Luupainajad, kodukäijad ja teised öised külalised
Luupainajatest räägiti juba iidsetel aegadel, kuid ega nad ole praegugi kuskile kadunud. „Mul hakkas tookord kõrvus niimoodi vilisema, nagu kõrvakile läheks katki. Ja siis ma kuidagimoodi ärkasin üles ja ma nägin reaalselt seda isikut, kes mu peal oli. Ta oli siuke must, varjuline, hästi kõhe… Ma ei näinud hästi, aga ma nägin kontuuri. Ta oli nagu meeletult vihane mu peale. Ja kui ma üles ärkasin, oli mu kaelal selline punetus, tead, nagu siis, kui närvi lähed.“ Selline on üks kirjeldus kohtumisest luupainajaga Holstres aastal 1929.
Selle luupainajaga kimpus olnu kirjeldab, et ei julgenud peale seda ilma tuleta magama minnagi. „Kuid ma olen luupainajat ka lapsena kogenud – et olen voodis ja tunnen, et keegi kükitab sul jala ja kätega rinnakule ning liigutada ei saa. Ma olin aga kuulnud, et varbaid peab liigutama ja issameiet lugema. Hakkasingi seda Meie Isa palvet lugema ja see aitas. See aitab alati!“ Seda noort naist käis luupainajana kimbutamas väidetavalt poltergeist.
Väikeste erinevustega võib samalaadseid ilminguid leida pea igast kultuurist. Kes see luupainaja siis on ja mida eesti rahvapärimused tema kohta kõnelevad?
Erinevates kultuurides on luupainajateks arvatud surnud, kuid ristimata imikuid, hinge varastavaid šamaane, pahatahtlikke kummitusi või deemonlikke olendeid. Eesti uuemas pärimuses esineb rohkem just kummitusliku ja deemonliku tegelase kirjeldusi (nagu ka eeltoodud näites), kuid vanemat rahvapärimust vaadeldes selgub, et luupainajateks ehk rahvakeeli tallajateks olid eelkõige armastuseta jäänud paarilised või pahased ja kadedad naabrid.
Luupainajad vaevasid ka loomi
Eesti rahvaluule arhiivis leidub muu hulgas Saaremaalt pärinev õpetus, kuidas ise kellelegi luupainajaks minna. „Võta vana raagne luud millel on vars tagant ära tõmmatud ja mine sellega ühes õhtul magama. Puhu kolm korda selle sisse, siis on see sama suur kui sa ise ja pane see oma asemele. Ise astu aga luua varre selga ja hüüa kolm korda selle nime, kelle peale sa tahad minna.
Otsi üks auk seina palgi vahel ning mine sealt läbi, jalad ees, samal ajal vandudes kolm head suutäit.
Ja nii oledki teisel turja peal ja siis hoia teda kinni nii, et ta vasaku jala nimetis varvast liigutada ei saaks, siis ei ole sul midagi karta.“
Pärimuse järgi on vaevamas käidud mitte üksnes inimesi, vaid ka tööloomi, et neid seeläbi nõrgestada. Arvati, et kui luupainaja looma kallale kargab, hakkab loom laudas inisema ja tema kõhualune läheb märjaks. Selliste olukordade tarbeks olid aga vanarahval erinevad abinõud olemas, et tallaja looma pealt maha saada ja luupainajaks käija paljastada.
Seda illustreerib ka 1963. aastal Karksi kandist kogutud lugu: „Aidu-Nõmmel tahtsid naabrid Liivani vanalt lehma osta. Taat tahtis müüa küll, aga mitte naabrieidele, sest too oli halva silma ja kõva käega. Ühel ööl läinud taat õuele ja kuulnud, et lehm iniseb. Taat läinud lauta ja võtnud pihlaka oksa kaasa. Tõmmanud pihlakaga kolm korda loomal vastu karva ja siis andnud kolm laksu vastu magu. Järgmisel laupäeval saatis taat oma eide naabrinaise juurde, kus too näinud, et naabril suur vorp üle vatsa. Nõnda saadi painaja kätte ja lehm enam öösiti ei inisenud.“
Teine võimalus luupainaja tuvastamiseks oli laudast üles leida sinna tekkinud iseäralik uus ese – näiteks teivas – ja see katki murda. Nagu voodoo’s, murdis see samal ajal ka vaevaja jala- või käeluu. Ning veel üks rahvusvaheliselt laialt levinud õpetus, kuidas luupainaja isikut kindlaks teha – põletada inimrasvast tehtud küünalt.
Inimaju vingerpussid
Nüüdisaegsete luupainajajuttude juurde tagasi tulles – tänapäeval on levinud veel üks luupainajastsenaarium: halvatud seisundis magaja keha kasutavad ära hoopis tulnukad. Nii võimegi näha, et kuigi tegelased luupainajakogemustes on aegade jooksul muutunud, kadedast naabrinaisest üleloomulike jõududeni, on inimeste hirm selle füüsiliselt kontrollimatu seisundi suhtes säilinud, muutunud on lihtsalt kogemuse tõlgendused.
Neile, kes üleloomulikke seletusi uskuda ei taha, on neuroloogid välja pakkunud ka teaduslikuma tõlgenduse. Luupainajakogemus ilmneb enamasti magamajäämise või ärkamise piiril, kui inimene on osaliselt teadvusel. Tihti tajutakse just siis ebameeldiva olevuse kohalolu ja kummalisi helisid enda ümber. Hirmunult proovitakse end liigutada ja kahtlast tegelast kõnetada, kuid keha on nagu halvatud ja kõnevõime puudub. Sel hetkel tekibki enamasti paanika ja tajutakse, kuidas luupainaja ronib rinnale ega lase hingata.
Teadusliku vaate pooldajate sõnul lülitab meie keha ajal, kui oleme selles unestaadiumis, kus nähakse kõige fantastilisemaid unenägusid (niinimetatud REM-uni), kaitsemehhanismina füüsilised reaktsioonid välja, et me unes kogetud tegevuste käigus liigutama ei hakkaks ja ennast seeläbi ei vigastaks. Vahel aga juhtub, et inimene tuleb korraks ka selle uneperioodi ajal pooleldi teadvusele – tema aju genereerib edasi unenäolisi kogemusi, kuigi keha on veel välja lülitunud ja inimene on osaliselt juba teadvusel. Nii ongi tegemist uneparalüüsi ilminguga. Ja just nendel hetkedel võimegi kogeda luupainajalikku halvatust, segatuna meie alateadlike hirmudega, ütlevad teadlased.
„UMBLUU! UMBLUU!“ oigavad matmata luud
Küllap mäletavad paljud Tootsi jahmerdamist „umbluu“ kisendava kooljaluuga, kuid ega Toots (või õigemini Luts) seda päris ise välja mõelnudki – Palamuselt mitte kaugelt, Tartu-Maarja kihelkonnast on tõepoolest teada lugu, kus ilma jumalasõnata maetud luud verist vahtu välja ajades endale õiget matmist soovivad. „Vorbuse vallas ustakse mõnes kohas kindlasti, et inimesed, kes mitteloomuliku surma surnud, pääle surma rahu ei saa ja nende luudki hoigada ja ägada sääl kohas, kus nad vedelevad. Niisuguseid luid nimetavad nad „umbiiuuks“. Need luud ajavad otsast verist vahtu välja, tõusevad otsabidi püsti jahoigavad nii kui inimised „umbi! umbi!““
Juba rahvaluulekoguja Matthias Johann Eisen on kirjeldanud n-ö hulkuvaid hingesid, kel kodu puudub. Sellisteks on peetud emade poolt hukatud ja ka ristimata jäetud lapsi ning õnnistamata jäänud surnuid. „Niisugused hulkuvad hinged otsivad seda ohvrit, millest nad ilma jäänud. Nad ei leia enne rahu, kui osagi sellest kätte saavad. Nad ei püüa tavalisesti kellelegi paha teha, vaid paluvad inimestelt enestele abigi.“
Sellisest uskumusest annavad aimu mitmed lood, mis räägivad vaimust, kes elavatelt kas unes või ilmsi midagi palub. Näiteks olevat luude oigamist kuulnud Karksi kihelkonnas Mäeküla Kukese kalmest möödunud mees. Pärast seda, kui ta leitud luud nende palumise peale korralikult maha mattis, olevat ta samast kohast endale vaevatasuks rahakasti leidnud.
Raplamaal Lohu mõisas on öösel kohatud vaim näidanud seinas kohta, kuhu on kastiga maetud lapse luud. Samasugune lugu on üles kirjutatud ka Kose kihelkonnast Harjumaalt. Mõlemas loos on koht öösel kriidiga tähistatud, et seda päeval lihtsam leida oleks.
„Kose kihelkondas vanas Triigi mõisa berberis on vanaste kodu käiad käind nii et keegi ei ole julgenud seal elada vaid tühjalt seist. Korra on sinna mõisa kaks maaldert töösse tulnd, ja neile räägitud ka seda lugu need pole taht uskuda et kodu käiad seal on ja käskinud endale senna asemed teha magamise tarvis. Mida ka tehtud, kui nüüd öösse maaldrid magama heitsid siis kuulsid nemad tiivade sahinad, et neil enne tuli oli vaka alla pandud siis võtsid äkiste vaka tule pealt ära ja nägid et üks valge lind lennanud müüri sisse, nüüd teind nemad kohe kriidiga märgi märgi senna kohta seina peale kuhu lind läks. Teine homiku on nemad last müürisepa sealt kohast müürile augu sisse teha ja leind sealt ühe veikse lapse kondid. Nad võtt need kondid ja matt õnnistud mulda maha, müürind seina sees selle augu jälle kinni ja sest saadik ei ole enam kodu käiad näha olnud. Vanaste olla saand ika veiksed lapsed müüri sisse pandud.“
Põltsamaa lossis kuulnud maalrid aga öösel lapse nuttu, mis andnud märku, et sealsele pööningule olid samuti peidetud lapse kondid.
Kuidas surnuid eksitati
Selliseid lugusid on räägitud pigem hoiatuseks, et anda inimestele aimu, milliseid hirmsaid asju võib juhtuda, kui surnut õigesti ära ei saadeta või ta sootuks matmata jäetakse. Kartus, et lahkunu võiks peale surma koju tulla või hakata ühel või teisel muul viisil elavaid kiusama ja tülitama, on ka põhjus, miks on surnuga enne matuseid läbi viidud terve hulk rituaalseid toiminguid – eeldusel, et surnu alles peale matuseid võiks heaks arvata elavaid külastada. Kuid harvad pole ka juhud, kus surnu vaim on juba enne matuseid kodus liikvel.
Kui kauaks surnu kavatseb jääda või kas temast on võimalik lahti saada, on samuti üsna varieeruv.
Eisen märgib raamatus „Eesti mütoloogia“: „Mõned surnud hakkavad kohe pärast surma omakseid kodukäimisega vaevama, teised alles pärast matmist. Mõned surnud käivad ainult lühikest aega kodus, teised kuude ehk aastate kaupa.“
Juhtumeid, kus inimese vaimu nähakse juba tema surmahetkel või siis natuke peale seda, tuleb üsna sageli ette ka rahvaluule arhiivis leiduvates lugudes. „Kodila mõisas surnud üks preili ära. Surnud hommikul, enne päikese tõusu. Üks mees juhtund sel ajal käima mõisa õuel. Too mees siis näind, et mõisapreili tulnud talli poolt ja läind mõisa poole üle rohuaia nurga. Kannud harilikke igapäisi riideid. Nägijale tundund see nii imelik, et preili enne päikese tõusu juba väljas. Hakand siis vaatama, et kuhu ta läheb. Kuid säälsamas preili kadund ära, pole enam midagi näha olnud. Läind pärast mõisa ja teind juttu, et kus mõisapreili käind nii hommikul vara. Aga öeldud, et preili magab koguni. Kui aga vaatama mindud, leitud preili surnud,“ kirjeldab üks neist.
Kui aga surnu pole elavatele enne matuseid ilmunud, siis on ilmselt omalt poolt tehtud kõik, et ta ei tuleks koju ka peale matuseid. Eesti eri paigus on selleks mitmeid erinevaid abinõusid tarvitusele võetud. Näiteks on mõnel pool surnu jalad punase lõngaga kinni seotud. Samuti on surnu eksitamiseks komme teda jalad ees (mõnel pool ka tagaukse kaudu) majast välja viia, et ta kodutee ära unustaks.
Veel on kodukäija tõrjeks löödud läve sisse nael, tuba pühitud ja pühkmed surnule järel visatud ning mõnel juhul ka tuba kadakatega suitsutatud, et tõrjuda nii surnu hinge kui ka õhku puhastada.
Järgmises loos on veel üks viis, kuidas surnut eksitada on püütud: „Olin kolme aastane, kui talumees Jaen ennast ära poos. Toodi surnuaeda, sõideti kolm korda ümber suure kivi, mis surnuaia juures oli, et surnu enam koju tagasi ei tuleks. Jaen tuli aga tagasi ja rääkis, et ta öösel kolm korda ümber kivi jookseb ja kui ta päeval m natuke aega saab, siis sojutab end akna vahel.“
Hinged tulevad jõuluks koju
Kodukäija teele on tema eksitamiseks linaseemneid puistatud. Üks üles kirjutatud lugu kirjeldab päris mitut viisi, kuidas on surnuga toimetatud, et vältida tema koju tulemist. „Üks Ojaküla mees surd ära, oid paha mees, kardetud, et hakkab kodu käima. Seoutu puusärk köisidega ümbert kinni, et ei pääse välla. Ragistand puusärkis. Punased villased lõngad seotud ümber sõrme. Kui puusärgiga mendu, siis külvatu see maa linaseemni täis, et kui hakkab koju tulema, siis ei pääse enne koju, kui loeb linaseemned keik ükshaaval ära. Ei ühte ole koju tuld, kardetu küll, et hakkab käima.“
Esines ka uskumus, et kui hauale haavateivas lüüa, siis takistab see surnut hauast välja pääsemast. Kuid mõistagi on kõige kindlam viis kodukäijast pääseda ristimärgi tegemine. Just seetõttu on veel viimaste aegadeni Lõuna-Eestis kasutusel risti lõikamine puu tüve peale kodu ja surnuaia vahele jäävas metsas, nimelt on arvatud, et kodukäija ei saa ristist edasi tulla. Eisen märgib, et riste on mõnel pool lausa kivissegi raiutud, samuti on löödud näiteks Saaremaal kodukäija tõrjumiseks puukoorde naelu. Mõningatel juhtudel on lahkunu viidud surnuaiale kihutades, teisal jälle keeratud põhiteelt kõrvale, et surnut eksitada, kuna on usutud, et surnu saab koju pöörduda ainult seda teed mööda, miskaudu teda on kalmistule viidud.
Aasta lõpus hingedeajal aga – vastupidi – hingi just koju oodataksegi. Koju tulevate hingede tarvis kraamitakse põhjalikult, neile jäetakse lauale toitu, et nad tunneksid end oodatuna ja elavate peale ei pahandaks. Samuti on soovitav mitte teha müra ega lärmi, et hingesid mitte segada. Mõnel pool on hingedele isegi sauna köetud.
Ka jõulude paiku arvatakse hingesid tagasi maa peale tulevat, et taas oma kodusid külastada. Kuidas nad aga sel ajal ristipuudest mööda saavad, on endiselt saladus.
MAAJA
