Berserker – loomastunud sõdalane
Loomastunud talumehed roomasid, ulgusid huntidena, murdsid maha omaenese koduloomi.
Veel möödunud sajandil registreeriti Venemaal juhtumeid, mil terveid külasid haaras kummaline epideemia – nii mehed kui naised langesid hüsteeriasse, hakkasid arusaamatult pomisema, jäljendama loomade hääli, roomates neljakäpukil. Mõnikord õnnestus külapappidel neid hõbelusika kopsatusega otsaette jälle mõistusele tuua… Sama on registreeritud Prantsusmaal, Saksamaal ja Šotimaal.
Uusaja alguses alustasid Euroopas tegevust ebatavaliste meeste grupid. Nad ei teinud tööd, ei loonud perekonda, hulkusid ringi, röövisid ja vägistasid. Nad pidasid end tõsimeeli metsloomadeks – karudeks ja huntideks. Sattusid sageli raevu, ja selle ohvriks langes esimene ettejuhtunu, kes ei kuulunud „karja“. Neilt halastust paluda oli lootusetu.
Iseloomulikult juhtus niisuguseid lugusid sõdade ja kokkupõrgete ajal. Lahinguisse läksid need loominimesed alasti, õlgadel karu- või hundinahk. Sellest ka nende inglisekeelne nimetus berserker – tõlkes raevukas, pöörane inimene (käsitatud ka muinasskandinaavia vägilasena). Kui nad vaenlast ei võitnud, närisid raevus puruks oma kilbid. Nad ei tundnud valu – sellest legendid nende vigastamatusest, ja sellepärast rakendasid neid Euroopa sõdades sageli mõlemad vaenupooled.
Berseker’de jõust, raevukusest ja surmapõlgusest vestavad paljud pärimused ja legendid. Skandinaavias on tuntud kangelane Ulf (tlk. hunt) – päeval tavaline põllumees, kes öösel hundiks moondus. Tuntud ka legend Sigmundist, kes enne nõiaväest ei pääsenud, kui murdis maha oma lihase poja. Esimesi eurooplasi, kes Ameerikasse ümber asusid, hämmastasid kohalike kummalised tavad: täisikka jõudnud noormehed saadeti otsima oma kaitsevaimu. Jõudnud mõnda inimtühja paika, pidid need noored indiaanlased end julmalt piinama. Üks inglise misjonär oli tunnistajaks, kuis üks neist oma külje odaga läbi torkas ja end haava kinnitatud piisoninahast rihmaga puu otsa riputas. Sinna jäi ta seniks, kuni nägi silme ette kerkimas oma kaitsevaimu kuju. Tavaliselt oli selleks mõni suur ja metsik loom, ning sellest hetkest alates tekkis mehe ja vaimu vahele eluaegne müstiline side. Aafrika suguharudel, kes elavad kongo ja guinea džunglites, on iidsetest aegadest oma kaitsevaim – mõne ürgse esivanema hing, kes ilmutab end kiskjana. Temaga astutakse ühendusse vastavate rituaalsete tantsude käigus, mida juhib loomanahka riietatud nõid. Ameeriklane Gary Wright kirjutas selle kohta: „Rituaali kõige õudsem osa saabus siis, kui kõik mõmisedes ja ulgudes üksteise kallale viskusid, neljakäpukile laskusid ja üksteist nuusutama hakkasid. Korraga tormas nende keskele midagi tumedat. Esialgu arvasin, et see on üks tantsijatest, aga siis selgus, et tegemist on tõelise šaakaliga. See hüples tantsijate seas, urises ja püüdis neid rünnata. Tseremoonia lõppes pöörase orgiaga…“
Et šaakalist või leopardist saaks suguharu kaitsevaim, peab iga mees läbi tegema pühitsuse. Seda toimetab nõid. Testitakse noore mehe suutlikkust kannatada füüsilist valu – selleks võidakse tal eemaldada eesnahk või esihambad. Nõiad, kes omavahel salaühinguid moodustavad, võivad niisugusteks katsetusteks teadlikult valida kõige nooremaid ja nõrgemaid. Dahomees näiteks võib näha tohutute haavaarmidega mehi – neid on rünnanud nn. inimleopardid, kes kasutavad spetsiaalseid konkse, tekitamaks oma ohvritele haavu, mis meenutavad leopardi küünejälgi.
