Jayne Mansfieldi tähelend ja langus

Vera Jayne Palmer tuli ilmale 19. aprillil 1933 Pennsylvania osariigis Bryn Mawri linnakeses. Ta kasvas üles New Jersey osariigis, kus isa töötas advokaadina. Vaevalt oli tüdruk kolmeseks saanud, kui isa suri infarkti. Mõne aasta pärast läks ema uuesti mehele ja nad kolisid Texasesse…

Koolis oli Jayne eeskujulik õpilane. Tal oli annet matemaatikale ning hea mälu ja loogiline mõtlemine. Nii tuli ta täppisteadustega hästi toime. Veel harrastas ta peotantsu, õppis hispaania ja inglise keelt ning viiuli-, klaveri- ja vioolamängu. Tantsija-, tõlgi- või muusikukarjääri asemel unistas ta aga hoopis näitlejaks saada. Tema iidoliks oli lapsstaar Shirley Temple.
Natuke aega enne kooli lõpetamist selgus, et Jayne ootab last eakaaslaselt Paul Mansfieldilt. Kuus kuud pärast abiellumist sünnitas 17-aastane tüdruk tütre Jayne Marie. Jayne’i emas ei tekitanud see just vaimustust. Ta andis tütrele raha Los Angelese ülikoolis õppimiseks, kuid sellega tema abi noorperele piirdus.
Jayne õppis näitlemist ja osales Miss California iludusvõistlusel, kuid oli sunnitud loobuma, kui mees sellest teada sai. Ta jätkas õpinguid Dallases.
Sel ajal kui eakaaslased lõbutsesid pidudel ja ööklubides, nägi Mansfieldide abielupaar kõigest väest vaeva, et ära elada. Jayne andis tantsutunde, kauples popkorniga ja poseeris kunstikoolis alasti. Aastal 1954 aitas tema õppejõud Baruch Lumet (Sidney Lumet’ isa) pääseda tal filmistuudio Paramount näitlejavalikule. Mansfieldid kolisid Los Angelesse, kus Jayne jätkas juhutöödega rahateenimist ja osales edukalt mitmel iludusvõistlusel.
Paul oli lootnud, et lapse sünd kahandab Jayne’i näitlemisindu, kuid tal tuli pettuda. Jayne oli valmis tundide kaupa järjekorras ootama, lootuses ükskõik millisesse filmi pääseda. See ei takistanud teda lisaks lapsele pidamast küülikut, kolme kassi ja nelja koera. Paul kahtlustas teda ka üleaisalöömises, ehkki tõendeid selle kohta ei olnud. Igatahes kolisid nad 1955. aastal lahku, ehkki ametlikult olid edasi abielus.
Jayne otsustas kasutada oma naiselikku veetlevust, et kiiremini haljale oksale jõuda. Kuna sel ajal oli Marilyn Monroe oma kuulsuse tipus, värvis loomulik brünett Jayne Mansfield oma juuksed heledaks.

Õnn aitab häbematuid
Jaanuaris 1955 kandis Mansfield ühel fotoüritusel meelega liiga väikesi bikiine. Kui ta fotograafide meeleheaks basseini sukeldus, tuli ülaosa ära. See põhjustas skandaali, kuid äratas üle-eelmisel aastal ilmuma hakanud ajakirja „Playboy” tähelepanu. Juba veebruaris 1955 ilmus „Playboys” Jayne Mansfieldi foto, millel ta varjas paljaid rindu kätega. Paul Mansfield kasutas juhtunut ettekäändena, et nõuda endale nende tütre hooldusõigust – selline naine ei sobivat emaks. Kohus siiski mehe seisukohta ei jaganud.

Samal 1955. aastal mängis Jayne kõrvalosa oma esimeses filmis „Naisdžungel”, mis sai valmis kümne päevaga. Pärast seda õnnestus tema mänedžeril hankida talle leping filmistuudioga Warner Brothers ja rollid kahes vähetähtsas filmis. Lepingu kohaselt hakkas stuudio Mansfieldile regulaarset palka maksma.
Koostöö Warneriga siiski ei laabunud. Mansfieldile tuli suureks kasuks õnnelik juhus – 1956. aastal puhkes konflikt filmistuudio 20th Century Fox ja Marilyn Monroe vahel. Stuudiol oli mitu stsenaariumi, mis olid kirjutatud spetsiaalselt tema jaoks. Et investeeringud vastu taevast ei lendaks, oli vaja kiiresti leida suurte rindadega plaatinavärvi blondiin, kes astuks Monroe asemele. Sobivaks kandidaadiks peeti Jayne Mansfieldi, kes vähe sellest, et matkis Monroe välimust, oli äsja mänginud Broadwayl etenduses rolli, mille prototüübiks oli Marilyn Monroe. Nii sõlmiski 20th Century Fox Warner Brothersi poolt hüljatud Mansfieldiga lepingu ja võttis ta peaossa filmis „See tüdruk ei oska teisiti”. Filmist sai üks 1956. aasta edukamaid nii kriitikute silmis kui ka rahaliselt. Stuudio hakkas reklaamima Mansfieldi lööklausega „veel suurem Marilyn Monroe”. Õigupoolest püüti sel teel ka avaldada survet Monroele, et ta end kokku võtaks ja oma lepingulisi kohustusi korralikult täitma hakkaks.
Filmis „Tembutav buss” (1957) püüdis Mansfield siiski distantseeruda blondi sekspommi imagost. Filmi kommertsedu oli tagasihoidlik, kuid Mansfield sai ihaldatud „Kuldgloobuse” auhinna aasta parima uue staarina. Aprillis 1957 Sophia Loreni auks korraldatud peol pöördus ta aga tagasi oma vanade kommete juurde, kandes korraldajate palvel üliavara dekolteega kleiti. Ühe korra kummardus Jayne ette nii, et üks nibu oli näha. Just sellelt ürituselt on pärit kuulus foto, kus Loren imetlev-kadestava pilguga tema paljastavat dekolteed silmitseb.
Samal aastal korraldas stuudio Mansfieldile 40-päevase Euroopa-turnee, kus ta võttis rinnaka blondiini tegelaskujust viimase välja, imiteerides isegi Marilyn Monroe häält ja kõnemaneeri.
Võinuks arvata, et noore näitlejanna karjäär poleks paremini kulgeda saanudki: teda oli märganud üks juhtivaid filmistuudioid, populaarsus vaatajate seas muudkui kasvas. Tegelikult ei olnud kõik nii roosiline, nagu Jayne soovinuks. Ajakirjanduses sai tema sage enesepaljastamine terava kriitika osaliseks. See, et ta ennast 1958. aasta Rio de Janeiro karnevalil palja ülakehaga näitas, ei tulnud tema mainele sugugi kasuks. Vesternkomöödia „Fractured Jaw’ Šerif” (1958) jäi Mansfieldi viimaseks edurolliks „tõsises” filmis. Suurte rindadega blondiinide populaarsus langes 1950-ndate aastate lõpus, pealegi jäi Jayne rasedaks.

Edukaski naine ihkab ikka õnnelikku abielu
Aastal 1956 oli Jayne kohanud ungari päritolu näitlejat ja kulturisti Mickey Hargitayd ning kohe temasse armunud. Poolteist aastat hiljem tegi Hargitay talle abieluettepaneku ning nad pandi paari 1958. aasta jaanuaris paar päeva pärast Jayne’i ja Pauli lahutuse ametlikku vormistamist. Laulatus toimus klaasseintega kabelis, et rahvas saaks toimuvat õuestki vaadata, ja Jayne lõi laineid roosa pruudikleidiga. Detsembris sündis esimene laps Miklós, aastal 1960 teine poeg, kes sai samuti ungari nime – Zoltán.
Roosa oli ka Hargitay abielupaari rajatud kodu hüünimega „Roosa Palee”, mis hiljem sai üle maailma kuulsa Barbie-nuku kodu prototüübiks.
Kuna 20th Century Fox ei olnud Mansfieldist enam huvitatud, aga leping kestis, laenati teda välja partnerstuudiotele Inglismaal ja Itaalias, kus ta osales teisejärgulistes filmides. Filmivõtete vahepeal esines Jayne televisioonis, tegi muusikat (ta andis aastatel 1960–67 välja kaks LP-d ja tosina singleid) ning meelitas nii kodu- kui ka välismaal kohale saalitäite kaupa pealtvaatajaid oma ööklubiesinemistega. Juba 1958. aastal olid Jayne ja Mickey saavutanud suurt edu Las Vegases striptiisišõuga „Troopiline lõbureis”, mis tõi sisse rohkem kui Jayne’ile filmistuudio poolt makstav palk. Tõsi küll, nibusid ja häbet selle „striptiisi” käigus siiski ei paljastatud – neid jäid katma sädelevad kaunistused.
Sellega ei olnud Jayne Mansfieldi orginaalsed ideed veel ammendunud. Temast sai 1963. aastal esimene „tõsine” USA näitlejanna, kes näitas ennast ekraanil alasti. Film „Lubadused, lubadused!” oli üks aasta enimvaadatuid. Seejärel avaldas „Playboy” Jayne’ist alasti fotosid, mille tõttu ajakirja väljaandja Hugh Hefner anti Chicagos pornograafia eest kohtu alla! Tänu selle filmi edule valiti Mansfield paljude kandidaatide hulgast välja äsja surnud Marilyn Monroe asendajaks romantilisse komöödiasse „Suudle mind, loll”, kus meespearollis oli Dean Martin. Sellest võimalusest uuesti tippu tõusta Jayne siiski keeldus, kuna oli jälle rasedaks jäänud. Aastal 1964 sünnitas ta tütre Mariska Hargitay, kellest sai samuti näitleja.
Kolmele ühisele lapsele vaatamata ei osutunud Mickey ja Jayne’i abielu sugugi idülliks. Sukeldudes ülepeakaela töösse, lõõgastus Jayne sama tormiliselt. Ta külastas sageli kalleid restorane ja kõikvõimalikke üritusi, tarvitades ohtralt alkoholi. Polnud harvad juhud, kui vaba aja veetmine lõppes juhusliku mehe voodis. Aja jooksul jäi ka filmirollipakkumisi üha vähemaks. Jayne’i karjäär hakkas hääbuma.
Vaevalt Mickeyst lahutanud, abiellus Jayne Mansfield 1964. aastal kolmandat korda, teleprodutsendi Matt Cimberiga, ja sünnitas talle poja. Paraku hakkas Jayne pärast viienda lapse sündi paksuks minema ja langes depressiooni, mida ei osanud „tohterdada” millegi muu kui alkoholi ja uimastitega. Igapäevast leiba teenis ta endale juba kehvemates ööklubides esinedes. Aastal 1966 läks Jayne ka Mattist lahku ja alustas suhet oma ammuse tuttava, advokaadi Samuel Brodyga.

Kiire lõppmäng
Ööl vastu 28. juunit 1967, olles astunud üles lausa kahel ööklubietendusel Mississippi osariigis Biloxis, kiirustas 34-aastane Jayne New Orleansi teleesinemisele. Sõiduauto Buick kihutas maanteel läbi paksu udu. Ameerika autole tüüpilisel laial esiistmel oli lisaks näitlejannale ja 20-aastasele autojuhile Ronnie Harrisonile ka elukaaslane Sam Brody, tagaistmel magasid kolm last.
Ronnie oli kogenud juht ega kurtnud kunagi kehva nägemise üle. Udust väljailmunud hiiglaslikku poolhaagisega veoautot märkas ta paraku liiga hilja. Kokkupõrge oli nii tugev, et Buick muutus kabrioletiks. Hoop viis sõiduautol praktiliselt kogu katuse minema ja kõik kolm täiskasvanut said kohapeal surma. Lapsed pääsesid väikeste traumade ja suure ehmatusega.
Kogu maailma massiteabevahendid levitasid fotot skalbiga, mis olevat väidetavalt eraldunud Jayne Mansfieldi pea küljest. Pärast selgus, et see oli kõigest tema parukas. Laialt levis ka valekuuldus, et Jayne’il olevat selles avariis pea otsast rebenenud.
Jayne’i tütar Mariska Hargitay rääkis pärast tema surma ühes intervjuus: „Inimesed võtsid teda pealiskaudse blondiinina, kes imiteerib Marilyn Monroed, aga keegi ei tundunud teda päriselt. [—] Ta oli väga tark naine, hoolitsev ema ja tõeliselt andekas näitleja, kes suutis kõigega ise hakkama saada.”
Jayne Mansfield ise ütles kunagi: „Ma olen Hollywoodis kõige targem loll blondiin. Kahju, et publikut huvitavad minu mõõdud, aga mitte aju.”
„Maaja” arvab siiski, et kui tal ei oleks „mõõte” olnud, ei oleks ta nii arvanud, vaid unistanud just nimelt kehast, mis meeste pilke püüaks.

©Peter Hagen