St. Helensi vulkaani purse 1980
Kunagi laiusid St. Helensi vulkaani ümbruses igihaljad okaspuumetsad. Nüüd meenutab see piirkond elutut kuumaastikku. Katastroof toimus 18. mail 1980 kell 8.32 kohaliku aja järgi, kui kohutav plahvatus rebis ära vulkaani tipu ja põhjanõlva. Tulikuum lööklaine hävitas metsa 600 km² suurusel maa-alal. Orgu sööstis mudalaviin.
Vulkaanist 6,5 km kaugusel asuva Windy Ridge’i elanikud hukkusid kõik. Teadlased arvutasid välja, et vulkaani plahvatamisel tekkinud rohkem kui 300-kraadine lööklaine levis kiirusega kuni 1000 km/h. Selle kõrval tundub tormituule kiirus 117 km/h süütu kohinana. Isegi veel 20 km kaugusel St. Helensi mäest hukkusid inimesed vulkaani kuumas hinguses. Vulkaanipurse nõudis ühtekokku 57 ohvrit. Tänu geoloogide õigeaegsetele hoiatustele ähvardava ohu eest ning ametivõimude rajatud keelutsoonidele suudeti ära hoida halvimat. Kohalikud elanikud evakueeriti ning uudishimulikud, kes olid karjadena kogunenud, aeti ohtlikust piirkonnast minema.
St. Helens asub Kordiljeeride läänepoolses harus Kaskaadides, mis ulatub Kanada lõunaosast Vaikse ookeani rannikuga rööbiti läbi Oregoni ja Washingtoni osariigi Põhja-Californiasse. Kaskaadides on üle tosina vulkaani. Nii nagu ka paljud teised vulkaaniahelikud, asuvad Kaskaadid Vaikse ookeani äärealadel, kus ookeanikoor sukeldub mandrikoore alla. Põhja-Ameerika läänerannikul liigub suhteliselt väike Juan de Fuca laam kiirusega umbes 2,5 cm aastas Põhja-Ameerika laama alla. Umbes saja kilomeetri sügavusel sulavad kivimid, hõõguvkuum magma tõuseb ülespoole ning rajab endale tee maapinnale.
Teadaolevalt on mitmed Kaskaadides asuvad vulkaanid nagu Rainier, Shasta, Hood ja Lassen ajaloolisel ajal veel tegutsenud. St. Helens oli enne 1980. aasta purset viimati aktiivne 1857. aastal. Indiaanlastest põliselanikud kutsusid seda vulkaani suitsevaks mäeks. Praeguse nime andis vulkaanile 1792. aastal inglise maadeuurija George Vancouver oma sõbra Alleyne Fitzherberti auks, kes kandis parun St. Helensi tiitlit. Parun, Briti suursaadik Madridis, ei näinud omanimelist mäge kunagi.
Pärast Kaskaadide lõunatipus asuva Lassen Peaki purskeid aastatel 1914–21 saabus Kaskaadidesse vaikuseperiood. Geoloogidele, kes järgnevatel aastakümnetel Kaskaade uurisid, hakkas silma, et St. Helens oli ühtlaselt vormitud ning tema nõlvad erosioonist vähem uuristatud kui teistel naabruses paiknevatel vulkaanidel. Spetsialistid tegid järelduse, et St. Helensi nõlvu olid vorminud sagedased pursked.
Alates 1950. aastate lõpust tehtud uuringud võtsid geoloogid Dwight Crandell ja Donald Mullineaux ning geokeemik Rubin Meyer kokku järgmiselt: „Tõenäoliselt leiab lähema saja aasta jooksul aset purse, võimalik, et veel enne sajandivahetust.“
1978. aastal hoiatasid Crandell ja Mullineaux üksikasjalises raportis veel kord: „St. Helensil on selja taga pikk sporaadilise aktiivsuse ajalugu. Seoses tema käitumisega minevikus ja suhteliselt sagedaste pursetega viimase 4500 aasta jooksul oleme kindlad, et tegemist on eriti ohtliku vulkaaniga.“
Kaks aastat hiljem, 20. märtsil 1980 osutas 4,2-magnituudine maavärin sellele, et St. Helens on ärganud oma 123 aastat kestnud uinakust. Järgnesid sajad väiksemad tõuked. 27. märtsil paiskas vulkaan pärast väikest plahvatust välja kivimeid ning auru. St. Helensi jäätunud tipus moodustus väike kraater. Järgnevatel nädalatel toimus hulk purskeid, mis kestsid mõnest sekundist peaaegu ühe tunnini. Õige pea kogunesid ärkavat vulkaani jälgima vulkanoloogid, seismoloogid ja hüdroloogid. Uurijad jälgisid St. Helensit mõõteriistadega igast küljest ja isegi õhust. USA ametkond Geological Survey asutas Washingtoni osariigis Vancouveris spetsialistide peakorteri, kust koordineeriti vulkaani vaatlusi.
Aegamööda hakkas St. Helensi põhjanõlv paisuma ja lõpuks tekkis „muhk“ mõõtudega 800×1600 meetrit. Polnud vähimatki kahtlust, et mäenõlva surus kummi vulkaani sisemusest ülespoole kerkiv magma. Uurijad arvestasid ka võimaliku varinguga. „Muhk“ kasvas päevas kuni poolteist meetrit. Katastroof toimus 18. mail.
5,1-magnituudine maavärin raputas ebastabiilseks muutunud põhjanõlva paigast lahti. Järgnes kohutav plahvatus, mis rebis vulkaanilt tipu, nii et St. Helens kaotas oma kõrgusest tervelt 400 m. Liustikujääst ja purunenud kivimitest koosnev laviin paiskus orgu kiirusega kuni 290 km/h. Osa laviinist sööstis Spirit Lake’i, põhimass aga North Fork Toutle Riveri orgu. Varing kergitas Spirit Lake’i põhja 90 m ja veepinda 60 m võrra ning peaaegu kahekordistas 5-ruutkilomeetrise järve pindala. Oletatakse, et purunenud vulkaani nõlvast eraldus umbes 2,8 km3 kivimeid.
Pärast vulkaanikoonuse lõhenemist paiskus kraatrist tundide viisi välja auru ja tuhka, mis tõusid püstloodis üles. Vähem kui kümne minutiga moodustas määrdunudhall mass 27,5 km kõrguse seenekujulise pilve, mida tuul hakkas kirdesse ajama. Uurijate hinnangul sadas 540 miljonit tonni tuhka 57 000 km²-le. Ainuüksi Washingtoni osariigis asuvas 51 000 elanikuga Yakimas tuli tänavatelt eemaldada mitusada tuhat tonni tuhka. Koristamiskampaania kestis kokku kümme nädalat ja läks maksma 2,2 miljonit dollarit.
Geoloogidel Keith ja Dorothy Stoffelil oli ainulaadne juhus näha purske algust otse õhust. Nad olid oma sportlennukiga just vulkaani tipu kohal, kui algas põhjanõlva varing. Nad meenutavad: „Kui me 11 000 jala kõrgusel lähenesime tipule, oli kõik veel rahulik. Alles siis, kui olime jõudnud peakraatri läänepoolse serva kohale, märkasime, et kraatrisse variseb kive ja jääd. Piloot juhtis lennuki kraatri kohale nii, et me saime maalihet paremini jälgida. Peakraatri põhjanõlv oli eriti aktiivne.
Samal ajal, kui me vaatasime otse kraatrisse, hakkas kogu põhjakülg allapoole nihkuma. See oli enneolematu, midagi selletaolist polnud me veel näinud. Kogu nõlv lainetas ja värises, esialgu paigast liikumata. Seejärel hakkas nõlv tipust allapoole vajuma. Me olime üllatunud ja erutatud, kui saime aru, et enneolematute mõõtmetega mäelihe liigub Spirit Lake’i suunas. Tegime paar fotot, kuid siis toimus kohutav plahvatus. Me ei tundnud ega kuulnud midagi, kuigi viibisime sel ajal tipust ainult pisut ida pool. Sealt nägime, kuidas esimene plahvatuspilv liikus mäeküljelt põhja poole ning hakkas siis allapoole vajuma. Mõne sekundiga muutus plahvatuspilv nii suureks, et varjas kogu vaatevälja. Alles sel silmapilgul jõudis meie teadvusse, et tegemist on kolossaalse plahvatusega, ning kogu me tähelepanu pöördus sellele, kuidas võimalikult kiiresti ohtlikust piirkonnast eemalduda. Piloot laskus pikeesse, et kiirust suurendada. Lennuki kiirus oli umbes 370 km/h. Plahvatuspilv meie selja taga võttis uskumatud mõõtmed. Kuna see liikus peamiselt põhja suunas, pöördusime lõunasse ja lendasime otse Mount Hoodi suunas. (See päästis nende elu, sest kui lennuk oleks jätkanud lendu ida suunas või võtnud kursi põhja, siis oleks teda tabanud plahvatuse lööklaine, mis liikus kiirusega 400 km/h põhja, loodesse ja itta.)
Vulkaanist ida pool jagunes tuhapilv kobrutavateks seenekujulisteks pilvedeks. Pilvedes sähvisid välgud ja varsti oli tuhapilv tõusnud juba 15 000 meetri kõrgusele. Pidasime aru, kas me ei peaks Yakimasse tagasi pöörduma, kuid otsustasime siiski teisiti. Umbes kella 9 paiku maandusime Portlandi lennuväljal.“
1980. aastal toimus veel viis väiksemat purset, mis paiskasid tuhapilvi peaaegu 10 km kõrgusele. Teadlaste hinnangul kulub vähemalt sada aastat, enne kui 18. mail tekkinud kraater täitub, ja vähemalt paarsada, enne kui St. Helens saavutab oma endise kõrguse 2590 m üle merepinna.
St. Helensi purse pakkus teadlastele palju tänuväärset uurimismaterjali. Katastroofijärgsetel aastatel jälgiti looduse taastumisprotsessi. Vulkaani jälgimine enne purset andis aga vulkanoloogidele palju väärtuslikke andmeid vulkaanipursete ennustamiseks. See on eriti tähtis nende vulkaanide puhul, mis asuvad tihedasti asustatud piirkondades.
1989. aasta augustis ja detsembris toimus veel kaks väiksemat St. Helensi purset, mida teadlased olid ette ennustanud. Juba varemgi olid mitmed vulkanoloogid rõhutanud, et praegusel ajal ei saa piirkondades, kus funktsioneerib alaline seismiline valveteenistus, ükski purse alata päris ootamatult. Kuid siis mängis St. Helens teadlastele vingerpussi. 6. jaanuaril 1990 toimus St. Helensi viimase nelja aasta tugevaim purse, mis oli teadlastele täielikuks ootamatuseks, sest tavaliselt purskele eelnevad väikesed maavärinad jäid seekord ära.
©Peter Hagen
