Ajupesu Eesti NSV-s aastal 1982
Ideoloogilise võitluse rinne
Sotsialismi ajaloolised saavutused on näha kogu maailmale. Dünaamiliselt areneb majandus ja kultuur, kujuneb uus inimene, oma saatuse peremees, patrioot, internatsionalist, humanist. Kõik see tekitab meie vaenlastes raevu, teravdab kahe süsteemi ideoloogilist vastuolu, paljastab ajaloo poolt hääbumisele määratud kapitalimaailma, veenab selles, et võitlus ideoloogilistel barrikaadidel areneb sotsialismi kasuks. Sellele järeldusele jõuab lugeja ELMAR KRAAVI artikli põhjal, mille avaldamist täna alustame.
Sotsiaalmajanduslike protsesside arengu analüüs näitab, et sotsialismi- ja kapitalismimaailma vaheline ideoloogiline võitlus teravneb. XX sajandi II poolel on seniolematus ulatuses kasvanud ideoloogia osa kogu ühiskonna elus. See nähtus puudutab ühevõrra nii sotsialistlikke, kapitalistlikke kui arenguriike. Poliitilised tormid on pannud liikvele laialdased rahvahulgad koos nende erisuguste ideede ja kujutlustega maailmast, tulevikust, arengu ning poliitiliste ja majanduslike ülesannete lahendamise teedest. Kunagi varem ei ole ideoloogia mõjutanud nii aktiivselt poliitiliste suundade kujunemist, kunagi ei ole peetud nii teravat võitlust inimmõtete pärast kui tänapäeval. Ja kuigi antud juhul ei ole juttu sõjatandrist, siis meetodid, mida kasutavad imperialistlikud riigid, nende luure- ja eritalitused, on kaugel normaalsest dialoogist. Sageli lähenevad need diversioonidele, mis lisab ideoloogilisse võitlusse teravust Just seda on toonitanud NLKP Keskkomitee peasekretär L: Brežnev, öeldes, et ideoloogilise võitluse teravnemine on takt Läänele tähendab see ideede duelli. Lääs laseb käiku terve vahenditesüsteemi, et õõnestada sotsialismimaailma. Ta tegutseb sotsialismimaade vastu üha rafineeritumalt ja salakavalamalt.
Imperialistlikud ringkonnad püüavad avaldada Nõukogude Liidule ideoloogilist survet, kasutades „inimõiguste“, „NSV Liidu väikerahvaste“ jt. võltskampaaniaid. Antikommunismi ideoloogid ja poliitikud arvavad, et liiduvabariikides natsionalismi ja šovinismi õhutades suudavad nad luua tingimusi nende siseasjadesse sekkumiseks. Seda strateegilist eesmärki teenivad kõik kodanliku propaganda vahendid: ajakirjandus, raadio ja televisioon, seda teevad ka nn. ideoloogiakeskused. Nad astuvad välja proletaarse internatsionalismi vastu, püüavad vastandada üksteisele sotsialistlikke rahvaid, külvata apoliitilisust, väikekodanlikku olesk1emist ja ükskõiksust.
Enneolematu ulatuse on võtnud Lääne raadiodiversioon. Meie piiride ümber on koondatud 39 raadiojaama, mis annavad ööpäevas 400 tundi saateid, sealhulgas ligi 14 tundi eesti keeles. Nende jaamade sogastel lainetel tehakse informeerimise sildi all avalikku ideoloogilist diversiooni.
Nõukogude televisioon on alati olnud valmis koostööks. Pärast Helsingi nõupidamise lõppaktile allakirjutamist on lääneriigid saanud veelgi avaramaid võimalusi Nõukogude tegelikkuse sündmuste valgustamiseks. Sisuliselt uueks momendiks on saanud otsereportaažid NSV Liidust televisiooni ja raadio kaudu. Lääne n spetsialistidele on antud avar ligipääs nõukogude kultuurisaavutustele. Rohkesti tähelepanu osutatakse Eesti ja Soome televisiooni koostööle. Korraldatakse regulaarselt kohtumisi ja teabevahetust, tehakse ühissaateid, valgustatakse poliitika-, ühiskonna- ja kultuurisündmusi. Meie vabariik vahetab telefilme ja kroonikat, näitab populaarseid näidendeid Helsingi lõppakti vaimus.
Kuid sageli ei vasta kapitalistlikud riigid meile samaga. Põhjusi pole vaja kaugelt otsida. Teatud Lääne ringkonnad, kes kontrollivad massiteabevahendeid, kardavad, et nende maade elanikud saavad s teada tõde Nõukogude Eestist, tema töötajate saavutustest. Nn. ideede ja info vaba ringluse ja kultuuriväärtuste piiramatu vahetuse sildi all suunavad Soome kapitalistlik ladvik ja USA propagandistid ideoloogiarelva eeskätt sotsialismiideede vastu.
Kui meil on kujunenud Soomega soodsad kaubandus- ja majandussuhted, siis ei tähenda see leppimist ideoloogilises plaanis. Täna on nagu ei kunagi varem aktuaalsed V. I. Lenini mõtted.
Küsimus seisab nii: kas kodanlik või sotsialistlik ideoloogia, kirjutas ta. Keskteed siin ei ole, kuna n mingit „kolmandat“ ideoloogiat ei ole inimkond loonud; üldse ei saa klassivastuoludest lõhestatud ühiskonnas kunagi olla klassidest väljaspool või kõrgemal asuvat ideoloogiat. Seepärast tähendab sotsialismi ideoloogia iga pisendamine või sellest taandumine kodanliku ideoloogia tugevnemist.
Seda leninlikku tõde mõistavad suurepäraselt ka USA j ideoloogid, kes püüavad kasutada Soome televisiooni oma klassieesmärkidel. On üldiselt teada, et ekspordiks mõeldud USA televisioonitoodang kannab nn. ameerika elulaadi pitserit. Ajaleht „Deutsche Volkszeitung“ iseloomustab Saksa FV teleriekraanidel näidatavaid USA teleprogramme nii: „Meelelahutuse maski all propageerivad USA seeriaprogrammid rahulolematust ja teisitimõtlemist, vägivalla ja hirmu psühholoogiat. Üks neist maalib pildi USA „ü1disest õitsengust“, kus igal inimesel olevat võrdsed võimalused. Selle kangelased on reklaamiinimesed, kes on kutsutud veenma, et USA nüüdisühiskonnas polevat mingeid vastuolusid ja et üksikuid sotsiaalseid konflikte olevat võimalik täielikult kõrvaldada rahulikul teel. Avaliku vägivalla stseenid vahelduvad sentimentaalse vidistamisega. Kahjuks aga on need filmid Lääne-Saksa auditooriumi hulgas veel populaarsed, sest teda petab ookeanitaguse toodangu väline ligitõmbavus, huvitavus ja pompoossus. Ometi peitub selle välisfassaadi taga obskuratism ja vaimupimedus.“
Samasugune situatsioon kujuneb ka Soome televisioonis, kes rajab suure osa oma programmidest USA telefilmidele. Eriti murelikult on seda nähtust käsitanud demokraatlike jõudude häälekandja „Kansan Uutiset“. Selle ühes numbris märgiti muu hulgas: „Ameerika filmitoodang mõjub laostavalt meie noorsoole, sest see ülistab vägivallakultust, julmust ja kuritegevust.“ Nõukogude filmidele ja infole sotsialismimaadest teleprogrammides praktiliselt ruumi ei anta. Sealjuures järgivad USA välispoliitikaorganid kaugeleulatuvaid eesmärke. Nad püüavad igati rikkuda NSV Liidu ja Soome heanaaberlikke suhteid ning levitada sotsialismile kahjulikke põhimõtteid.
Soome teleprogrammide koostamisel voetakse arvesse nõukogude ühiskonna sotsiaalset struktuuri ja selle üksikute sotsiaalsete gruppide seisundilt. Erilist tähelepanu pööratakse nende rahvuslikele iseärasustele. Ideelis-poliitilist mõjutamist korraldatakse diferentseeritult. Meie ühiskonna nende sotsiaalsete kihtide hulka, kelle suhtes korraldatakse õõnestusaktsioone, loevad nende organisaatorid esmajoones üliõpilasi ja haritlasi. Noortele näidatakse kaugeltki mitte juhuslikult valitud levimuusikaprogramme, haritlastele väliselt poliitiliselt neutraalseid teadus- ja tehnikasaateid, usklikele religioosset „vaimuvara“. Arvestus on tehtud sellele, et televaatajat peaks tõmbama ligi midagi, mis on ebatavaline. Sensatsioon? Miks ei peaks need, kes valmistavad teletoidule vürtse, lähtuma inglise ajalehe magnaadi Hearsti tuntud arutlusest: „Kui koer hammustab päise päeva ajal tänaval inimest, siis see pole sensatsioon, sellest pole vaja kirjutada, sest igaüks teab, et koer võib inimest hammustada. Kui aga inimene hammustab päise päeva ajal tänaval koera, siis see on juba sensatsioon, sellest tuleb kirjutada, see huvitab kõiki.“ Tervikuna on meie vaatajad „koerauudistest“ üle; nad on poliitiliselt küpsed inimesed, kes hindavad õigesti maailmas toimuvaid protsesse ja oskavad selletaolistel toidulisanditele õige hinnangu anda. Väikekodanlane aga läheb mõnikord nende õnge.
Sotsialismimaadega piirnevates riikides ehitavad juhtivate imperialistlike riikide eritalitused nii oma saatejaamu kui stimuleerivad ka rahvuslike teabevahendite arengut.
1971. aastal valmistas ja paigaldas USA korporatsioon RCA soodsail tingimusil Soome televisioonisaatjad. Peale selle osutasid USA firmad abi uue, 350-meetrise telemasti püstitamisel, et telesaadete raadiust laiendada. Selle juures peeti eriti silmas saatjate tehnilise süsteemi vastavust eeldatavale NSV Liidu vastuvõttesüsteemile.
Kuidas siis peaks suhtuma Soome telesaadetesse vaataja üldse, sealhulgas propagandist? Eelkõige on kasulik juhinduda sellest, et Soome televisioon ja selle saated esindavad kapitalistlikku maailma, seega kа kodanlikku ideoloogiat. On vaja . arvestada, et peale kapitalistliku maailma poliitika ja ideoloogia serveeritakse ka nn Lääne kultuuri- ja vaimseid väärtusi, mille enamiku eesmärk on dehumaniseerida nõukogude inimese, eriti noorte isiksust, nimelt nendel kellel ei ole kindlat poliitilist orientatsiooni ja küllalt elukogemusi. Milleni on viinud noorsoo hullutamine vägivalla, julmuse, seksuaalse lodevuse ja kõikvõimalikkuse ülistamine Läänes? FJB direktori Websteri andmeil pannakse USA-s iga 24 minuti jooksul toime mõrv, iga 7 minuti jooksul vägistamine, iga 51 sekundi jooksul kallaletung. Need kuriteod leiavad isegi USA juhtivailt riigitegelastelt teatud määral tunnustust.
Soome televisioon pakub Eesti vaatajale muidugi ka tunnetuslikus mõttes kasulikku teavet, kuid saadete üldises kaalus on see tagasihoidlik.
Tuleb samuti märkida, et USA teatud ringkondade katsed kasutada Soome televisiooni ideoloogiliseks õõnestustööks ei ole kogu Soome ja NSV Liidu üldises kultuurivahetuses määrav faktor. Seda takistavad Soome realistlikult mõtlevad kultuuritegelased, kes mõistavad, et Helsingi lõppakti on dikteerinud elulised vajadused. „Soome ja NSV Liidu kultuurisidemed võivad olla veenvaks näiteks erineva ühiskonnakorraga riikide viljakast koostööst,“ ütles korrespondentidele „Soome Töölisteatrite Liidu“ (STL) juhatuse esimees Aarne Laurila. See organisatsioon teeb tihedat koostööd Üleliidulise Autoriõiguste Agentuuriga (ÜAA), kes populariseerib välismaal nõukogude kirjanike teoseid. Aga sellest järgmises osas.
(Järgneb, kahjuks teine osa puudub)
„Noorte Hääl“, 5. oktoober 1982
9. oktoobril 1982 õhtustes Soome päevauudistes öeldi sellele loole vastuseks, et Soome televisioonis on kasutusel Saksa LV ja Jaapani aparatuur ja seadmed. Teiseks on saated tehtud Soomele ja soomlastele, aga mitte Nõukogude Liidule. Kolmandaks on Soome telesaatjate tegevus kooskõlas rahvusvaheliste kokkulepetega.
