Maakera on lapik!
Inglise näitekirjanik George Shaw küsis Bertrand Russelilt, kas ta ei võiks kirjutada inimkonna totruste ajaloo.
Filosoof keeldus: „Pole mõtet, põhiliselt kordaks see kõigile tuttavat üldajalugu.”
Juba aastaid on paljud „Maaja” lugejad pahandanud, et erootikaajakiri on liiga intelligentne, artiklid väljaande kodulehel aga sageli „liiga targad“.
Pole hullu, selle koleda vea parandame kohe ära, sest latti allapoole lasta pole küll mingi probleem…
Ja nüüd teemegi juttu uuemal ajal nii mõnegi pooletoobise eestlase tähelepanu köitnud lameda Maa hüpoteesist. Kiiduväärt hoolega siin-seal avaldatud müütide, kujutelmade ja teooriate täienduseks lubatagu juhtida tähelepanu veel kahele õpetatud esoteerikute poolt märkimata (märkamata) jäänud hüpoteesile. Esimest neist tutvustas Jaroslav Hašek oma kuulsas teoses „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“ järgmiselt:
„Kui Švejk hullumaja elu tagantjärele kirjeldas, tegi ta seda erakordselt ülistavate sõnadega: „…Hullumajas valitseb säherdune vabadus, millest isegi sotsialistid ei oska und näha… Ma sain seal kokku ka mitme professoriga… Üks neist tegi mulle selgeks, et maakera sees on veel üks maakera, hulga suurem kui välimine.“
See Jozef Švejki suu läbi refereeritud sügavmõtteline hüpotees võinuks ehk teaduslikus kirjatükis märkimata jääda, kuid nii lähem minevik kui olevik pakuvad meile aga peaaegu sama eriskummalist, aga väljaspool hullumaja.
Alustame Karl E. Neuperti 1942. aastal avaldatud 126-leheküljelisest raamatust pealkirjaga „Geokosmos. Weltbild der Zukunf. Weltbild der Zukunft: Forschungen über Weltbau, Natur und Ursprung des Lebens“ – s. t. „Geokosmos. Tuleviku maailmapilt“ – pretensioonika alapealkirjaga „Uurimusi maailma ehitusest, loodusest ning elu päritolust.“ Autori portreelt vaatab vastu prillide ja vurrudega tähtsailmeline kiilaspea. Tema ongi mees, kes pakub välja uue kujutluse Maast ning universumist, mis Hašeki professori omast väga ei erinegi. Neuperti „õõnesmaailmateooriast“ järelduv universumi ehitus nähtub juuresolevatelt joonistelt. Maa on õõnes kera ning meie elame mitte selle välis-, vaid sisepinnal. Säärane olekski kogu universum, väljaspool midagi muud ei ole. Õõnsuse keskel hõljub „tähekuul“ – tihendatud gaasikera, mille pinnal on helendavad laigud; neid me peamegi ekslikult omaette taevakehadeks – tähtedeks. Päike, planeedid ning Kuu – vastavalt üsna pisikesed – liiguvad spiraalsetel orbiitidel ümber tähekuuli.
Miks me aga seda kõike säärasena ei näe? Sellele sõlmküsimusele leiab Neupert rabava vastuse: valgus levib õõnsuses kõverjooneliselt! Kuivõrd õõnsus pole tühi, vaid seda täidavad gaasid (õhk), mis teatavasti küllaldase tiheduse korral võivad valgust murda, levivad valguskiired nii, nagu skeemil (pilt paremal) näidatud. Seetõttu näemegi mistahes suunas vaadates tähekuuli ja planeete, s.o. taevalaotust. Niivõrd geniaalse mõttelennu juures ei valmista uue maailmapildi autorile raskusi ka Kuu faaside, planeetide liikumise, varjutuste jms. äraseletamine. Astronoomilistelt nähtustelt siirdub Kopernikuse ja Newtoni troonilt tõukaja füüsikale, sealt universumi ja elu tekkimisele. Elegantse mõtteliigutusega lükkab ta ümber talle mittesobiva evolutsiooniõpetuse, gravitatsiooniteooria, inertsiseaduse, aatomifüüsika (mis olevat välja mõeldud vaid selleks, et astronoomide Päikesel oleks vajalik energiaallikas) – ja samas vaimus edasi.
Nagu tõsisele uurijale kohane, ei piirdu Neupert paljasõnaliste kinnitustega. Tõsi, oma maailmapildini ei jõua ta faktidest lähtudes; ausalt tunnistab ta, et Kopernikuse maailma kukutamisele viisid teda filosoofilised kaalutlused. Liiga raske oli tema kujutlusvõimel vastu võtta tohutuid kosmilisi kaugusi, mastaape, energiaid, masse, kiirusi. Kogu universumi mõõtmatus ja astronoomia imed olid väljakutseks „moodsale, kriitiliselt häälestatud mõtlejale“, nagu Neupert ennast tagasihoidlikult nimetab. Ning ta leidis midagi kodusemat, hubasemat – „maailmaema“, „kosmilise muna“ rebuga keskel.
Ent kellele sügavmõttelistest arutlustest ei piisa, nende uskmatute toomaste jaoks leiab Neupert külluses ka faktilisi tõestusi (nii ta kirjutabki: „tõestusi“).
Siin nad on:
* üks polaarlendur kirjeldas, kuidas ta lennu ajal tundis ennast otsekui kausi sees olevat; ka meresõitjatele näib, nagu asuks laev süvendis, mitte aga künkal;
* lühilained jõuavad edukalt Maa kaugel asuvate punktideni – kust siis mujalt kui ikka otse läbi maailmaõõne;
* fatamorgaana pole muud kui mingi erandlik seisund, mille juures valgus levib läbi õõnsuse otseteed; üks reisija Kamtšatkal olevat näinud isegi Türgi asulaid;
* Maa tekkimisel pidid raskemad ained tsentrifugaaljõu mõjul väljapoole kogunema; nii see uue teooria järgi osutubki, „vanal“ maakeral on aga ümberpöördult.
Paar tõestust leidub veel, aga halastame normaalsele lugejale. Mis siis ikka, hulle on maailmas ennegi olnud, kas tasub neist üldse pikalt kõnelda? Jah, aga see hullus oli siiski eriline. Kõigepealt, iga hullu raamatuid ei trükita – ja veel Leipzigis, ülemaailmse tähtsusega kultuurikeskuses… Asja seletab paraku aastaarv raamatu tiitellehel: 1942. Tol pimedusajastul usuti ja trükiti Saksamaal hullematki.
Ajakirjas „Наука и религиа” (Teadus ja religioon, nr. 11 1966,) leiame veel üht-teist õõnesmaailmateooria ajaloost ja selle osast „kolmandas riigis“. Selgub, et Karl E. Neupert polnud hoopiski mitte esimene omataoline, õõnsa Maa idee avaldas 1818. aastal keegi ameerika ratsaväeohvitser Missouri osariigist. 1870. aastal esines sama mõttega teine ameeriklane Cyrus Reed, kes asutas kohe ka vastava usulahu ning ajalehe „Tulemõõk“. Saksamaale tõi selle teooria artikli autorite andmetel saksa lendur Bender (kas Ostap Benderi vaimne isa?), kes lugenud „Tulemõõka“ Esimese maailmasõja ajal Prantsuse sõjavangis. Saksamaal leidis uus teooria küllalt laia levikut; tundus see ju väheharitud ja alati pisut müstikasse kalduvale väikekodanlasele hoopis arusaadavam ja seega ka loomulikum kui kaasaegsete astronoomide või Einsteini „pöörased“ väited.
Natsliku riigi ja partei juhtidele, kelle vaimses pagasis müstika õige tähtsat osa etendas, oli õõnesmaailmateooria magus pala. See sihtis otseteed 20. sajandi „juudistunud“ ratsionaalse teaduse südamesse. Ometi tuleb silmas pidada, et nii see kui ka mõned teisedki teooriad ei olnud lihtsalt rahvamassi pimestamise ja ideoloogilise peibutamise vahendeiks. Natsi-Saksamaa juhid uskusid neid teooriaid päris tõemeeli. Seda tõestab järgmine episood.
Kõige kibedamail sõjapäevil, 1942. aasta aprillis suunati Hitleri erikäsul Rügeni saarele raadiolokaatoritega varustatud ekspeditsioon, mida juhtis füüsik dr Heinz Fischer (1905–94). Eeldati, et erinevalt nähtavast valgusest levivad universumi õõnes infrapunased kiired sirgjooneliselt, mis võimaldab lokaatorite abil „vaadata“ kaugeid maapinna punkte. Mitmel päeval sihtisid lokaatorid kaldu taeva suunas, et tõestada õõnesmaailmateooriat. Õnnestumise puhuks oli sõjaväejuhtkonnal valmis rakenduslik ülesanne – teha kindlaks Inglise lahingulaevade paigutus Scapa Flow’ baasis. Paraku lõppes Rügeni eksperiment läbikukkumisega, Bender aga lõpetanud elu koonduslaagris. Jaburate ideede tööriistana kasutatud teadlane dr. Fischer leidis endale pärast sõja lõppu arukamad peremehed – ameeriklased, kelle juures töötades tegi ta 1957. aastal teoks midagi õõnesmaailmast mitte vähem pöörast: saavutas katseseadmes miljonikraadise temperatuuri…
Oleksime ülekohtused, kui me ei peatuks veel paaril tegelasel. Üks neist on Austria (pseudo)teadlane ja insener Hanns Hörbiger (1860–1931), kes väitis 1920. aastal, et jääaja koidikul tõmbas Maa külgetõmbejõud ligi mitu jääst kuud. Hiiglaslikud jääkamakad tabasid üksteise järel meie planeeti ja põhjustasid tõsise külmenemise, mille tagajärjeks olid jääajad ja tohutu hävitustöö. Kuu, mida ka tänapäeval kõik võivad Maa ümber tiirlemas näha, oli Hörbigeri sõnul samuti jääst. Kui Maa selle umbes 9500 eKr ligi tõmbas, vallandas see maavärina, mis muuhulgas pani mere neelama legendaarset Atlantist. Jääteoorial oli palju pooldajaid, eriti Natsi-Saksamaal. Hörbigeri teoorial löödi jalad lõplikult alt 1969. aastal, mil inimene Kuule jõudis ja pinnaseproovid näitasid, et see ei koosne jääst.
Kõikidele neile teadlastele ja lameda Maa teoreetikutele annab aga silmad ette Erich von Däniken (s 1935), kelle „alternatiivarheoloogia” raamatuid on ostetud rohkem kui 63 miljonit eksemplari. Ta on pidanud 3000 loengut 500 ülikoolis. Tema põhiväide on, et ajaloo suured tehnoloogilised läbimurded on toimunud tulnukate eestvedamisel. Paraku ei kannata tema teooriad vähimatki kriitikat, sest tal puuduvad ümberlükkamatud tõendid, kuid seda sõnaohtramalt laseb ta fantaasial lennata. Dänikeni esimene raamat „Jumalate sõjavankrid” (The Chariots of the Gods) avaldati 1968. aastal. See ja järgnenud 25 raamatut tegid temast mitmekordse miljonäri.
Olgu see lühike tagasivaade inimrumaluse ajalukku tulusaks meenutuseks kõigile, kes usuvad, et nappi haridust ja eelkõige loogilise mõtlemise puudumist saab pika targutamisega asendada.
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Kes usuvad vandenõuteooriaid?
Õnn on saabunud meie õuele: Hitleri „Mein Kampf” potsatas eestlase lauale!
„Siioni tarkade protokoll” ehk kui valel on väga pikad jalad
