Hitler ja naised

1906. aasta varakevadel armus 17-aastane Adolf Hilter esimest korda. Kuid kahjuks ei märganud temast kaks aastat vanem, heast perekonnast pärit ilus Stefanie midagi Adolfi kirest, sest tagasihoidlik noormees imetles teda ainult eemalt, siis kui neiu koos emaga jalutas.

Hilteri sõbra sõnul armastas ta neidu, ilma et too oleks sellest midagi teadnud. Oma mõtetes nägi Adolf Stefaniet oma naisena, kellega ta elab koos majas, mida ümbritseb oivaline park. Kui Hilter asus Viini, kirjutas ta oma armastatule anonüümse hüvastijätukirja, milles palus ennast oodata. Ta tuleb tagasi ja abiellub temaga. Stefanie oli täiesti nõutu ega osanud ära arvata, kes teda nii väga austab. Alles palju aastaid hiljem, kui Stefanie oli juba ammugi abielus, sai ta teada, kes tema tuline austaja oli.

Alates 1924. aastast, kui Hitler sai tuntuks kogu Saksamaal, väitis suurem osa temaga kohtunud välismaa ajakirjanikke, et füürer on suguvõimetu. Teine osa sulerüütleid arutas aga lõputult Hitleri kõikvõimalikke, sageli vaid arvatavaid armulugusid. Füüreri kui don Juani võitude nimekirja sattus rohkesti nimesid, nagu näiteks Hitleri autojuhi õde Henny Haug, aadlisoost Erna Hanfstengl, Susy Lintower, endine nunn Eleonore Bauer, inglise fašistide juhi Oswald Mosley naiseõde leedi Midford, Sigrid von Lafferdt jt.
Muide, oli ka neid korrespondente, kes arvasid, et Hitleri komme ilmuda avalikkuse ette ilusate naiste seltskonnas oli seletatav tema püüdega varjata oma puuet. Sel versioonil oli kahtlemata mõningane alus. Igal juhul oli imelik, et Hitleri nooruses ei etendanud naised tema elus mingit osa. Kuidas ka ajakirjanikud püüdsid leida kas või ainsatki naist, kes minevikus olnuks seotud Hitleriga, korda see neil ei läinud. Meenutagem, et kahekümnendate aastate lõpul oli Hitler juba ligi neljakümnene.
Ajaloolane Joachim Fest kirjutab oma kapitaalses uurimuses „Hitleri biograafia”: „Mõned seigad räägivad selle poolt, et natsionaalsotsialistliku maailmavaate teatud lõikude kummaliselt tugev fluidum tuleneb Hitleri mahasurutud seksuaalsusest, mis ei saanud avalduda tavapärases kodanlikus keskkonnas.” Teisal märgib Fest (muide, mitte ainsana), et Hitleri korraldatud kihutuskoosolekud peaaegu imiteerisid kireparoksüsmi, ja toob ära antifašistliku saksa kirjaniku René Schickele huvitavad sõnad, et natsifüüreri ohjeldamatult huligaanitsevad kõned „sihtisid seksuaalmõrvade poole”.

Hitlerite perekond ei hoidnud omavahel kokku. Ka Adolf Hitler suhtus äärmiselt külmalt oma sugulastesse. Ta ei teinud tegemist isegi mitte oma lihase õe Paula ja poolvend Aloisiga. Hitleri vanemate abielu oli olnud lähedane verepilastusele. Hitleri ema Clara seitsmest lapsest surid neli varajases lapsepõlves, viies oli nõdrameelne ja kuues täielik idioot, keda kunagi võõrastele ei näidatud. Hitler kartis alati, et temagi veri võib olla „rikutud”. Kogu elu jooksul lasi ta aeg-ajalt oma verd analüüsida, veendumaks, et kõik on korras.
Ainuke sugulane, keda Hitler tunnustas, oli poolõde Angela Hitler, mehe nime järgi Angela Raubal. Pärast seda, kui Hitlerist sai Baieris mõjukas isik, kutsus ta lesestunud Angela 1928. aastal enda juurde ja tegi ta oma majapidajannaks. Angela Raubal juhtis poissmehest Hitleri majapidamist Münchenis, hiljem pärast tema võimuletulekut mängis aga perenaist Baieri Alpides Berchtesgadenis asuvas füüreri Berghofi residentsis. Angela tütrega, kelle nimi oli samuti Angela (kutsuti Geliks), oli Hitleril 1920-ndate aastate lõpus romaan.
Paistis, et Hitleri armusuhe õetütre Geli Raubaliga pidi kummutama kuulujutud tema seksuaalhälvetest. Kuid ka see armulugu oli eriskummaline. 1929. aasta septembris saabus 21-aastane brünett Geli Münchenisse oma majapidajannast ema juurde. Kõik, kes Gelit tundsid, pidasid laulmist õppivat neiut väga elurõõmsaks ja tasakaalukaks. 40-aastane „onu Adolf” hakkas peagi Geli hooldajaks ja kaitsjaks. Ta andis õetütrele toa oma magamistoa kõrval ja paigutas hiljem tema ukse juurde valvemeeskonna, muutes Geli tegelikult vangiks. Neiu oli sellisest tähelepanust meelitatud ja peagi sai neist armastajapaar. Hitler võttis Geli kaasa kõikjale, isegi natside ametlikele koosolekutele. Kui Württembergi Gauleiter Munder nõudis, et Hitler kas abielluks oma õetütrega või siis lakkaks temaga avalikkuse ette ilmumast, heitis Hitler Munderi jalamaid parteist välja.

Geli silmad avanesid siiski üsna varsti. Ta tunnistas nutta halisedes oma sõbrannadele: „Minu onu on lihtsalt kohutav. Te ei usuks ilmaski, mida ta mind tegema sunnib.” Geli oli meeleheitel, aga tagasiteed enam polnud. Kaks aastat pidi ta taluma Hitleri perversseid armumänge. Tegemaks Hitlerile tagasi oma kannatusi, võrgutas Geli kõigepealt füüreri isikliku autojuhi Emil Morice’i (kelle armukade Hitler selle peale vallandas), hiljem oli aga üksteise järel vahekorras kõikide ihukaitsjatega, kes valvasid neiu magamistuba. Vähe sellest, Geli üritas astuda intiimsuhetesse pea iga noore mehega, keda ta kohtas.
Avalikkusele jäi siiski mulje, et Hitler abiellub oma õetütrega. Kuid 18. septembril 1931 leiti Geli Raubal oma toast surnuna. NSDAP-s tehti teatavaks, et ta oli teinud oma elule lõpu laulueksamil läbikukkumise pärast. Seda teadet ei võtnud tõena isegi kõige kergeusklikumad natsid.
Geli Raubali surma kohta on mitu versiooni. Tõenäoliselt lõpetas ta elu Hitleri ohjeldamatute „armumängude” pärast. Raubal olevat maha jätnud kirja, mis sattus Hitleri lähedase sõbra paater Stempfle kätte. Kuid Stempfle ei pidanud vajalikul määral suud ja koristati ära 1934. aastal. Teise versiooni järgi tappis Raubali Himmler, sest neiu „teadis liiga palju”. Ja lõpuks kolmas versioon: Hitler ise tappis äkkvihas oma õetütre. Üks Baieri uurija alustas mõrvaasja, kuid seda ei viidud lõpule. Veel oletatakse, et Geli tapeti tema suhete pärast kellegi noore juudi kunstnikuga. Oli kuidas oli, kuid pärast Geli surma hakkas Hitler päevapealt taimetoitlaseks. Ameerika psühhiaater prof. R. Mastersi arvates muudavad inimesed, kellel on olnud keelatud suhe perekonnaliikmega, pärast partneri surma „häbist keelatud vahekorra pärast” oma toitumustavasid, näiteks hakkavad taimetoitlaseks. Geli maeti Viini ja Hitleri käsul ei tohtinud kadunu toas midagi muuta.
Pärast Geli surma oli Hitler lohutamatu. Tema kuuldes oli Geli meenutamine keelatud. Füürer ise ei suutnud õetütrest rääkides pisaraid tagasi hoida. Geli surmale järgnenud nädala jooksul ei söönud ega maganud Hitler peaaegu üldse. Ta veetis mitu kuud sügavas depressioonis. Et Hitler üritas koguni oma elule lõppu teha, jälgisid arstid teda pikka aega hoolikalt ja lähedased võtsid salaja ära mõlemad Walther-tüüpi püstolid, mida Hitler alati kaasas kandis.

Otto Strasser, Hitleri peamisi oponente NSDAP-s, jäi oma memuaarides kindlaks Geli Raubali mõrvamise versioonile. Tõendina esitas ta järgneva episoodi: 1936. aastal otsis ajalehe „Österreichische Post” toimetaja Strasseri üles Pariisis ja andis talle üle kellegi paater Palsti kirja, milles oli öeldud: „Mina pidasin Angela Raubali matusetalituse. Väideti, et ta lõpetas elu enesetapuga. Ma ei oleks iialgi lubanud enesetapjat pühitsetud mulda matta. Faktist, et matsin ta kirikliku tava kohaselt, võite teha järelduse, mida ma ise ei tohi Teile teatavaks teha, kuna olen tõotanud vaikida.”
Nüüd ei ole enam ammugi võimalik tuvastada Raubali surma tõelist põhjust. Selge on vaid üks: Geli otsene või kaudne mõrvar oli Hitler. Kuid armastatu saladuslik surm ei takistanud teda kogu elu tegemast nägu, nagu leinaks ta korvamatut kaotust.
Hitler paistis maailmale edu, võimu ja jõu kehastusena. Naistele avaldas ta hämmastavat mõju. Noored neiud hüppasid Hitleri auto rataste ette, et ainult oma ebajumalat lähedalt näha. Filmikroonika on jäädvustanud hullunud naiste ekstaasi, kes sööstavad Saksamaa esimese mehe väljasirutatud käe poole. Hitleri kantselei oli üle ujutatud armunud naiste kirjadega. Paljud anusid ühtainsat kohtumist, et sünnitada Hitleri poeg! Kogu Saksamaa soovis südamest, et Hitler abielluks, et tal oleks perekond ja pärija. Lähedased viisid füüreri kokku kõige veetlevamate iludustega, kaunitarid lasksid käiku kõik oma oskused… Ent tulutult. Samas pole Saksamaal 1930. aastatel levinud kuulujutud füüreri homoseksuaalsusest leidnud mingit kinnitust.
Hitler magas alati üksinda lukus ukse taga. Kell 11 hommikul pidi teener uksele koputama, selle avama ning asetama sõnadega „Tere päevast, minu füürer, teil on aeg tõusta!” ukse kõrval asuvale toolile paki ajalehtede ja tähtsate telegrammidega. Keegi ei näinud Hitlerit kunagi paljalt – ta riietus alati omaette.

Füüreri intiimelu oli range saladuskatte all. Alles pärast sõda hakkasid uurijad suure vaevaga koguma dokumente, kirju, märkmeid ja mälestusi, mis võinuksid heita valgust Saksamaad ja kogu maailma vapustanud inimese iseloomule. Nad otsisid Hitleri intiim- ja seksuaalelust tema fantasmagooriliste ideede ja otsuste sügavamaid põhjusi ja seda mitte alusetult. Kuid nende leiud olid nigelad.
Impulsiivse neurasteenikuna sisendas Hitler endale teatava käitumismaneeri ja seda ka naiste suhtes. Hitler veetles naisi vaevata, kuid lipsas nende käest jälle ära. Ta vajas üksnes nende entusiasmi, jumaldamist, naise biovälja energiat – tänapäeval võime öelda, et Hitler oli energiavampiir.
Peaaegu kõik Hitleri intiimsuhted tema austajannadega lõppesid viimastele traagiliselt. Ühel Hitleri esimestest armukestest – medõde Grete Schmidtil – lõikas armukade abikaasa kõri läbi. Hitleri õetütar Geli Raubal – füüreri suurim armastus, kellest eespool juttu oli – lasti või laskis ennast maha. Hitlerile fanaatiliselt andunud inglise aristokraat Unity Midford tulistas endale kaks kuuli pähe, kuid elas pärast seda veel üheksa aastat voodihaigena ja peaaegu teadvusele tulemata.

Hitleri armuke, saksa kolmanda järgu kinotäht Renate Müller (kes muide oli tüüpiline sinisilmne aaria kaunitar) hüppas 1937. aasta oktoobris oma korteri aknast alla (võimalik, et Renate viskasid alla gestaapo agendid, kui said teada, et tal oli tekkinud juudist armuke). Suzy Liptower poos end pärast Hitleriga veedetud ööd üles. Maria („Mimi”) Reiter üritas samuti enesetappu, kuid jäi ellu. Ja viimaks Eva Braun, kes püüdis kaks korda edutult oma elu lõpetada, läks Hitlerile mehele ainult selleks, et füüreri abikaasana oma nimi ajalukku jäädvustada.
Milles oli Hitleri „hukatusliku” mõju põhjus? Eelkõige tema mehelikus mittetäisväärtuslikkuses. „Minu onu on koletis,” rääkis Geli Raubal. „Ta käskis mul lahti riietuda, heitis ise põrandale pikali, mina aga pidin kükitama tema näo kohale, et ta saaks lähemalt uurida mu anatoomiat. … Seejuures erutus ta väga ja soovis, et ma tema peale urineeriksin.” Alles siis sai Hitler seksuaalse rahulduse. Loomulikult ei tundnud vaene naine taolisest protseduurist mingit naudingut.
Eva Braun jutustas Otto Skorzenyle, et Hitler riietas ta värisevate kätega lahti, pildistas teda, käskis tal alasti akrobaatilisi harjutusi teha, aga samuti nõudis, et Eva teda lööks ja alandaks. Pärast selliseid „armuöid” jooksis vaene kaunitar salamahti kunstnik Rudolf Kepleri juurde, kes enne Evaga magamist joonistas teda alasti. Pärast taipas ta, kui ohtlik see võib olla, ja põletas pildid ära, kuid oli juba hilja. Kuulu järgi laskis Hitler Kepleri oma käega voodis maha.

Filminäitlejanna Renate Müller jutustas pärast Hitleriga koos veedetud ööd, kuidas füürer lahti riietus, põrandale heitis, enda tühisust sajatas, mööda põrandat roomas ja enda peale ühe süüdistuse teise järel paiskas. Ta nõudis, et Renate talle peksa annaks, aga see suutis sundida ennast üksnes teda jalaga lööma. Kuid sellestki vähesest sattus Hitler vaimustusse, erutus üha enam ja rahuldas ennast lõpuks onaneerides. Pole ime, et Renate soetas endale teovõimelise armukese ja maksis selle eest eluga.
Hitler oli julm, pika vihaga, haavuv ja saatanlikult armukade. Näiteks jälgis ta kiivalt oma arvukaid stenografiste ja sekretäre – keda valiti iluduste seast – ega lubanud neil flirtida isegi mitte oma ihukaitsjatega.
Huvitav, kui Hitler oleks olnud täisväärtuslik mees, kui tal oleks olnud perekond, lapsed… Kas siis oleks 20. sajandi ajalugu võinud teisiti kulgeda?

Tunnuspildil: Hitler ja Geli Raubal 1929. aastal.

©Peter Hagen