Haarem – kas armurõõmude paradiis?

Islamimaades võivad mehed abielluda mitme naisega ja pidada piiramatul arvul liignaisi e. konkubiine. Koraan lubab naistel oma võlusid näidata aga ainult oma abikaasale või haaremivalvuritele – eunuhhidele. Nende religioossete seaduste alusel loodigi omal ajal valdavalt islamimaades haaremid. Sõna „haarem” on pärit araabia keelest ja tähendab „keelatud”.

Kuna naiste eest tuli palju maksta, võisid haaremit pidada ainult vähesed jõukad mehed. Haaremis oli igale naisele ette nähtud privaatne armuöö isandaga. „Sa võid oma naisi järgemööda vahetada, nagu sulle meelepärane on,” soovitab koraan, kusjuures rõhk oli sõnal „järgemööda. Seega ei tohtinud ühtegi haareminaist liiga sageli tülitada või hoopiski ignoreerida. Seda keelas koraan. Teisalt peaks naiste „järgemööda magatamine” välistama nende omavahelise rivaalitsemise ja tülitsemise. Peale selle peeti lubamatuks, et mees ühe öö jooksul magab rohkem kui ühe naisega. Kuid neid reegleid ignoreeriti või rikuti ikka ja jälle. Kui peremees võttis haaremisse kaasa oma sõbrad või ärikaaslased, korraldati seal tõelisi orgiaid. Naised aga tülitsesid ja rivaalitsesid, sest hoolimata koraani seadustest, eelistas valitseja üht või teist naist ning kuulutas mõned koguni lemmikkonkubiinideks.

* * *

Meie tänapäevasesse linnapilti kuuluvad kõikvõimaliku väljanägemisega kioskid. Ent kust on eesti keelde tulnud sõna „kiosk”?
Kioskiks nimetati idamaades haareminaiste elumaja. Seega on see sõna pärsia päritolu. Sultanitel, khaanidel ja emiiridel oli alati nii palju naisi, et need ühte majja ära ei mahtunud. Pealegi oli naiste riiakat loomust arvestades üsna ohtlik pidada ühes hoones koos sadu naisi. Seepärast oli haaremipere jaotatud paljudesse kioskitesse. Ümber kioskite kvartali oli muidugi kõrge müür ja arvukad vahipostid.
Sageli kippusid valitsejad oma haaremi suurusega üle pakkuma. Nii oli 19. sajandi lõpus valitsenud Türgi sultanil Abdülhamit II-l 1500 haareminaist! Nii palju naisi oli vaja rohkem oma jõukusega ärplemiseks kui lihahimu vaigistamiseks. Pealegi olid idamaa valitsejate elupäevad lühikesed. Eks neid võimule pürgijaid ikka jätkus ning tihtipeale lasti käiku pistodad, mürk ja püstolid, kui üks või teine valitseja liiga kauaks troonile kippus jääma.
Tegelikult ei jõudnud sultan kõigile oma naistele pilkugi heita, seksimisest rääkimata. Haarem oli naiste varamu, tagavara ja reserv, kust ülikkond sai endale abikaasasid. Abdülhamit II 1500 naist elasid kioskites tohutus pargis Bosporuse kaldal mitme kilomeetri ulatuses. Haaremist läbijalutamiseks kulus mitu tundi, valvamiseks läks vaja paar roodu vahte.
Haaremisse hangiti naisi mitmel viisil. Sõjakeerises kuulusid noorimad neitsid ja kauneimad naised ikka sultani sõjasaagi hulka. Kui mõni ülik ihkas kõrgemat positsiooni, siis alustas ta oma taotlusi sellega, et kinkis valitsejale ühe või paar tütarlast. Kui talupoeg ei jõudnud oma andameid ära maksta, võeti talt tasuks tütar ning anti monarhile. Kui aga sultanile endale sattus kena naisterahvas silma alla, siis ta lihtsalt osteti ära. Sultanite jaoks ei olnud eriti oluline haareminaiste rahvus, sotsiaalne päritolu või rass. Neilt nõuti vaid noorust ja ilu, muidugi eeldati ka neitsilikkust, kuid seda ei saadud alati garanteerida, sest tee haaremisse käis ikka meeste kaudu ning eks vahendajagi olnud luust ja lihast olend.
Haarem kujunes Türgi ülikutele ideaalseks pruutide kooliks. Haaremisse sattunud naised jagunesid mitmesse, erinevate privileegidega kategooriatesse. Kõige madalamat astet väljendas nimetus gözde (lemmik). See tähendas seda, et sultan oli neiule pilgu heitnud ning pärinud tema nime ja vanuse järele. Sedagi vähest teavet ei tarvitsenud sultan küsida kaunitarilt endalt, vaid mõnelt teiselt naiselt või haaremivalvurilt. Gözde-seisusele kuulus õigus omada eraldi tuba ja väikest kindlasummalist palka. Kui aga sultan gözde’le edaspidi enam pilku ei heitnud, pandi ta aastase või ka pikema ooteaja järel mehele mõnele õukonnaametnikule või ohvitserile.
Kui mõni haareminaine köitis sultani tähelepanu rohkem, siis viidi ta pidulikult valitseja ette; tema kohus oli suudelda sultani kätt ning näidata oma tantsukunsti. Seejärel võis tütarlaps saada „aukraadi” makbul (meeldiv), mis andis õiguse kioski saamiseks ja teenijanna pidamiseks. Kui sultan hakkas järjest veetma oma öid sama makbuliga, siis tähendas see teenistusastme ikbal (soosik) saavutamist. Kui ikbal sünnitas sultanile poja, see tähendab printsi, sai ta kõrgeima auastme – kadin (naine, daam). Naiste ebavõrdsust meestega rõhutas seegi et tütre sünnitanud ikbal tavaliselt kadini nimetust ja privileege ei saanud. Ikbali seisuses naise võis hiljem haaremist välja anda – panna mehele mõnele kindralile või kõrgemale tsiviilvõimukandjale. Kadind olid aga lõplikult kindlustanud oma koha sultani juures. Vastavalt islami eeskirjadele loeti nelja eelistatud naist sultani ametlikeks abikaasadeks. Kui keegi neist juhtus surema, siis sai vanuselt järgmine kadin tema asemele.
Kui naisi oli haaremisse kogunenud liiga palju, kasutatud valimiseks üpris lihtsat, ent teravmeelset katset. Uustulnukad visatud korraga sultani aias tiiki ning saadetud siis mõnda kioskisse kuivama. Kes tahenenud kiiremini, see jäetud haaremisse. Kuivas kiiresti, tähendab oli kuuma kehaga!
Sultanid olid potentsed mehed. Nii olnud ühel sultanil 102 last, teisel olnud aga korraga haaremis 26 rasedat naist. Kogu haaremit vapustav sündmus oli sultani surm, eriti aga tema vägivaldne kukutamine. Tavaliselt järgnes sellele haaremi põhjalik uuendamine. Alama astme naised anti nende vanematele tagasi, kui nad olid pärit Türgist. Ent haaremis jõudeeluga harjunud naised ei tahtnud enam vaesusega leppida ega talutööd teha. Nii lõppesidki sultani surmale järgnenud halamised haaremis paljude naiste enesetapuga. Säärane katastroof toimus näiteks pärast Abdülhamit II kukutamist 1909. aastal.
20. sajandi alguses alanud noortürklaste revolutsioon vapustas ka haaremite aluseid. Sultanaati ei õnnestunud küll veel likvideerida, kuid viimased Türgi sultanid Mehmet V ja Mehmet VI ei saavutanud enam kunagi Abdülhamitiga võrreldavat võimutäiust. Üks sultani despootliku valitsemise piiramise tunnusmärke oli ka haaremi ahendamine. 1908. aastal noortürklaste survel taastatud 1876. aasta konstitutsiooni alusel määrati haaremi maksimaalseks suuruseks 500 naist.

* * *

Haaremi suurus näitas selle omaniku jõukust. Valitseja kannatas kõige rohkem selle all, et ta ei tohtinud oma naistekarja kellelegi näidata. Paljud tegid seda siiski, hoolimata koraani käskudest ja keeldudest. 1912. aastal juhtis Al Makala kaliif briti geoloogide delegatsiooni oma haaremisse, kus oli üle 900 naise. Inglased vaatasid pärani silmi, sest polnud kunagi varem näinud nii palju võluvaid idamaa naisi ilma loorita. Kui külalised läbi ruumide läksid, hakkasid naised nende ees tantsima ja võrgutavaid laule laulma. Nad lubasid võõrastele pakkuda oma armukunsti võlusid ja kuumi kaisutusi. Oli näha, et nad kõik olid lausa hullud meeste järele. Inglaste sõnul naised „hõljusid veinis ja parfüümides”. Kogu aeg valvasid neid terased eunuhhid. Isarõõmudest ilmajäetud haaremivalvurid olid rasvunud ja karvutud, mesise jutuga ning kastraadihäälega mehed. Nende saatus oli sama haletsusväärne kui haareminaiste oma. Eunuhhideks valiti mehi tavaliselt orjade hulgast, kuid juhtus ka nii, et tänaval võeti noormees lihtsalt kinni, viidi haaremisse ja kastreeriti. Oli kaks kastreerimisviisi. Esimene oli eriti julm. Mees suruti selili maha, kisti jalad laiali ja hakim (kastreerija) lõikas tal terava noa abil ühe liigutusega maha nii peenise kui munandid. Veritsevale haavale valati keeva võid. Seejärel pandi õnnetu ohver istuma veel auravale sõnnikuhunnikule. Oli lausa ime, kui mõni sendeele (nii nimetati selliselt kastreeritut) pärast protseduuri ellu jäi. Hiljem sai selline mees kusta ainult läbi toru. Kuna sendeele ellujäämise šansid olid üsna väikesed, olid sellised eunuhhid suhteliselt haruldased. Haareminaised vihkasid neid, sest sendeeled olid lapsikud ja pahatahtlikud ega kõlvanud millekski. Teise kategooria moodustasid elgheezed, kellel olid munandid eemaldatud juba enne puberteeti. Sellise eunhuhhi peenis oli säilitanud erektsioonivõime ja temalt võis oodata vastutulelikkust. Haareminaised armastasid neid eunuhhe ning kasutasid neid igal võimalusel oma himude rahuldamiseks. Kuna elgheezedel puudus võimalus oma organismi kurnata ejakulatsiooniga, siis olid nad alati löögivalmis ja suutsid iga naist kolm kuni viis korda järjest orgasmini viia, ilma et oleks olnud karta rasestumist. Elgheezed olid haaremite tõelised valitsejad, kelle peamine ülesanne oli valvata naiste ruume, et sinna ei satuks ükski võõras. Peale selle hoolitsesid nad haaremi kodurahu eest. Paljud eunuhhid kasutasid liikumisvabadusest ilmajäetud, rahuldamata ja igavlevaid naisi ära, et nendega ohjeldamatult seksida.

* * *

Inglise maadeuurija Owen Lennis-Murse on tõenäoliselt ainuke valge mees, kes on külastanud haaremit ja kirjeldanud sealset elu-olu. Ta oli Jeemeni emiiri lähedane sõber. Emiiril oli Al Hudaydhas haarem, kus elas 400 naist. Sõbra loal võis Lennis-Murse viibida seal mõned päevad ja isegi haareminaistega vestelda. Suurema osa naisi olid sinna toonud orjadega kauplejad poolt ja nad vaevlesid kohutavas igavuses. Nad nägid üksteises rivaale ja nende vahel tuli ette ka armukadedust. Meeste puudumise tõttu olid naiste hulgas levinud lesbilised suhted. Lennis-Murse sõnul valitses haareminaiste ruumides homoseksuaalne ja rõhuv atmosfäär. Kuna nad liikusid väga vähe, olid paljud neist rasvunud ja loiuks muutunud. Nad lasksid ennast teenindada sama loidudel eunuhhidel, veetsid aega logelemise ja tühiste toimingutega. Kui emiir kutsus mõned naised enda juurde, siis oli nende ülesanne vaid oma isandat tantsuga rõõmustada. Kui emiir kutsus külla sõpru, tuli naistel ka nende ees tantsida või külalistele suuseksi teha. Seksuaalvahekorda selliste naistega viimased tavaliselt ei soovinud. Haareminaised ei saanud loota ka sellele, et eunuhhid või odaliskid (naisteenijad) neid rahuldaksid. Dennis-Murse arvates olid kõik need naised õnnetud ja seksuaalselt rahuldamata. Igatahes muinasjutuga „Tuhat ja üks ööd” polnud sellel kõigel küll vähimatki pistmist.
Räägitakse, et ka tänapäeval peavad pururikkad Araabia naftamagnaadid arvukaid haaremeid. Ühes Araabia lahe ääres elava naftamagnaadist emiiri haaremis olevat üle 2000 naise, kelle hulgas on isegi palju valgeid.  Täpsemat infot selliste haaremite kohta ei ole siiski võimalik saada, sest araablased ei taha sel teemal rääkida. Kuristik araabia tavade ja väärtushinnangute ning õhtumaadele omase mõtlemisviisi vahel on endiselt suur.
Kõigest hoolimata arvab enamik lääne mehi veel tänapäevalgi, et haarem kujutas endast lõputute armurõõmude paradiisi. Milline mees ei ole unistanud sellest, et viibida kordki haaremis ja nautida imeilusate naiste erootilisi tantse, nende hellitusi ja ohjeldamatut grupiseksi? Kuid tegelikkus oli muinasjutulisest idüllist väga kaugel. Juhtus väga harva, et valitseja ja haareminaise vahel tekkis kirglik armusuhe. Naisi peeti ja koheldi nagu loomi. Paljud šeigid olid aga tegelikult homoseksualistid, kes eelistasid hoopiski anaalset vahekorda nägusate poistega.

Haarem kui vangla?

Haaremikultuuri ja vanglakultuuri võrreldes avastame väga palju kokkupuutepunkte. Adekvaatset pilti haaremielust on tänapäeval võimatu saada. Mida rohkemat  teatakse seksuaalsust pärssivaist või piitsutavaist tegureist vanglaisolatsioonis? Nende mõjust psüühikale, mõtlemisele, tavadele, moraalile, inimsuhetele, keelekasutusele?
Haaremi ja vangla kokkupuutepunktidest peamine on vägivaldne eraldatus ühiskonnast ja normaalsest elust, isoleeritus. Ka haarem on mitmes mõttes vangla ja haaremi asukas vang. Kuigi haareminaised ei sattunud haaremisse kuritegude toimepanemise eest, toimus haaremeis ometi rohkesti sündmusi, mida vanglaski kohtab. Intriigid, mõrvad, mürgitamised, hierarhia, võimuvõitlus. Kas siit järeldub, et inimene „vangistub” igasuguses isolatsioonis ja muutub vägivaldsemaks, agressiivsemaks ja kuritegelikumaks? Kas seetõttu muutub ka keelekasutus?
Haareminaised elasid pideva hirmu all, sest iga hetk võidi kusagil langetada otsus neist kelle tahes tapmiseks. Sama hõlpsalt on otsuseid elu ja surma üle langetatud vanglas. Haaremis võeti õnne kiiret vaheldumist ning hea asendumist kurjaga kui kismeti (saatust). Mis ka ei juhtunud, ikka oli põhjuseks kismet, mis olla ette määratud juba sünnihetkel. Haaremis harrastati nõidumist ja manamist. Ka vangid on suured müstikud – enamik usub paranähtusi, kummitusi, kurja silma, unenägusid, Ennustamisel, maagial ja kabalistikal on mõlemas pooldajaid, nagu ka talismanidele leidub alati kandjaid.
Ühised kannatused haaremis äratasid naistes vastastikku kaastunnet ja panid lohutust otsima. Pealesunnitud tiheda suhtlemise juures kasvas see haaremimiljöös vahel palavaks kiindumuseks. Armukadeduse ja rivaalitsemise vastukaaluks tekkisid väikesed sõprusringid. Sama on täheldatud vanglas. Vanad retsid võisid kena noore poisi pärast võidelda nagu lõvid, jagades temaga leiba ja voodit ja hoides ta fotot öökapil. Kuid vangid võivad omavahel olla ka kiindunud sõbrad ehk kendid ning nende ühendused keldiimid hoiavad alati omaette.
Naised olid haaremisse peaaegu otseses mõttes sisse müüritud ja nende elu intiimsed üksikasjad ei leidnud pea kunagi teed väljapoole – ega leia ka vanglamüüride tagant. Haaremisse sattunud naine ei naasnud iial tavalisse seksuaalellu – ka siis mitte, kui ülik mõne oma odaliski ära kinkis või keegi ta vabaks ostis. Samamoodi kannab vanglast vabanenu seksuaalsus elu lõpuni märki vangla tabude näol  ning vangilikke arusaamu seksist, naisest, abielust.
Suurem osa ajaviitemängudest on nii vanglas kui haaremis äärmiselt lihtsad (välja arvatud vangla kaardimäng). Trips-traps-trull, laevade põhjalaskmine, pimesikk või tagaajamismängud olid haaremis väga tavalised. Noori haaremineide lummasid vanade jutud ja ka noori vange haaravad vanade retside pajatused. Haaremis harrastati mõistujutte ning mõistatusi, mis lõppesid aina surma mängutoomise või surmaähvardustega. Mõistatustel ja mõistujuttudel on ka vanglas eriline koht – näiteks sissekirjutus uustulnukale, mil talle korraldatakse nutikuse- ja tarkuseproov.
Loojangust koiduni oli haareminiaistel keelatud viibida väljaspool oma ruumi, vangidel väljaspool oma kambrit. Haaremis sündisid unetutel tundidel muinasjutud ja õuduslood, vangikambris kõlakad, legendid. Haaremis sepitseti luuletusi, vanglas samuti. Haaremi magamisruumide seintele kraabiti värsse – neid on täis ka vangikambrite seinad.
Haareminaiste omavahelises suhtlemises, aga ka napis lävimises välisilma ja väheste vabade inimestega oli sümboolikal kindel ja oluline sõnum. Sümboolika elab ka vangide žestidekeeles, salakirjades ja tätoveeringuis. Taskurätil oli kunagi haaremeis, 1980-ndail aastail Eesti noortevanglas eriline koht – levis taskurättidele joonistamine ja neist said hinnatud mälestusesemed, mis ka vabadusse kaasa võeti.
Haareminaised suitsetasid meelsasti oopiumi, vangid hašišit ja kanepit – ning mõlemal pool oli see salakaup. Ööd möödusid haaremis keyifis (araabia keeles ülim rahulolu, täitumus); mõiste kaif on saanud üldteada sisu vanglaargoos.Haaremis sai suurmoeks vesipiip, 1980ndail oli aga Rummu kolooniates peen suitsetada suitsupitsiga, mis valmistati hoolikalt ja kunstipäraselt ning mis oli tavalisest tunduvalt pikem.
Haareminaiste kutseoskuste juurde kuulus meisterlik türgi kohvi valmistamine ja rituaalne kohvijoomine. Vangide rituaaljook on tänapäevalgi ülikange tee.
Naised haaremis unelesid kaugetest maadest ja teistlaadi elust, vangid vanglas naistest ja vabadusest. Nii haaremis kui vanglas tekib pikapeale amneesia – hakkab kaduma realistlik ettekujutus varasemast elust ja elust väljaspool müüre. Et mälestusi alles hoida, jutustatakse neid üksteisele.
Teatritükid, mida haaremis etendati, kubisesid meelelistest stseenidest ja nilbetest tembutustest, mis piitsutasid seksuaalfantaasiat. Palju tehti varjuteatrit. Nilbustega paistab igapäevaselt silma ka vangla, kus näiteks jõuluõhtul riietatakse passiivne pederast lumivalgukeseks/snegurotškaks ja lastakse tal striptiisi teha.
Haareminaised (nagu vangidki) hoidsid kiivalt oma riideid ning need olid etiketis ülitähtsal kohal, sest rõivaste värvi ja lõike järgi pidi olema võimalik jalamaid öelda, milline on kandja positsioon hierarhias. Nii vangid kui haareminaised armastavad väga ehteid ja valmistavad neid meisterlikult. Naised pakkusid oma kauneid käsi väljendusrikaste vaatamisväärsustena tantsus, varjuteatris, žestides; vanglas on kõige liigirikkam tätoveering nn sõrmustätoveering, millel on üle 500 tähendusega kujundi…

©Peter Hagen