Zarah Leander: „Kas armastus saab siis patt olla?“

Minu jaoks on šikid mehed lihtsalt šikid ja ilusad mehed lihtsalt ilusad. Kuidas sellest aru saada? Selles suhtes on mul palju ühist oma homoseksuaalsete sõprade ja austajatega, kes on osanud alati mehe ilu vääriliselt hinnata.

Zarah Leander

Primadonna, domina ja Garbo nr. 2 armastas kirglikke tundeid, viina ja… homoseksualiste. Zarah Leander oli see, kes laulis sõjaeelsele ja sõjajärgsele homode põlvkonnale kogu hingest: „Kas armastus saab siis patt olla?” Zarah laulud liigutasid üksildasi härrasmehi, keda vaimustas artisti pikk slepp, brokaatmantel, sinirebane, 18 millimeetri pikkused valeripsmed, fantastilised kübarad ja vastupandamatu aroomiga parfüümid.

Kuid eelkõige vaimustas laulja austajaid tema madal hääl, mida ikka ja jälle on nimetatud Leanderi bassiks ning mida on alati olnud nii kerge imiteerida. Zarah on kõigi konservatiivsete ja nostalgiliste inimeste inkarnatsioon. Sel naisel oli sarmi, võlu, tema esinemistes ekstaasi. Ja nagu kõigil staaridel, oli tal ka kirev minevik. Kui Zarah 1943. aastal Rootsi tagasi pöördus, pandi talle väga pahaks, et ta oli natslikul Saksamaal üles astunud kümnes filmis. Näitleja tundis end ohvrina, kellele on kallale tunginud tema enda kodumaa ajakirjanikud. „Miks üks õigusriik ründab mind raevukamalt kui mistahes mõrtsukat? Kuni elu lõpuni ei saa ma nendest tigedatest hinnangutest lahti. Kolmkümmend aastat on mind süüdistatud, ilma et oleks eales suudetud midagi tõestada. See on vastik, ebaõiglane ja ebainimlik. Minu soov on, et ma oleksin sooritanud tõelise mõrva, siis oleks minu üle mõistlikus kohtus kohut peetud, oleksin oma aja ära istunud ning võinud pärast seda rahulikult edasi elada. Isegi hauas ei saa ma lahti häbematutest süüdistustest, auhaavavatest kuulujuttudest ja valedest. Kõik need valed elavad vakladena edasi.” Sellise kibestumisega pöördus Zarah Leander oma autobiograafilises raamatus „See oli imeline!” (1973) lugejate, eelkõige aga oma rootslastest kaasmaalaste poole. Ta armastas oma kodumaad, kes suhtus oma kadunud tütresse nagu pidalitõbisesse.

Zarah Leander, alias Zarah Stina Hedberg, sündis 15. märtsil 1907 Karlstadis kinnisvaramaakleri perekonnas. Lapsena oli ta tõeline inetu pardipoeg: punaste juustega ja tedretähniline. „Ema jaoks olin ma must lammas, kes püüdis karjast eemale joosta,” meenutas Zarah hiljem. 14-aastaselt otsustas tüdruk hakata tantsijaks ning saada kindlasti staariks. Kuid paraku kukkus Zarah Stockholmi näitekooli vastuvõtueksamitel kolinal läbi. Rohkem edu oli tal aga armastuses. Pärast seda, kui ta oli võrgutanud kõik ümbruskonna pastoripojad, abiellus ta 1926. aastal noore pastorist muusiku Nils Leanderiga, kellega ta sai kaks poega, Görani ja Boeli. Kuid mees läks varsti turneele ja Zarah jäi oma kõhkluste ja kahtlustega koju. „Ma poleks kunagi arvanud, et üks maal asuv pastorikodu võib osutuda täielikuks põrguks.” Järgnes lahutus. 1932. aastal abiellus Zarah ajalehetoimetaja Vidar Forselliga, kellega ta tutvus intervjuu ajal, mille toimetaja võttis Zarah’lt pärast „Lõbusa lese” etendust Kopenhaagenis Dagmari teatris.

Selleks ajaks oli Zarah juba karjääri teinud. Pärast seda, kui ta oli laulnud ühele agendile Norrköpingis, sõlmis rootsi revüükuningas Ernst Rolf temaga lepingu. Aastatel 1929–1935 esines Zarah Leander opereti- ja revüüetendustel mitmel Skandinaavia maal, äratades tähelepanu isikupärase madala dramaatilise häälega. Oma esimese filmirolli sai Zarah 1931. aastal vändatud filmis „Dante müsteerium”. Pärast kolme Rootsis vändatud filmi kutsus Max Hansen Zarah Viini, kus ta sai naispeaosa Ralph Benatzky operetis „Axel taevaväravas”. Heliplaatidel lauludega sellest operetist nagu „Seotud käed” või „Ma olen staar” oli tohutu menu. Kuid Zarah polnud rahul. Ümberarvestatuna sai ta ühe õhtu eest ainult 32 riigimarka, kuigi 1500-kohaline teater Viinis oli alati väljamüüdud. „Meie õhtusöök koosnes tassist šokolaadist vahukoorega ja kahest singivõileivast,” meenutas Zarah. Et minna kuulsa tenori Richard Tauberi korraldatud peoõhtule, oli Zarah sunnitud õhturiietuse laenama. Juba järgmisel päeval kirjutati sellest „sündmusest” ajalehes.
Veel sellal, kui Austrias kestsid esimese saksakeelse filmi võtted Zarah’ga, hakkas Saksa filmistuudio Ufa tema vastu huvi tundma. Asi oli selles, et Ufa otsis teist Garbot, kuna viimane oli USA-sse emigreerunud. Zarah nõustus Ufaga koostööd tegema. 53 protsenti Zarah’ honoraridest kanti üle tema Rootsi kontole. Näitleja ütles ära kõik Hollywoodi pakkumised, sest tema enda sõnul asuvat Berliin tema kodumaale lähemal. Pealegi suutis Ufa tollal oma tohutute stuudiotega edukalt USA suurte filmikompaniidega konkureerida. Oma filmirollidesse suhtus Zarah sarkastiliselt, tunnistades ühele kriitikule, et põhimõtteliselt ei mängi ta ju kunagi erinevaid rolle, vaid lihtsalt erinevaid tualette. Et aga temast – „põhjamaisest metsast pärit olendist” – kinoiidol tehti, olevat sulaselge ime.

„Kostüümiateljee õmblejad leidsid, et ma olen veel suuremat kasvu, kui nad kartsid, et mul on nurgelised õlad ja et ma ei kanna kunagi rinnahoidjat. Grimeerijad ja parukategijad katsusid mu juukseid ning konstateerisid, et issand oli nende värvimisel olnud ülimalt hajameelne, tehes need punapeedi ja porgandi värvi. Grimeerija patsutas mulle põsele ja sosistas: „Millised lohukesed!” Operaatorit kütkestas minu pilk, mis piltidel näis nii ahvatleva ja põhjatuna. Nii need lood selle lühinägelikkusega on.” Ja vaatajad uskusid tõemeeli, et Zarah’ kirgastunud ja looritatud pilk on märk lõputust igatsusest.
Zarah ja tema imidzh. Isegi režissöör Géza von Cziffra tunnistas: „Zarah ise polnud sugugi nii riivatu kui tema rollid. Ta oli pigem kodanlik naine, kes, tõsi küll, armastas kangeid napse.”
Selleks et saada 1943. aastal luba oma mööbli toimetamiseks Berliinist Rootsi, tuli Zarah’l Saksa majandusminister ja riigipanga president Walther Funk sõna otseses mõttes laua alla joota. Ega siis Zarah’t asjata „lipulaevaks” kutsutud. Kuigi Zarah tahtis, et teda armastataks tema laulude aga mitte filmide pärast, tõid just viimased talle kuulsuse. Oma Heimatfilmide ja melodraamadega nagu „Uutele kallastele” (laulud „Ma seisan vihmas” ja „Yes, sir”, 1936), „La Habanera” (laul „Tuul rääkis mulle ühest laulust”, 1937), „Kodumaa” (laul „Naine muutub ilusaks alles armastuse läbi”, 1938), „Sinirebane” (laul „Kas siis armastus võib patt olla”, 1938) ja „Oli uimastav balliöö” (laul „Ainult mitte armastuse pärast nutta”, 1939) tõusis Zarah Leander Saksamaa menukaimaks täheks.
1943. aastal nõudis „kompjalg” või „gnoom” – nagu Zarah lonkurist propagandaministrit Goebbelsit nimetas, et näitleja võtaks endale Saksa kodakondsuse, lubades vastutasuks mõisat Brandenburgis. Zarah’t pahandas selline ettepanek väga. Pärast seda, kui Goebbels arestis Zarah’ viimase filmi „Tookord” honorari, sõitis Zarah jäädavalt tagasi Rootsi. Milline „õnnelik juhus”: mõni päev enne ärasõitu pommitati tema Berliini Dahlemi linnaosas asunud villa puruks. Oma heliplaatide müügist saadud honorariga ostis Zarah Lönös 39-toalise mõisa, mille juurde kuulus 59 230 ruutmeetri suurune maavaldus ning 150 hektarit põldu ja kalakasvatus. Kuid paraku tundis värske mõisaproua end nagu koduarestis, tema abielu purunes. Kas kõigest neljakümnese Zarah karjäär oli lõppenud?
Vahetult pärast sõja lõppu hakati Rootsi ajalehtedes „analüüsima” tema rolli Kolmandas Reichis, kusjuures südametunnistuseta sulerüütlid tulid lagedale kõige idiootlikumate kuuldustega.

1948. aastal üritas Zarah Michael-Jary turneega purustatud Saksamaal oma comebacki. See õnnestus. Ja taas hakkas ta esinema südantliigutavates filmides: „Gabriele” (1950), „Cuba Cabana” (1952), „Ave Maria” (1953), „Sinu juures oli alati nii ilus” (1954), „Sinine ööliblikas” (1959). Astudes üles Peter Kreuderi muusikalis „Madame Scandaleuse”, saavutas ta oma karjääri kõrgpunkti – eesriie tõusis ja langes 41 korda ning publik skandeeris 20 minutit „Zarah! Zarah! Zarah!”. Selline menu andis talle usku endasse ja tekitas vastupandamatut soovi jätkata. Ta ei talunud enam ühtegi puhkepausi ning üks turnee järgnes teisele.
1964. aastal hiilgas Zarah Viinis muusikali „Lady Pariisist” esietendusel, 1968 esietendus Hamburgi operetiteatris „Vodka kuningannale”. Teatrid üritasid üksteist üle lüüa Zarah Leanderi lavale kutsumisega. 60 korda tõusis eesriie Viinis, 64 korda Hamburgis, 67 korda Münchenis, 63 korda Berliinis… Ja Zarah säras. Kuid juba ammu oli ta märganud, et publiku hulgas oli alati palju homosid. Rudi Carell, kes oli lahutamatu saatja tema turneedel, meenutas: „Showbisness on ühtlasi ka seksibisness. Zarah Leander küsis alati enne etendust: „Rudi, kui palju homosid täna saalis on?” Ja ma vastasin: „Umbes 70 protsenti, armuline proua.” Selle peale lausus ta: „Oh, sellest tuleb ilus õhtu.””
Zarah nautis homodest fännide armastust. „Selline vana naine nagu mina vajab palju soojust, et üles sulada.” Ka avalikkuse ees võttis ta „oma sõbrad” kaitse alla: „Ma säilitasin tutvusi homodega ka sõja ajal ning kord kutsuti mind sellepärast isegi Ufa šefi juurde. Ta hoiatas mind homodega lävimise eest. Kuid ma olin kangekaelne, ega lubanud endale selles küsimuses mingeid ettekirjutusi teha. Ma olen alati olnud arvamusel, et homoseksuaalsed inimesed on samasugused nagu teisedki, ehk selle erinevusega, et nad on tundelisemad, kiinduvamad ja vajavad oma elus palju armastust. Mul on ka praegu terve hulk homodest sõpru ja mul pole mingit põhjust nende seltskonda häbeneda.”

Koos oma kontsertmeistri ja pianisti Arne Hülphersiga, kellega Zarah abiellus 1956. aastal, sõitis ta ühelt hüvastijätuturneelt teisele. Zarah lihtsalt ei suutnud oma publikust lahkuda. Aplaus oli muutunud talle tõeliseks narkootikumiks. Kuigi ta oli oma heliplaatide müügi ja raadioesinemistega majanduslikult väga hästi kindlustatud, nõustus ta esinema ka väikestel lavadel. Zarah, peaaegu inimvare, ronis ikka veel lavale. Juba ammugi räägiti, et ta joob ja ka talub väga palju viina. Kuulus veeklaas tema kõrval klaveril sisaldas alati seda „jooki”. Kahin käis läbi saali, kui Zarah laskis esinemise ajal endale ikka ja jälle „vett” juurde valada. Zarah märkas publiku rahutust ja hüüdis: „Mu kallid, ma vannun teile, et se-e-e on ai-n-u-lt ve-s-i…”, vaikis hetke ja lisas: „…mõne prrr-ot-se-nd-iga!” Kas kujunesid tema ühe-näitleja-õhtud hüvastijätuks? Zarah nägi välja rohkem iseenda karikatuurina. Tema sõbrad veensid teda asjatult sellele minevikuhõngulisele tingel-tangelile lõppu tegema. Kuid Zarah Leander tahtis end veel kord maksma panna, eelkõige aga oma „verivaenlase” – Rootsi meedia ees. Rootsi leheneegrid pidid nägema, kuidas miljonid sakslased Zarah jalge ette langesid. Ta heitis ajakirjanikele ette, et nood avalikustasid liiga palju tema eraelu („Kõik see meenutab rohkem täkkude autasustamist või emiste näitust.”), kuid ta ise aitas publiku abil kaasa oma tähe loojumisele. Kas ta ise aimas seda?
Pärast Zarah Leanderi surma 23. juunil 1981 ühes Stockholmi kliinikus, alustati juba mõne nädala pärast tema isiklike asjade oksjonit. Ka Berliinis läksid oma matrooni kaotanud homode juubelduste saatel Zarah asjad haamri alla. Igaüks võis endale osta suveniirideks esemeid, mis olid seotud unustamatu ebajumalaga.

©Peter Hagen