Kuidas vanasti hulle raviti

5 minutit lugemist

Psühhiaatria ajalugu – nii palju kui see meile teada on – ei olnudki nii tume. Näiteks Vanas Roomas raviti „hullumeelsust“ üsna humanistlike meetoditega nagu massaaži, dieedi, õlimähiste, mängude ja teatriga. Ka araabiakeelsetest tekstidest selgub, et haigeid koheldi üsna hästi. Olukord muutus üsna järsult hilises keskaegses Euroopas, kui igasuguseid psüühilisi kõrvalekaldumisi hakati seostama saatana kätetööga. Sellise suhtumise tagajärjeks oli see, et loendamatu hulk psüühikahäiretega inimesi langes julmade, lausa sadistlike „ravivõtete“ ohvriks. Psüühiliste haiguste ravi tänapäevases mõttes ei tuntud, haigeid karistati, piinati, pandi rahvale vaatamiseks välja, suleti nn narritornidesse või hullukastidesse, (täpsemalt kitsasse kongi) kus nad jäeti iseenda hoolde. Alles 17. sajandil asutati esimesed hospidalid, mida Saksamaal kutsuti vanglateks, sest nendes „haigemajades“ vaimuhaigeid manipuleeriti ning sunniti töötama.
Alles 18. sajandil hakkas tohtrite hallides ajurakkudes tasapisi koitma, et vaimuhaiged vajavad hoopis teistsugust lähenemist ja ravi. Esialgne üleüldist ja lahmivat mõistet „hullumeelsus“ hakati jaotama erinevateks psüühilisteks häireteks. Õpiti eristama haiguspilte ja neid üksikasjalikult lahti seletama.
Pioneeriks sel alal tuleks pidada prantsuse arsti Philippe Pineli, kes 1793. aastal ühes Pariisi hospidalis „hullu“ kettidest vabastas. Ta avaldas arvamust, et psüühiliselt ja vaimselt haigeid inimesi tuleb ravida kannatlikult ja leebelt ning paljudel juhtudel on paranemine isegi võimalik. Pineli oli ka esimene, kes avaldas arvamust, et psüühikahäire ei ole sama mis vaimuhaigus.
19. sajandil algas psüühiliste häirete ja vaimuhaiguste süstemaatiline uurimine. Võeti kasutusele ka uued raviviisid nagu hüpnoos, elektrikrambiteraapia ja operatiivsed vahelesegamised ajus. Pikaajalised vannikuurid olid ka veel 20. sajandi esimesel poolel psühhiaatriahaiglates laialtlevinud raviviisideks. Rahutud haiged muutusid taas rahulikuks, kui nad pidid päevade kaupa lamama leiges vannivees. Läbimurre vaimuhaigete ravis toimus alles siis, kui 1952. aastast alates võeti kasutusele psühhofarmakoloogia, mis tõrjus senised üsnagi kahtlased raviviisid välja. Musta peatükina on läinud meditsiini ajalukku kurikuulus lobotoomia, mis seisnes sadistlikus, ilges ja meelevaldses operatsioonis: aju otsmikusagarate ja taalamuse vaheliste ühenduste läbilõikamises, mida kasutati 20. sajandi esimesel poolel peamiselt USA-s, Suurbritannias ja Skandinaavia maades ka depressiooni raviks.

* * *

Mineviku meetodite hulka vaimsete haigustega võitlemisel kuulusid näiteks keerlemisteraapia, insuliinikooma tekitamine ja kontrollimatu patsiendi puuri pistmine.

Elekterkrampravi ehk elekteršokiravi
See vastuoluline meetod on siiani kasutusel. Elektrišoki ravi on nii suure järelvalve all on, sest elektriimpulss kantakse otse patsiendi ajusse. Kuigi ravivõimalus on praegu turvaliseks kuulutatud ning viiakse läbi üldnarkoosis, siis oli see enne 1950. aastaid hoopiski julmem: patsiendid oli protseduuri ajal täie teadvuse juures ning rappusid elektrist nii tugevalt, et vigastasid end ja murdsid luid.

Keerlemisteraapia
19. sajandi alguses usuti, et tsentrifugaaljõud võivad vaimseid haigusi ravida. Selle eest võib tänada Erasmus Darwinit, Charles Darwini vanaisa, kes uskus, et keerlemine vähendab «aju koormust», mis arvati vaimseid tõvesid põhjustavat. Seda teooriat imetles dr Joseph Mason Cox, kes oma patsientide peal kiikumist ja keerlemist praktiseeris. Haiged seoti tooli või voodisse kinni ning neid pöörati või keerati erinevatel kiirustel. Tihti põhjustas see oksendamist ja seda seletati aju rõhu vabanemisega, millele järgnes sügav uni.

Utica „häll“
See oli kirstu suurune puur, kuhu sulgeti kontrollimatud patsiendid enne kui neile rahusteid anti. 19. sajandi teisel poolel kasutati seda piinavat kirstu laialdaselt riigihaiglates ja vaimuhaiglates, eriti Põhja-Ameerikas.

Hüsteeriaravi
Naised, kes kannatasid ärevuse, pearingluse, iivelduse, hallutsinatsioonide, emotsionaalsete pursete ja paljude teiste sümptomite käes diagnoositi „hüsteeriaga“. Selle haiguse põhjuseks omistati vähest seksuaalset aktiivsust, mida ravis arst „vaagnamassažiga“. Teised hüsteeriaravid oli näiteks ebameeldivate ainete nuusutamine, et „tõrjuda emakas keha ülemiselt poolelt“.

Insuliinikooma ravi
Isuliinišoki või insuliinikooma ravi oli meetod, kus vaimuhaigele patsiendile süstiti väikeste vahedega ebanormaalselt suuri doose insuliini, et viia teda igapäevastesse koomadesse. See sadistlik raviviis võeti kasutusele 1927. aastal ja seda kasutati kuni 1960. aastateni. Meetod tõi kaasa tõsiseid kõrvalnähte nagu krambid ja hüpoglükeemia.

Hüdroteraapia
Sellel polnud midagi pistmist lõõgastavate vannide ja kümblemistega. 20. sajandi alguses kasutasid psühhiaatrid mitmeid veega teraapiaid nagu patsiendi rätikusse mässimine ja siis külma vette viskamine või tundideks patsientide vanni kinnisidumine või inimeste sidumine krutsifiksi asendisse pihustades samal ajal neile suure rõhuga jugadega vett peale. Tegelik teaduslik põhjendus selle kummalise ravi taga ei olnud selge, kuid usuti, et see töötab.

„Ohjeldustool“
Ohjeldustool (inglise keeles restraint chair) oli vägivaldsete ja kontrollimatute patsientide kinni hoidmiseks. Patsiendi jäsemed olid rihmadega kinni seotud, jalad vastu maad surutud ning vöö ümber kõhu. Mõnel juhul pandi ka patsiendi pea peale raskuseks kott.

Trepanatsioon
Trepanatsioon on koljusse augu puurimine ja sealt tüki eemaldamine. Selle õõvastava protseduuri ajal puuriti inimese pealuusse auk, tavaliselt saega. Ravina hakati seda arheoloogiliste leidude järgi kasutama 7000 aastat tagasi. Selle hulluse taga ei olnud mingit meditsiinilist seletust, kuid palju aega tagasi usuti, et vaimseid haiguseid põhjustavad ajus elavad kurjad vaimud ning augu puurimine vabastas need.

Lobotoomia
Lobotoomia on protsess, millega lõigatakse ära ajusagar ja sellega koos ka vaimne haigus. Need protseduurid lõppesid tihti kohutavate tagajärgedega nagu näiteks puue. See oli neurokirurgiline protseduur, kus aju otsmikusagarate ja taalamuse vahelised ühendused lõigatakse läbi. Seda operatsiooni alustati 1880. aastatel, et „patsiente rahustada“. Seda ravi kasutati skisofreenia, bipolaarse meeleoluhäire ja depressiooni ravimiseks.

Hammaste ja organite eemaldamine
Kui praegu võib mõelda, et mida on hammastel pistmist vaimse haigusega, siis 20. sajandil olid need vägagi seotud. 20. sajandi paaril esimesel tegutses ameerika psühhiaater Henry Cotton, kes uskus, et vaimset haigust põhjustab ainult üks asi – mürgine kehaosa. Ta kutsus seda protsessi „kirurgiliseks bakterioloogiaks“, mis oli võimalike haigete kehaosade eemaldamine. Ta hakkas oma vaimselt haigeid patsiente ravima, võttes neilt hambaid, mandleid, isegi osa ühe naise emakakaelast. Kui ta oma patsientide tervises mingit muutust ei näinud, võttis ta veel kehaosasid, kuni patsiendid lõpuks surid.

Peter Hagen

Tunnuspildil: 1784. aastal Viinis valminud „Narritorn“ (Narrenturm). Eelnevalt varasematest „haiglatest“, ei pandud siia enam vaimuhaigeid koos kriminaalkurjategijate ja hulgustega.

NB! Loe ka:
Iga sajas maakera elanik on skisofreenik
Elukutse: geenius, diagnoos: hull