Ameerika Loodusajaloo Muuseum New Yorgis (galerii)
Helehall, väliselt pompoosne, ent inetu hoonetekompleks vaatesaalide ja muude ruumide hämmastava rohkusega, planetaariumi, restorani ja metroojaamaga asub New Yorgis keset Manhattanit Central Parki kõrval. Täpne aadress on: Central Park West, 77–81 Streets. Aastas käib siin 3 miljonit külastajat. Teiste omataoliste hulgast paistab muuseum väliselt silma selle poolest, et tema peasissekäigu ette on püstitatud ratsaskulptuur, ent mitte mõne kindrali, vaid ühendriikide ühe suurema presidendi (1901–1906), haritud ja loodust armastanud Theodore Roosevelti skulptuur (mitte ära vahetada F. D. Rooseveltiga II maailmasõja ajast). Theodore Rooseveltile on muuseum väga palju tänu võlgu. Tunneme teda ka innuka Aafrika-rändurina ning tema skulptuurportreed võib näha Rushmore’i monumendil.
On võimatu ühe päevaga kas või pealiskaudseltki näha kõike, mis on kokku kantud 100 aasta kestel (muuseum asutati 1869. aastal). Nii mõnedki jõukad ameeriklased tavatsevad kergendada oma südametunnistust suuremeelsete annetustega, millest muuseum on saanud rikkaliku osa. Ka eelajalooliste loomade uurijale jätavad kõige mõjusama mulje ülimalt õpetlikud suurepärased dioraamid, mis kujutavad nii Ameerika kui ka Aafrika, Aasia ja teiste piirkondade imetajaid, linde jms. Siberi lumiste metsade tiigrit ja Lõuna-Ameerika Andide kondorit võib siin näha nende looduslikus keskkonnas, niisamuti nagu Aafrika lõvisid, antiloope jt. Siin pole piirdutud ühe eksemplariga nagu tavaliselt muuseumides, vaid on palju isendeid, mõnikord koguni täistopitud ahvide, kudude, kaljukitsede jt. karjad. Aafrika elevante on hallis korraga kuus. Ka üldbioloogilised väljapanekud loomageograafiast, ökoloogiast, evolutsioonist ja muust sellesarnasest väärivad kõrget tunnustust ning pakuvad äärmiselt palju õpetlikku. Oivaliste eksponaatide tagavara näib olevat ammendamatu. Vaevalt on võimalik esitada teist nii täiuslikku (ja seejuures meeldivat) ahvikaavikute kogu kui siin (60 liiki!). Kokku on muuseumis 210 000 eksemplari imetajaid.
Paleontoloogiliste väljapanekute väärtuslikem osa on vaatesaalid selgroogsete kivististega, mis avaldavad võhikulegi tugevat muljet: H. F. Osborni saal tertsiaarsete ja kvaternaarsete imetajatega ning esmajoones kaks moodsat sauruste saali. Suhteliselt vähe demonstreeritakse luustikke ja koljusid, kuid siis on enamasti tegemist ka ainulaadsete aaretega.
Esimene saal tutvustab vanemaid dinosaurusi. Siin on kujutatud nende „õudsete sisalikkude“ arengulugu. Hoopiski mitte kõik nende hiljem hiiglaslike loomade esindajad polnud silmapaistva suurusega; veel vähem olid seda nende mitmetest roomajate ja kahepaiksete rühmadest pärinevad ürgsed eelkäijad, kes samuti on selles saalis välja pandud. Ent arengulooliselt on neil suur tähtsus. Vanimatest permi ajastu roomajatest on kuulus Texasest leitud Dimetrodon, kelle selgrool on hiiglasuured pikad jätked, mille funktsioon pole teada. Iga geoloogiaüliõpilane kuuleb nendest ja teistest vormidest loengutel, siin aga on võimalik nende luustikke näha tegelikkuses. Üks Texasest pärit kiviplaat sisaldab amfiibi Trimerorhachis 16 koljut. Samuti on esindatud tähtsad roomajate leiud Lõuna-Aafrikast ning Plateosaurus’e näol ka Svaabimaa Trossingeri ümbruse ülemtriiasest. Plateosaurus on saadud vahetuse teel Tübingeni Geoloogia Instituudist tänu rahvusvaheliselt tuntud saksa paleontoloogile, roomajate uurijale professor F. von Huenele. Plateosaurus kuulub juba tõeliste dinosauruste hulka ja ta suunab külastajat Põhja-Ameerika lääneosa ülemjuurast pärineva kolme hiiglasuure luustiku juurde, mis on kokku monteeritud saali keskel. Need on väga väikese peaajuga stegosaurus (Stegosaurus), suured kolmnurksed luuplaadid piki selgroogu, 20 m pikkune brontosaurus (Brontosaurus) koos Texase alamkriidist leitud kiviplaadi originaaliga, millel on näha tema poole meetri pikkused jalajäljed; liivaka lubjakivi plaadil on ka ühe allosauruse kolmevarbalise jala jälg) ning lõpuks allosaurus (Allosaurus) ise, brontosaurusest märgatavalt väiksem, kuid lihasööja hammastikuga ja seetõttu taimtoidulisest brontosaurusest tugevam.
Hilisemate dinosauruste saal tutvustab selle loomarühma kriidiajastu liike. Kesksel kohal on Põhja-Ameerika lääneosa lantse kihistust pärit Tyrannosaurus rex (kuninglik türannsisalik); 5,5 m kõrgune suurim teadaolev röövloom, kolmesarveline, võimsa luukraega tritseratops (Tritceratops) ja kaks rohkem kui 5 m kõrgust pardinokaga taimtoidulist trahhodonti. Teised skeletid on monteeritud piki seina, osa nii, nagu nad kivimist on välja kaevatud. Uks osa trahhodondi imetlusväärsest, luustikust (kohati on säilinud ka nahk, mis on suur haruldus!) ning soomustatud dinosauruste luustikud (ogalise kraega Styracosaurus) pärinevad Alberta kriidiladestust. Mainimist väärivad ka ühe Wyomingi trahhodondi haruldane „muumia“ ning lõpuks rikkalikud leiud, mis saadi Andrewsi juhitud Mongoolia-ekspeditsioonilt 1920. aastal, esmajoones Protoceratops, sarvega dinosauruste suhteliselt väike eellane. Välja on pandud igas suuruses koljusid ning hulgaliselt kivistunud mune, osa kurnana; mõned munad sisaldavad loote jäänuseid.
Kriidiajastu lõpul surid dinosaurused ja suurem osa teistestki roomajatest välja kliimamuutuste tagajäjel, mille põhjustas meteoriidi kukkumine Mehhiko lahte. Tänapäevani on elanud vähesed roomajate rühmad: krokodillid, sisalikud, maod, kilpkonnad, Uus-Meremaa tuatara.
Seevastu algas tertsiaaris imetajate plahvatuslik arenemine. Neile on pühendatud varaste imetajate ja Oshorni saal. Henry Fairfield Osborn oli 25 aastat muuseumi direktor ning oma aja tähtsamaid selgroogsete paleontolooge, muide, ka Maini-äärse Frankfurdi ülikooli audoktor (1934). Tema monumentaalne monograafia fossiilsetest elevantidest („40 naela raske“, nagu 1969. aastal pisut ebasündsalt märkis oma Ameerika Loodusajaloo Muuseumi juubeliartiklis G. Hellman) on musternäiteks veel praegugi. Selle kallal olevat töötanud „terve assistentide parv“. Osborn oli vaieldamatult ka suur ja teenekas organisaator. Osborni saal ei vasta enam täiesti nüüdisaegsele eksponeerimistehnikale, kuid sisaldab loomulikult imetlusväärseid eksponaate, üldiselt pärinevad ka need (nagu teistegi saalide väljapanekud) suuremalt jaolt muuseumi enda korraldatud edukatelt ekspeditsioonidelt.
Suuruse tõttu seisavad selles saalis aukohal mastodonid, kes olid levinud tertsiaariajastul ka Euroopas, näiteks Mainzi nõos, ja kujutavad endast elevantide kõrvalharu. Põhja-Ameerikas surid nad välja alles kvaternaari jääaja lõpul. 2,80 m kõrguse ja 2,60 m pikkuste võhkadega Mastodon americanus’e täielik luustik avastati 1845. aastal ja seda kirjeldas professor Warren. Luustik äratas tol ajal suurt tähelepanu ning oma Ameerika-reisi ajal nägi seda ka Ch. Lyell. Kuni 1906. aastani oli luustik eksponeeritud Bostonis Warreni Muuseumis. Siis ostis selle Morgan, New Yorgi Muuseumi üks suuremaid toetajaid. Nii sattuski luustik New Yorki. Selle kõrval seisab Põhja-Ameerika pleistotseeni tõeline elevant, 3,2 m kõrgune Elcphas colurnbi, kel olid 3,5 m pikkused võhad ja kes kaevati 1904. aastal välja Indianas.
Loomulikult ei puudu ka võimas väljasurnud Titanothcrium (2,5 m kõrge). Väljapandud luustiku avastas muuseumi ekspeditsioon 1892. aastal. Lõuna-Dakotas. Imetajate (hobused, ninasarvikud, tapilrid, litanoteeriumid) ülimalt huvitavat arenemist tertsiaaris näitavad arenguread. Imestusega silmitsetakse suurt vitriini, kus on väikese väljasurnud kaameli Sienomylus 9 skeletti ja 2×3 m suurune kiviplaat leiukohast – Nebraska Agate’i fossiilidekarjääri miotseeni kihtidest (avastas 1877. aastal kapten J. H. Cook), mis on täis väljasurnud ninasarviku Diceralherium luujäänuseid. Sellest Ameerika ühest suuremast „kivististekarjäärist“ on muuseum (ja ka teised muuseumid) saanud muidki väärtuslikke leide. Mitmesuguseid huvitavaid andmeid leiukoha, vana Cooki ja tema poja, paleontoloog Harold J. Cooki kohta esitab Othenio Abel oma 1926. aastal ilmunud „Ameerikareisis“.
„Elupilt“ kahe mõõkhammastiigri luustiku ning hiidlaisklooma skeletijäänustega selgitab, kuidas need loomad La Brea (Los Angeles) asfaldijärves hukkusid. Peaaegu elevandisuuruse hiidlaisklooma (Megatherium) kodumaa on Lõuna-Ameerika. Erinevalt nüüdisaegsetest laiskloomadest elasid nad maa peal ja ka koobastes. Seda näitab suur, mitmesugustest liikidest koosnev biogrupp. Aga ka Lõuna-Ameerika ülejäänud fossiilsete imetajate maailm, kõigepealt väljasurnud kabjalised (notoungulaadid) ja nende mitmesugused vastastikused suhted, on luustikega hästi illustreeritud. Lõuna-Ameerika pikaajaline isolatsioon, mis lõppes alles tertsiaari lõpul Kesk-Ameerika maismaasilla tekkimisega, on mänginud loomade levimisel otsustavat osa.
Siinkohal tuleks kas või lühidalt nimetada La Plata Muuseumi, mis asub napilt tunnipikkuse teekonna võrra Buenos Airesest lõuna pool ja kus asuvad Argentiina pampast pärinevad suurepärased hiidlaisklooma ja hiidvöölooma luustikud. Siit, tolleaegselt Hispaania asumaalt, jõudis 18. sajandil üks skelett Madriidi, kus teda võib näha veel praegugi.
Veel rohkem kui Peterburi mammuti juures tulevad La Platas keset suurepäraseid eksemplare elavalt meelde selle (ja teiste) hiidlooma täiesti mõistatusliku väljasuremise asjaolud mõned tuhanded aastad tagasi, ühtlasi märkab külastaja nende eksponeerituse kogu armetust pimedates tolmustes ruumides. Argentiina leidude väljakaevamine ja uurimine on toimunud peamiselt tänu Florentino Ameghinole, kellele Argentiina merekuurordis Mar del Platas on püstitatud geoloogiline mälestusmärk: rannaterrassil paiknevasse devoni kvartsiidikaljusse on raiutud tema portree.
Ameerika Loodusajaloo Muuseumi üks peamisi ülesandeid on pöörata võimalikult paljude haritud ja loodusteadustest huvitatud inimeste tähelepanu teadusliku uurimistöö suurtulemustele. See ei toimu ainult kadestamisväärselt rikkalike rahaliste vahendite abil, vaid ka tänu ehtameerikalike ideede ebatavalisele rohkusele, mis suursuguseid eurooplasi nende muuseumides enamasti heidutab. Kes tuleks näiteks meil mõttele trükkida väikesi muuseumijuhte (nagu siin on tehtud dinosauruste saalide jaoks), kuhu külastaja (s. t. peamiselt õpilane) peab ise lisama üksikud väljajäetud sõnad? Ent laia huvilisteringi eeskujulik õpetamine on vaid üks silmatorkav külg. Selle kõrval kujutavad muuseumikogud endast ka väärtuslikku uurimismaterjali ning muuseumi korraldatud ekspeditsioonid on andnud geoloogide ja paleontoloogide (ka teiste loodusteadlaste) käsutusse ainulaadseid leide. See muuseum on kahtlemata ka kuulus uurimisasutus.
Peter Hagen
NB! Loe ka:
Tyrannosaurus rex – meie kõigi nunnu! (galerii)
