu võetud saada, siis tuleks neil küll hoiduda siinsetest marksistlikest pseudosõpradest, kes tuletavad neile meelde kolonialismi ja orjust, õpetavad, kuidas nõuda valgetelt põlvitamist – ühesõnaga, tirivad mustad neile võõras riigis kohe barrikaadidele.

Uued uudised, 10. juuli 2020

* * *

Olles 2015. aasta sügisel näinud erinevaid rahvamanifestatsioone ja protestimarsse maailma erinevais paigus, võis telepiltide põhjal küll öelda, et termin „rahvaränne“, millega Euroopa Liidu ladvik püüdis pikalt toimuvat selgitada, osutus abituks ja lapsikuks, sest tegu pole ühe järjekordse suurema rahvaste ümberasumisega, mida ajaloo vältel ikka juhtub.
Tegu on organiseeritud sissetungiga Euroopasse, ajendatuna sellest, et USA ja Euroopa suurriikide poolt algatatud või n-ö ülevõetud relvakonfliktid erinevates Põhja-Aafrika ja Ees-Aasia moslemiriikides on ohtlikult veninud ja loonud olukorra, kus normaalne elutegevus on välistatud ja iga hetk võib hukkuda tuhandeid süütuid. Arusaadavalt on säärases seisus mõistlik vaenukolletest lahkuda.
Nagu teada, on Euroopa suurriigid aastakümneid soosinud sisserännet oma endistest kolooniatest ja kuna praegused sõjad käivad just seal, siis oli põgenike suund algusest peale selge – Euroopasse. Kuni viimase ajani toimus see stiihiliselt ja põhiliselt lõunast – Liibüast, kust üle mere pagemise mahtudele ja tempole vajutas pitseri merealuste suurus.
2015. aasta septembri algusest alates oli aga kõigil võimalus tunnistada selgelt suunatud inimkolonnide liikumist Aasiast Euroopasse. Algul Iraagist, Süüriast ja mujalt Türgimaale, sealt Kreekasse. Edasi Makedoonia, Serbia ja Ungari ning siis juba Saksamaale või läbi tunneli koguni Suurbritanniasse. Hämmastav on seejuures tõdeda, et Süüria on ju nn. prantsusekeelne riik, ent pea kõik süürlased tahavad pääseda Saksamaale ja teavad ülihästi selle riigi pagulaspoliitikat. Tuleb tõdeda kolonnidena liikunud põgenike head informeeritust – nad teadsid täpselt, kuhu lähevad ja milliseid takistusi tuleb ületada, olid valmis kannatusteks, olid ka harjunud abi nii küsima kui nõudma, teadsid hästi inimõigusi. Samas – iga pilk lagale, mille nad endast pikal teekonnal maha jätsid, tõstatas küsimuse – kui palju ja kas üldse nad aduvad oma kohustusi keskkonna ja teiste inimeste suhtes seal, kus nad on otsustanud asuda elama!?
Eelkõige tulnuks sellele mõelda Berliinis, sest just Saksa kantsleri, tema ministrite ja ametnike kergekäelised lubadused ja väljahõigatud vastuvõetavate arv pani need kolonnid liikuma. Lisagem – ka sakslaste ootamatu asjatundmatus Lähis-Ida sõjakolletes tekkinud tegeliku seisu osas!? Jääb mulje, et vastupidiselt Berliinile, teadsid kolonnide kokkupanijad hästi Brüsseli poliitkööki – otsuste vastuvõtmise venimine, lubatu ja selle tegemisele eelnev ajaline intervall jmt. ning toimetamine käis vastavalt sellele. Kui Liibüa laevnike tegevus jättis põlastusväärse maffia toimetamise mulje, siis mööngem, et kagust tulnud põgenikekolonnide liikumises oli tunda managementi! Teades Brüsseli pikka petumängu Ankaraga ja Ateena mänge Brüsseliga ning asjaolu, et Türgis ja Kreekas olid nagu tellimise peale ametis ajutised valitsused, siis polnud eriliseks uudiseks kolonnide formeerimine Türgis ja nende vaba (?) liikumine läbi nende kahe riigi.
Makedoonia, Serbia ja Ungari suveräänsuse sõna otseses mõttes jalge alla tallamine kolonnide poolt tuletas aga valusalt meelde nii Pariisi kui Berliini 1990-ndatel alanud ja tihti Moskvaga kooskõlastatud mänge Balkanil (viimane samm oli 25. augusti lepe Põhja-Kosovo eriõigustest), mille tulemuseks ongi auk Euroopa Liidu sees – grupp Balkani riike sinna lihtsalt ei kuulu või kuulub n-ö osaliselt. Ja just selle augu kaudu Euroopa Liitu tuldigi.
Teisisõnu – toimunu oli loogiline jätk poliitmängudele ja sõdadele ning paraku sama loogiliseks on kujunenud Brüsseli hilinemine reageeringutega.
Euroopa Liidu ja ka NATO reageerimisest rääkides ei saa kuidagi meenutamata jätta seda, kui palju aega võttis Krimmi ilmunud „roheliste mehikeste“ kuuluvuse kindlakstegemine ja seejärel nende poolt korda saadetu defineerimine. Et mõne aja möödudes möönda – aga meil ja neil on erinev rahvusvaheline õigus!?
Täpselt sama on kordumas tänaste pagulastega – tegelikult hakkasid nood oma nõrgemas variandis ehk siis Liibüa ja selle tagustest maadest saabuma veel 2014. aasta suvel. Alles aasta hiljem jõuti Brüsseli koridorides niikaugele, et hakati rääkima ka paari aastakümnete taguste pagulasi puudutavate seaduste muutmisest. Laias laastus öeldes arvestasid need n-ö üksiktulijatega, 2015. aasta sügisel aga tuldi kolonnidena, kusjuures eeskõndijatel olid ka Euroopa väärtused kõigis üksikasjades teada ja neile rõhutati osavalt. Mis muud, kui lootkem parimat!
Selge see, et suurearvulised sissemurdmised akendest ja ustest tabavad kõiki eurooplasi valusalt ja on inimesi, kes ei suuda sellega pikka aega leppida. Mõistagi pole ükski ühiskond vaba neist, keda ühel või teisel ajendil kannustab võõraviha. Vaba ühiskond eelistab oma kodanike käitumist mitte reguleerida. Paraku tähendavad ootamatud kogu kontinenti hõlmavad protsessid – mida pagulaskolonnide sissemarss on kohe kindlasti – võimule kohustust näha ette ja ennetada kõik potentsiaalsed ohud.

Tunnuspildil: Varuge kannatust, kohe-kohe tuleme Eestimaad üles ehitama.

NB! Loe ka: Soovituslik lugemisvara pagulaste tugiisikutele