Eesti demokraatia ohud ja väljakutsed

Rahu kaitsel
Vladimir Beekmann

 Viisaastak teisega vahetub tõtlikult
sotsialistliku Kodumaa teel,
röövrüütlijõugud on purustand lõplikult
rahvaste õigluse võimas Armee.

Rasketes võitlustes karastus kaljune
kellestki murdmatu, terasest jõud,
viimaseks muusikaks vaenlastel paljudel
oli me relvade võidutsev kõu.

Kodumaa piiride kaugetel radadel
linnade une nüüd ohutuks teeb
võitjana väljunud lahinguist sadadest
rahvaste kindluse kuulus Armee.

Maailmavaldusest tigedalt sonides
kapitalistid on sõjale teel,
kuid neile tõkkeks on raudseis kolonnides
Stalini kaardiväest tugev Armee.
(1951)

Lugupeetud kolleegid Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, kes te veel siin olete! Jutt ei käi teist. Jutt käib Marju Lauristinist, kes ei pidanud võimalikuks Eesti parlamendi arutelus osaleda ja lahkus kibekiiresti, nagu ka teised selle arutelu algatajad, kes lugesid oma missiooni täidetuks, kui olid siin mikrofoni ees ära etelnud. Niisiis, millest algab demokraatia lõpp? Ma loodan, et Marju Lauristin vähemalt kuskil kuulab. Demokraatia lõpp algab, nagu ma ütlesin talle ka 1989. aastal, sildistamisest. Ühesõnaga, ütled kellegi kohta „nats”, „fašist” või midagi taolist, lülitad aju välja ja poliitiline probleem tundub olevat lahendatud. See on metodoloogia, millest alustas Marju Lauristin, Rahvarinde eestseisja, ja seda pole Euroopas vähemaks jäänud.
Tuletame meelde, kuidas me teretasime uusi erakondi, kes siia tulid. Kui EKRE siia tuli, siis kui palju oli neid inimesi, kes ütlesid, et poisid, tere tulemast, siin te saate nüüd päris poliitikat ajada, vaadake ja küsige, kui mingi mure peaks tekkima? Ma ei mäleta, et keegi oleks seda neile öelnud. Küll oli neid, sh mitte ainult sotside erakonnast, kes nägid neis oma verivaenlasi – mitte poliitilisi oponente, vaid vaenlasi.Küsime nüüd, mis tekitas selle hüsteerika. Kust tulevad need ajuvabad sildistamised?

Siin oli juba täna Vaost juttu. Kas Vao tulekahju mäletate? Kas te mäletate, kuidas te ise sel ajal käitusite? Te kõik karjusite hosiannat sotsialistist presidendile Ilvesele, kes andis tol korral korralduse Eesti rahvale häbeneda ja alltekstina korralduse otsida valget noort meest, soovitatavalt EKRE sidemetega. Ja kui selgus, et teda ei ole, siis oli ka Ilvesel ja teil kõigil jumala ükskõik, mis seal tulekahjul toimus, kust põlema läks jne, sest asjaolud ei klappinud sildiga, mis seal olema pidi. EKRE ja paljud teised inimesed, kes jagavad paljusid EKRE seisukohti, ei tule taevast, vaid nad esindavad neidsamu vaateid, mida Austria, Poola, Ungari, Slovakkia, väga paljud soomlased (nt põlissoomlaste partei), ka Nigel Farage, Jörg Haider jpt. Mis on nendes vaadetes valet? Ma küsin veel kord teilt, sildistajad: kas te annate endale aru, et te kallate mürki? Ma saan aru, et praegused sotsiaaldemokraadid ei ole bolševikud, aga sel hetkel, kui nad hakkavad rääkima rahvuslik-konservatiivsest ja normaalsest parempoolsest liikumisest kui fašismist, natsismist, rassismist või millestki taolisest, nad on bolševikud, sest see ongi bolševistlik meetod. Ja meie, tõenäoliselt Eesti probleem on selles, et bolševismi hetkel ei ole meil sotsiaaldemokraatidele teist äärmust vastu panna, sest EKRE on selleks liiga tsentristlik ja liiga viisakas partei.
Üks asi, millest siin juttu oli, millest ma ka aru ei saa ja mis on silt mitte millegi kohta, on euroopalikud väärtused. Ma olen seda küsinud saalis ja küsin veel kord, et nimetage üks. Ja selgub, et neid ei ole! Inimelu ei ole, vara ei ole, au ei ole, väärikus ei ole. Mis on siis euroopalik väärtus, kust sa selle leiad? Ma ütlen teile, kus need liberaalsed väärtused on.

Muide, üks kõige amoraalsemaid inimesi üldse on Erasmus Rotterdamist. No vaadake, kuidas see inimene elas. See oli Euroopa väärtuste apoteoos. Kas te tahate olla samasugune limukas nagu tema, Erasmus Rotterdamist?Euroopalikud väärtused on olemas. Tõsi, mitte elus, aga nad on olemas selles ideoloogias, mida ei julgenud siin puldis mitte keegi nimetada. Need väärtused on olemas selles ainsas dokumendis, mida pole siin kordagi nimetatud. Ei ole julgetud nimetada, sest silt ei ole õige. See on Jeesuse mäejutlus, aga seda ei julge keegi nimetada, sest see on ju ka sallimatu religioosse fanatismi avaldumisvorm. Ehk teiste sõnadega, kui me ei tunnista oma kristlikku päritolu, kui me ei tunnista liberalismi kristlikku sisu väljaspool religiooni, siis pidage meeles, et euroopalik väärtus – kõlagu see teile hoiatusena! – on vasakpoolse euroopaliku bolševismi tunnussõna, lakmuspaber. Niipea kui inimene räägib Euroopa väärtustest, tehke kõrvad lahti. Ta hakkab valetama, kusjuures täna ei olnud mingi erand.Pöördun teie poole ühe väga konkreetse ettepanekuga. Parlament ei ole tsirkuse tegemise koht ja ringi reisivad Euroopa saadikud, kes tulevad meid õpetama ja mitte kuulama, ei ole teretulnud. Me oleme valmis nendega rääkima teistes formaatides. Aga nii omavahel – üks äärmuspartei on meil ka olemas –, eriti vasakule, ühe äärmuspartei äärmuslikule tiivale ma tahan öelda, et teate mis: sõnad tulevad ja lähevad, armastus jääb, püüdke mõista, püüdke aru saada! Ja mida on öeldud keelatud raamatus? „Ära otsi pindu venna silmist, kui sul endal palk seal on.” Aga see raamat ei ole poliitiliselt korrektne.

Igor Gräzin