Eesti rahvale. Vabadussõjalaste võitluse selgitamiseks.

(Väljavõtted. Kirjaviis muutmata)

1931. a. asus Vabadussõjalaste Kongress seisukohale, et põhiseadust tuleb muuta, et sellega saavutada valitsuse võimu kindlustamist, erakondade korruptsiooni ning võimu vähendamist ja riigi valitsemise kulude kokkuhoidu. Vastav märgukiri esitati Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse poolt riigikogu rühmadele. Riigikogu rühmad töötasid selle peale välja põhiseaduse muutmise eelnõu, mis 1932. a. augusti kuus rahvahääletusele pandi. Et see erakondade poolt väljatöötatud eelnõu aga sarnane oli, mis olukorda sugugi poleks parandanud, olid vabadussõjalased selle eelnõu vastu ning rahvas kukutas selle kava läbi.
Kuna võis arvata, et erakonnad ise kunagi sarnast põhiseaduse muutmise kava ei esita, mis erakondade võimu ning sahkerdamise võimalusi kärbib, – siis töötas Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatus 1932. a. sügisel omalt poolt välja põhiseaduse muutmise kava, mis allpool ära toodud. Rahvas andis sellele kavale üle 55 000 allkirja, vaatamata sellele, et nõutav oli ainult 25 000 allkirja selle eelnõu rahvahääletusele panemiseks.

Sarnane suur allkirjade arv, mis anti vaatamata erakondade survele. valetamisele ja mustamisele – näitab, et meie rahvas olukorda õieti hindab ning sellest olukorrast välja pääseda tahab.
Et takistada vabadussõjalaste kava rahvahääletusele minekut, töötasid erakonnad kiires korras oma uue kava välja ning riigikogu juhatus määras selle uue kava rahvahääletusele juunikuus 1933. a. Vaatamata sellele, et vabadussõjalaste kava palju varem riigikogu juhatusele oli esitatud ning et põhiseaduse mõtte järele riigikogu rahvaalgatuse vahele ei oleks tohtinud segada ning et vabadussõjalaste kava selletõttu ennem rahvahääletusele oleks pidanud minema.
Erakonnad ruttasid rahvaalgatusest ette selletõttu, et enda põhiseaduse kavaga kindlustada erakondade võimu ja sahkerdamise võimalusi. Sellest ei hoolitud, et sarnane tegutsemine oli otsekohe seadusevastane, sest riigikogu valimiste, rahvahääletamise ja rahvaalgatamise seaduse põhjal oleks rahvahääletus vabadussõjalaste eelnõule pidanud toimuma 4 kuu jooksul pärast allkirjade kogumise lõpetamist, s. o. kuni 1. juulini 1933. a. Hääletamise eelse selgitustöö tegemiseks tehti vabadussõjalastele igat moodi takistusi. Kõik see ei aidanud – rahvas lükkas erakondade kava teist korda tagasi, sest rahvas tundis, et selle kava vastuvõtmisega oleks ta ennast jäädavalt rakendanud erakondade ikkesse.
Rohkem kui kaheaastase töö ja võitluse järele saavutas vabadussõjalaste liikumine seda, et Vabadussõjalaste Keskliidu poolt algatatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mis nüüd on saanud rahvaalgatuseks, on määratud rahvahääletusele 14., 15. ja 16. oktoobril 1933. a.

Vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise eelnõu paremused.

Selle kavaga: 1) seatakse sisse otse rahva poolt valitud riigivanema amet, millega kindlustatakse riigivõimu ning võimaldatakse tugeva ja püsiva valitsuse loomine, missugust nii kergesti kukutada ei saa mõne erakonna keskkomitee niiditõmbel. Riigivanem, kui rahva poolt otse valitud usaldusmees, võib temale antud võimuga kaotada erakondade keskkomiteede sahkerdamised ning teha lõpu erakondade saagiahnitsemisele ja seadusevastastele tegudele.
2) See kava muudab riigikogu valimisviisi sarnaseks, et valija pole enam sunnitud oma häält andma pikale isikute nimekirjale, vaid võib hääletada otsekohe üksiku isiku poolt, keda tema usaldab ning oma esitajana riigikogus tahab näha. Praegu on erakonnad ja nende keskkomiteed need, kes tegelikult määravad riigikogu liikmed, sest erakonnad seavad kokku kandidaatide nimekirjade järjekorra. Kui aga valija saab oma hääle anda otsekohe üksikule isikule, siis alles saab valija tegelikult riigikogu liikmete valijaks ja määrajaks ning erakondade keskkomiteed ei saa siin enam kaasa rääkida. Sellega väheneb tunduvalt erakondade mõju ja võim. Olgugi, et erakondlik ajakirjandus nüüd kirjutab, et vaja oleks veel enne rahvahääletust valimisseadust riigikogu enda kaudu muuta sarnaseks, nagu seda nõuab vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise eelnõu, – ei või sarnaseid soove võtta tõsiselt. See on tühipaljas erakondlik tolmukeerutamine, et rahvale oleks võimalik ütelda: valimisseaduse parandame meie isegi, sellepärast pole vaja põhiseadust muuta. Kui ka erakonnad riigikogu kaudu täna uue valimisseaduse paneks maksma, siis võivad nad seda homme jälle ära muuta, kui hädaoht nende jaoks on möödunud. Kui aga põhiseadusesse üksikisikute valimise põhimõte on võetud sisse, siis ei saa erakonnad seda riigikogu kaudu ära muuta.
3) Vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise kava järele vähendatakse riigikogu liikmete arvu 100 pealt 50 peale, maksetakse riigikogu liikmetele palka ainult istungjärkude kestvusel (kusjuures istungjärgud ei või kesta üle 6 kuu aastas) ning kaotatakse maavalitsused, millega saavutatakse suur kokkuhoid riigi valitsemise kuludes. Pealegi väheneb selletõttu erakondade võim ning mõju ja saagiahnitsemised, sest pooled riigikogu liikmed saavad riigileivalt lahti ja jäävad kõrvale, ega ole nendele enam tarvis muretseda direktorite ja komissaride kohti juure. Maavalitsustes Istuv erakondade kaader kaotab aga tõeliselt oma riigilaekast maksetavad kohad ning erakonnad kaotavad kohtade peal selletõttu oma priiagitaatorid.
4) Vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise kava jätab alles ja kindlustab kodanikele kõik need vabadused ja põhiõigused, mis praegu maksvas põhiseaduses on ette nähtud. Veel enam, muudatused, mis vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise kavas on nähtud ette, aitavad neid põhiõigusi rahval tulevikus tegelikult teostada, kuna praegu palju neist põhiõigustest erakondade surve tõttu paberile on jäänud (näit.: üksikisiku valimine, riigikogu laialisaatmine ja rahvale uute valimiste võimaldamine, rahva otsekohese usaldusmehe – riigivanema ametisseseadmine, kes erakondi võib taltsutada jne,).
Vabadussõjalased pööravad kogu Eesti rahva poole, kogu rahva kaine mõistuse ja poliitilise tahte poole ning loodab, et rahva enamus aitab viia lõpule põhiseaduse muutmise lahingu Vabadussõjalaste Keskliidu poolt algatatud suunas.

Mitte diktatuur, vaid tõeline rahvavalitsus.

Mõned erakondlikud rühmitused, eriti pahemalt poolt püüavad rahvast hirmutada, seletades, et vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise kava kaotab kodanikkude vabadused, põhiõigused ning demokraatliku korra ja paneb maksma diktatuuri. Jultunud vassimise ja valetamise ning alatu laimuga tahavad siin eriti sotsialistid puistata rahvale prügi silma. Meie ei hakka sotsialistidega vastastikku loopima pori, jäägu see nende ülimaks riigitarkuseks. Rahvale tahame meie aga õiglaselt selgitada tõelise olukorra ja nimelt, et vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise kava ei püstita diktatuuri ega kaota demokraatiat, vaid süvendab ja kindlustab tõelist demokraatiat (rahvavalitsust) selle läbi, et jätab alles kõik kodanikkude vabadused ja põhiõigused (jättes muutmata põhiseaduse §§ 1–28) ning võimaldades ka edaspidi rahvale kui kõrgemale riigivõimu kandjale oma võimu teostada rahvaalgatamise ning rahvahääletamise teel (§§ 29, 30, 31, 32) ning ka riigikogu ja riigivanema valimise kaudu. Riigivanem on selle kava järele tarvilise võimuga varustatud rahva usaldusmees, kes võib erakondi taltsutada, kuid kes teisest küljest iga oma seaduserikkumise ja süüteo eest vastutab kohtu ees. Et igaüks ise võiks veenduda, et sotsialistide ja teiste erakondade diktatuuri ja isevalitsuse jutud aluseta vassimised on, oleme samas broshüüris ära toonud praegu maksva põhiseaduse ning oktoobrikuus rahvahääletusele mineva Vabadussõdalaste Keskliidu poolt algatatud kava, ühes vastavate seletustega iga § juurde.
Erakonnad hädaldavad diktatuurist ainult sellepärast, et vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise eelnõu toetab luua olukorra, kus rahva tõeline poliitiline tahe maksvusele võib pääseda ning hävitada erakondade ainuvalitsuse ning mõnusa ja mugava rahva kulul elamise.

Vale – erakondade eelistatuim võitlusabinõu.

Kui erakonnad, eriti punasotsid, midagi kaaluvat vabadussõjalaste poolt algatatud põhiseaduse muutmise kava kohta ei saanud ette tuua ning rahvas sellele kavale juba 55 000 allkirja andis, haarasid nad viimase abinõu järele, millega loodeti mustata vabadussõjalaste liikumine ning ühes sellega heita varju ka vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise kavale. See päästerõngas, erakondade poolt 15 a. vastastikuses kisklemises äraproovitud abinõu on – vale ja laim. Erakonnamehed valetavad ja laimavad üksteise võidu ajakirjanduses ja koosolekutel, et vabadussõjalaste liikumine olevat küll kommunistide, küll Hitleri käsilane ning saavat viimaselt rahalist toetust. Targu ei nimetata aga ühtegi nime, kes nimelt kommunistide ja Hitleri käsilane on ning kes nendelt raha on saanud. Kui need laimajad otsekohe mõne nime nimetaksid, siis oleks neid võimalik kohtulikule vastutusele võtta. Kuid seda pole nad julgenud teha – ja ka oma alatus valetamises jäävad nad argpüksideks.
Lükkame põlgusega tagasi sarnase laimu. Meestel, kes võitlevad vabadussõjalaste liikumise ridades, on teada kui raske meil on olnud kokku saada põhiseaduse muutmise selgitustööks tarvisminevat raha ning kuidas see raha sentide viisi meie organisatsioonide poolt on kokku pandud. Erakonnamehed, kes 15 aasta jooksul on harjunud riigilt ainult saama ja saama, ei taha ja ei suuda aru saada, kuidas võivad mehed töötada vabadussõjalaste liikumise ridades, ilma et nad selle eest sentigi maksetud saaks ning peale selle kulutada oma töö peale veel raha. Kuid meie ei või nõudagi arusaamist nendelt erakondadelt, kes soojendasid mitmesuguste asutuste pinke ning „tegid poliitikat või uuristasid koguni väerinde seljatagust sel ajal, kui vabadussõjalased võitlesid lahingväljadel, kui kodus põllul ja vabrikus kees töö väerinde varustamiseks. Mis oli oodata ja saada vabadussõjalastel tookord? Kannatusi, surma, vigastusi eluks ajaks, ja ometi tõttasid tuhanded noored ja vanad vabatahtlikult lahingväljale, täitma oma kohut rahva vastu, pannes kaalule oma elu ja oma tuleviku.
See kohusetunne, isamaa armastus ja rahvuslik uhkus, mis ajas vabadussõjalast vabadussõja lahingväljadele, vahendab ka praegu vabadussõjalaste liikumise tööle Eesti rahvuse parema tuleviku eest Eesti riigi iseseisvuse kindlustamiseks.

Kes on need mehed?

Kes saab riigivanemaks, kui vabadussõjalaste poolt algatatud põhiseaduse muutmise kava peaks vastu võetama? See on küsimus, mida esitatakse tihtipeale rahva seast. See, keda rahvas ise häälteenamusega valib, oleks lihtne vastus. Enne rahvahääletuse tulemuste selgumist on vara rääkida riigivanema isikust. Meie ei pea sündsaks jagada karu nahka ennem, kui karu alles tabamata. Ühte aga võime juba praegu kinnitada: meie saame võitlema selle eest, et juhusel, kui Vabadussõjalaste Keskliidu poolt algatatud põhiseaduse muutmise kava peaks maksma hakkama, – riigivanemaks saaks valitud tubli ja aus Eesti mees, kes senist erakondade tantsu haudade vahel pole teinud kaasa.
Edasi ripub jällegi valijatest endist ära, keda nad uue põhiseaduse maksmahakkamisel uue valimisviisi järele riigikogusse valivad, sest üksikisikute valimisviisi juures on valijal võimalus oma häält anda just sellele, keda ta usaldab.
Nii näeme meie, et uue põhiseaduse maksmahakkamisel saabuks silmapilk, kus rahva enda käes seisab tema saatus: rahval oleks võimalus endale otsekohe juhte valida. Eesti rahva juhiks ja rahva usaldusmeheks uue põhiseaduse järele võib olla ainult sarnane riigivanem, kes otsekohe rahva poolt on valitud, aga mitte mõne erakondliku võtte abil võimu pole haaranud. Vabadussõjalaste liikumine on valvel, et rahvas oma tahtmist takistamatult saaks avaldada.

Eesti mees! Eesti naine!

Vabadussõjalased on võidelnud kaks aastat põhiseaduse parandamise eest selleks, et kindlustada Eesti riiki, mille rajamisel kogu Eesti rahvas on suuri ohvreid kannud, et parandada iga eestlase heakäekäiku ja hoida alal Eesti rahvale vabadust ja iseseisvust igaveseks ajaks. Vabadussõjalased on nõudnud põhiseaduse muutmist Vabadussõjalaste Keskliidu poolt algatatud kava järele selleks, et murda erakondade võimu, et teha lõppu erakondlikule sahkerdamisele ja saagiahnitsemisele.
Vabadussõjalased on valanud verd rahva vabaduse eest vabadussõja lahingväljadel. Vabadussõjalaste liikumine peab nüüd uuesti võitlust rahva huvide eest, riigi väljaviimiseks praegusest hädast. Need on vabadussõjalaste teod.
Punasotslikud ja teised erakondlikud laimajad on oma sahkerdustega viinud praegusesse ummikusse rahva. Oma tegudega on nad tallanud rahva huvid jalge alla, puistates ainult ilusaid sõnu ja lubadusi.
Tegude järele otsustagu rahvas, kellele ta kingib usalduse.
Kui rahvas tahab pidurdada praegust allamäge libisemist meie riigielus, kui rahvas tahab avada ilusama lehekülje oma ajaloos, kui rahvas tahab hoiduda vapustustest riigielu aren­gus, siis hääletab iga eestlane 14., 15. ja 16. oktoobril s. a. Vabadussõjalaste Keskliidu poolt algatatud põhisea­duse muutmise kava

p o o l t.

Sellega paneme toime veretu revolutsiooni Eesti riigi ja Eesti rahvuse päästmiseks.

Kindral ANDRES LARKA, Eesti rahvusvägede esimesi organiseerijaid, esimene Eesti sõjaminister, Vabaduse Risti I liigi I järgu kavaler.
N.-ltn. ARTUR SIRK, vabatahtlik Vabadussõjas, Vabaduse Risti II liigi III järgu kavaler.
Ltn. K. PODRÄTSIK, Vabadussõjas 6. jalgv. polgus rooduülem, Vabaduse Risti II liigi III järgu kavaler.
Kolonel ED. KUBBO, Vabadussõjas 2. diviisi ülema abi, Vabaduse Risti I liigi II järgu ja II liigi III järgu kavaler.
Kolonel ALEKSANDER SEIMANN, Vabadussõjas 4. jalaväe polgu ülem, Vabaduse Risti I liigi II järgu ja II liigi II ja III järgu kavaler.
Kolonel O. LUIGA, Vabadussõjas L-r. soomusrongi nr. 3 ülem, Vabaduse Risti I liigi II järgu ja II liigi II ja III järgu kavaler.
Kapten Th. RÕUK, Vabadussõjas Tallinna komendant ja Tallinna polgu ülem, Vabaduse Risti I liigi II järgu kavaler.
Kapten V. LIMBERG, Vabadussõjas 6. j. polgus pataljoniülem, Vabaduse,, Risti II liigi III järgu kavaler.
Ltn. O. MITT, Vabadussõjas soomusauto „Vanapagan“ komander, Vabaduse Risti I liigi III järgu kavaler.
Kapten J. HOLLAND, Vabadussõjas Sakala partisaan, Vabaduse Risti II liigi II ja III järgu kavaler.
Kapten L. PALLON, Vabadussõjas L-r. soomusrongi nr. 2 patareiülem, Vabaduse Risti II liigi III järgu kavaler.
Kapten P. LAAMANN, Vabadussõjas K-r. soomusrongi nr. 2 ülem, Vabaduse Risti II liigi III järgu kavaler.
A. KLASMANN, Vabadussõjalaste häälek. „Võitlus“ vastutav toimet, kpt. Vabadussõjas 3. j. polgu maakuulajate komando ülem, Vabaduse Risti II liigi III järgu kavaler.
ELMAR RÄÄSTAS, Vabadussõjas vabatahtlik L-r. Soomusrongil nr. 2.

[—] Suuremaks praegu maksva põhiseaduse puuduseks on, et meie riigil pole juhti, kes järje- ja kavakindlalt ning püsivalt juhiks ja ühtlustaks riigielu tegevusi. See olukord on arendanud lammutamise jooni, õhutanud vihavaenu ja rahvusliku ülesehituse töö asemel arendanud lammutamise joont, viinud riigi ja rahva vastu rasketele oludele, mille all on kannatanud ja kannatavad kõik kihid, seega kogu rahvas kui tervik. See ongi peapõhjuseks, miks meie rahvuslikud varad on kantud laiali ja hoogsalt kahanevad. Meie riigilaev on tüürita ja juhita, hüpleb ühelt kõrglainelt teisele – viimaks karidele. Suurt ja hoogsat rahvuslikku ülesehitustööd saame alata vaid siis, kui kõrvaldame tagasimineku põhjused ja loome uue korra, mis vastab meie rahva ja riigielu nõuetele. Vabadussõjalaste eelnõu kohaselt rahva esindajana teostab riigi kõrgemat valitsemisvõimu riigivanem (§ 57). Riigivanem, kes on rahva juht, usaldusmees ja kes rahva esindajana saab võimu rahvalt, on varustatud suutelise võimuga erakondade taltsutamiseks ning püsivaks riigielu ülesehitamiseks ning juhtimiseks. Riigivanem valitakse rahva poolt ja, et võimaldada rahvale valida riigivanema kojale ka väljaspool erakondi seisvat ausat, tuntud kandidaati, selleks on ette nähtud, et juhtumil kui esimesel valimiskäigul ükski kandidaat ei saa absoluutset häälteenamust, siis teiseks valimiskäiguks lubatakse üles seada veel uusi-kandidaate (§ 58), kelle ümber oleks võimalik koondada valijate enamust, peale selle kui esimesel valimiskäigul jõudude vahekord on selgunud.
Vabadussõjalaste eelnõu järele võib riigivanem edasilükkamatu riikliku vajaduse korral anda välja seadusejõulisi dekreete. Kuid nende dekreetidega ei saa tema muuta neid seadusi, mis käsitavad rahva, kui kõrgema võimukandja, õigusi: tema ei või muuta rahvahääletamise, rahvaalgatamise, riigikogu valimise ja riigivanema valimise seadusi. Ei ole põhjust karta, et riigivanem vabadussõjalaste eelnõus ettenähtud dekreedi õigust kurjasti hakkaks tarvitama, sest dekreete võib riigivanem anda ainult ebasilükkamata riikliku vajaduse, s. o. hädakorral, kui teatud küsimus kiiret lahendamist nõuab ning võimalik pole oodata kuni riigikogu küsimuse otsustab (§ 60 p. 12). Pealegi on riigivanemal vabadussõjalaste kava järele dekreedi või otsuse väljaandmiseks vajalik pea- või vastava ministri kaasallkiri, s. o. nõusolek (§ 61 ja 69) ning eelnõu § 61 lõpuosa keelab otsekohe ministrit oma kaasallkirja (nõusolekut) andmast samastele riigivanema otsustele, mis on põhiseaduse või seaduse vastased. Ministril aga omakorda peab olema riigikogu usaldus (§ 63). Nii näeme, et erakonnameeste kisa, nagu hakkaks vabadussõjalaste eelnõu järele riigivanem oma heaksarvamise järele dekreete vorpima, ning nagu oleks riigivanem selletõttu diktaator, on tühipaljas tolmukeerutamine. Eelnõu § 56 ja § 61 järele on kriipsutatud alla, et riigivanem ja ministrid endi otsuste juures peavad eeskätt just arvestama põhiseadust ja seadusi ning selle vastu eksides langevad nii riigivanem kui ka vastavad ministrid kohtu alla (§ 67). Eelnõu § 62 rõhutab eriti, et riigivanema otsused peavad olema seaduslikud, ning et ministrid ei tohi täita riigivanema ebaseaduslikke otsuseid. Selle vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise eelnõu järele on riigivanemale antud tarvilikud võimupiirid püsivaks ja kavakindlaks riigielu juhtimiseks ja erakondade taltsutamiseks, kuid väga hästi ära hoitud võimu kurjasti tarvitamine ja omavolitsemine riigivanema poolt. Erakonnamehed on püüdnud rahvast hirmutada, et vabadussõjalaste eelnõu järele olevat riigi eelarve otsustamine antud riigivanema kätte. See on aga vale. Seda tõendab ka näiteks riigikohtunik Palvadre õigusteadlaste päeval, kui ta ütles, et on täiesti selge, et vabadussõjalaste eelnõu järele eelarve otsustamine pole antud riigivanema kätte. Asi on nimelt järgmine: praegu maksva põhiseaduse § 52 teeb kindlat vahet hariliku seaduse ja eelarve vahel. Selle paragrahvi jätab vabadussõjalaste eelnõu muutmata ning jätkab sama hariliku seaduse ning eelarve üksteisest eraldamise süsteemi ka eelnõu § 60-s, kus p. 3-s eraldi ka nimetatud eelarve ning p. 11-s harilikud seaduse eelnõud. Kui nüüd kõrvuti seame eelnõu § 60 p. p. 3, 11 ja 12 ning maksva põhiseaduse § 52, siis on selge, et § 60 p. 12 ei võimalda riigivanemal dekreete anda eelarve kohta. Seisukoht, et ka riigikogu kodukorda on õigus dekreediga muuta – on väga otstarbekohane, näiteks kui riigikogu teeb omale säärase kodukorra, mitte põhjal riigikogu liikmed hakkaksid saama kahekordset palka või komisjonitasu, siis peab riigivanemal olema õigus asja muuta, et riigki suurtest kahjudest ära hoida. Ei ole ka karta, et riigivanem hakkaks enda kahjuks muutma § 67 ettenähtud eriseadusi, sest need ei ole kunagi nii kiire iseloomuga, et võiks öelda, et nende muutmiseks on edasilükkamatu riiklik vajadus. Kui aga pole edasilükkamatut riiklikku vajadust, siis on dekreet põhiseaduse vastane, siis ei anna sellele kaasallkirja minister ning sarnast dekreeti ei tunnista kohus.
Vabadussõjalaste eelnõu § 61 järele saab riigivanem samuti võimu erakondade taltsutamiseks. Riigivanem võib tarviduse korral ilma ministri nõusolekuta kaasallkirjaga saata riigikogu laiali, lõpetada riigikogu istungjärke ning määrata kindlaks erakorraliste istungjärkude kestvusaja. Et hoida ära kohtunike sattumast erakondade mõju alla – pole riigivanemal vaja küsida erakondlikult ministrilt nõusolekut kohtunike ja riigikohtunike ametisse kinnitamisel. Võiks vahest tekkida küsimus, et kas see pole ebaloomulik: riigivanem kinnitab riigikohtunikke ametisse ning samad riigikohtunikud mõistavad riigivanema üle kohut (§ 67). Siin peab silmas pidama järgmisi asjaolusid: maksva põhiseaduse § 71 järele võib kohtunikke ametist tagandada ainult kohus ise. Praegusi riigikohtunikke ei saa nii siis riigivanem ka vabadussõjalaste eelnõu järele ametist tagandada. Tema ei saa ka uusi riigikohtunikke (kui mõni sureb või mõnel teisel viisil riigikohtuniku kohalt vabaks saab) ametisse määrata ainult oma äranägemise järele, vaid tema kinnitab ainult ametisse neid, keda riigikohus ise ametisse kinnitamiseks ette paneb (§ 69). Nii siis, riigivanem, kui ta ka tahaks, ei saa riigikohtusse määrata „omamehi“, kes tema üle armulikult kohut mõistab. Pealegi võib riigivanema kogu ametisoleku kestvus (5 a.) mööduda nii, et ükski riigikohtunik ei lahku. Seega üldse uue ametisse kinnitamist ei ole. [—]

Olukorra selgitamiseks.

Käesolev raamat oli juba trükivalmis, kui saabus teade kaitseseisukorra maksmapanemisest ning Vabadussõjalaste Keskliidu ning kõigi vabadussõjalaste liitude sulgemisest. Kuivõrt põhjendatud see valitsuse samm on, selle kohta pole meil praegu võimalik avalikult seisukohta võtta, ühte aga kinnitame: ei Vabadussõjalaste Keskliit ega ka üksikud vabadussõjalaste liidud pole taotlenud mingisuguseid seadusevastaseid sihte. Härrassotside ja teiste erakondade poolt väljalastud kõmu, nagu oleks Vabadussõjalaste Keskliit kavatsenud panna toime vägivaldset riigipööret, on puhtakujuline härrassotside provokatsioon, mis võeti ette selleks, et tekitada ärevat meeleolu ja segadusi ning nõuda surveabinõude tarvitusele võtmist vabadussõjalaste liitude vastu. Erakonnad loodavad nähtavasti, et vabadussõjalaste liitude sulgemisega kaob vabadussõjalastel võimalus selgitustöö tegemiseks eeloleva rahvahääletuse jaoks ning arvesse võttes, et erakondade mustamistööle vabadussõjalaste vastu mingisuguseid takistusi karta pole – nemad eeloleval rahvahääletusel vabadussõjalaste poolt algatatud põhiseaduse muutmise kava suudavad läbi kukutada. Härrassotsid ja „rahvuslik“ keskerakond on mõlemad avaldanud, et nemad ei poolda vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise kava. Sinna poole tüürivad ka asunikud, olgugi et nad endi seisukohti nii avalikult pole välja ütelnud. Selletõttu on ka arusaadav erakondade kokkumäng vabadussõjalaste liikumise küsimustes.
Ja tõesti, mis jaoks oleks vabadussõjalastel vaja hakata jändama riigipöördega, kui oktoobris tuleb niikuinii rahvahääletusele vabadussõjalaste poolt algatatud põhiseaduse muutmise kava, mis paneb maksma uuendused, millede vastuvõtmist vabadussõjalased nõuavad. Ärevate kõmuteadete laiali laotajad härrassotsid ei usu isegi seda kõmu, mida nad sihilikult levitavad. Nii seletas päev enne kaitseseisukorra väljakuulutamist Riia vene lehe „Segodnja“ kaastöölisele Mihkel Martna, et Eestis ei ole karta riigipööret. Samasuguse seletuse andsid ka Jaan Tõnisson ning Karl Einbund. Kõigest sellest peaks olema selge, et hirmu- ja õudusejutud, mida erakondade poolt laotatakse vabadussõjalaste liikumise kavatsuste ja eesmärkide kohta, on tühipaljas kõmu ja vale, mis on võetud ette selleks, et teha kahjutuks vabadussõjalaste organisatsioone.
Ja kahjutuks teha vabadussõjalaste liikumist on erakondadel hädatarviline, sest et erakonnad, eriti peale juunis 1933. a. toimunud rahvahääletust, kiiresti lagunema on hakanud. Erakondade tuusad ning keskkomiteed tundsid, et nende seljatagused on kuivanud kokku, valijaskond on valgunud vabadussõjalaste juure. Selletõttu on arusaadav, et nüüd kõigi abinõudega püütakse takistada vabadussõjalaste võitu eeloleval rahvahääletusel.
Ükski kodanik ärgu uskugu erakondade ega ajakirjanduse valet ja laimu. Kontrolliga iga üks isiklikult ise, kas levitatavad kõmuteated vastavad tõele või mitte.
Pidagu iga kodanik meeles, et praegu ei saa meie ajakirjanduse kaudu maksmapandud kitsenduste tõttu selgitada rahvale mitte tõelist olukorda. Nii põrkame igal sammul takistustele, mis raskendavad meile selgitustöö tegemist rahva seas.
Kuid rahvahääletus läheneb, ja rahvas seisab tõsise küsimuse ees, mille otsustamisest oleneb Eesti riigi ja rahva saatus, ja kui just sel ajal on maksmas kitsendused, mis keelavad rahvale tõe avaldamise ja olukorra selgitamise, siis on see hoolimatus rahva saatuse ja tuleviku vastu.
Riigikogul ei ole õigust ühegi seadusega, ükskõik missuguse ettekäände all, rahvahääletust, mis on määratud 14., 15. ja 16. okt., lükata edasi. Samuti ei ole seda õigust ei riigivanemal, ei vabariigivalitsusel ega ka sisekaitse ülemal. Katse takistada oktoobrikuus toimuvat rahvahääletust oleks jäme põhiseaduse rikkumine ning tühistaks tegelikult praegu maksva põhiseaduse kui õigusliku korra ja riigielu aluse. Kui aga pole enam põhiseadust, hakkab maksma tugevama õigus. Sarnast olukorda ei või meie keegi Eestile soovida.
Vabadussõjalased on astunud võitlusesse rahva õiguste eest erakonna tuusade ja keskkomiteede omavolitsemise vastu. Vabadussõjalaste organisatsioonid on küll suletud, kuid vabadussõjamehed on elus ning jätkavad üksikult, iga üks oma ette alustatud võitlust.
Ärgu ükski kodanik lasku ennast eksitada ega hirmutada praegusest olukorrast.
Praeguse põhiseaduse järele on rahva käes kõik võim riigis. Rahvas teostab oma võimu rahvahääletuste ja riigikoguvalimiste kaudu. Ning viimaste toimepanemist ei saa takistada ükski võim muidu kui seadusevastase vägivallateel. Seda ei peaks aga meil olema karta, sest me elame õiguslikus riigis, ning kui tahetakse, et rahvas seadusi austab ja täidab, siis peavad rahva esitajad olema eeskujuks rahvale seaduste täitmises.

* * *

(Nimetatud trükisel pole täpset avaldamisaega märgitud, kuid ilmselt ilmus see pärast Pätsi ja Laidoneri 12. märtsil 1933 läbiviidud riigipööret.) Mõlema mehe eeskuju innustas ka Karlis Ulmanist, kes 15. mail 1934 viis Lätis läbi autoritaarse riigipöörde: saatis laiali seimi ning keelustas parteide tegevuse. Ta asus valitsema kitsa kildkonna toel, kuhu kuulus ka sõjaväe ülemjuhataja Janis Balodis. 1936. aastal liitis ta peaministri ametiga ka presidendi oma, tõustes nõnda ka riigipeaks.

15. juunil 1940 kell 15.00 lahkus Leedu president Antonas Smetona Kaunase presidendilossist koos abikaasa Sofija; tütre Marija-Danute, poja Julius Rimgaudase, nende abikaasade ja lastega; endise Leedu kaitseministri Kazys Musteikise ja kahe presidendiadjutandiga. Nad asusid teele Saksamaa piiripunkti Kybartais. Smetona tahtis saada enda kaitseksarijampolest 9. jalaväerügementi, ja osutada vähemalt sümboolset vastupanu Punaarmeele, kuid rügemendi peatas delegatsioon Kaunasest, kes saadeti presidenti tagasi tooma. Smetona tahtis piiri ületada, kuid Leedu piirivalvurid ei lasknud neid läbi. Kesköö paiku juhatas üks kohalik Smetona üle madala Liepona jõe. Kui Smetona oli juba Saksamaal, siis kella kuue ajal hommikul lubasid piirivalvurid üle piiri ka teised. Smetonast sai seega ainus Balti riikide juht, keda ei vangistatud Nõukogude Liidu poolt, erinevalt Konstantin Pätsist ja Karlis Ulmanisest, kes lasksid ennast nagu küülikuid kõrvupidi Vene vangilaagritesse lohistada.

NB! Loe ka:
Kui kuldne oli kuldne Eesti aeg tegelikult