Alaealised armastajad ja naisdeemonid

Seksuaalsed piirid võõrastes kultuurides

Milline on inimese „normaalne” seksuaalne käitumine? Mis on „süütu” seksuaalsus? Mis on aktsepteeritav ja mis ei? Pereinstitutsioon, kirik, komblust reguleeriv seadusandlus ja avalik arvamus on läänemaades need tegurid, mis reguleerivad inimese seksuaalset käitumist. Siiski on meie sajandil sooritatud vastavad uurimused osutanud, et mingit ainuõiget seksuaalset käitumist – selles mõttes, nagu õhtumaade kultuur seda defineerib – ei ole olemas.

Ürgsetes tingimustes elavaid inimühiskondi peeti veel möödunud sajandil väikesteks paradiisideks, mis olid säilitanud oma algupärase ja eheda elustiili. 20. sajandil hakkas antropolooge huvitama see päris tõeline elu neis „loomulikkuse” oaasides. Muude uurimuste hulgas osutati suurt tähelepanu ka seal elavate inimeste seksuaalsele käitumisele ja moraalinormidele, selgitamaks välja, millist mõju avaldavad need perekonna loomisele ja abielule. Paljud uurijad arvasid, et seksuaalset käitumist reguleerivad kogu maailmas universaalsed normid. Nad lootsid ürgsete inimühiskondade seksuaalsust uurides põhjendada ja õigustada Lääne ühiskonnas valitsevaid üldinimlikke eetilisi väärtusi. Ent rangete normidega harjunud antropoloogid said tihtipeale nagu puuga pähe, jälgides oma uurimisobjektide meie mõistes vägagi vabameelset käitumist.

Nii vastandusid tahtmatult Lääne ühiskonna väärtused ja seksuaalkäitumise tavad nende väärtuste ja normidega, mis valitsesid uuritavate hõimude juures. Hämmastus haaras ka antropoloog Bronislaw Malinowskit, kes 1914. aastal saabus Uus-Guineale. Trobriandi saarte inimeste seksuaalne vabadus meenutas lausa paradiisi, tunnistas uurija hiljem. Saartel leidus selliseidki hõime, kes ei tundnud mõistet „isadus”. Naine rasestus siis, kui mees naisega ühte heites „oli avanud tema vagiina” ning juhtumisi saabus hea vaim, kes pani lapse naise sisse.
Tüdrukud alustasid seksuaalsete mängude ja armuharjutustega 6–10 aasta vanuses, poisid veidi hiljem, 10–12 aasta vanusena. Seksmänge ei mängitud kodus, selleks siirduti küla lähedal olevasse põõsastikku. Eriti armastatud olid nn. kodumängud: lapsed ehitasid maja, keetsid seal süüa ja lõpuks heitsid ka paari. Vanemad inimesed ei keelanud laste intiimseid kontakte ega seganud ennast vahele nende seksmängudesse, kui tegemist polnud just õdede-vendadega.
Noored poisid ja tüdrukud käisid sageli nn. poissmeeste majas, bukumatulas, kus eesmärk oli mitte sugugi perekonnaelu harjumuste omandamine, vaid hoopis vallatu noorusaja veetmine.
Poisid kolisid bukumatulasse tavaliselt murdeea saabudes. Tüdrukud käisid neil kas lihtsalt külas või siis elasid mõnda aega samuti majas. Majja mahtus samaaegselt elama umbes viis paarikest, kes öö saabudes kas ootasid teiste uinumist, enne kui ise armastama hakkasid, või siis arendasid välja erilaadseid viise vaikseks ühteheitmiseks, mida teised ei kuuleks.

Trobriandi saarte noortel oli üsna omapäraseid mänge, mille eesmärk oli osutada seksuaalset huvi teise osapoole vastu, eriti just täiskuu ajal. Kayasa-nimelises mängus kõndisid poisid lauldes küla mööda ringi ja tüdrukud torkisid neid pilkavate sõnadega. Aasimise järel tormasid tüdrukud oma väljavalitute juurde ja üritasid neid küünistada või siis väikeste bambusnugade või kirvestega tabada. Neiu püüdis tabada oma relvadega nii mitut noort meest kui vähegi võimalik, aga nood omakorda püüdsid saada nii palju haavu, kui nad välja suutsid kannatada.
Armastavad tüdrukud küünistasid noormehe nägu ja seda peeti suure kire tunnuseks (samuti nagu ripsmete närimist orgasmi saabudes). Mängu lõpuks ühinesid nii abielupaarid kui ka armastajapaarid ilma mingite piiranguteta küla keskväljakul. Malinowski registreeris oma mälestustes külaelanike kõige üldisemad paaritusasendid.

Naine lamab selili, reied laiali, põlvedest kõverdatud jalad kergelt üles tõstetud. Mees tuleb põlvili naise reite vahele vastu tuharaid nii, et naise jalad asetsevad mehe puusadel. Tavalisem asend on siiski selline, kus kükkistes mees toetub kätega maha ja liigub naise poole või siis võtab naisel jalgadest ja veab teda enda poole. Kui suguelundid on teineteisele piisavalt lähedal, toimub ühinemine. Naine võib asetada jalad mehe puusadele nii, et mees saab neist kinni hoida. Tavaliselt põimib naine oma jalad mehe õlavarte ümber ja toetab need mehe küünarnukkidele.
Kohalikud elanikud ei hinnanud sugugi Euroopa meeste sugulise läbikäimise kombeid. Nende meelest saab valge mees orgasmi liiga kiirelt, kuna ta liigub suguakti ajal vaid edasi-tagasi; ühtlasi lamab ta kogu oma keharaskusega naise peal, nii et viimane ei suuda liigutustele vastata. Kohaliku suguharu mees liikus ka horisontaalsuunas ja ootas, kuni naine on valmis orgasmiks. Mees surus oma näo naise näo vastu, hellitas naise keha ja tõstis selle enese vastu. Naine lõi samal ajal küüned talle selga ning mõlemad said üheaegselt orgasmi.
Homoseksuaalsust ja muid sel ajal perversseks peetud kombeid, nagu loomapilastust ja suuseksi, Trobriandi saartel tol ajal ei tuntud. Asjatundjad väitsid, et saareelanikel ei esinenud seksuaalneuroose, intsesti, süütundekomplekse ega muid seksuaalprobleeme, mis olid nii tavalised Lääne kultuuripildis.
Aastaid tagasi käis antropoloogia grand old lady Margaret Mead uurimas Samoa saarte tütarlaste arengut ja positsiooni sealses, peaaegu ürgsetes oludes elavas ühiskonnas. Tema eesmärk oli teada saada, kuidas mõjuvad ühiskondlikud olud, perekonna suurus, seksuaalne kasvatus ja esimesed sekskogemused murdeealiste inimeste arengule.
Samoa saartel olid õdede-vendade vahelised suhted omamoodi tabu. Tavaliselt ei olnud neil üksteisega peaaegu mitte mingit tegemist enne 13-aastaseks saamist. Ent enamik lapsi tegeles masturbeerimisega alates kuuendast eluaastast, poisid gruppides ja tüdrukud üldiselt üksinda. Vanemad poisid ja tüdrukud juhendasid nii sama- kui ka vastassoolisi nooremaid kaaslasi seksuaalelu keerulisel teel ja kõikidel oli täielik vabadus proovida omavahel sugulise läbikäimise eri viise. Margaret Mead tuli kokkuvõttes järeldusele, et laste varase noorusea seksuaalne vabadus oli hilisemale tasakaalustatud seksuaalelu garantii.
Noorukite homoseksuaalsed suhted omaealistega olid üldised ning asendasid poiste ja tüdrukute masturbeerimisharjumusi. Pärast noorte abiellumist vaadati homoseksuaalsete­le suhetele juba viltu ja need püüti asendada tavaliste, heteroseksuaalsete suhetega.
Maailma paljudes eri kultuurides on peetud laste seksuaalseid mänge ja suguakti harjutamist lausa hädavajalikuks noorte seksuaalse arengu, eriti just naiste viljakuse seisukohalt. Paljude Polüneesia ja Melaneesia saarestikus elavate hõimude juures olid seksuaalmängud, masturbeerimine ja suguühte imiteerimine täiesti normaalne nähtus. Mõnede hõimude lapsevanemad tegelesid ise oma laste suguorganite hellitamise ja ärritamisega.
Aafrikas Kalahari kõrbe põhjaosas elutsevas karjakasvatajate, kungbušmanite, suguharus lubasid vanemad lastel vabalt tegelda igasuguste seksmängudega, peaasi, et see toimuks väljaspool küla. Lastel oli palju vaba aega ja kui nad öösiti kuulsid oma vanemaid armatsemas, siis proovisid nad päeviti seda oma mängukülades järele teha. Bušmanite suguharusse kuuluv tütarlaps Nisa kirjeldas antropoloogidele oma lapsepõlve järgnevalt: „Vanem poiss toimib tavaliselt selliselt, et ootab, kuni jääb üksinda väikese tüdrukuga, ja läheb siis temaga voodisse. Ta võtab sülge ja hõõrub sellega tüdruku suguelundeid, et need muutuksid libedaks. Siis ronib ta tüdrukule peale ja toksib teda oma pooleldi kõvastunud peenisega, imiteerides suguühet. Kuigi noor poiss võib saada ka täieliku erektsiooni, ei tungi ta kunagi tüdrukusse. Alles siis, kui poisist on saanud noormees, astub ta tõelisse suguühtesse. Alguses tüdrukutele ei meeldi selline seksmäng. Nad väidavad, et peenisega togimine teeb neile valu. Hiljem siiski, kui nad on veidi vanemad, hakkab selline mäng neile meeldima.”
Nisa seksuaalne ärkamine 6–10 aasta vanuses ei kulgenud ilma probleemideta, need olid peamiselt moraalsed probleemid. Nagu tüdruk ise hiljem jutustas, on lapsed rumalad ja proovivad kõike teha nagu täiskasvanud. Ka Nisa arvas, et vaid üks poiss on tema oma. Tegelik elu näitas aga hoopis midagi muud.
Põhja-Sudaanis esineb mitmeid tuhandeid aastaid vana nuubia kultuur, mis sisaldab praegugi igivanu kombeid ja rituaale. Üks selliseid on noorte tüdrukute armutants nimega „Nyertun”. Nuubia noored harrastasid innukalt sporti ning nende kehad olid arenenud ja ilusate proportsioonidega. „Nyertun”-tantsuga valisid tüdrukud endale järgmiseks ööks paarilise. Tantsu ajal istusid poisid reas aia peal ja tegid näo, nagu ei läheks veetlevate tüdrukute võrgutav liikumine neile sugugi korda. Tüdrukud tantsisid algul rühmas keset väljakut, siis hakkasid tasapisi lähenema sellele poisile, kelle nad olid välja valinud. Lõpuks kõigutas tüdruk oma puusi ja niudeid otse poisi silme ees, siis heitis välkkiirelt jala poisi õlale, katkestamata hetkekski tantsuliigutusi.
Poisid istusid kulmugi liigutamata lõpuni. Õhtuhämaruses otsis noormees teda tantsu ajal valinud tüdruku üles ja noored siirdusid ööd veetma.
Marokos aga intervjueerisid uurijad tellisemeister Tuhami, kes oli abielus naisdeemoniga. Vaene mees oli tõsiselt hädas, kuna tema saatuse paharet ei lasknud tal abielluda tõelise naisega. Sellel islamimaal läheneti naistele kui olenditele, kes ei suutnud valitseda oma seksuaalsust: nende võrgutav olemus oli hädaohtlik meeste enesevalitsusele ja see ühendati kohe saatana mõjuga. Naisi pidi peitma, et nad ei avaldaks oma hukutavat mõju meestele. Tuhami jutustas noortest meestest, kes ihast hullununa otsisid naisi ja parema puudumisel rahuldusid isegi vanaeitedega. Kui ka neid ei leitud, astuti suguühtesse loomadega või siis harrastati homoseksuaalseid suhteid. Kuigi Allah oli masturbeerimise keelanud, tegid noored poisid seda siiski, hõõrudes oma riista teise mehe tuharate vastu. Marokos oli ka hoorasid, kuigi seda juhtus haruharva, et kohalikud mehed neid tarvitasid. Tuhami rääkis, et mõnikord oli naistel kombeks oma mehi armukadeduse pärast mürgitada ja siis olid mehed väga haiged. Paraneda aitas mürgi väljakusemine või oksendamine. Mõnikord jäi meestel mürgitamise tõttu sperma kinni, mis oli loomulikult suur õnnetus. Siis peeti parimaks ravivahendiks magamist pesemata naisega, kuna üldise arvamuse järgi oli must naine kuum ja tema vagiina suutis imeda palju spermat. Kui seegi ei aidanud, tuli leida karvaste jalgadega naine. Onaneerida ei tohtinud, kuna see oli peaaegu sama mis magada oma emaga. Ka peenise imemine ei tulnud kõne alla, kuigi mõned seda harrastasid. Tuhami ise magas enamasti oma naisdeemoniga ja oli väga õnnetu, kuna see ei lasknud tal otsida õiget naist.

* * *

Suhtumine homoseksuaalsusesse on, nagu juba eespool nägime, kultuuriti väga erinev. Paljudes inimkooslustes usuti, et homoseksuaalsusel on maagilised põhjused ja et homomehel on üleloomulikud võimed. Siberis, tšuktšide juures peeti naise rolli omandanud meest kõige kõvemaks šamaaniks. Madagaskaril elavat tanalo suguharu impotentse mehe päästis meesnaiseks muutumine; talle anti naise osa ja nii suutis ta fikseerida oma positsiooni suguharus. Paljudes kultuurides oli homodel mingi eriline roll, mis tagas neile üldiselt teistest parema asendi ühiskonnas.
On täheldatud ka ajutist, teatud olukordades esinevat ho­moseksualismi. Nii näiteks pidi iga poiss Uus-Guinea keraki suguharust pärast initsiatsiooni läbimist astuma anaalsesse suguühtesse vanemate meestega. Üldiselt peeti homoseksuaalseid suhteid vältimatuks etapiks kasvavate noorukite arengus.
Kesk-Aafrika azandi suguharus võtsid mehed Gbudwe ajal naiseks ka noori poisse. See oli ohutum, kuna teise mehe naisega magamine lõppes üldjuhul sellega, et abielumees kas lihtsalt tappis või siis tükeldas sissetungija. Mehed said orgasmi hõõrudes oma riista poissnaise reite vahel, saades sel viisil leevendust oma suguihale.
Mõnikord juhtus, et mehed võtsid endale poisi ka siis, kui neil naine juba oli. Sellised poissnaised käisid meestega kaasas sõjaretkedel, tehes neile süüa ja täites muid naiste ülesandeid, ise taplusest osa võtmata.
Ka armukestesse ja truudusesse on eri kultuurides suhtutud erinevalt. On olemas rahvaid, kus truudusetud naised on surnuks pekstud, teisalt leidub selliseid, kus abielupaari mõlemad osapooled on kokkuleppeliselt truudusetud. Azandide suguharus oli kombeks, et naise armukese käed murti katki, tema genitaalid ning mõlemad kõrvad ja ülahuul lõigati ära.
Kungbušmanite suguharus olid nii mehed kui naised üldiselt truudusetud, hoolimata kõikidest probleemidest, mis perekonnas seetõttu ette tulid. Kui suhted perekonnas olid vähegi normaalsed, oli abikaasal siiski kõige tähtsam koht. Sama Nisa, kellest oli juttu eespool ja kellel oli olnud palju erinevaid armuseiklusi, küsis filosoofiliselt, kas üks mees suudab osutada küllaldaselt tähelepanu ühele naisele, ning jätkas: „Armukesi on mitmesuguseid. Mõnedel meestel on väike peenis, teistel jälle suur. Tuleb ette mehi, kelle munandid on täis spermat. Selline mees ei ole suuremat väärt, kuna ta levitab oma märga kõik kohad täis. Siis mõtled tahtmatult: sellel mehel on nii palju spermat, et ta rikub kõik mu riided ära. Pärast esimest korda ei taha ma teda enam näha. Pigem otsin endale mehe, kellel on vähe spermat. Selline mees on hea armuke.”
Euroopalikus kultuuris on peenise mõõtmetel olnud üsna tähtis osa ja seda eelkõige meeste jaoks. Seetõttu võivad Nisa vaated heast armukesest tunduda paljudele veidrana.
„Kui mehe peenis on liiga suur, siis pole see kuigi hea. Selline mees põhjustab valu suguelundites. Mõtled, et ei, tema riist on liiga suur, see teeb mulle lausa valu, kui ta tuleb minusse – ma võin kas või surra! Parim mees on see, kellel on väike peenis. Selline mees ei tee haiget.”
Nii naiste kui ka meeste jaoks on siiski olulise tähtsusega saada orgasm. Naised, kes ei saanud rahuldust mehe orgasmiga samaaegselt, ootasid, kuni mees oli veidi puhanud ja jätkasid taas. Üldise arvamuse kohaselt võis naist, kes ei saanud orgasmi kätte, tabada haigus.Nagu eespool öeldust näeme, ei ole uurijad suutnud kõikidest ponnistustest hoolimata leida mingeid universaalseid norme. Erinevad ühiskondlikud struktuurid loovad oma kombeid ja moraalinorme, mis vastavas keskkonnas on täiesti loomulikud. Meie kombed tunduvad võõrastele kultuurikeskkondadele sama võõrad ja kummalised kui nende omad meile. Trobriandi saarte asukate meelest on suudlemine täiesti vastuvõetamatu ja arusaamatu komme. Meie meestele võib jälle olla imelik lugeda Nisa arvamust peenise suurusest.Kõigest hoolimata võime me üksteiselt alati midagi õppida. Eri kultuuride vaheline diskussioon tõstab esile järjest uusi küsimusi ja toimib sel viisil ka ühiskonnakriitika allikana. On tõeliselt lohutav teada saada, et meie tegelikkus ei ole siiski see ainuke võimalik siin maailmas.

©Peter Hagen