Adolf Hitleri salakired

Leekidest haaratud Berliini tänavatelt laskis Saksa propagandaminister dr Goebbels üles otsida ametniku, kellel oli õigus abielu registreerida. Sealjuures peeti kinni kõigist natsirituaalidest. Bormanni ja Goebbelsi kavatsuste kohaselt pidi see tseremoonia meelestama Hitleri pidulikult, valmistama teda moraalselt ette veel üheks ülevaks ja teatraalseks tseremooniaks – „kangelaslikuks” lahkumiseks elust. Selle viirastusliku laulatuse juures hämmastas asjaosaliste palavikuline kiirustamine. Korraldajad ei mallanud oodata isegi hommikut – abielu sõlmimine toimus hilisööl. Hitler ise oli pealtnägijate sõnul füüsiliselt ja moraalselt omadega täiesti läbi.

29. aprillil 1945 kell 1 öösel registreeris linnanõunik Walter Wagner füüreri abielu tema kauaaegse armukese, 23 aastat noorema Eva Brauniga. Tunnistajateks olid Bormann ja Goebbels. Pool kaks öösel toimus „pulmapidu”, milles osalesid Goebbels koos abikaasaga, Hitleri sekretärid Christian ja Junge, kindralid Krebs ja Burgdorf, ooberst von Below, Sturmbannführer Otto Günsche ja füüreri dieetkokk Manzialy. Tegelikult valitses peolauas matusemeeleolu. Mida muud kui peale sünge pulmapeo oli Hitleril veel oma väljavalitule pakkuda – Kolmanda Reichi kõige müstilisemale naisele, keda ümbritses salapära nii elus kui surmas, Hitler ise oli aga tavasakslaste silmis rüütel-munk, kes oli pühendunud üksnes Pühale Neitsile, st Saksamaale…

Selles, et Eva Braun polnud Hitleri naine, vaid ainult sõbranna, peitus oma sügav mõte. Goebbelsi propagandamasin süstis masside teadvusse legendi mitte üksnes füüreri jumalikust geniaalsusest, vaid ka tema võimekusest n-ö elulistes küsimustes. Võtnud enese peale lõpuks abielu sõlmimise korraldamise, olid dr Goebbelsi käed venelaste tulerõngasse surutud Berliinis tööd täis. Saatnud ustavad mehed parasjagu Göringit arreteerima, kerkis vajadus teha sedasama SS-Reichsführer Himmleriga. Mõlemad reeturid olid plaanitsenud kapitulatsiooni läänerindel. Sama süüdistusega lasti maha SS-kindral Hermann Fegelein, kes oli abielus Eva Brauni õe Gretliga, kusjuures nii prokuröri kui ülemkohtu rolli võttis füürer ainuisikuliselt enese peale.
Miks ei määranud diktaator siis abielusakramendi kinnitajaks ükspuha keda punkris viibijaist? Ilmselt tänu oma tuntud filisterlusele. Nõnda tõid SS-lased Berliini varemetest kohale esimese kättejuhtunud linnanõuniku. Pulmaöö jäi füürerile viimaseks…
Füüreri intiimelu oli range saladuskatte all. Alles pärast sõda hakkasid uurijad suure vaevaga koguma dokumente, kirju, märkmeid ja mälestusi, mis võinuksid heita valgust Saksamaad ja kogu maailma vapustanud inimese iseloomule. Nad otsisid Hitleri intiim- ja seksuaalelust tema fantasmagooriliste ideede ja otsuste sügavamaid põhjusi ja seda mitte alusetult. Nende leiud olid hämmastavad.
Hitleri intiimelu varjab siiamaani salapära. On teada, et dr Goebbels püüdis aegade jooksul oma šefi voodisse sokutada esmajärgulisi kaunitare, – oli ju tema käsutuses terve armee filmidiivasid. Aga pärast iga lavastatud kohtumist oli Hitleri reaktsioon vaid grimass, ja ükski kaunitaridest ei ilmutanud soovi kohtumist korrata. Psühhoanalüütikute arvates hõõgus Hitleris „vastikus omaenese sigitamise vastu”.
Adolf Hitleri ema Klara Hitler abiellus oma lihase onu Alois Schickelgruberiga. Adolf vihkas isa ja oli ema vastu täiesti ükskõikne. Ja ometi on nüüdseks teada, et verepilastuse mõttes astus ta vanemate jälgedes, sest tema noorpõlve-väljavalituks osutus õetütar Angelika. Viimase mõistatusliku surma kohta 1931. aastal ei ole natsismi ajaloo uurijail senini ühist seisukohta – oli see enesetapp või tulevase füüreri tellitud palgamõrv. Igatahes olid need kummalised suhted, nagu väidavad biograafid. Hitler oli haiglaselt armukade, tänu millele ei väsinud Angelikat mõnitamast. „Mu onu on tõeline elajas,” kurtis Angelika sõbrannale. „Seda on võimatu kujutledagi, mida kõike ta mult nõuab.” Hitler polnud armastuses mitte üksi sadist, vaid lausa ebard.
Läbikukkunud kunstnikuna ei rahuldanud Hitler oma soove üksnes natuuris, vaid ka paberil. Kord sattusid ühe šantažeerija valdusse pornograafilised joonistused, millistel Hitler oli Angelikat kujutanud poosides, „millest öelnuks ära mistahes modell”.
„Suhetes naistega avastas Hitler ikka ja jälle armastuse olematuse, nagu suhetes meestegagi,” kirjutab Erich Fromm oma raamatus „Adolf Hitler: nekrofiilia kliiniline ilming”. Daame, kelle vastu ta üldse nähtavat huvi ilmutas, võis jagada kahte kategooriasse: kõrgklassi kuuluvateks õilsateks, ja madalaks rämpsuks. Esimestelt võttis ta vastu annetusi partei heaks, suudles käsi, nagu see Austrias tavaks oli. Niisugusele tasemele jäid füüreri suhted näiteks Helen Bechsteiniga, klaverivabrikandi rikka lesega.
Huvitavaid üksikasju on jutustanud oma kohtumistest Hitleriga omaaegne filmitäht Renee Müller: „Olin kindel, et ta minuga magada tahab. Olime juba mõlemad paljad ja valmis voodisse heitma, kui ta korraga põrandale pikali heitis ja anus, et ma teda lööksin. Kui asi juba nii piinlikuks läks, et ta seda lausa põlvili palus, lõingi.
Ta erutus kasvas silmanähtavalt, ning ta muudkui mangus, et lööksin veel ja veel…” Müller lõpetas enesetapuga. Madala päritoluga naistelt ei palunud Hitler aga midagi – ta käitus nendega äärmiselt julmalt ja tegi nendega kõike, mis aga pähe tuli.
Eva Braunile sai osaks „õnn” puutuda kokku füüreri käitumismaneeri mõlema ilminguga, kuigi oma hingepõhjas oli Hitler absoluutselt ükskõikne ka tema vastu. Enamik pidas seda vahekorda müstifikatsiooniks, mida vajati vaid teatud seltskonnale demonstreerimiseks. „Naisena ei saa ma temalt midagi,” olevat Eva Braun ühel avameelsushetkel tunnistanud. Kui Eva Anna Paula 6. veebruaril 1912. aastal ilmale tuli, oli Adolf Hitler 23-aastane. Eva isa oli gümnaasiumiõpetaja, ema pärines keskklassist. 1929. aastaks oli Evast saanud efektne kaunitar, terase taibuga, ent liigutavalt naiivne. Ta tegeles moodsate tantsude ja masinakirja õppimisega, katsetas fotograafiaga ja unistas luksuslikust elust. Tema suurimaks kireks olid kaunid tualetid ja kosmeetika. Juhus viis teda Heinrich Hoffmanni, Hitleri ihufotograafi esinduslikku ateljeesse. Seal ta Hitleriga tutvuski.
Tutvusele ei järgnenud esialgu midagi. Kui mitte arvestada seda. et Hoffmann Eva oma assistendiks võttis. Sel perioodil tegi viimane miskipärast kaks enesetapukatset. Tema päevikus seisab kirjas: „11. märts 1935. Tahaksin ainult üht – jääda nii raskesti haigeks, et võiksin teda kas või nädal aegagi mitte näha. Miks minuga küll midagi ei juhtu? Milleks mulle kõik see? Olen meeleheitel. Neelan jälle unerohtu, et aina magada ja kõigest mitte midagi teada. Mõnikord kahetsen, et ma Saatana enesega kokku juhtunud pole – usun, et temaga oleks kergem… See tarvitab mind ainult teatud eesmärgil. Kui ta kinnitab, et armastab mind, on see vaid hetke tuju. Nagu lubadus, mida ta iialgi ei täida…”
„28. mai 1935. Saatsin talle just praegu kirja. Nüüd neelan alla oma 25 tabletti ja jään… lihtsalt magama. Ei, – võtan 35. Kindlasti! Jah, et oleks kindlam…”
Seda siiski ei juhtunud. Eva ei tahtnud minna teise ilma vaid armukese staatuses. Olgu ikka kõik nii nagu ristiinimestel! Saatuslikul päeval seadusetähte viimse peensuseni ometi järgida ei õnnestunud. 1935. aastal kehtestatud seaduse järgi pidid abiellujad esitama tõendid rassilise puhtuse kohta, aga kõik dokumendid jäid üles – sinna, kus lõhkesid mürsud. SS-laste kinnipüütud ametnik närveeris niigi väga, ja otsustas piirduda vaid mõlema suulise tunnistuse kuulamisega… Pruut maalis väga püüdlikult oma allkirja (kirjutas kõigepealt harjumuspäraselt „B”-tähe, kuid tõmbas sellele kriipsu peale) – Eva Hitler. Esimest ja viimast korda elus.
Seejärel tõstis noorpaar šampanjaklaasid. Nad teadsid, et kõrvaltoas on mürgiampullid nende jaoks juba valmis pandud. Hitler proovis eelnevalt mürgi toimet oma hundikoeral Blondyl – ainsal olevusel, keda Adolf Hitler ehk tõeliselt armastas…

Tunnuspildil: Hitler tänupühal 1937. aastal.

©Peter Hagen