Jaapani hiigellahingulaeva „Yamato“ lugu
Maailma suurimate „Yamato“ klassi lahingulaevade projekteerimine ja ehitamine Jaapanis ei olnud suurusluulu produkt, vaid see järgis kindlaid poliitilis-sõjalisi eesmärke. Jaapani sõjaväeline juhtkond lootis tõemeeli mõne hiigellahingulaeva abil saada Vaikse ookeani isandaks…
Suurte lahingulaevade projekteerimisel ja ehitamisel loodeti sellele, et USA ei suuda lähiajal ehitada sama võimsaid ja sama tugeva relvastusega lahingulaevu, ja pealegi poleks need mahtunud läbi Panama kanali (laeva lubatud maksimaalne laius kanali läbimisel on 32,31 m). Nagu sõja kulg näitas, osutusid kõik need jaapanlaste lootused ja arvestused ekslikuks.
Jaapani meresõja strateegid jäid kogu aeg ajast maha. Hoiatavaks näiteks oli Saksa lahingulaeva „Bismarck“ uputamine Inglise lahingulaevade poolt 27. mail 1941. Päev varem heitis Inglise lennukikandjalt startinud, veeuputusaegne biplaan Fairey-Swordfish (maksimaalne kiirus 221 km/h) merre torpeedo, mis tabas „Bismarcki“ ahtrit. Torpeedoplahvatus painutas laeva topeltrooli nii kõveraks, et seda ei saadud enam kasutada. Ka täitus rooliruum veega, mis tegi igasuguse remondi merel võimatuks. „Bismarcki“ võis nüüd juhtida vaid sõukruvide abil vaevaliselt manööverdades, laeva kiirus langes, tema saatus oli otsustatud. Üllatav oli seegi, et „Bismarcki“ õhutõrjekahurid ei suutnud ühtegi aeglaselt lendavat biplaani alla tulistada. (See on osaliselt seletatav sellega, et laeva 52 õhutõrjerelva toru polnud võimalik suunata nii palju alla, et tabada madalal merepinna kohal lendavaid lennukeid. Teiseks polnud kaugusmõõturid võimelised fikseerima nii madalal lendavaid lennukeid.)
„Bismarcki“ uputamine Inglise sõjalaevade poolt pani Jaapani strateegid kukalt kratsima: oli ilmselge, et kuitahes võimas lahingulaev ilma hästirelvastatud kiirete saatelaevadeta on väga haavatav. Vaenlase lennukikandjatelt startinud torpeedolennukid kujutasid suure lahingulaeva jaoks surmaohtu.
Teise maailmasõja ajal Vaikses ookeanis toimunud merelahingud näitasid veenvalt, et suurte lahingulaevade aeg oli lootusetult ümber ja kõige efektiivsemateks sõjalaevadeks on hoopiski lennukikandjad, millelt startinud lennukid võivad rünnata objekte, mis asuvad laevast kümnete või isegi sadade kilomeetrite kaugusel – väljaspool ka kõige võimsamate laevakahurite laskekulatust.
Pärast Jaapani lennukikandjatelt startinud lennukite rünnakut Pearl Harbourile 7. detsembril 1941, mõistsid Jaapani strateegid, et väikesed aga nobedad lennukid suudavad rohkem kui neilt oodata võis. Pärast USA mereväebaasi edukat ründamist loobuti Jaapanis uute lahingulaevade ehitamisest, töid jätkati ainult pooleliolevate laevade juures. Üheks neist oli ka lahingulaev „Yamato“.
Et mõista „Yamato“ klassi laevade projekteerijate eesmärke, tuleks pisut peatuda Jaapani sõjalaevade ehitamise mõnel huvitavamal etapil. Jaapani sõjalaevade projekteerijate ja ehitajate traagika seisnes selles, et laevu projekteeriti kaua, ehitati kaua, ja kui siis laev valmis sai ja mereväele üle anti, oli ta lootusetult vananenud. Nii juhtus see 20. sajandi algaastatel, aga ka hiljem. Ja alati olid teised suurriigid – eriti Saksamaa – laevaehituses mitu sammu ette jõudnud. Jaapani sõjalaevade projekteerijatel jätkus põikpäisust oma projektide läbisurumisel, kuid jonnaka sihikindluse tagajärjeks oli see, et valminud sõjalaevad ei vastanud ootustele.
Kuid teeme siinkohal lühidalt juttu sõjalaevade relvastuse arengust ja sellega seotud probleemidest.
Pikka aega jäid laevakahurite efektiivsed laskekaugused oluliselt alla maksimaalsele laskekaugusele. See oli eelkõige tingitud sihtimisseadmete puudumisest. Eestlaetavatest laevakahuritest tulistades osati isegi 75 meetri kauguselt mööda põrutada. Pealegi oli veel Nelsoni ajal tarvis veerand tundi, et kahurit järgmiseks lasuks ette valmistada.
Kui 1850. aasta paiku peeti merelahinguid umbes 200 m kauguselt, siis 1880. aasta paiku tõusis kahurite laskekaugus kahele kilomeetrile, 1905. aastal Tsushima merelahingu ajal tabasid laevakahurid päris täpselt märki juba 6–8 km kauguselt ja 1916. aastal Skagerraki merelahingu ajal „kostitasid“ Inglise ja Saksa sõjalaevad üksteist juba 11–16 km kauguselt. Alles sihtimisseadmete ja optiliste kaugusmõõturite täiustamine tegi võimalikuks laeva peakaliibriga tabada märke ka peaaegu et maksimaalsel laskekaugusel. Mõnedes allikates on märgitud, et Teise maailmasõja lõpus tabasid lahingulaevade suurtükid edukalt ka 40 km kaugusel asunud sihtmärke, paraku puuduvad autoril sellise lasketäpsuse kohta tõesed andmed. Asi on selles, et efektiivne ja maksimaalne laskekaugus on kaks eri asja. Mida lähemal on sihtmärk, seda suurem on selle mürskudega tabamise tõenäosus. See on ballistika aabitsatõde.
Näiteks avas Saksa lahingulaev „Bismarck“ Taani väinas peetud lahingus tule Inglise lahingulaeva „Hood“ pihta alles 24,1 km kauguselt, kuigi peakaliibri maksimaalne laskekaugus oli 35,6 km. Viimane, „Hoodi“ ahtri mürsukeldrit tabanud ja laeva hukutanud lask tehti aga kõigest 12,8 km kauguselt.
Siinkohal aga lühidalt sellest, miks „Hood’lt” pääses ainult kolm meest. Asi oli selles, et pärast võimast plahvatust mürsukeldris läks laev kiiresti tüürpoordi kreeni, vajus kummuli ja murdus pooleks. Vööriosa ajas ennast korraks püsti ja vajus siis kiiresti vee alla. Selleks ajaks olid kõik mehed peale kolme juba hukkunud. Ja veel üks huvitav seik. Inglise lahingulaevad „King Georg V” (14-tollised mürsud) ja „Rodney” (16 tollised mürsud) tulistasid viimases lahingus juba liikumisvõimetuks muutunud „Bismarcki” suunas 714 mürsku, millest ainult umbes 80 tabas! Pole just kiita tabamistäpsus…
Kuid ka üks positiivne näide tabamistäpsuse kohta merelahingus. 8. juunil 1940 umbes kell pool neli Saksa aja järgi avas ristleja „Scharnhorst“ tule Inglise lennukikandja „Glorious” pihta ja suutis peagi pärast seda saavutada esimese tabamuse. Kolmas salv tabas lennukikandjat 24 km kauguselt, mida peetakse kogu Teise maailmasõja suurimaks tabamiskauguseks liikuvale laevale.
JAAPANI LAHINGULAEV „YAMATO”
Nähes ette anglosaksi suurriikidega ülevõimu pärast Vaiksel ookeanil tekkivat sõjalist konflikti, hakati 1934. aastal Jaapanis projekteerima lahingulaevu, mis pidid nii relvastuselt kui ka kaitsekonstruktsioonidelt ületama kõiki seni maailmas ehitatud ja ehitatavaid lahingulaevu.
„Yamato“ projekteerimist ei alustatud tühjalt kohalt, sest Jaapani laevaehitajatel oli piisavalt kogemusi suurte sõjalaevade ehitamisel. Projekteerimist tähistusega A-140 alustati 1934. aastal peakonstruktori, II järgu kapteni (hilisema viitseadmirali) Fukuda Keiji ja viitseadmiral Yuzuru Hiraga juhendamisel. Kuna pakutud mõõtmeid peeti liiga suureks, lükati projekt tagasi. Järgmise 29 kuu jooksul esitatud 23 projekti tabas sama saatus, ja alles 15. märtsil 1937 kinnitati laeva lõplik projekt.
Selleks ajaks oli spetsiaalses basseinis viidud läbi ka katsetused 50 mudeliga. „Yamato“-tüüpi laeva veeväljasurveks pidi saama ligi 73 000 t ja peasuurtükkide kaliibriks 460 mm. Hiigelsuurtükkide raua massiks kavandati 165 t ja mürsu massiks ligi 1,5 t. Arvati, et nii rasketele soomustläbistavatele mürskudele ei pea vastu ühegi vastaslaeva soomuskoorik.
„Yamato“ kiil pandi maha Kure laevatehase VMF kuivdokis 4. novembril 1937 ja lasti vette 8. augustil 1940. „Musashi“ ehitamist alustati Nagasakis Mitsubishi laevatehases 29. märtsil 1940, lasti vette 8. novembril 1940 ja anti mereväele üle 5. augustil 1942. „Musashi“ püstitas omamoodi rekordi: oma 35 737 tonniga oli ta suurim sõjalaev, mis eales otse ellingult vette lastud.
Kolmandat laeva „Shinano“ hakati ehitama Yokosukas VMF laevatehases 4. mail 1940 ja lasti vette 8. oktoobril 1940. Töö käigus projekteeriti aga laev ümber raskeks lennukikandjaks. „Shinano“ anti mereväele üle 19. novembril 1944, kuigi laev polnud veel lõplikult valmis. Neljandat laeva, mis kandis numbrit 111, hakati ehitama Kures VMF laevatehases 7. novembril 1940, kuid laev jäi sõja ajal tekkinud materjalipuuduse tõttu valmis ehitamata ja seega ka ilma nimeta. Laevast valmis ainult umbes 30%. Tema valminud osa lammutati ning seda kasutati kahe lennukikandja ja allveelaeva I 400 ehitamiseks.
Lennukikandja „Shinano“ teenistuskäik jäi väga lühikeseks. 28. novembril 1944 väljus lennukikandja Tokyo lahest ja võttis suuna Kurele, kus varustuskai ääres pidi laeva ehitustööd lõpetatama. Laeva pardal oli 2515 inimest, nende hulgas 350 laevatehase töölist. Ööl vastu 29. novembrit avastas 300 km kaugusel Muroto neemest kagu pool „Shinano“ USA allveelaev S-311 „Archerfisch“, mis laskis umbes kell 3 öösel 8-sekundiliste intervallidega lehvikukujuliselt välja kuus torpeedot, millest neli tabasid lennukikandjat tüürpoordi. Olgu siinkohal märgitud, et selle allveelaeva iga torpeedo lõhkelaeng koosnes 330 kilogrammist topeksist, mille lõhkejõud on ekvivalentne umbes poole tonni trotüüliga. Kohe pärast plahvatusi vajus laev 9–10 kraadi kreeni. „Shinano“ uppus hommikul kell 10.15. Selleks ajaks olid eskortmiinilaevad võtnud oma pardale 1080 „Shinano“ meremeest, nende hulgas 55 ohvitseri ja 32 tsiviilisikut. „Shinano“ on tänini suurim allveelaeva poolt uputatud sõjalaev.
„YAMATO“ EHITAMINE
„Yamato“ projekteerimine ja ehitamine toimus suure saladuskatte all. Igati püüti vältida, et andmed uue superlahingulaeva klassi kohta ei jõuaks avalikkuse ette. Nii rajati Kure laevatehasesse puidust ja tohututest kardinatest barjäärid, et ükski võõras pilk ei näeks, kui suurt laeva ellingul tegelikult ehitatakse.
Ainult juhtivad konstruktorid ja mereväe juhid teadsid „Yamato“ ja tema sõsarlaeva „Musashi“ kõiki tehnilisi üksikasju, kõik teised projekteerimisel ja ehitamisel osalenud insenerid ja töölised tundsid vaid neid töölõike, millega nad otseselt tegelesid. Salatsemine kestis edasi ka pärast hiigellahingulaevade valmimist.
Nii näiteks jäid isegi andmed mõlema laeva peakaliibri kohta meeskonna lihtliikmetele saladuseks. See enneolematu ja natuke napakas salatsemine jätkus ka pärast „Yamato“ uputamist. Vahetult enne Jaapani kapituleerumist 16. augustil 1945 hävitati kõik kättesattunud fotod ja tehnilised joonised laevadest. Selle asjaolu tõttu ongi „Yamato“ klassi laevadest säilinud nii vähe fotosid, mis on pealegi väga halva kvaliteediga.
Erandiks on mõned fotod, mis on tehtud „Yamato“ proovisõitude ajal 1941. aasta oktoobris. Muide, ka nii suur lahingulaevade austaja nagu Inglise peaminister Winston Churschill, ei uskunud kuni Teise maailmasõja lõpuni, et „Yamato“ ja „Musashi“ üldse olemas olid.
8. augustil 1940 lasti „Yamato“ suure saladuskatte all ilma suurema tseremooniata vette. Laev jäi kuni 1941. aasta sügiseni varustuskai äärde. Tohutute peakaliibri kahurite transportimiseks konstrueeriti – esmakordselt laevaehituse ajaloos – spetsiaalne 11 000-tonnise veeväljasurvega transpordilaev „Kashino“.
Oktoobris 1941 tegi „Yamato“ proovisõite Jaapani merel, kusjuures maksimaalseks kiiruseks saavutati pisut üle 28 sõlme.
„Yamato“ oli kahtlemata Jaapani laevaehituse tipp ja kujutas endast laevaehituses suurt sammu edasi. Kuna kõigi teiste Jaapani sõjalaevade põhiprojektid olid pärit Esimese maailmasõja ajast, siis oli edasiminek „Yamato“ puhul eriti tähelepanuväärne.
Väga originaalne oli „Yamato“ kere kuju. Et laev suudaks kanda ekstreemselt raskete peakaliibri suurtükitornide raskust (üks soomustatud peakaliibritorn koos kahurite ja lisaseadmetega kaalus 2774 t – sama palju kui üks keskmine hävitaja. Kolm torni kaalusid ühtekokku 8322 t – sama palju kui üks kergeristleja!) ja suudaks kompenseerida kogupaukude võimast tagasilööki, oli laeva keskosa tekil eriti lai – 38,7 m. Seega olid „Yamato“ ja „Musashi“ kõige laiemad tolle ajani ehitatud sõjalaevad.
„Yamato“ üheks probleemiks oli laeva tohutu kaal. Selleks et hiigellaeva kaalu kuidagigi vähendada, projekteeriti vööri- ja ahtriosa suhteliselt saledana. Ka kasutati mõlema laeva juures pirnikujulist pulbi, et veetakistust vähendades saavutada suuremat kiirust.
„Yamatol“ oli kaks rooli – suur pea- ja väike abirool, tänu millele oli laeva välimine pöörderaadius 26 sõlmelise kiiruse juures kõigest 640 m ja sisemine pöörderaadius 589 m.
Lõppkokkuvõttes vähendas laeva kere pudelikujuline ja voolujooneline vorm hoolimata laeva tohutust massist oluliselt veetakistust.
Kui kõigil teistel sõjalaevadel kaardus ülatekk vööriosas ülespoole, mis teatavasti suurendab laeva meresuutlikkust, siis „Yamatol“ laskus ülatekk 110 m kaugusel (selles kohas oli parda kõrgus veepinnast 8,65 m) vöörist 20 m ulatuses (parda kõrgus veepinnast 7,26 m) 1,40 m võrra ja hakkas siis uuesti tõusma. Selline vööri suunas laskuv ülatekk võimaldas mingilgi määral vähendada laeva vööriosa kaalu, samuti nii esimese kui ka teise peakaliibri suurtükitorni barbeti kõrgust, järelikult ka nende kaalu (teise torni barbet kaalus niigi 350 t).
Peale radarite oli „Yamatol“ ka 0-tüüpi sonar, mille abil oli võimalik avastada allveelaevu, kuid ainult tingimusel, et laev ise sõitis kas hästi aeglaselt või seisis paigal.
Laeva pardal oli 750 sisetelefoni, 400 kõnetoru, kaheksa 150 cm läbimõõduga helgiheitjat. Siseruume õhutasid 282 ventilaatorit koguvõimsusega 1284 hj. Iga meeskonnaliikme kohta tuli 3,2 m² kajutipinda – rohkem kui ühelgi teisel tolleaegsel Jaapani sõjalaeval. „Yamato“ ehtitamine läks maksma 103,78 miljonit jeeni (tollal võrdus 1 dollar 4,5 jeeniga).
MEESKOND
„Yamato“ meeskonnas oli 1941. aasta detsembris 2300 meest (150 ohvitseri ja 2150 madrust). Laeva esimeseks komandöriks oli alates 16. detsembrist 1941 I järgu kapten (alates 1. maist 1942 kontradmiral) Hihati Takajangi. 7. detsembril 1942 sai uueks komandöriks I järgu kapten (alates 1. maist 1943 kontradmiral) Tiaki Matsuda. Alates 7. septembrist 1943 sai kolmandaks komandöriks I järgu kapten (alates 5. jaanuarist 1944 kontradmiral) Takedzi Ono. Ka tema teenistusaeg ei olnud kuigi pikk. 25. jaanuaril 1944 määrati uueks komandöriks I järgu kapten (alates 15. oktoobrist 1944 kontradmiral) Hobuei Morisita. „Yamato“ viimaseks komandöriks sai 25. novembril 1944 I järgu kapten (postuumselt viitseadmiral) Kosaku Ariga, kes hukkus koos laevaga.
„YAMATO“ EHITAMISEGA SEOTUD TÄHTSAMAD DAATUMID
(Võrdluseks on toodud mõned põhiandmed ka maailma parimaks sõjalaevaks peetud USA lahingulaeva „Iowa“ kohta.)
Ehitatud Kure laevatehases
Kiilu mahapanek: 4. novembril 1937
Vettelaskmine: 8. augustil 1940
Mereväele üleandmine: 16. detsembril 1941 („Iowa“ anti mereväele üle 27. augustil 1943)
12. veebruaril 1942 sai „Yamato” Jaapani mereväe lipulaevaks.
„YAMATO“ PÕHIANDMED
Pikkus: 263 m, 256 m veeliinil. („Iowa“ 270,43 m)
Laius peatekil: 38,9 m („Iowa“ 32,98 m – laev pidi läbi Panama kanali mahtuma)
Laius veeliinil: 36,9 m
Süvis: 10, 4 m, maksimaalne 10,8 m („Iowa“ 11,6 m)
Kõrgus veepinnast peatekini laeva keskosas: 8,66 m
Kõrgus veepinnast peatekini vööri kõige madalamas osas: 7,26 m
Kõrgus kiilust peatekini: 18,9 m
Komandotorni kõrgus: peatekilt tipuni: u 33 m
Kõrgus kiilust komandotorni tipuni: 41 m
Korstna kõrgus: 14,4 m, laius laeva ristisuunas 5,6 m
Veeväljasurve: 72 809 t, katsetamisel 69 500 t. („Iowa“ täislastis 57 500 t)
Kaks järjestikku paiknevat rooli (tüür), pearool 46 m² ja abirool 16,5 m².
JÕUALLIKAD JA SÕIDUOMADUSED
„Yamato“ jõuallikateks olid neli Kamponi hammasreduktoriga auruturbiini, mis said auru 12 kõrgsurvekatlast („Iowal“ 8 aurukatelt). Auru surve katlas oli 25 atmosfääri ja temperatuur 326 °C. Turbiinide koguvõimsuseks oli 150 000 hj („Iowal“ 212 000 hj ehk 155 820 kW) ja kiiruse juures 27,5 sõlme, tegid 4 kolmelabalist sõukruvi (iga sõukruvi läbimõõt 6 m) 225 pööret minutis. Laeva sõiduulatus 16-sõlmese kiiruse juures oli 10 500 miili, mis oli spetsialistide arvates suhteliselt väike.
Projektvõimsus: 150 000 hj (110 250 kW), katsetamisel saavutatud turbiinide maksimaalne võimsus: 168 300 hj (123 700,5 kW).
Kütusevaru: 6300 t
Maksimaalne kiirus: 27,4 s (153 553 hj, 112 861 kW)
26,6 s (120 655 hj)
25,6 s (90 080 hj)
23,2 s (61 430 hj)
16,47 s (18 595 hj).
Maksimaalne kiirus katsetamisel: 28,05 s ehk 51,94 km/h („Iowa“ 33 s.)
Tegevusulatus: sõites kiirusega 16 s (29,63 km/h) 10 500 miili (19 446 km); 2700 miili (5000 km) kiiruse juures 27 sõlme. Maksimaalse kiirusega sõites oli kütusekulu 62 700 kg/h, ehk 1233 kg läbitud 1000 m kohta. (Võrdluseks: lahingulaev „Iowa“ võis läbida 15 sõlmese kiiruse juures 15 000 miili ehk 27 800 km. Tema tankid mahutasid 9320 t kütust.)
(1 sõlm võrdub ühe meremiiliga – 1852 meetriga)
SOOMUS
Nagu öeldud, on „Yamato“ tänini kõigi aegade kõige tugevamini soomustatud sõjalaev. „Yamato“ ehitamiseks kulus 43 000 tonni terast, millest 21 266 tonni ehk 30,8% langes soomuse arvele.
Laevakere pardaplangutusvöö (ehk nn soomusvöö) oli 20-kraadise nurga all ja selle paksus 410 mm („Iowal“ 310 mm). Iga soomusplaadi kõrgus oli 5,9 m (sellest 2,1 m jäi allapoole veepiiri) ja laius 3,6 m (pindala 21,2 m²). Iga plaat kaalus 68,5 tonni! Selline soomusvöö pidi vastu pidama 20–30 km kauguselt tulistatud 406 mm mürskude tabamustele.
Pommitabamuste eest kaitses laeva siseruume 200–230 mm paksune mangaanterasest soomustekk („Iowal“ 152 mm), mis vähemalt teoreetiliselt pidi vastu pidama kuni 4570 m kõrguselt heidetud 1000-kilogrammise pommi otsetabamusele.
Kaitsekontseptsiooni järgi oli laevas veel nn soomuskast, mis võttis enda alla kogu laeva keskosa, kaasarvatud peakaliibri tornide šahtid. Seevastu vöör ja ahtriosa (välja arvatud tüüriosa) jäid soomustamata.
Ahtri- ja eriti vööriosa soomustamata jätmine pole mõistetav. Just torpeedotabamused kaitsetusse vööri kiirendasid laeva uppumist. Nii „Yamato“ kui ka „Musashi“ uppusid mõlemad ühtemoodi – vöör ees.
Komandotorni juhtimiskeskuse seinad olid kaetud 500 mm („Iowal“ 440 mm), peakaliibri šahtid aga 440–560 mm paksuste soomusplaatidega. Lisaks soomusele oli olid laeval nn torpeedovastased kaitsekonstruktsioonid (vt joonist!), mis algasid vahetult veepinna all ja ulatusid laeva põhjani. See kaitsekonstruktsioon osutus aga laeva Achielluse kannaks, sest needitud ühenduskohad soomusplaatide ja torpeedokaitse vahel olid üsna nõrgavõitu.
„Yamato“ oli jagatud ühtekokku 1147 veetihedaks ruumiks, millest osa võidi vajaduse korral laeva kreeni vähendamiseks vett täis lasta. „Yamato“ oli konstrueeritud nii, et isegi 18,3-kraadise kreeni korral oli võimalik taastada vastaspardas asuvate ruumide osalise üleujutamisega laeva püstuvus. Ja isegi 20-kraadise kreeni korral jäi laev suhteliselt stabiilseks ja liikumisvõimeliseks.
PEAKALIIBRI SUURTÜKID
Laeva peakaliibri mürskude mõju sihtmärgi tabamisel oli muljetavaldav. 20 000 m kauguselt võis mürsk läbida 56,6 cm paksuse vertikaalse ja 41,6 cm horisontaalse soomusplaadi. 30 000 m kauguselt suutis mürsk läbi lüüa veel 16,7 cm paksusest vertikaalsest ja 23,1 cm horisontaalsest soomusplaadist.
Teoreetiliselt võttes poleks ühegi tolleaegse laeva soomus suutnud selliste mürskude otsetabamustele vastu panna. Kuid superkahurid tekitasid probleeme laeva meeskonnale endale. Peakaliibri kogupaukudest tekitatud lööklaine oli nii tugev, et konstruktorid olid sunnitud paigutama kõik päästepaadid ja kaatrid kaitstud tunnelisarnastesse angaaridesse laeva ahtriosas. Paate sai ainult ahtri suunas asuvate avauste kaudu vette lasta. 12,7 cm ja 25 mm õhutõrjekahurid paigutati poolkerakujulistesse soomuskuplitesse, et kaitsta mehi peakaliibriga tulistamisel tekkiva tohutu lööklaine eest. Kuid nendes kaalutlustes oli teatud vastuolu, sest mitukümmend kolmetorulist õhutõrjesuurtükki olid kaitsmata. Mehi võis kurdistavate peakaliibri kogupaukude eest kaitsta ainult kiiver.
Muide, 10 sekundit enne iga peakaliibri kogupauku anti hoiatuseks spetsiaalne helisignaal, et tekil viibivad kiivrita mehed jõuaksid kõrvad kinni katta. (Kogupaugu ajal ei tulistanud kõik kolm toru korraga, tagaslöögi pehmendamiseks tehti lask kõigepealt keskmisest torust ja mõni hetk hiljem kahest äärmisest.) Peakaliibri kahurite laadimine võis toimuda ainult kahuritorude horisontaalasendis. Kui toru asend oli laskmise ajal näiteks 30°, tuli laadimiseks toru langetada horisontaalasendisse. Peakaliibri kahurite laadimine oli täielikult mehhaniseeritud (ainult kuus püssirohukanistrit tuli iga lasu jaoks ükshaaval käsitsi transportöörile tõsta). Peakaliiber võis anda kogupaugu umbes iga 35 sekundi järel. Mürsu maksimaalne lennuaeg oli 98,6 sekundit. Kõikide tornide kogupauk kaalus 13,1 t; vette langenud mürsud tekitasid plahvatades 150 m kõrguse „eesriide“, mis jäi mitmeks minutiks õhku hõljuma.
Mürsk lendas kuni 42 km kaugusele, tõustes kuni 5700 m kõrgusele ja ületades lennu ajal helikiiruse. 30 km distantsilt läbistas mürsk „tüüp 91“ 417 mm terassoomuse (maapealsetel katsetustel koguni 430 mm). Mürsu päisosa kattis voolundaja, mis vette langemisel eraldus, nii paljastus tömp otsik ja mürsk liikus vee all edasi endises suunas, et vastase laeva allpool soomust tabada.
Laeva mürsukambrid mahutasid 1200 peakaliibri mürsku. Peakaliibri toru tööiga oli arvestatud 200–250 lasule, siis tuli suurtüki vintraud välja vahetada.
PEAKALIIBRI SUURTÜKI PÕHIANDMED
3×3 460 mm peakaliibri kahurit, toru pikkus 21 m. („Iowa“ peakaliiber 406 mm)
Ühe peakaliibri kolme kahuri kogukaal: 495 t, üks kahur kaalus 165 t („Iowa“ kahur 107 t)
Soomuse paksus peakaliibri suurtükitorni esiküljel: 650 mm („Iowal“ 500 mm), ülaosas 270 mm, taga 190 mm, külgedel (vähemalt) 250 mm.
Pikkus peakaliibri suurtükitorni tagumisest seinast kuni suurtüki suuni: 30,85 m
Suurtükitorni pikkus: 18,3 m
Suurtükitorni kõrgus tagaosas: 3,8 m
Läbi kahe teki ulatuva barbeti (suurtüki alus) kaal 350 t, soomuse paksus: ees 440 mm, 560 mm külgedel ja 380 mm taga.
Peakaliibri torni soomuse kaal: 790 t
Peakaliibri torni kaal koos seadmetega: 2774 t, kolme torni kogukaal 8322 t! („Iowa“ peakaliibri torn koos barbetiga 1240 t)
PEAKALIIBRI SUURTÜKI LASKEKAUGUS SÕLTUVALT TORU ASENDIST
10° (16 840 m, mürsu lennuaeg: 26,05 s)
20° (27 935 m, mürsu lennuaeg: 49,21 s)
30° (35 850 m mürsu lennuaeg: 70,27 s)
40° (40 727 m, mürsu lennuaeg: 89,42 s)
45° (42 053 m, mürsu lennuaeg: 98,6 s)
Toru maksimaalne langetamine: -5°
Toru maksimaalne tõstenurk: +45°
Toru tõstekiirus: 10° sekundis
Soomustorni pööramiskiirus horisontaalsuunas: 2° sekundis
PEAKALIIBRI MÜRSUD
Tüüp 91 (soomustläbistav)
Mürsu algkiirus: 780 m/s
Kaal: 1460 kg („Iowa“ peakaliibri mürsk 1225 kg)
Pikkus: 1954 mm
Peakaliibri laskekaugus: 42 050 m, teistel andmetel 41 400 m. („Iowa“ 40 km.)
Tüüp 3 (šrapnell)
Kaal: 1360 kg
Algkiirus: 805 m/s
Maksimaalne gaaside surve suurtüki torus: 32 kg/mm²
Laeng koosnes kuuest 55 kg kaaluvast kanistrist kogukaaluga 330 kg. Kuue kanistri kogupikkus oli 228 cm ja läbimõõt 430 cm. Iga 460 mm kahuri jaoks oli pardal 30 šrapnelli (tüüp 3), millega võis tulistada kuni 30 km kaugusele ja 10 km kõrgusele. Selline mürsk sisaldas 6000 väiksemat süütelaengut, mis plahvatades moodustasid õhus hiiglasliku hõõguva tulekoonuse, pikkusega 1000 m ja läbimõõduga 40 m.
KESKMISE KALIIBRIGA KAHURID
„Yamato“ nn keskmiseks kaliibriks olid algselt neli kolme toruga 15,5 cm suurtükitorni: üks kahe peakaliibri torni taga, kaks külgedel ja üks ahtri peakaliibri ees. 1943. aasta suvel võeti kaks suurtükitorni maha, et õhutõrjerelvadele rohkem ruumi teha.
Keskmise kaliibri kahurid olid pärit 1939. aastal ümberrelvastatud „Mogami“-klassi ristlejatelt. Kahurid võisid 56 kg kaaluva mürsu tulistada kuni 27,4 km kaugusele. Suur keskmine laskekiirus – viis lasku minutis – suurendas oluliselt nende relvade efektiivsust. Kui laeva peakaliibri tornid olid võimsa soomustusega, siis 155-mm suurtükkide tornid olid üllatavalt nõrga soomusega. Tornide seinad ja lagi oli kaetud kõigest 24,5 mm paksuse soomusega.
155-mm kolme toruga kahur
Toru pikkus: 961,5 cm
Toru kaal koos lukuga: 12,7 t
Toru eluiga: 250–300 lasku
Maksimaalne laskekiirus: 7 lasku minutis
Efektiivne laskekiirus: 5 lasku minutis
Maksimaalne toru tõstenurk: +55°
Maksimaalne toru langetamine: -10°
Maksimaalne laskekaugus: 27 400 m
Maksimaalne laskekõrgus: 12 000 m
Mürsu algkiirus: 920 m/sek
Mürsu kaal: 55,87 kg
ÕHUTÕRJE
„Yamato“ õhutõrjerelvastus oli tema valmimise ajaks võrreldes teiste riikide tolleaegsete suurte lahingulaevadega ajast ja arust ning üllatavalt nõrk. 1941. aasta detsembris, kui „Yamato“ mereväele üle anti, oli laeval ainult kaksteist 12,7 cm õhutõrjekahurit ja 24 25-millimeetrist kolme toruga automaati kaheksas tornis. Peale selle kaks 13,2 kahe toruga automaati mõlemal pool komandotorni. Sõja edenedes mõisteti, et lahingulaeva kõige ohtlikumateks vaenlasteks tuleb pidada lennukikandjatelt startinud lennukeid.
„Yamatol“ oli suhteliselt väheefektiivne tulejuhtimissüsteem ja võrreldes Inglise ja USA sõjalaevadega üsna algelised radarid, mis suutsid ründavaid vaenlase lennukeid avastada kõigest 50 km kauguselt.
Problemaatilised olid ka kolme toruga 25-millimeetrised õhutõrje automaatkahurid, mille näol oli tegemist üsna vananenud mudelitega. Pealegi oli nendele laskemoonamagasinide paigaldamine tülikas, torude tõste- ja pööramiskiirus aeglane. Asi oli selles, et USA hävitajad lendasid kiirusega umbes 180 meetrit sekundis. 25 mm kolme toruga õhutõrjeautomaati liigutasid kaks meest. Üks tõstis vänta keerutades toru ja teine pööras. Iga magasin mahutas kõigest 15 padrunit. Laskemoon toimetati õhutõrjeautomaadi juurde kastis, kus oli ainult kolm magasini. Automaat põristas need magasinid mõne sekundiga tühjaks. Kolm meest üritasid kähku magasinid välja vahetada. Võib arvata, et selline „koostöö“ oli väga kohmaks ja aeganõudev, enne jõudis kiire lennuk oma pommi laeva pihta heita, kui suudeti magasinid välja vahetada ja torud taas ründaja suunas pöörata. Kõik need asjaolud muutsid sellised õhutõrjerelvad üsna ebaefektiivseks.
127-millimeetriline kahe toruga seniitkahur (õhutõrjekahur)
Toru pikkus: 5,28 m
Toru eluiga: 800–1500 lasku
Maksimaalne laskekiirus: 14 lasku minutis
Efektiivne laskekiirus: 11–12 lasku minutis
Mürsu algkiirus: 720 m/sek
Maksimaalne horisontaalne laskekaugus: 13 200 m
Efektiivne laskekaugus: 8100 m
Vertikaalne laskekõrgus: 7400 m
Mürsu kaal: 23 kg
Hülsi kaal: 7,25 kg
Mürsu pikkus: 583 mm
Kolme toruga 25-millimeetrine õhutõrjekuulipilduja
Kuulipilduja kogupikkus: 2400 mm
Toru pikkus: 1500 mm
Toru kaal: 43 kg
Toru eluiga: 3000–15 000 lasku
Laskekiirus: 200–260 lasku minutis
Efektiivne laskekiirus: 100–129 lasku minutis
Kuuli algkiirus: 900 m/sek
Maksimaalne laskekaugus horisontaalsuunas: 7500 m
Maksimaalne laskekaugus vertikaalsuunas: 5200 m
Efektiivne laskekaugus: 1500 m
Maksimaalne laskekaugus lahingutingimustes: 3500 m
Kuuli kaal: 0,25 kg
„Yamato“ laskemoonavaru oli aukartustäratav: merele minnes võis lahingulaev võtta pardale 1 170 460-mm mürsku, 1 620 155-mm mürsku, 13 500 127-mm mürsku ning 11,5 miljonit väiksema kaliibriga mürsku ja padrunit.
TULEJUHTIMINE VESILENNUKITEGA
Nagu näitasid õppelaskmised ja laeva ainsaks jäänud kogemused Sibuyani sisemeres toimunud merelahingus, jättis „Yamato“ tulejuhtimissüsteem soovida. Siinkohal tuleks juttu teha sellest, miks oli laeva pardal 7 vesilennukit. 21 m pikkune katapult võis anda tuule tiibadesse 5-tonnisele vesilennukile kiirusega 32 m/sek. Selgub, et neid ei vajatud mitte ainult luureks, vesilennukitel oli veel teinegi üsna originaalne otstarve. Kuna peakaliiber võis mürsu tulistada ligi 42 km kaugusele, siis maakera kumeruse tõttu polnud sihtmärki võimalik nii kaugelt kaugusmõõturitega fikseerida. Silmapiiri taha jääva sihtmärgi tabamisel pidi vesilennuk täitma lendava tulejuhtimiskeskuse ülesandeid. Selline tulejuhtimise idee vesilennukilt on pehmelt öeldes pisut kummaline ja tegelikkuses vaevalt teostatav. Puuduvad andmed, et vesilennukeid oleks kordki tulejuhtimisel kasutatud.
PÄÄSTEVAHENDID
Need olid „Yamatol“ pigem sümboolsed. On selge, et päästepaate pole võimalik sõjalaeval paigutada nii, et nad asuksid kohas, kust neid saaks kiiresti vette lasta ja et need ei saaks lahingu ajal vigastada. Põhilisteks päästevahenditeks jäävad ikkagi päästevestid ja (täispuhutavad) päästeparved. Sellegipoolest oli laeva pardal:
2 kaatrit pikkusega 17 m (mootor 150 hj)
1 kaater 15 m ((mootor 150 hj)
1 kaater 11 m (mootor 60 hj)
4 kaatrit 12 m (mootor 30 hj)
4 aerupaati 9 m
1 vellboot 6 m
„YAMATO“ LÜHIKE ELUKÄIK
Nagu eespool öeldud, anti „Yamato“ Jaapani keiserlikule mereväele üle 16. detsembril 1941, umbes nädal pärast Jaapani kallaletungi Pearl Harbori mereväebaasile. Laeva lõplik relvastamine võttis aega kuni 12. veebruarini 1942, kui „Yamatost“ sai ametlikult Jaapani keiserliku mereväe lipulaev, millel viibis sageli – kuni oma hukkumiseni 1943. aastal – laevastiku ülemjuhataja Isoroku Yamamoto.
Järgnevatel kuudel tegi „Yamato“ proovisõite ja sooritas õppelaskmisi, olles samal ajal Jaapani mereväe ujuvaks peakorteriks, kust sõja esimestel kuudel juhatati suuremat osa Jaapani mereväe operatsioonidest Vaiksel ookeanil.
30. märtsil 1942 tehti Jaapani sisemeres õppelaske „Yamato“ peakaliibri kahuritega umbes 40 km kaugusel asuvate sihtmärkide pihta. Väga halvad tulemused näitasid selgelt, et sellise kaliibriga mürskudega sihtmärgi tabamine suurelt kauguselt on sama mis kirvega kurge püüda. Teiseks jättis soovida kogu tulejuhtimissüsteem tervikuna.
Alles 1942. aasta mai lõpuks oli „Yamato“ lõplikult lahinguvalmis. Laevastiku lipulaevana osales ta juuni alguses Jaapani jaoks katastroofiliste tagajärgedega lõppenud Midway operatsioonis (3.–6. juunil), kuid nagu mõned teisedki lahingulaevad, ei osalenud „Yamato“ tulevahetuses ühegi vaenlase laevaga.
Jaapani mereväes liikus tollal õel anekdoot: „Kas te teate kolme kõige suuremat ja kasutumat asja maailmas? Need on Egiptuse püramiidid, suur Hiina müür ja lahingulaev „Yamato“.“
20. augustil 1942, tagasiteel Kure mereväebaasi, laskis USA allveelaev SS-229 „Flying Fish“ Minami-Torishima saare lähedal „Yamato“ suunas kaks torpeedot, mis aga mõlemad mööda läksid.
Pärast seda, kui ameeriklased olid maabunud Guadalcanali saarel, lahkus „Yamato“ koos saatelaevade ja mitme hävitajaga Jaapanist ja asus teele Truki atolli, et olla turvalises atolli laguunis ujuvaks komandokeskuseks, kust juhatati jaapanlaste vasturünnakuid. Teel sihtkohta ründasid laevu taas USA allveelaevad, kuid ka seekord ei tabanud torpeedod sihtmärke.
28. augustil 1942 jõudis laevastiku rühm ilma vahejuhtumiteta oma sihtkohta. (1942. aasta 28. augustist kuni 1943. aasta 8. maini oli „Yamato“ merel kõigest ühe päeva.) 1942. aasta oktoobris andsid „Yamato“ ja „Musashi“ 4500 tonni kütust tankerile „Kenju Maru“, mis pidi varustama Guadalcanali piirkonnas tegutsevaid Jaapani sõjalaevu. See näitas, kui suur puudus oli keiserlikul mereväel kütusest juba sõja alguses. Pärast lahingut Santa-Cruzi saarel toimus „Yamato“ pardal võidu auks suur bankett.
„Yamato“ jäi Truki atolli laguuni kuni 8. maini 1943 ega osalenud üheski sõjalises operatsioonis. Juba 11. veebruaril oli ta oma rolli lipulaevana osaliselt üle andnud „Musashile“, mis oli Truki atolli laguuni saabunud 22. jaanuaril 1943.
21. mail 1943 saabus „Yamato“ Kure baasi, kus dokis tehti laevale nädal aega kestnud plaanilised remonditööd ja tehnohooldus.
Mõni aeg hiljem toimetati laev taas kuivdokki, et suurendada tema 25-millimeetriste õhutõrjerelvade arvu, paigaldada uus 21-tüüpi radar, tugevdada külgmiste 155-millimeetriste suurtükitornide ja osaliselt ka tekiehitiste soomust ning teha muudatusi kütusepunkrites ja rooliseadmetes.
Hoolimata jaapanlaste suurest salatsemisest, õnnestus 16. juulil 1943 Saksa mereväeatašeel, kontradmiral Wennekeril salapärast „Yamatot” dokis näha.
17. augustil 1943 lahkus „Yamato“, pardal dessantväelased, nende sõjamoon ja varustus, Kure sadamast koos lahingulaevadega „Nagato“ ja „Fuso“ Truki atolli suunas, kuhu nad vahejuhtumiteta kuus päeva hiljem jõudsid.
18. septembril väljus „Yamato“ koos „Nagato“ ja saatelaevadega Truki atolli laguunist oma esimesele lahinguretkele. Jaapani eskaader pidi liikuma Eniwetoki atolli lähistele, et kimbutada selles piirkonnas tegutsevaid USA lennukikandjaid, mis olid hiljuti osalenud Marshalli saarte ründamisel.
Lennukikandjatest polnud jälgegi, nende asukoht teadmata. Nii sõitsid Jaapani sõjalaevad „tühjade kätega“ Truki atolli tagasi. Oktoobri keskel kordus sama stsenaarium. Seekord sõitsid merele „Yamato“, „Musashi“ ja „Nagato“. Kuid ka seekord ei õnnestunud neil USA sõjalaevu kohata. 26. oktoobril jõudsid Jaapani laevad tagasi Truki atolli laguuni.
1943. aasta detsembri alguses kavatses Jaapani sõjaväeline juhtkond kasutada „Yamatot“ koos lennukikandjaga „Shokaku“ operatsioonis BO-1. Plaan nägi ette tugevdada Jaapani vägesid Vaikse ookeani kaguosas. Juba sõja alguses oli Jaapan kasutanud suuri sõjalaevu transpordilaevadena sõdurite ja varustuse edasitoimetamiseks. Asi oli selles, et tavalised transpordilaevad sattusid üha sagedamini USA allveelaevade rünnakute ohvriks. Tugeva soomusega suurtel lahingulaevadel oli palju suurem tõenäosus sihtpunkti jõuda.
12. detsembril lahkusid „Yamato“ ja „Musashi“ Truki atolli laguunist, võtsid 17. detsembril sõdurid ja varustuse pardale ning asusid tagasiteele. Ameeriklased olid aga ühe raadioteate dešifreerinud, ja teades, et „Yamatot“ oodatakse tagasi Truki atolli 25. detsembril, informeerisid kohe selles piirkonnas tegutsevaid allveelaevu.
USA allveelaeval „Sakte“ õnnestuski umbes 180 miili kaugusel Truki atollist põhja pool sobivale positsioonile asuda ja lahingulaeva torpedeerida. Torpeedo plahvatas 165 m kaugusel vöörist. „Yamatolt“ saadetud sõnum selle kohta suudeti samuti dešifreerida: „25. detsember 1943. 180 miili Trukist põhja pool (10°5 N 150°32 O) saime torpeedotabamuse Ameerika allveelaevalt. [—] Vesi tungis väikese leki kaudu suurtükitorni nr 3 laskemoonakambrisse.“
Hoolimata raskest vigastusest ja sellest, et laeva oli voolanud umbes 3000 t vett, jõudis „Yamato“ siiski Truki atolli laguuni, kus üritati hädapärane remont läbi viia.
USA mereväejuhatus oli kindel, et laeva ei suudeta Trukis remontida ja nii üritati teda tagasiteel Jaapanisse taas rünnata. Kolm USA allveelaeva avastasidki „Yamato“, kuid neil ei õnnestunud asuda torpedeerimiseks sobivale positsioonile.
16. jaanuaril 1944 jõudis „Yamato“ õnnelikult Kure sadamasse, kus hakati kohe torpeedotabamuse tekitatud vigastusi kõrvaldama. Kuid juba veebruaris saadeti „Yamato“ taas dokki. Seekord võeti ette ulatuslikum moderniseerimine. Eemaldati neli 1,5 m läbimõõduga prožektorit. Samuti kõrvaldati kaks kummaski pardas asunud 155 mm keskmise kaliibri kolmiktorni ja paigutati pardale ühtekokku 6 kahe toruga 12,7 cm õhutõrjekahurit. Pärast neljandat moderniseerimist oli „Yamatol“ 50 25-millimeetrilist kolme toruga ja 2 ühe toruga õhutõrjekuulipildujat, (21 uut kolmetorulist, neist 6 kupliga kaetud, 15 lahtist ja 24 ühetorulist) ühtekokku 152 25-millimeetrilist „toru“. Kui lisada veel peakaliibri suurtükid, siis oli laeval ühtekokku 167 „toru“. („Iowal“ 157) Kuna oluliselt suurenes õhutõrjerelvi teenindavate meeskonnaliikmete arv, oli vaja neile ka laevas koht leida, seega tuli uusi ühiskajuteid rajada. Samuti monteeriti laevale uued 13- ja 22-tüüpi radarid.
1944. aasta aprillis kasutati „Yamatot“ taas dessantlaevana ning ta toimetas sõdureid Manilasse, enne kui asus oma uuele ankruplatsile Linggas Singapuri lähedal. Kuna jaapanlastel oli kütusega kitsas käes, siis määras eelkõige see asjaolu suurte lahingulaevade kasutamise taktika. Linggast võttis „Yamato“ koos „Musashiga“ ette mõned õppe- ja lahinguretked.
Mõlemad laevad osalesid 1944. aasta juunis edutuks jäänud katses tugevdada Biaki saare kaitset. 19. juunil alanud Mariani lahingus osales „Yamato“ esmakordselt koos „Musashiga“. Ameeriklasi ei õnnestunud neil ka seekord rünnata.
Kordagi lahingusse astumata pöördus „Yamato“ juuni lõpus Linggasse tagasi ja sõitis juuli alguses tagasi Jaapanisse, kus veel kord tugevdati õhutõrjerelvastust – laevale paigaldati täiendavalt 5 kolme toruga 25 mm õhutõrjekahurit. Tagasiteel lõunasse transportis „Yamato“ sõdureid Okinawale.
1944. aasta juulist oktoobrini võttis „Yamato“ osa arvukatest manöövritest, et olla valmis USA vägede rünnakuteks.
20. oktoobril 1944 lahkus ta koos „Musashi“ ja kõigi teiste Linggas statsioneerinud suurte lahingulaevadega, et Brunei kaudu sõita Leyte saare suunas, kus olid alanud USA dessantvägede operatsioonid Filipiinidel.
„MUSASHI“ HUKKUMINE
Ka „Musashi“ elukäik oli üsna nukker. 29. märtsil 1944 lahkus laev Palau saare reidilt. Jõudnud vaevalt riffide vahelt läbi sõita, torpedeeris „Musashit“ USA allveelaev SS-282 „Tanny“. Torpeedo tabas laeva kõige nõrgemat kohta – soomustamata vööri. Plahvatus tekitas laeva keresse 6 meetrise läbimõõduga leki, mille pindala oli umbes 20 m². Laeva voolas ligi 3000 t vett. Hukkus 18 meeskonnaliiget (teistel andmetel 7). „Musashil“ õnnestus siiski 3. aprillil jõuda Kure sadamasse ja paigutati kuivdokki, kust kõigest paar nädalat varem oli lahkunud „Yamato“. Järgneva kolme nädala jooksul parandati torpeedo plahvatuse poolt vigastatud vöör, võeti maha kaks kummalgi pardal asunud 155-mm kahurid ja prožektorid nr 7 ja nr 8. Pärast moderniseerimist oli „Musashil“ 130 25-mm õhutõrjerelva. Laev lahkus dokist 22. aprillil.
Filipiinide saarestiku vahel asuvas Sibuyani sisemeres ründasid 24. oktoobril Jaapani laevu USA lennukid. „Yamato“ sai küll kolm pommitabamust, kuid säilitas liikumis- ja lahinguvõime. „Musashi“ sai erinevail andmetel 11–20 torpeedo- ja 17–20 pommitabamust. 15 pommi lõhkes laeva vahetus läheduses. Laeval täitus veega kogu soomustatud korpuse ees olev vööriosa, samuti osa pakpoordi masina- ja katlaruume. „Musashi“ vöör vajus järjest sügavamale vette, samaaegselt kaldus ta pakpoordi kreeni. Kella seitsmeks õhtul oli „Musashi“ vööriosa kadunud vee alla ja vesi jõudnud ülemisel tekil esimese peakaliibri suurtükitornini.
Kui kreen oli suurenenud 15°-ni, seiskusid laeva masinad. „Musashi“ komandör kontradmiral Inoguchi mõistis, et ta laev on hukkumas, ja käskis selle pardasse sõita saatehävitajatel „Kiuyoshomi“ ja „Shimakadze“. Kõigepealt anti neile üle haavatud, „Shimakaze“ võttis pardale ka eelmisel päeval hukkunud ristleja „Maya“ 635 meeskonnaliiget. Seejärel hakati lahingulaevalt evakueerima selle terveksjäänud liikmeid.
Kell 19.20 hakkas „Musashi“ kreen kiiresti suurenema ja hävitajad kiirustasid selle pardast eemalduma. Veerand tundi hiljem läks laev ümber ja kadus vöör ees vetesügavusse. „Musashi“ meeskonnast pääses 1288 meest, erinevail andmetel hukkus kas 991 või 1039 meeskonnaliiget, lisaks veel 134 inimest eelmisel päeval pardale võetud „Maya“ mehest.
25. oktoobri varahommikul laskis oma peakaliibri kahurid käiku ka „Yamato”, tulistades USA eskortlennukikandjaid ja hävitajaid, mis püüdsid end suitsukatte taha peita. Kuigi „Yamato” tulistas peakaliibrist 104 mürsku, pole ühtegi kindlat tõendit selle kohta, et mõni mürsk oleks vaenlase laeva tabanud või selle koguni uputanud.
Halvasti koordineeritud rünnaku tõttu ei õnnestunud jaapanlastel midagi olulist saavutada. Tunduvalt nõrgem USA sõjalaevade grupp pöördus aga pärast ägedat tulevahetust põhja poole.
Päev hiljem, 26. oktoobril ründasid USA lennukikandjatelt startinud lennukid taas Jaapani sõjalaevade gruppi. „Yamato” sai pommitabamuse, mis ei tekitanud suuremaid vigastusi, küll aga hukkus 29 meeskonnaliiget.
28. oktoobril 1944 jõudis laev Bruneisse, kus täiendas kütusevarusid. 16. novembril 1944 alustas „Yamato” koos „Nagato” ja „Kongoga” Bruneist teekonda Jaapanisse. 21. novembril ründas laevu USA allveelaev „Sealion”. Ristleja „Kongo” ja üks saatehävitaja said torpeedotabamuse ja uppusid.
Jõudnud tagasi Kuresse, paigutati „Yamato“ neljandat korda dokki, kus viidi läbi hooldetöid. Viimast korda täiendati ka õhutõrjerelvastust – laevale monteeriti 24 25 millimeetrist ühe toruga õhutõrjesuurtükki. Nüüd oli laeval ühtekokku 152 25 millimeetrist õhutõrjerelva.
Oma ankrukohalt oli „Yamatol“ pea võimatu lahkuda, sest USA lennukikandjatelt startinud lennukid tegid raskeid pommirünnakuid Jaapani sadamatele. 19. märtsil sai „Yamato“ pommitabamuse komandotorni.
Märtsis 1945 täiendati „Yamato“ kütusevarusid, lastiti laskemoona ja harjutati tulistamist õhutõrjerelvadega.
„YAMATO“ SAADETAKSE HUKATUSSE
Kui 1. aprillil alustas USA merevägi Okinawa hõivamist, võis arvata, et „Yamato“ kui viimane lahingukõlbulik Jaapani lahingulaev saadetakse ennastohverdavalt „isamaad kaitsma“.
Aprilli alguses 1945 sai selgeks: vaenlane seisab Jaapani väravate ees. Umbes sel ajal oli ülemjuhatus juba otsustanud oma viimase trumbi saatuse. Märtsi lõpus võttis „Yamato“ peale täieliku lahingumoona ja kütusevaru. Viimasest oli terav puudus ning lahingulaev pumpas viimasedki jäägid välja hävitajatelt „Hanazuki“ ja „Asashimo“. Muud väljapääsu polnud: Kurésse jäämine muutus üha ohtlikumaks. Lisaks algas 1. aprillil Ameerika meredessandi maabumine Okinawale.
2. aprilli varahommikul siirdus „Yamato“ ankrupaika Mitajiri lahes. Teel viidi lahingulaeval läbi manööverdamisõppusi ja kontrollti radariseadmeid. Erilist tähelepanu pöörati järskudele manöövritele ja pööretele – tüüpilistele torpeedolennukite rünnakute eest kõrvalehoidmise võtetele.
3. aprilli hommikul kell 9.18 sai 2. laevastik Ühendlaevastiku ülemjuhatajalt admiral Toyodalt käsu valmistuda vaenlase dessandi tõrjumiseks Okinawal vastavalt operatsiooni „Ten-Ichi-Go“ („Taevas-1“) plaanidele.
Eskaader, kuhu kuulusid „Yamato“, ristleja „Yahagi“ ja kaheksa hävitajat, sealhulgas kaks spetsiaalset Akizuki-klassi õhutõrjehävitajat (teisi lahinguvõimelisi laevu küll oli, kuid nende jaoks puudus kütus), paiknes õhukesel piiril lahinguülesande ja kamikaze-vaimus enesetapurünnaku vahel.
Üksikasjalik käsk kõlas järgmiselt: „Spetsiaalne löögieskaader peab läbima Bungo väina päeva Y−1 koidikul ja liikuma suurel kiirusel määratud punkti Okinawast läänes, jõudes sinna päeva Y koidikul. Ülesanne on rünnata vaenlase laevastikku ja varustuslaevu ning need hävitada. Päevaks Y on määratud 8. aprill.“
Selle operatsiooni jaoks suutis laevastiku juhtkond eraldada vaid 3400 tonni kütust – sedagi suure vaevaga kokku kogutud. Seetõttu sai „Yamato“ juhise juhul, kui tagasipöördumine osutub võimatuks, sõita Okinawa ranniku lähedale madalikule ja toetada vägesid oma suurtükkide tulega. Sisuliselt võis sellist operatsiooni dikteerida vaid meeleheide. Kuid jaapanlased poleks olnud jaapanlased, kui nad poleks seda enesetapjalikku katset ette võtnud.
Ühendlaevastiku ülemjuhataja admiral Toyoda arvas, et operatsioonil pole isegi 50-protsendilist eduvõimalust, kuid leidis, et kui seda mitte läbi viia, ei õnnestu laevu enam üldse kasutada. Veelgi skeptilisem oli erieskaadri juhiks määratud viitseadmiral ChūjōItō Seiichi. Tema argumendid selle äärmiselt riskantse lahinguretke vastu olid vägagi kaalukad: hävitajate õhukaitse puudumine, ameeriklaste tohutu ülekaal pealveelaevade osas, rääkimata lennuväest, ning operatsiooni hilinemine – selleks ajaks oli Ameerika dessandi põhijõudude maabumine Okinawale juba peaaegu lõpule jõudnud. Kuid juhtkond lükkas kõik surma saadetava admirali vastuväited tagasi.
Põhjus seisnes selles, et Jaapani sõjalaevastiku võimsaim lahingulaev valiti peibutiseks. Et võimalikult pikendada selle „viimast teekonda“, anti talle kaasa samuti hukule määratud üheksast laevast koosnev eskort. Kõik need pidid katma operatsiooni „Kikusui“ – kamikaze-lennukite massiivset rünnakut Ameerika laevade vastu dessandi piirkonnas. Just selle operatsiooniga sidus Jaapani juhtkond oma peamised lootused. Kokkuvõttes kujunes „Ten-Ichi-Go“ haledaks paroodiaks Leyte lahe operatsioonist „Shō-Gō“.
Vahepeal ilmus „Yamato“ kohale iga päev üks või kaks Ameerika B-29-tüüpi kaugluurelennukit. 3. aprillil, pärast seda kui üks neist heitis pommi, mis plahvatas laeva lähedal, võttis „Yamato“ järgmise väikese lennukirühma vastu tugeva õhutõrjetulega. Üks lennuk tulistati alla, kuid traagilise eksituse tõttu osutus see Jaapani enda hävitajaks Shiden, mida peeti Ameerika Hellcatiks.
4. aprillil saabus Iwakuni baasist kolm hävitajat Zero. Need tegid mitu madallennu möödalendu, toimides õppemärklaudadena lahingulaeva „rohelistele“ suurtükiväelastele.
Samal päeval vähenes „Yamato“ tulevane eskort ühe laeva võrra. Hävitaja „Hibiki“ sõitis baasi lähedal otsa hulpivale miinile ja langes rivist välja – kahjustada said katlad. Kuigi laev pukseeriti sadamasse, ei saanud ta operatsioonis enam osaleda (pärast sõda anti „Hibiki“ koos teiste trofeedega üle NSV Liidule).
5. aprillil läks „Yamato“ taas merele õppustele. Seekord harjutati radariga kauguse määramist sihtmärgini – tehnoloogiat, mida jaapanlased ikka veel täielikult ei usaldanud. Sihtmärgina kasutati metallist kilpi, mida vedas ristleja „Yahagi“.
Lõpuks, 5. aprillil kell 15.00 saabus lõplik käsk mereleminekuks. Komandör Aruga Kosaku kogus meeskonna kokku ja teatas neile eelseisvast retkest. Kell 17.30 läksid kaldale 77 noort Etajima mereväeakadeemia kadetti, kes olid saabunud laevale kolm päeva varem, samuti haiged ja mõned vanemaealised meremehed. Paljud ei suutnud pisaraid tagasi hoida: nad mõistsid suurepäraselt, et nende kaaslaste ellujäämisvõimalused on peaaegu olematud.
Kõik puitesemed visati üle parda või anti kaldale ära, mistõttu pidid meeskond ja ohvitserid pidama oma hüvastijätuõhtu, juues retkeks välja antud saket kükitades – laeval polnud enam ei laudu ega toole.
Varahommikul 6. aprillil 1945 saabus spetsiaalse vesilennukiga Mitajirisse Ühendlaevastiku staabiülem viitseadmiral Ryūnosuke Kusaka, et pidada viimane nõupidamine eskaadri ülema viitseadmiral Seiichi Itō ja tema staabiga.
Retkele määratud laevad võtsid 5. aprilli ülejäänud päeva ja kogu 6. aprilli hommikupooliku jooksul peale kütust („Yamato“ umbes 3400 tonni), mida võisid loomulikult hõlpsasti märgata kaks sel ajal ühenduse kohal lennanud B-29.
6. aprillil 1945 kell 15.20 väljus 1. löögieskaader koos eskorthävitajatega „Hanazuki“, „Kaya“ ja „Maki“ kiirusega 12 sõlme Sisemerest läbi Bungo väina. Seejärel pöördusid eskorthävitajad tagasi – neil lihtsalt ei jätkunud edasiseks teekonnaks kütust. Väljumist julgestasid kaks vesilennukit Nakajima A6M2-N ja kuus allveelaevahävitajat – see oligi kõik, mis kunagisel suurel mereriigil sel hetkel kasutada oli. Meeleolu laevadel oli ühtaegu ülev ja hukule määratud. Kell kuus õhtul pani meeskond selga puhta vormi; sisevaljuhääldist loeti ette Ühendlaevastiku ülema pöördumine, mida tervitati kolmekordse „banzai’ga“. Jaapani meremeeste edasine saatus oli nüüd juba vaenlase kätes.
Ameeriklased ei lasknud oma võimalust käest. Liikudes Bungo väina läänepoolse läbipääsu kaudu 22-sõlmelise kiirusega, sai „Yamato“ patrull-lennukilt raadiogrammi vaenlase allveelaeva avastamisest kümne miili kaugusel Tsukudajimast. Löögieskaader pidi muutma kurssi peaaegu vastupidiseks ja ümber formeeruma allveelaevatõrje rivistusse. Et mööduda Hyūga lahes olevast allveelaevast, muutis eskaader kurssi, liikudes otse läände. Nii kaotati väärtuslikku aega ning lisaks kursimuutustele tuli laevadel liikuda allveelaevatõrje siksakis.
Kursimuutustes, mille põhjustas ühenduse teele jäänud allveelaevade avastamine, oli „süüdi“ SS-410 „Threadfin“, mis ei vaevunud isegi sukelduma. Hämaruse saabudes märkas hävitaja „Isokaze“ vaatleja allveelaeva ning umbes kell 21.00 pöördus eskaader järsult lõunasse. Kuid enam polnud midagi teha: kell 21.44 saadeti allveelaevalt üksikasjalik raport suure vaenlase ühenduse liikumisest Bungo väinas. Veidi hiljem lõi Jaapani laevadega kontakti ka allveelaev SS-295 „Hackleback“ ja edastas samalaadse teate. Jaapanlaste ainsaks lohutuseks jäi see, et ameeriklastel ei õnnestunud kordagi jõuda torpeedorünnakuni.
Öösel hoidsid laevad allveelaevatõrje rivistust („Yamato“ keskel, sellest 2500 meetri kaugusel ringina hävitajad, „Yahagi“ tagumises sektoris). Eskaader jätkas 22-sõlmelise kiirusega allveelaevatõrje siksakis liikumist, kuid Ōsumi väina sissepääsuni jõudes vähendati kiirus 16 sõlmeni. Koidikul, umbes kell 6.00, startis „Yamatolt“ ainus pardale jäänud luurevesilennuk Aichi E13A1 tüüp 0 (ülejäänud viis oli jäetud baasi). Pool tundi hiljem ilmus ühenduse kohale kuus Jaapani Zerot, mis tagasid – või õigemini sümboliseerisid – eskaadri õhukaitset. Järgmise kolme ja poole tunni jooksul patrullisid 14 Zerot väikeste gruppidena, üksteist vahetades, laevade kohal. „Yamato“ vesilennukil polnud mingit mõtet lahingutegevuses osaleda ning see maandus kaldal. Eskaadri kursi ees tegid luuret 20 lennukit Kanoya lennubaasist, kuid neil puudus side laevadega. Kohtudes õhus Ameerika patrulliga ja kaotanud üle poole oma koosseisust, pöördusid lennukid tagasi baasi, toomata eskaadrile mingit praktilist kasu. Operatsiooni „Ten-Ichi-Go“ toetamisel osales ka admiral Itō ainus poeg. Tema naasis lennult õnnelikult, kuid hukkus kümme päeva hiljem operatsiooni „Kikusui“ käigus.
Vahepeal kandis eskaader esimese, küll veel veretu kaotuse. Kell 6.57 hakkas hävitaja „Asashimo“ turbiiniprobleemide tõttu maha jääma. Hilisemates rünnakutes uputasid selle koos kogu meeskonnaga kerge lennukikandja „San Jacinto“ lennukid ning hukkumiskohta ei õnnestunudki täpselt kindlaks teha.
Umbes kell 8.30 hommikul hakkasid lennukikandjalt „Essex“ startinud 16 hävitajat Hellcat pidevalt jälgima hukule määratud eskaadri liikumist. Ameeriklased olid oma võidus sedavõrd kindlad, et edastasid ühenduse asukohta ja koosseisu puudutavaid teateid šifreerimata tekstis. Jaapanlased pidasid need teated kinni, kuid see asjaolu ei tõstnud sugugi „Yamato“ komandosillal valitsevat võitlusvaimu.
Kell 10.14 märgati eskaadri laevadelt kahte suurt vesilennukit PBM Mariner. Kolm minutit hiljem pööras „Yamato“ oma peakaliibri kahurid nende poole ja avas õhutõrjetule. Sama tegi ka ristleja „Yahagi“. Kuid kaks laeva, millel oli kokku üle 200 õhutõrjekahuri, ei suutnud midagi ette võtta nende kohal jultunult tiirelnud kahe lennukiga. Need kadusid rahulikult pilvedesse, ilmudes aeg-ajalt uuesti nähtavale ja jätkates vaatlust. Veidi hiljem saadi „Yamatol“ luurelennukilt teade, et Ameerika lennukikandjate grupp (see oli 58. operatiivgrupp) asub Okinawast ida pool ja 250 miili kaugusel Itō eskaadrist. Eskaader pöördus, võttes kursi Sasebole.
Kell 11.07 avastas „Yamato“ tüüp 13 otsinguradar suure lennukirühma 63 miili kaugusel. Operaatorite sõnul lendas vaenlane põhja poole kahes grupis. Kell 11.15 ilmus eskaadri kohale kaheksa Hellcati, mis hakkasid ringe tegema. „Yamato“ ja „Yahagi“ avasid taas tule. Kõik laevad suurendasid kiirust 25 sõlmeni. Sillal saadi (25-minutilise viivitusega dešifreerimise tõttu) Amami Ōshima saare kaldajälgimisjaamast teade, et märgatud on üle 150 lennuki, mis lendavad loode suunas. Jaapanlased paiknesid ringikujulises õhutõrjerivistuses, mille eesotsas oli ristleja „Yahagi“, kuid mingil põhjusel olid tugevaima õhutõrjega hävitajad „Fuyuzuki“ ja „Suzutsuki“ paigutatud tagumistesse sektoritesse, kuigi loomulikum olnuks hoida neid „Yamato“ ees torpeedolennukite rünnakute tõrjumiseks. Laevade vahekaugus rivistuses oli umbes 1500 meetrit, kiirus 20 sõlme ning siksakki tehti iga viie minuti järel.
Vahepeal lähenesid Ameerika lennukid kiiresti; kell 11.15 asusid nad radariandmete järgi vaid 44 miili kaugusel. Ilmastikuolud olid keskpärased: pilvede alumine piir umbes 1000 meetrit, tuule kiirus 20 sõlme, nähtavust hinnati halvaks. Kellele selline ilm kasu tõi? Pigem ameeriklastele: radarite olemasolul polnud sihtmärkide avastamisega probleeme. Tõsi, niisugustes tingimustes oli rünnakuid raskem koordineerida, kuid seevastu oli palju mugavam peituda pilvedesse õhutõrjetule eest ja ilmuda ootamatult otse sihtmärgi kohale.
Kell 11.29 pöördus löögieskaader kursile 205°, liikudes otse Okinawa poole. Kell 12.22 märkasid vaatlejad ees pinnasihtmärke, mis tuvastati Amami Ōshima poole suunduvate Jaapani väetranspordina, samal ajal kui vaenlane lähenes ülalt.
Algul otsustasid ameeriklased lasta Jaapani eskaadril kaugemale lõunasse liikuda ja alles seejärel rünnata. Kuid kui Jaapani eskaader kell 11.15 kagusse pöördus, otsustas 58. operatiiveskaaderi juhtkond, et see ei pruugigi Okinawa poole liikuda, ning soovimata nii ahvatlevat sihtmärki käest lasta, anti käsk rünnakut alustada. Esimesed ründelennukid 58. grupi lennukikandjatelt, mis asusid sel ajal vaenlasest umbes 300 miili kaugusel, hakkasid õhku tõusma juba kell 10. Rünnakus osalesid 58.1 grupi rasked lennukikandjad „Hornet“, „Hancock“, „Bennington“ ja kerged „Belleau Wood“ ning „San Jacinto“, samuti 58.3 grupi rasked „Essex“, „Bunker Hill“ ja kerged „Bataan“ ning „Cabot“.
Jaapani laevade hävitamiseks moodustatud löögigruppi kuulus 280 lennukit, neist 132 hävitajat Hellcat ja Corsair, 50 sööstpommitajat „Helldiver“ ning 98 torpeedolennukit „Avenger“. Tegelikult jõudis Jaapani eskaadrini siiski 227 lennukit, kuna 53 lennukit ei leidnud sihtmärki üles. Lisaks startis veel 106 lennukit rünnaku läbiviimiseks, kuid need hilinesid ega jõudnud lahingus osaleda.
Kell 12.20 ilmusid lahingulaeva radariekraanidele kolm suurt märki, mis viitasid kolme suure lennukigrupi lähenemisele. Kõiki ühenduse laevu hoiatati sellest viivitamatult ning eskaadri kiirus tõsteti 25 sõlmeni, pöörates kursile 100°.
Kaksteist minutit hiljem märgati „Yamatolt“ Ameerika lennukeid juba palja silmaga. Need olid esimese laine kaks hävitajat, mis lendasid umbes 1000 meetri kõrgusel (kokku kuulus sellesse lainesse 150 lennukit). Kaks minutit hiljem avas „Yamato“ tule vööri peasuurtükkidest ja 127 mm õhutõrjekahuritest. Täpsema tule saavutamiseks (ja kuna veealust ohtu ei peetud tõsiseks) lõpetas lahingulaev siksakitamise ning liikus sujuva kaarega 24-sõlmelise kiirusega. Nüüd tulistasid Ameerika lennukite pihta kõik üheksa 460 mm kahurit (tüüp 3 šrapnellmürskudega), kakskümmend neli 127 mm õhutõrjekahurit ja suurem osa 152 automaatkahuritest.
Hoolimata „Yamato“ tihedast tõkketulest sai laev peagi esimesed tabamused. Laeva tabas kolm või neli pommi: esimesed plahvatasid kokkupõrkel ülemise tekiga (parema parda 150. keresektsiooni (špangood) piirkonnas), hävitades ühe 127 mm kahuri koos lafetiga ja mitu õhutõrjeautomaati ning rebides tekki kaks umbes seitsmemeetrise läbimõõduga auku. Üks või kaks 454-kilost pommi langesid keskmise kaliibri ahtritorni ette, läbistasid selles kohas nõrgalt soomustatud ülemise teki ja põhjustasid sügaval laeva sisemuses, pea- ja keskkaliibri laskemoonakeldrite tasemel tulekahju. Seda põlengut ei õnnestunudki kustutada. Ülemisse tekki tekkis hiiglaslik, 18-meetrise läbimõõduga auk. Rivist langesid välja torn ise, 155 mm tulejuhtimispunkt ning ahtri tulejuhtimispunkt. Jaapani andmetel tabasid kell 12.41 lahingulaeva grootmasti lähedal veel kaks 227-kilost soomustläbistavat pommi, mis lisaks juba kirjeldatud kahjustustele hävitasid tüüp 13 radari. Üks neist rebis sõna otseses mõttes tükkideks radarioperaatorite ruumi ülemise osa – umbes kolmemeetriste külgedega kuubikukujulise teraskambrikese. Vastutasuks õnnestus õhutõrjel alla tulistada üks sööstpommitaja, teine aga lahkus tugevalt suitsevana.
Peamine oht lähtus siiski torpeedolennukitelt. Kell 12.43 ründas lennukikandja „Hornet“ viiest Avengerist koosnev grupp vasakult pardalt umbes 70-kraadise nurga all laeva kursi suhtes. „Yamato“ arendas täiskiiruseks 27 sõlme ja pöördus järsult paremale, püüdes torpeedode eest kõrvale hoiduda. Üks lennuk tulistati alla, kuid kolm jõudsid torpeedod heita ning üks neist tabas 125. keresektsiooni piirkonda. Jaapani andmetel oli tabamusi kolm või isegi neli, kuid enam-vähem usutav näib vaid üks tabamus esimese läheduses, umbes 150. keresektsiooni juures. Vähem tõenäoline on tabamus 190. keresektsiooni piirkonnas. Jaapanlased teatasid samuti, et kell 12.45 tabas torpeedo pakpoordis vööriosa, kuid isegi ameeriklased ise sellele ei pretendeeri.
Torpeedotabamused (või vaid üksainus torpeedo) põhjustasid ulatuslikke üleujutusi, eriti pakpoordi välimises masinaruumis. Laeva voolas 2350 tonni vett. Tekkis 5–6-kraadine kreen pakpoordi. Tüürpoordi sektsioonide vastuuputamisega (kokku 604 tonni vett) õnnestus kreen vähendada ühe kraadini.
Sel ajal tulistasid lahingulaeva rakettide ja pardarelvadega 14 Corsairi lennukikandjalt „Bunker Hill“, kuid sellised „hammustused“ olid talle sama mõjusad nagu elevandile haavlid.
Kell 12.45 asusid eskordilaevu ründama 34 Hellcati, 22 Helldiverit ja üksik Corsair. Hävitajal „Hamakaze“ langes pommi lähedase plahvatuse tõttu rivist välja üks kahest sõukruvist ning kaks minutit hiljem tabas laeva torpeedo – peaaegu otse kere keskossa. Õnnetu hävitaja murdus nagu taskunuga ja vajus kohe põhja. Üks väärtuslikumaid õhutõrjelaevu, „Suzutsuki“, sai 227-kilose pommitabamuse tüürpoordi teise 100 mm kahuri kõrval, mis loomulikult rivist välja langes. Hävitajal puhkes tugev tulekahju. Kaks hävitajatelt lastud 127 mm raketti tabasid „Fuyuzukit“, kuid jaapanlaste õnneks ei plahvatanud.
Kell 12.50 eemaldusid esimese laine lennukid lahinguväljalt, kuid ainult selleks, et teha ruumi järgmistele. „Yamato“ jõudis vaevu muuta liikumissuunda, pöörates kell 13.00 peaaegu otse lõunasse. Ja kohe avastas radar uue kursi suunast lähenevad lennukid. Need olid 50 sööstpommitajat ja hävitajat lennukikandjatelt „Essex“ ja „Bataan“.
Kell 13.02 suurendas „Yamato“ kiirust 22 sõlmeni (enne seda tuli kiirust vähendada, et püüda õhutõrjerivistus uuesti moodustada) ja avas koondatud tõkketule. Vastuseks kasutasid Ameerika piloodid väga tõhusat taktikat. Lähenedes otse „Yamato“ vöörist ja minnes üle laugesse sööstlendu, tulistasid nad pidevalt pardarelvadest, paisates oma lennukeid küljelt küljele ja püüdes mitte püsida ühel kursil. Jaapani ohvitserid leidsid, et kui ameeriklased oleksid hoidnud sirget kurssi sama kaua kui Jaapani lennukid (mis ei kasutanud õhutõrjevastaseid manöövreid), võinuks nende kaotused olla väga suured. Kuid sellise taktika puhul olid õhusihtmärkide nurkkiirused nii suured, et Jaapani õhutõrjekahurid lihtsalt ei suutnud neile järgneda – eriti arvestades nende puudulikku vertikaal- ja horisontaalsihtimise kiirust. Lisaks olid suurtükiväelased vastase lennukite hulgast lihtsalt vapustatud, mis mõjutas kahtlemata nende tegevust – seda ei eita ka „Yamato“ viimase lahingu ellujäänud.
Üks hävituspommitaja Corsair tabas 454-kilose fugasspommiga lahingulaeva pakpoordi vööriosa. 12 sööstpommitajat pretendeerisid mitmele tabamusele sillapiirkonnas ja peasuurtükitorni tagaosas. Täiesti võimalik, et osa neist kattuvad esimese laine rünnaku kirjelduses mainitutega, sest jaapanlased väidavad, et teise rünnaku ajal pommitabamusi üldse ei olnud.
Veelgi tõenäolisem on, et Ameerika ja Jaapani kirjeldustes erineb tinglik jaotus „laineteks“. USA lennukikandjate lennuväe raportite järgi algas kell 13.33 kolmas rünnak grupi 58.4 lennukitega (lennukikandjad „Yorktown“, „Intrepid“ ja „Langley“). Seekord keskendusid ründajad eranditult põhisihtmärgile. 20 torpeedolennukit lähenesid taas vasakult pardalt, umbes 60-kraadise nurga alt lahingulaeva kursi suhtes. Järsk pööre vasakule ei aidanud: kolm torpeedot tabasid laeva praktiliselt kere keskossa. Jaapani andmetel sai lahingulaev kell 13.44 veel kaks torpeedotabamust samasse pardasse, mille tulemusena langes rivist välja elektrisüsteem. Ameerika allikad paigutavad need tabamused kell 14.12 toimunud viimase rünnaku aega (mida ameeriklased kolmandast ei erista).
Igal juhul ei pidanud „Yamato“ torpeedokaitse seekord vastu: üle ujutati katlaruumid nr 8 ja 12, pakpoordi välimine turbiiniruum ja hüdraulikasektsioon. Raputuste tõttu langes rivist välja abirool, mis kiilus vasakpöörde asendisse. Nüüd nägid kahjustused juba väga tõsised välja. Laeva voolas veel 3000 tonni vett ja alus kaldus pakpoordi vähemalt 7 kraadi (mõnes Jaapani allikas räägitakse isegi 15 kraadist, kuid see läheb vastuollu järgnevate kirjeldustega). Meeskond suutis kreeni taas minimaalseks vähendada, kuid üsna kalli hinnaga – tuli üle ujutada tüürpoordi katlaruumid. Lahingulaeva kiirus langes umbes 18 sõlmeni. Kogu selle rünnaku jooksul õnnestus meeletust tulest hoolimata alla tulistada vaid üks Avenger. Peamine põhjus seisnes selles, et õhutõrjetule üldjuhtimine lakkas olemast ning suurtükiväelased tulistasid kohaliku juhtimise all kaootiliselt. Aidata ei suutnud ka eskortlaevad – need olid maha jäänud ja rivistuse segi ajanud.
Laeva olukord polnud veel kriitiline, kuid püstuvuse varud olid peaaegu ammendunud. Ilmselt olid just 6–7 torpeedot see piir, mille „Yamato“ tüüpi laevad võisid välja kannatada, jäädes siiski veel vee peale.
Kell 13.45 algas viimane rünnak, mille käigus tabas laeva ilmselt neli torpeedot: üks tüürpoordi 150. keresektsiooni piirkonnas ning kaks või kolm pakpoordi (kõige tõenäolisemad on tabamused 135. ja 154. keresektsiooni juures, vähem tõenäoline 164. keresektsiooni piirkonnas). Jaapani andmetel tabasid kell 14.02 lahingulaeva kolm pommi (vasaku parda keskossa) ning registreeriti mitu väga lähedast plahvatust. Kaks sööstpommitajat tulistati lahingulaeva tulega alla – tuli oli endiselt küllalt tugev. Pommid hävitasid või lõid rivist välja praktiliselt kogu laeva keskosa õhutõrjerelvastuse. Pealtnägijate sõnul paiskus üks kolmik-25 mm kahur koos lafetiga, mõõtmetega umbes 3×3×3 meetrit, plahvatuse jõul 25 meetri kõrgusele õhku ja kukkus siis tagasi tekile.
Umbes kell 14.05 jõudis järg ristleja „Yahagi“ kätte. 7 torpeedo- ja 12 pommitabamust saanud ristleja kadus veepinnalt vaid minut pärast viimase pommi tabamust.
Viimaseks rünnakuks „Yamato“ vastu eraldas, „Yorktowni“ suure torpeedolennukite grupi (43 Avengerit) ülem leitnant-komandör G. Hawk 6 lennukit. Torpeedolennukite meeskonnad jõudsid veel oma torpeedode sügavusseadistuse seada seitsmele meetrile. Kell 14.02 järgnes torpeedotabamus „Yamato“ pakpoordi keskosa piirkonda ning kell 14.07 veel üks, seekord samuti keskossa, kuid juba tüürpoordi. Järgmine tabamus tuli vasakult poolt ahtrisse. Laeva kiirus langes 12 sõlmeni, kreen tugevasti kahjustatud pakpoordi suurenes taas kuue kraadini. Kell 14.17 tabas „Yamato“ keskosa samas palju kannatada saanud pakpoordis jälle torpeedo. Lahingulaeval töötas veel ainult üks sõukruvi ning peagi ujutati üle ja jäeti meeskonna poolt maha kõik katlaruumid. Laev kaotas kohe käigu. Kreen vasakule pardale ulatus juba 15–16 kraadini.
Vanemohvitser Jirō Nomura kandis komandörile ette, et kõik laeva komandoohvitserid on surnud, keskjuhtimispunkt täielikult rivist väljas ning vastuuputussüsteem ei suuda enam kiiresti kasvavat kreeni kompenseerida. Komandöri käsku ujutada üle tüürpoordi turbiini- ja katlaruumid, mis oleksid võinud anda suurima efekti laeva püsti ajamisel (otsustades üleujutatud ruumide veemahu ja raskuskeskme järgi), ei olnud enam võimalik täita. Kreen suurenes 15 kraadini ja seejärel 17 kraadini. Kuid lahingulaev liikus endiselt 12-sõlmelise kiirusega. Seda katsid hävitajad „Fuyuzuki“ paremal ja „Yukikaze“ vasakul. Ainult neil kahel laeval õnnestus oma ülesanne lõpuni täita, säilitades piisava kiiruse ja vältides tõsiseid kahjustusi.
„Yamato“ oli äärmiselt raskes seisus: ükski 155 mm ega 127 mm kahur, samuti enamik õhutõrjeautomaate, ei suutnud enam tulistada. Kogu meditsiinipersonal oli hukkunud. Ja Ameerika lennukid ilmusid peagi taas laeva kohale. Selleks ajaks oli kreen jõudnud 26 kraadini. Rivist olid väljas kõik välis- ja siseühenduse vahendid ning rooliseadmed. Tornikujuline pealisehitis oli Ameerika lennukite kuulipildujatulest sõelapõhjaks lastud ning pealisehitise personalikaotused olid väga suured. Kogu selle põrgu keskel istus löögieskaadri ülem viitseadmiral Itō vaikides oma toolil edasi. Ta ei lausunud alates rünnaku algusest ainsatki sõna, jättes tegutsemise laeva komandörile. Võib-olla tahtis ta nii väljendada oma suhtumist avantüüri, mille vastu ta oli igati protestinud.
Nomura tegi ettepaneku anda käsk laev maha jätta. Sillal ellujäänute teadete järgi nõustus komandör sellega ning käskis tõsta eskortlaevadel signaallipud: võtta pardale pääsenud meremehed. Keisri portree eemaldati kajuti seinalt ja valmistati ette evakueerimiseks. Mehed hakkasid üle parda hüppama.
Kui lahingulaeva kreen ulatus umbes 80 kraadini, kõlas kohutava jõuga plahvatus, mida oli kuulda kümnete miilide kaugusele. Selle kuma nähti Ameerika ühenduse laevadel ja Kagoshima saarel, mis asus tragöödiapaigast mitmekümne miili kaugusel. Suitsusammas tõusis laeva kohal kuue kilomeetri kõrgusele ja meenutas kujult tuumaseent. Leegid paiskusid kahe kilomeetri kõrgusele. Plahvatuse põhjus ei tekita kahtlust – plahvatasid peakaliibri suurtükkide laskemoonakeldrid (umbes 500 tonni lõhkeainet); ainult need võisid tekitada niisuguse efekti. Kuid mis täpselt selle plahvatuse vallandas, pole teada.
Mitmed Ameerika spetsialistid arvavad, et plahvatus toimus seetõttu, et üks soomustläbistav pomm tabas keskmise kaliibri torni ja sealtkaudu peamisi laskemoonakeldreid. Kuid pääsenud „Yamato“ ohvitserid, kes kogunesid hiljem arutama lahingulaeva huku põhjusi, olid teisel arvamusel. Nende meelest hakkasid mürsud siis, kui kreen jõudis 90 kraadini, riiulitelt alla libisema ning ühel neist rakendus ninasüüde, mis põhjustas kogu laskemoona detonatsiooni. Mõlema versiooni vastu leidub tõsiseid vastuväiteid. Tollase tugeva kreeni juures on praktiliselt võimatu ette kujutada pommi trajektoori, mis läbiks abikahuritorni katuse või muu osa ja jõuaks otse laskemoonakeldritesse. Puudus on ka teisel, tervikuna tõenäolisemana näival versioonil. Jaapanlaste kasutuses olnud mürskudest oli ninasüüde ainult niinimetatud üldotstarbelisel õhutõrjemürsul tüüp 3, kuid šrapnell poleks tõenäoliselt suutnud tekitada sedavõrd võimsat plahvatust, mis vallandanuks detonatsiooni.
Ameerika andmetel toimus plahvatus kell 14.23. „Yamato“ uppus punktis 30°22′ põhjalaiust ja 128°4′ idapikkust. Kokku tabas laeva umbes kümme standardset lennukitorpeedot (igaüks 270 kg torpeksiga, mis vastab umbes 400 kilogrammile trotüülile) ning 13 lennukipommi kaaluga 454 ja peamiselt 227 kilogrammi.
Kuigi plahvatuse hetkel viibis vees palju inimesi, õnnestus päästa vaid 269 meest, nende seas Itō staabiülem kontradmiral Morishita, kes oli muide varem olnud „Yamato“ komandör. Seiichi Itō ise, laeva komandör Aruga Kosaku ja veel 2498 meremeest hukkusid. Seda merelahingute ajaloo üht suurima katastroofi täiendas veel ristleja „Yahagi“ ja nelja eskorthävitaja 1187 meeskonnaliikme hukkumine (ka „Isokaze“ ja „Kasumi“ meeskonnad pidid oma laevad maha jätma).
Ameeriklased maksid selle eest peaaegu naeruväärset hinda: alla tulistati kümme lennukit (neli Helldiverit, kolm Avengerit, kaks Hellcati ja üks Corsair), hukkus 12 pilooti – ülejäänud päästeti. Tõsi, märkimisväärne hulk teisi hävitajaid, sööstpommitajaid ja eriti torpeedolennukeid sai kahjustada, kuid USA laevastikul polnud neist enam teravat puudust. Vastane merel oli lakanud olemast.
Operatsioon „Kikusui“, mille tähelepanu kõrvalejuhtimiseks „Ten-Gō“ ühenduse väljumine pidi teenima, ebaõnnestus samuti. Selles osales kavandatud 600 lennuki asemel vaid 114. Nendega õnnestus vigastada üht lennukikandjat, vana lahingulaeva ja hävitajat.
Jaapani juhtkond osutas oma ohvriks toodud superlahingulaevale ja selle meeskonnale kõikvõimalikke austusavaldusi. Viitseadmiral Seiichi Itō ülendati postuumselt admiraliks ning Aruga Kosaku hüppas samuti postuumselt korraga üle kahe auastme, saades viitseadmiraliks. Mõlemad lahingulaevad – nii „Yamato“ kui „Musashi“ – kustutati ametlikult laevastiku nimekirjast alles Jaapani kapituleerumise ajal 31. augustil 1945.
1985. aasta suvel korraldas rahvusvaheline süvavee-ekspeditsioon Ida-Hiina meres uppunud „Yamato“ otsingud. 1. augustil avastas sukeldusaparaat „Pisces-2“ 430 meetri sügavusel lahingulaeva vraki, mis koosnes kahest suurest osast ja paljudest väiksematest rusudest. Vööriosa lebas eraldi ahtriosast, mis oli pärast plahvatust kummuli pöördunud. Uuringust sai ilmseks, et plahvatus toimus tõenäoliselt peasuurtükkide kõrgendatud vööritorni laskemoonakeldris. Varem arvati, et tugeva kontrollimatu põlengu tagajärjel ahtri pealisehitise piirkonnas plahvatas ahtri laskemoonakelder. Ahtriosa seisukord viitab sellele, et sealgi võis toimuda plahvatus, kuid tõenäoliselt sekundaarne – võib-olla peamise plahvatuse põhjustatud osalise detonatsiooni tulemusena. Seejuures jäi vööritorni laskemoonakelder terveks.
* * *
340 meetri sügavusel asuv „Yamato“ vrakk leiti 1985. aasta aprillis. Selgus, et laev oli pooleks murdunud – vööriosa lamab külili paremal pardal, ahtriosa kummuli. Laeva keskosa on purunenud vormituks rauarisuks, mis näitab, et plahvatasid mürsud peakaliibri ahtritorni laskemoonakambris ning ilmselt seejärel ka mürsud keskmise kaliibri ja õhutõrjesuurtükkide laskemoonakambrites. „Yamatolt“ pääsenud suurtükiohvitserid on avaldanud arvamust, et esialgse detonatsiooni võis põhjustada mõni lööksütikuga peakaliibri mürsk, mis laeva külili minnes oma riiulist välja kukkus. Ei saa ka välistada võimalust, et peakaliibri laskemoonakambri detoneeris mõni hilinenud lennukitorpeedo, mis tabas jubakülili vajunud laeva põhja.
KOKKUVÕTTEKS
Vaatamata aukartustäratavatele mõõtmetele ja võimsale relvastusele, ei olnud „Yamato“ kuigi efektiivne. Ja seda mitmel põhjusel. Kui laeva projekteerijad oleksid osanud ette näha seda, et merelahingute tulemuse Vaiksel ookeanil määravad hoopiski lennukikandjad, siis tulnuks „Yamato“ küll ehitamata jätta. Laev ei olnud suuteline ennast kaitsma kümnete kiiresti liikuvate lennukite eest. Ja mis kõige olulisem: ründav torpeedolennuk võis laevale läheneda kõigest kümne meetri kõrgusel merepinnast, olles seega „Yamato“ õhutõrjerelvadele praktiliselt tabamatu.
Tollane õhutõrjerelvade tulejuhtimissüsteem oli üsna algeline. Tänapäeval on näiteks raadiolokaatori abil juhitava õhutõrjekahuri tabamisprotsent 98. Täiesti mõttetu oli tulistada ründavaid lennukeid peakaliibri kahuritega, sest tabamise tõenäosus oli kaduvväike.
Ka oli laeva puuduseks suhteliselt väike kiirus – maksimaalselt 27 sõlme. Optimaalne kiirus oleks pidanud olema vähemalt 30–32 sõlme. Suur kiirus on lahingulaevale väga oluline, sest see võimaldab merelahingus manööverdada paremale laskepositsioonile. Lahingus saadud vigastuste korral võimaldaks aga suur kiirus jälitajate eest põgeneda. Mis puutub aga „Yamato“ viimasesse lahingusse, siis, nagu eespool öeldud, oli see lihtsalt laeva ja selle meeskonna kindlasse hukatusse saatmine. „Yamato“ oleks ehk pääsenud, kui laeva oleks eskortinud vähemalt kaks-kolm kiiret lennukikandjat, millelt startinud lennukid oleksid astunud õhulahingusse USA lennukitega. On selge, et selline hiigellaev võis edukalt tegutseda ainult koos teiste suurte lahingulaevadega ja kindlasti lennukikandjate kaitse all.
Kui hea sõjalaev „Yamato“ siis ikkagi oli? Spetsialistid on andnud hinnangu 10 palli süsteemis, kusjuures hinnati laeva relvastust, soomust, veealuse osa kaitset ja muid taktikalisi andmeid.
Kõige paremaks sõjalaevaks läbi aegade tunnistati USA lahingulaev „Iowa“ (valmis 1943, 48 110 t), mis sai 206 punkti, teise koha sai, samuti USA laev, „South Dakota“ (1941, 37 970 t) – 196 punkti, kolmandale kohale jäi Prantsuse „Richelieu“ (1943, 46 000 t) – 174 punktiga. „Yamato“ jäi neljandale kohale, kogudes vaid 170 punkti. On üllatav, et „Yamato“ õhutõrjerelvastus, hoolimata torude suurest arvust sai hindeks vaid 3, samal ajal kui „Iowa“ õhutõrjet hinnati hindega 10. „Yamato“ tulejuhtimissüsteem sai hindeks 5, „Iowa“ oma aga 10. „Yamato“ õhutõrjeautomaatrelvi hinnati veelgi madalamalt – hindega 2,5, „Iowa“ omi aga hindega 10.
©Peter Hagen
Tunnuspildil: „Yamato” proovisõidul 20. oktoobril 1941.
2005. aastal tuli kinoekraanidele Jaapani kõigi aegade menukaim mängufilm „Yamato viimane lahing” (Yamato The Last Battle, u 145 min). Katkendeid sellest filmist võib näha ka YouTubes.
NB! Vaata ka YouTube.com
Naval Legends – Yamato
Yamato’s Detah
Battleship Yamato’s Mainguns
The End of the japanese Battleship Yamato
Death of the Yamato
jne
NB! Loe ka:
„Bismarcki“ võit ja hukk
Briti lahingulaeva HMS Barham hukkumine 25. nov. 1941
