„Auh, auh, seltsimees Stalin!” (Koerad Suures Isamaasõjas)

Juunis 1941 andis Nõukogude Liidule kohutava hoobi äsjase sõbraliku naabri ja hea kaubanduspartneri Saksamaa ootamatu kallaletung. Päästmaks riiki hävingust, pandi partei ja Stalini juhtimisel välja kõik ressursid, sealhulgas üle 60 000 koera.

Mõistagi tuldi koerte sõjaväes kasutamise ideele ammu enne 1941. aastat. Näiteks piirivalves „teenis” palju koeri, kes olid õpetatud piiririkkujaid otsima ja kinni nabima. Piirivalve võttiski 1941. aastal vastu agressori esimese löögi ja lisaks inimestele langes meeleheitlikes kaitselahingutes ka palju koeri.

See polnud aga kõik. Kui sõda algas, kuulutati välja üldmobilisatsioon. Lisaks miljonitele sõjaväekohuslastest meestele ja naistele puudutas mobilisatsioon ka sõjaliseks väljaõppeks kõlblike koerte pidajaid, kes olid kohustatud andma oma neljajalgsed sõbrad sõjaväe käsutusse.
Arhiivides on arvukaid dokumente esimestest sõjakuudest, milles mainitakse koeri. Üks liigutavamaid on teenistuskoerte instruktori Bassõrovi ja tema koera Bujani juhtum. Bassõrov hukkus lahingus Dmatševo küla juures. Külaelanikud matsid langenud piirivalvurid maha, kuid Bassõrovi surnukehale ei lasknud Bujan kedagi ligi. Lõpuks õnnestus koer siiski kavalusega eemale meelitada. Nii saadi ka Bassõrov mulda sängitada. Järgmisel päeval põgenes Bujan ketist ja naasis peremehe hauale. Koera püüti ära viia, aga ta ei andnud end kellelegi kätte, keeldus söömast ja suri lõpuks haual.
Täiesti ebareaalne ja traagiline lahing toimus sõja kolmandal kuul Legedzino küla lähedal. Piirivalvepataljon major Filippovi juhtimisel pidi katma staabi taganemist, kuid oli suures arvulises vähemuses. Viimasesse meeleheitlikku rünnakusse saatis major lisaks ellujäänud meestele ka 150 piirivalvekoera, kes hukkusid kuulide all, kuid rebisid vaenlast sõna otseses mõttes hammastega.
Kogu pataljonist jäi ellu üksainus lambakoer. Haavatuna roomas ta külani, kus kohalikud elanikud ta ära peitsid. Pärast lahingut lasksid sakslased Legedzino küla õuedes kõik koerad maha. Ebavõrdses võitluses langenud piirivalvurid maeti aga vennashauda koos neljajalgsete kangelastega. Praegu seisab nende hukkumiskohas mälestusmärk inimestele ja koertele.

Tankidele läbisõit keelatud!
Küllap võib rindekoerte kõige dramaatilisemaks ametiks pidada tankihävitajate tööd. Tanktõrjekoerte ettevalmistamist alustati juba aastal 1935. Dressuur seisnes selles, et koer treeniti mitte kartma liikuvat tanki ja lausa pugema selle alla. Dresseeritud koerlõhkaja saadeti lahingusse, seljas sadul trotüülilaenguga. Tanki all tõmbas koer hammastega erilist hooba, mille tagajärjel rihmad lahti läksid. Laeng kukkus maha, jättes koerale mõne sekundi, et jalga lasta.
Rohkem kui 300 Saksa tanki hävitati lihtsustatud viisil. Surmatoov komps koera seljas varustati varrasanduriga. Elav pomm jooksis tanki alla ja kui varras tanki põhja külge haakus, siis trotüül plahvatas. Koer sai muidugi surma.
Tankide hävitamine koertega oli vägagi tõhus. Esiteks on jooksvat looma kuulipildujast palju raskem tabada kui inimest. Teiseks plahvatas lõhkelaeng tanki nõrgalt kaitstud põhja all. Pole ime, et saksa komandörid pöörasid tihti tankiüksused ümber niipea kui koeri märkasid.

Kangelased ilma ordeniteta
Koerte kasutamine eesliinil ei piirdunud rünnakutega soomustehnikale. Umbes 15 000 koerarakendi abil toodi lahinguväljalt ära ligikaudu 700 000 raskelt haavatud sõjaväelast, keda tänu sellele oli võimalik terveks ravida ja edaspidi jälle kahurilihana kasutada. Reamees Dmitri Trohhov päästis oma koertega 1580 haavatut. Sõdurid said haavatute päästmise eest medaleid, koerad rahuldusid kiidusõnade ja täis toidukausiga.

Kui tuli oli nii tihe, et sanitaridel ei olnud võimalik haavatule ligi pääseda, roomas koer üksinda edasi, kaasas esmaabipakk. Tark loom ootas, kuni inimene oma haava kinni sidus, ja roomas siis järgmise haavatu juurde. Kui võitleja oli teadvuseta, lakkus koer tema nägu, kuni sõjamees teadvusele tuli.
Erakordselt tähtis oli ka sidekoerte töö. Koeri kasutati nii kaablipaigaldajate kui ka kulleritena. Kaelarihma külge kinnitati metalltoruke, torusse pandi teade ja koer kihutas tuhatnelja sihtkohta. Kogu sõja jooksul toimetasid sidekoerad kohale ligikaudu 200 000 kirja ja paigaldasid ühtekokku 8000 kilomeetrit telefonijuhet.
Ei maksa arvata, et koerad sooritasid vaid sissetreenitud liigutusi, saamata aru, mida nad teevad. Lahingus Dneprodzeržinski all jõudis lambakoer Metšta joosta kõigest sadakond meetrit, kui mürsukild lõhkus tema kaelarihma, paisates sõnumikapsli eemale. Koer ei jooksnud edasi, vaid leidis kaelarihma, haaras selle hambusse ja viis vajalikku sõjaväeossa.
Ehkki koerad ei kartnud komissarilt kuuli selga saada, ei jäänud nende ennastohverdavus alla inimsõdurite omale. Sidekoeral nimega Alma purustas Saksa snaipri kuul alalõua, kuid ta viis verest nõretavana siiski sõnumi kohale.
Legendaarne sidekoer Rex paistis silma Dnepri forsseerimisel veebruaris 1944. Kui telefoniühendus katkes, jäi sidepidamine kahel jõekaldal asuvate väeosade vahel Rexi õlgadele. Mitu korda päevas hüppas koer jäisesse vette ja ujus üle jõe, toimetades lakkamatu tule all teateid kohale.
Üldiselt võib nentida, et koerte kasutamine sõjas õigustas ennast täielikult. Lisaks eelkirjeldatule kasutati koeri valveteenistuses, vaenlase varitsuste ja snaiprite avastamiseks ning võeti kaasa luureretkedele vaenlase tagalasse. Luurajatele ja diversantidele abiks antud koerad olid suurepäraselt välja õpetatud. Nad suutsid viia sõdureid läbi miinivälja, avastasid mistahes varitsuse ja aitasid kaasa „keelte” võtmisel.
Eriti väärib esiletõstmist lambakoer Dina, kes dresseeriti kõigepealt tankihävitajaks, siis miiniotsijaks, pärast aga sõna tõsises mõttes diversandiks. Dina oskas söösta läheneva Saksa rongi ees raudteele, visata maha seljakoti lõhkelaenguga, aktiveerida hammastega sütiku ja joosta, mis jalad võtsid, metsa. Vaenlase ešelon hävis. Lambakoer Dina väljaõpetamise eest sai koerajuht Dina Volkatš Punatähe ordeni.

Kontrollitud – miine ei ole

Miine otsima õpetatud koerad tõid suurt kasu nii sõjas kui ka pärast sõda. Nad on teenistuses veel praegugi.
Saksamaa vastu peetud sõja jooksul aitasid 6000 nõukogude koersapööri leida ja kahjutuks teha neli miljonit miini ja fugassi. Koera erakordne haistmismeel tajus lõhkeaineid ka siis, kui metalliotsijast polnud kasu – näiteks kui lõhkeseadeldise korpus ei olnud metallist, vaid puidust.
Kuna sakslased mineerisid taganedes kõik, mida andis, päästsid koerad kindlasti palju inimelusid, aidates demineerida asulaid Stalingradist Berliinini. Leningradist pärit kolli Dick tegi läbi kogu sõja, leides üle 10 000 miini. Nendest vast kõige tähelepanuväärsem oli Pavlovski linnas (praegu Peterburi linnaosa). Kolli leidis Pavlovski palee alt kahetonnise kellamehhanismiga fugassi.
Teine tähelepanuväärne kangelaskoer oli Džulbars. Tema dresseerija oli juba eespool nimetatud Dina Volkatš. Džulbarsil oli isegi koera kohta ebatavaliselt hea haistmine. Tema arvel on umbes avastatud 8000 miini ja mürsku. Muuhulgas osales ta Kiievi Vladimiri katedraali ning Praha, Budapesti ja Viini losside ja kirikute demineerimisel.
Rahvasuus räägitakse, et natuke aega enne võiduparaadi sai Džulbars haavata ja Nõukogude Liidu marssali Rokossovski käsul kanti kangelaslikku koera paraadrivis sinelil. Kahjuks on see väljamõeldis, kuid koeri osales võiduparaadil tõepoolest. Nad marssisid üle Punase väljaku külg külje kõrval demineerijatega. Lõppude lõpuks oli see ju ka nende võit…

©Peter Hagen