„Fort Stikene“ katastroof Bombay sadamas (1944)
Briti transpordilaev „Fort Stikene“ saabus Bombay (nüüd Mumbay) sadamasse 13. aprillil 1944 Karatšist (Pakistan kuulus tollal veel India koosseisu). Lossimistööd pidid algama järgmise päeva hommikul.
Kõigepealt avati trümmi nr. 2 luuk. Trümmi vahetekil oli puukastides 300 tonni trotüüli, peale selle veel lahingumoona, puuvillapalle ja kuivatatud kala. Kõigepealt lossiti maha kala. Vastavalt kehtivatele ohutuseeskirjadele oleks pidanud alustama ohtlikust laadungist – lõhkeainest. Kuid oli sõjaaeg, ranged eeskirjad kas olid ununenud või neist mindi lihtsalt mööda. Lossimistööde ajaks ei heisatud laeval isegi lippu Bravo. Ainuke ettevaatusabinõu seisnes selles, et kailt laevani veeti tuletõrjevoolik.
Kuidas arenesid sündmused edasi, mis viisid ühe suurima Teise maailmasõja ajal toimunud katastroofini?
Vahetult pärast lõunavaheaega, umbes 13.30 paiku, märgati trümmis nr. 2 puuvillapallide vahel tulekollet. Otsekohe katkestati lossimistööd ja kaubalaeva meeskond alustas tuletõrjepumpadega võitlust tule vastu. Alles 40 minutit hiljem informeeriti tulekahjust Bombay tuletõrjet. Kohalejõudnud pritsimehed püüdsid jätkata tulekahju kustutamist veega, polnud ju põlevad puuvillapallid Bombays mingi erandlik sündmus. Seekord polnud veest abi. Tulekahju laeva pardal ei suudetud kontrolli alla saada ja põlengust tekkinud suits muutus nii tihedaks, et varjas kogu vaatevälja sündmuspaigale.
Kella 15 paiku, poolteist tundi pärast tulekahju avastamist, ilmus trümmi nr. 2 eesosa tüürpoordi poolsele välisseinale „hõõguv laik“. Hõõguv pardasein andis tunnistust tulekahju suurest intensiivsusest ja sellest tingitud kõrgest temperatuurist. Oli tekkinud vahetu plahvatusoht. Nüüd oli vaja kiiret ja läbimõeldud tegutsemist, sest kaubalaeva läheduses seisid teised plahvatusohtliku lastiga sõja- ja kaubalaevad. Kustutustöid juhtinud kolonel, sadama tuletõrje ülem, näitas üles täielikku otsustusvõimetust. Ta ei suutnud otsustada, kas lasta laev reidile pukseerida ja seal uputada või jääda lootma tuletõrjujatele, et nood kahjutulega hakkama saavad. Laeva reidile pukseerimine tundus talle liiga riskantne.
Hiljem selgitas kolonel J. R. Sadler, et transpordilaeva sadamast väljapukseerimine oleks komplitseeritud lüüsidesüsteemi ja sadama akvatooriumi madala sügavuse tõttu väga raske olnud. Laeva sadamasse jätmise korral oleks ta aga võinud loota linna tuletõrje abile. Reidil poleks laeva väikesearvuline meeskond tulekahjust jagu saanud.
Üks india ohvitser tegi ettepaneku laev kai ääres uputada. Kolonel Sadler lükkas selle ettepaneku tagasi põhjendades, et ei saa vastutust endale võtta. Pealegi oleks madala sügavuse tõttu kai ääres laeva uputamine ebaefektiivne.
Samal ajal sai põleng üha uut hoogu. Kell 15.45 hakkas trümmi nr. 2 luugist tõusma paksu musta suitsu. Lõhkeainekastid olid süttinud ja iga hetk võis järgneda plahvatus. Tuletõrjujad hakkasid kiirustades laevalt lahkuma, et jõuda ohutusse kohta. Kuid juba oli hilja!
Kell 16.07 kostis kohutav plahvatus, millele 27 minutit hiljem järgnes veel teine. Laev lendas õhku ja 40 tuletõrjuja silmapilkne surm oli vaid järgneva katastroofi avamänguks. Plahvatusest tekkinud õhusurve ja veelained kiskusid ankrutest ja kinnitustest lahti laevad, mis siis akvatooriumis ulpides omavahel kokku põrkasid. Õhku lennanud „Fort Stikine“ hõõguvad kereosad kukkusid teistele laevadele ja sadama territooriumile, tekitades uusi tulekoldeid.
„Fort Stikine“ taga ankrus olnud Inglise kaubalaeva „Jalapadma“ (3935 brt) kogu ahtritekk koos sellele monteeritud kahuriga paiskus 12 m kõrgusele õhku ja lendas 200 m kaugusele väljaspool sadama territooriumi asuvale peatänavale. Üks laev paisati osaliselt kaile. Plahvatuskoha vahetus läheduses oli kustunud igasugune elu. Kõik kuni 400 m raadiuses asunud hooned olid tugevasti kahjustatud. Tuhanded tonnid teravilja ja sõjamoona oli 50 laost mööda sadamat laiali paisatud. Suur hulk veo- ja tuletõrjeautosid oli kas purunenud või hoopiski kailt merre paisatud. 14-kilogrammine kullakang lendas 1600 meetri kaugusele ja maandus ühe hindu hüti juures. Majaperemees võttis seda kui Buddha kingitust. Enamik kullakange läks aga jäädavalt kaduma. Plahvatus hävitas 13 laeva kogutonnaažiga 50 000 brt. Purustatud laevade hulka kuulusid kuus Inglise, kolm Hollandi ja kaks Panama laeva, üks Norra ning üks Egiptuse laev. Ka kaks India sõjalaeva olid saanud selliseid purustusi, et neid parandada polnud enam võimalik. Kõike seda kahju ei saanud aga panna ainuüksi plahvatuse arvele. Sadadest tulekolletest puhus monsuun kokku suure tulekahju, mis ulatus Bombay kesklinnani ja haaras 15. aprilliks endasse suure osa linnast. Tuletormi oli näha 75 miili (umbes 120 km) kaugusele. Linn mähkus tihedasse suitsu- ja tolmupilve. Tuletõrjujate oma jõududest jäi väheseks. Selleks, et takistada tule levikut, loodi nn. ohutustsoon. See tähendas, et 400-meetri laiuses tsoonis risti läbi linna tehti kõik maatasa. Eelnevalt evakueeriti ohutustsoonist kõik elanikud. Tsoonide rajamisse kaasati ka sõjavägi. Ainult selline äärmuslik abinõu päästis Bombay täielikust hävingust.
Viimane tulekolle suudeti kustutada alles nelja päeva pärast. Veel kaks nädalat pärast plahvatust tekkisid linnas siin-seal väikesed tulekahjud.
Katastroofi poolt tekitatud kahju hinnati umbes ühele miljardile dollarile. Ametlikel andmeil hukkus 1500 inimest, haavatuid oli 3000 ringis. Võimatu on hinnata liitlaste sõjapotentsiaalile tekitatud kahju. Asi oli selles, et sadamas hävinud lõhkeaine ja laskemoon oli määratud liitlaste Vaikse ookeani sõjatandri jaoks.
Katastroofi põhjusi uurinud komisjon jõudis järeldusele, et laskemoona ja samuti tuleohtliku puuvilla hoidmine ühes lastiruumis soodustas tulekahju tekkimist. Tõenäoliseks tulekahju puhkemise põhjuseks peeti mahavisatud sigaretikoni või piibust pudenenud põlevat tubakatükikest. Tulekahju kustutamisel tehti palju vigu. Etteheiteid sadas nii Bombay politseile kui ka linna tuletõrjele. Loomulikult ei suutnud tagantjärele tarkus heastada katastroofi läbi tekkinud kahju. Küll aga püüti sellest rängast kogemusest õppust võtta ja töötada välja efektiivsemaid abinõusid selliste katastroofide vältimiseks. Kuid nagu kogemused näitavad, on inimene parandamatu optimist ja loodab alati ehku peale ega võta tõsiselt arvukaid instruktsioone ja eeskirju.
* * *
10. novembril 1944 saabus Manuse (Bismarcki arhipelaagi peasaar) sõjalaevastiku baasi USA transpordilaev „Mount Hood“, mille pardal oli 4500 tonni lõhkeainet. Sügavus kai ääres oli 10 meetrit. Ümbruskonnas oli ankrus veel vähemalt 200 USA 7. laevastiku sõja- ja varustuslaeva.
Kell 8.30 toimus ebatavaliselt tugevajõuline plahvatus. Tõenäoliselt oli „Mount Hoodi“ last või vähemalt suurem osa sellest plahvatanud. Seda tõestasid ka plahvatuse tagajärjed. Hiljem vee all käinud tuukrid ütlesid, et plahvatus oli tekitanud merepõhja 300 m pikkuse, 60 m laiuse ja 25 m sügavuse kraatri. Kõik laeval olnud 350 meremeest said surma. Ellu jäid ainult kuus meeskonnaliiget, kes olid enne plahvatust laevalt lahkunud. Transpordilaeva tükid vigastasid veel 30 laeva. Mõned väiksemad veesõidukid kadusid koos meeskondadega. Haavatute ja vigastatute arv ulatus tuhandeni. Läheduses viibivatest laevadest sai kõige rohkem kannatada saatelaev „Mindanao“. Tema välimine parras oli nii läbi täksitud, nagu oleks laeva suurtükkidest tulistatud. Tekil viibinud meremehed said silmapilkselt surma. Hukkunuid ja vigastatuid oli ka laeva siseruumides. Ühtekokku hukkus 82 „Mindanao“ meeskonnaliiget.
Uurimiskomisjonil oli tegemist, et selle katastroofi põhjusi välja selgitada. Kõige tõenäolisemaks peeti järgmist põhjust: juba lohakal lossimisel said laskemoonakastid vastu parda seina põrgates tugevaid lööke. Uurimise käigus üllatas komisjoni asjaolu, et nii üliohtliku laadungiga lastitud laev heitis ankrusse sõja- ja varustuslaevade keskel. Selline ettevaatamatus põhjustas plahvatusel suuri inimohvreid ja tohutut materiaalset kahju. Katastroofis oli süüdi eelkõige mereväebaasi juhtkond. Sellest, et lõhkeainega lastitud laev peab olema ankrus piisavalt ohutus kauguses rannikuobjektidest ja teistest laevadest, polnud uurimiskomisjoni ametlikus lõppdokumendis sõnagi mainitud.
Tunnuspildil: USA „Mindanao” pärast „Mount Hoodi” plahvatust.
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Plahvatus transpordilaeval „Mont Blanc” (1917)
