Kümme monarhi, kes saatsid oma poja(d) surma

On tavaline asi, et valitsejad tapavad alamaid ja hellitavad oma võsukesi. Siiski ei ole ka kuningapoja elu alati ohutu. Riigi kõige võimukamale mehele võib teha suurt meelehärmi see, et tema laps kasvab just selliseks, nagu juhtub. Harjunud, et miljonid talle kuuletuvad, võib monarhil olla raske kontrollida oma raevu, kui troonipärija seda ei tee. Vaatame siin kümmet monarhi, kes ei pidanud sõnakuulmatu järeltulija nurkapanemist või talle vitsaandmist kaugeltki piisavaks karistuseks.

Herodes I Suur (Juudamaa, I sajand eKr.)

Juudamaa langes üha enam Rooma Vabariigi (hiljem Impeeriumi) mõju alla. Kuningas Herodes Suur oli juba sisuliselt Rooma marionett. Tema teenete hulka kuulub see, et ta laskis uuesti üles ehitada sõjas kannatada saanud Jeruusalemma, edendas heldelt kultuuri ja püüdis reformida seadusi.
Uus Testament kujutab Herodes Suurt negatiivses valguses, süüdistades teda laste massimõrvas. Nimelt olevat Herodes kuulnud tarkadelt, et Petlemmas on sündinud tulevane Juudamaa kuningas. Teadmata, kes see täpselt on, olevat Herodes rivaali kõrvaldamiseks käskinud tappa Petlemma ümbruskonnas kõik kaheaastased ja nooremad poeglapsed. Kas see Matteuse evangeeliumis kirjeldatud sündmus ka tegelikult aset leidis, selles ei ole teadlased üksmeelel.
Kindlalt on teada see, et Herodese vanim poeg Antipater rääkis isale, et nooremad pojad Aristobulos ja Aleksander sepitsevad tema vastu vandenõud. Herodes kaebas Rooma keisrile Augustusele, kes käskis tal ise kohtunikud määrata ja kohtupidamise korraldada. Kohus mõistis Aristobulose ja Aleksandri süüdi. Nad hukati 7. aastal ema.
Saatuse irooniana mõisteti kolm aastat hiljem surma ka intrigant Antipater. Seda tegi siiski juba Rooma asevalitseja. Herodese surma järel päris trooni järgmine poeg Arhelaos. Herodes jõudis abielus olla lausa kümme korda ja poegi oli tal jalaga segada.

Vitellius (Rooma, I sajand)

Aulus Vitellius oli kolme keisri – Caligula, Claudiuse ja Nero – soosik, pidas konsuli ja Aafrika prokonsuli ametit ning jõudis olla 8 kuud keiser aastal 69 maj., mis sai tuntuks „nelja keisri aastana”.
Caligulale oli Vitellius avaldanud muljet sõjavankrijuhina. Claudius imetles seda, kui hästi Vitellius täringuid mängis. Nero heakskiidu pälvis Vitellius mõlema andega.
Pärast Nero surma paiskus Rooma kaosesse. Galba ja Otho said Rooma keisriteks, kuid kukutati vastavalt 69. aasta jaanuaris ja aprillis. Vitelliusel ei läinud palju paremini. Ajaloolase Suetoniuse sõnul polnud Vitellus halb keiser. Kahjuks olid tal halvad nõuandjad, kes ahvatlesid teda priiskavale eluviisile ja liialdustele. Vitellus olevat söönud kolm vägevat einet päevas, millele tavaliselt järgnes joomapidu. Eriliseks pinnuks silmas olid Vitellusele astroloogid. Ta pagendas nad Itaaliast. Keelu rikkujad pidi halastuseta hukatama.
Keisril oli abikaasa Petroniaga poeg Petronianus, kes oli ühest silmas pime. Poiss oli oma ema ja vanaisa suure varanduse pärija. Saamaks seda endale, tappis Vitellius poja. Selleks ajaks oli keiser juba teist korda abielus ning oli uuele naisele poja ja tütre teinud. Troonile neil siiski asja ei olnud, sest Vitellius kukutati ja keisriks sai hoopis Vespasianus. Pärast viimast lahingut Rooma pärast, milles olevat saanud surma 50 000 inimest, Vitellius tapeti ja tema laip heideti Tiberi jõkke.

Pharasmanes I (Ibeeria, I sajand)

Pharasmanes I oli aastatel 1–58 Ibeeria ehk Kharthli (osa tänapäeva Gruusiast) kuningas. Tema poeg Rhadamistus oli pikk, ilus, erakordselt tugev ja auahne. Ainult kannatlikkust tal nappis.
Aastal 51 sai prints Rhadamistus siiski kuningaks, kuid seda naaberriigis Armeenias, mis oli tollal tugeva Ibeeria mõju all. Ta ei sallinud armeenlasi, pidades neid ebalojaalseteks. Aastatel 51–53 toimunud sõjas ajasid Parthia väed ibeerlased Armeeniast välja, kuid pidid siis ikkagi taanduma. Tagasi troonile upitatud Rhadamistus karistas karmilt linnu, mis olid parthialastele alistunud. Aastal 55 kukutati ta siiski lõplikult ja pidi elu päästmiseks põgenema. Tema rase naine Zenobia kartis, et jälitajad saavad nad kätte, ja anus, et Rhadamistus ta surmaks. Mees torkaski naise mõõgaga läbi ja heitis ta jõkke. Tegelikult oli Zenobia elus. Karjused leidsid ta, ravisid terveks ja naine jõudis edukalt Artaxata linna, kus uus Armeenia kuningas Tiridates kohtles teda nagu aukülalist.
Rhadamistus saabus samal ajal isakoju. Paraku soovis kuningas Pharasmanes tõestada oma ustavust Rooma keisrile Nerole. Selle märgiks tappis ta 58. aastal Rhadamistuse, süüdistades teda reetmises. Kuningas ise suri samal aastal.

Constantinus Suur (Rooma, 6. sajand)

Keiser Constantinus on kuulus selle poolest, et tegi lõpu kristlaste tagakiusamisele Roomas. Aastal 313 kuulutas ta ristiusu teiste usunditega võrdväärseks. Ise elas ta siiski edasi paganana ja laskis alles surivoodil end ristida. Kreeka õigeusu kirikus sai ta pühakuks.
Constantinusel oli esimese naisega poeg Crispus. See oli vääriline pärija, keda armastasid sõdurid ning kes juhtis võidukaid sõjakäike frankide ja alemannide vastu. Ta abiellus Helena nimelise naisega, kes sünnitas talle poja. Constantinus oli uhke poja saavutuste üle ja väga rõõmus, et vanaisaks sai.
Paraku süüdistas Constantinuse teine naine Fausta Crispust püüus teda võrgutada. Vihahoos tappis Constantinus Crispuse. Hiljem sai ta teada, et süüdistus oli vale. Hoopis Fausta oli püüdnud Crispust võrgutada. Raevunud keiser lukustas Fausta sauna ja käskis selle nii kuumaks kütta, et Fausta suri.

Keisrinna Irene (Bütsants, 8. sajand)

Ateenas sündinud Irene abiellus 769. aastal Bütsantsi keisri Leon IV-ga. Juba 771. aastal sünnitas ta poja nimega Konstantinos. Kui keiser suri, päris 9-aastane poiss trooni Konstantinos VI nime all, ema Irene sai aga regendiks.
Kui noor keiser täisikka jõudis, säilitas ema siiski suure mõjuvõimu. Konstantinost tabasid sõjalised lüüasaamised ja ta pahandas paljusid, võttes endale naise, kes ei olnud talle seisusekohane. Kasutades ära poja ebapopulaarsust, laskis Irene tal 797. aastal silmad välja torgata ja ta vangi panna, võttes endale keisrinna tiitli. Konstantinose surmaaeg ei ole teada. Ajaloolased peavad kõige tõenäolisemaks, et ta suri peagi silmade väljatorkamisest põhjustatud haavadesse.
Ka Irene enda edasine elu ei olnud roosiline. Juba 802. aastal ta kukutati ja pagendati Lesbose saarele, kus ta aastapäevad hiljem suri.

Felipe II (Hispaania, 16. sajand)

Kuningas Felipe II esimene abikaasa oli Portugali kuningatütar Maria Manuela. Nad abiellusid 1543. aastal, kui Hispaaniat valitses veel Felipe isa. Kaks aastat hiljem sünnitas naine poja, kellele sai nimeks Carlos, ning suri ise neli päeva hiljem. Kuna Felipe ja Manuela olid sugulased, siis pole ime, et poeg osutus ebanormaalseks. Tal oli üks jalg lühem ja ka õlad erikõrgused. Carlos kasvas üles upsaka ja tujukana ning hakkas suuremaks kasvades ilmutama vaimuhaiguse märke. Talle meeldis loomi elusalt grillida ja 11-aastasena käskis ta teenijatüdrukut piitsutada, nimetamata selle põhjust.
Felipe tõusis Hispaania troonile, kui poeg oli 10-aastane. Mida vanemaks Carlos sai, seda rohkem pani ta pahaks, et isa ei tahtnud talle tähtsaid riigiülesandeid ja võimukat ametikohta usaldada. Kuningas paistis aru saavat, et Carlos ei sobi oma emotsionaalse ebastabiilsuse ja sadistlikkuse tõttu kuningaks. Seaduse järgi oli ta siiski troonipärija.
Kui Carlos oli 17-aastane, kukkus ta teenijannat taga ajades trepist alla ja sai tõsise peatrauma. Printsi elu õnnestus päästa, kuid tema käitumine muutus veelgi metsikumaks. Näiteks käskis ta ükskord maha põletada maja, mille aknast tänavale visatud vesi talle peale pritsis. Vimm, et kuningas teda vääriliselt ei hinnanud, ajendas Carlose võtma ühendust mässajatega Hispaania Madalmaades. Ta kavatses sinna sõita ja seal kuningaks hakata. Aastal 1568 oli kuningas Felipe mõõt täis. Ta laskis Carlose magamistoa aknad kinni naelutada ega lubanud tal toast väljuda. Kuna Carlos ähvardas end tappa, keelas kuningas talle nuge või kahvleid anda.
Prints Carlos suri pool aastat pärast koduaresti panemist. Kuningat süüdistati oma poja mürgitamises, kuid ajaloolased peavad tõenäolisemaks, et Carlos suri loomulikku surma, mida kiirendas see, et ta kuulutas protestiks enda kohtlemise vastu korduvalt välja näljastreigi, kuid ei suutnud end tagasi hoida ja õgis end mõne aja pärast poolsurnuks, et peagi jälle uut näljastreiki alustada.

Ivan IV Julm (Venemaa, 16. sajand)
Saades 1547. aastal Moskva vürstiks, võttis Ivan IV endale keisri (tsaari) tiitli ja nimetas vürstiriigi ümber Vene Keisririigiks. Ta alistas Kaasani ja Astrahani khaaniriigi ning ühendas need Venemaaga.
Sarnaselt Inglismaa kuninga Henry VIII-ga oli tsaar Ivanil kaheksa naist (muidugi mitte korraga, vaid üksteise järel). Igaüks neist tapeti, leiti müstilistel asjaoludel surnuna või pagendati kloostrisse.
Esimeseks abikaasaks oli bojaaritütar Anastassia. Ivan valis ta välja arvukate kandidaatide seast, kes olid talle Kremlisse näha toodud. Mõlemad õnnelikud abikaasad olid 17-aastased. Anastassia suri 30-aastasena mürgitusse, kuid jõudis enne seda sünnitada kuus last, kellest üks oli 1554. aastal sündinud poeg Ivan.
Troonipärija Ivan abiellus nagu isagi 17-aastasena. Tsaar Ivan tahtis, et talle võimalikult kiiresti lapselaps tehtaks. Kui seda ei juhtunud, pagendas ta minia kloostrisse ja võttis pojale uue naise. Sedagi tabas sama saatus. Kolmas minia Jelena sai õnneks käima peale.
Ühel 1581. aasta novembripäeval juhtus Jelena istuma oma eluruumides pesuväel, kuna tal oli rasedana nii mugavam ja ta ei arvanud, et keegi teda näeb. Ootamatult saabus kohale tsaar, kes vihastas minia ebasündsat välimust nähes ja hakkas teda peksma. Naise karjete peale tormas appi tema abikaasa. Tal õnnestus isa maha rahustada, kuid Jelenal toimus peksmise tagajärjel siiski nurisünnitus.
Peagi puhkes tsaari ja troonipärija vahel tüli. Viimane tegi isale ränki etteheiteid sündimata lapse tapmise pärast, isa aga püüdis teemat vahetada ja süüdistas poega, et see mahitab mässu Pihkvas. Sõnasõda viis selleni, et tsaar virutas pojale sauaga vastu pead. Ivan Ivanovitš suri kolm päeva hiljem. Selle tapmise jäädvustas hiljem vene realistlik maalikunstnik Ilja Repin (tunnuspildil).
Poja tapmisega pani Ivan Julm riigi väga raskesse olukorda, sest ainuke teine poeg oli saamatu Fjodor. Pärast Fjodori 4-aastast valitsemist algas Venemaal mässude ja segaduse periood.

Peeter I (Venemaa, 17.–18. sajand)

Peeter Suur sai nime püha Peetruse järgi, kes oli üks Jeesuse Kristuse 12 apostlist. Tsaarina oli tema eesmärk teha Venemaast modernne suurriik. Lisaks sõjalistele saavutustele edendas Peeter ilmalikku haridust ja tema valitsemise ajal asutati arvukaid koole.
Kui leidlik ja sihikindel tsaar ka polnud, isaroll käis talle üle jõu. Tsaarinna Jevdokija oli harimatu konservatiiv, kellele ei meeldinud välismaalased. Pole ime, et ta oli Peetri reformide vastu. Peetrilgi sai temast kõrini, kuid ta ei söandanud abielu lahutada, niikaua kui ämm elas.
Peetri ja Jevdokija poeg Aleksei jagas ema traditsionalistlikke vaateid. Tsaarinna hoolitses selle eest, et Aleksei haridus piirdus piibli lugemisega ja muude usuõpetustega. Kuna abikaasade suhted olid halvad, ei veetnud Peeter poja seltsis kuigi palju aega.
Aleksei ei sallinud isa eriti. Kui Peetril uue naisega poeg sündis, tundis vanim poeg oma positsiooni juba väga ebakindlana. Aastal 1716 sõitis 26-aastane Aleksei salaja Austriasse, kus pidas salaläbirääkimisi oma naise sugulase, Austria keisri Karl VI-ga väljavaadete üle, et tema, Aleksei, võiks Vene tsaariks saada. Järgmisel aastal saatis Peeter Alekseile kirja käsuga kodumaale naasta ja nõudis ka ametlikult tema väljaandmist. Püüdnud edutult Rootsis varjupaika saada, laskis Aleksei viimaks keelitada end Venemaale tagasi pöörduma.
Peeter I sundis Aleksei loobuma pretensioonidest troonipärimisele ja lubas talle armu anda, kui ta kõik üles tunnistab. Aleksei rääkiski ära, kuidas ta Karl VI-ga läbirääkimisi pidas. Sõnapidamise asemel laskis Peeter I poja kohtu alla anda ja reeturina surma mõista. Aleksei Petrovitš suri vanglas 26. juunil (7. juulil) 1718. Väide, et Peeter I laskis ta mõrvata, on kahtlane, kuid on väga võimalik, et ta suri juurdluse ajal toimunud piinamisega tekitatud traumade tagajärjel.

Abbas I (Pärsia, 17. sajand)

Šahh Abbas Suurt peetakse Safaviidide dünastia väljapaistvaimaks valitsejaks. Ta oli sõjaline geenius, kes päästis riigi, kui see oli kokkuvarisemise äärel, ja rajas jõukaid linnu. Ta oli valmis õppima välisriikidelt, eriti Euroopa maadelt.
Kaitseks osmanitürklaste pealetungi eest otsustas Abbas 1604. aastal Armeenia „põletatud maaks” muuta ja 300 000 armeenlast ümber asustada. Tuhanded hukkusid teekonnal, kuid ellujäänud said tasuks usuvabaduse ja šahh laskis neile uhke kiriku ehitada. Gruusia kristlasi ahistati seevastu samamoodi nagu enne.
Abbasi vanim poeg oli Mohammad Baqer Mirza, kelle ema oli üks ristiusku tšerkessi naistest. Kahjuks jõudsid šahhi kõrvu kuulujutud, et Mohammad sepitseb koos tšerkessidega tema tapmist. Kindluse mõttes laskis Abbas poja tappa. Peagi hakkas ta seda kahetsema ja langes masendusse.
Šahhil oli veel kaks poega, kuid aegade jooksul hakkas ta neidki kahtlustama ning laskis neil silmad välja torgata ja nad vangi panna. Trooni päris lõpuks Abbasi pojapoeg.

Yeongjo (Korea, 18. sajand)

Ainsaks tähelepanuväärseks sündmuseks kuningas Jeongyo valitsemisajal oli tema poja, kroonprints Sado, traagiline käekäik.
Juba 15-aastasena sai Sado kuningalt tähtsa ametikoha õukonnas. Paraku ei olnud valitsejale miski, mida poeg tegi, meele järgi. Ikka ja jälle sõitles ta noorukit teiste inimeste ees. Sadol kujunes välja ärevushäire ja ta kartis paaniliselt isa lähedusse sattumist.
Kui Sado ema ja naine ühekuuse vahega surid, pööras kroonprints täiesti ära. Ta peksis eunuhhe, kui pahas tujus oli. Ükskord raius ta ühel eunuhhil pea maha ning käis sellega palees ringi. Ka järgnevatel aastatel tappis ta inimesi, kui vihane oli, ja vägistas õuedaame. Tal süvenes riietefoobia. Iga kord, kui Sado riietuda soovis, pidi teenijanna kümme-kakskümmend komplekti riideid valmis panema. Mõned neist põletas prints ära, enda arust ühe või teise vaimu käsul. Kui teenijad tema riietamisel mingi vea tegid, keeldus Sado riideid selga panemast ning teenijat ähvardas peks või isegi surm.
Pole ime, et isa ja poja suhetele see kasuks ei tulnud. Asi läks lausa nii hulluks, et iga kord pärast Sadoga rääkimist loputas kuningas suud, pesi kõrvad ja riietus värskesse rüüsse.
Oma 25. sünnipäeval peksis prints Sado ühte oma isa naistest. Ülejärgmisel aastal otsis ta paleed mööda taga ühte õukondlast, kelle peale oli vihaseks saanud. Kuna ta sattus kuninga magamistoa lähedusse, hakati arvama, et ta oli püüdnud kuningat tappa. Kuulujutt jõudis Yeongjoni, kes leidis, et nüüd aitab sellest jamast.
Seaduse järgi oleks prints Sado hukkamise korral tulnud surmata ka tema poeg, kuid siis poleks kuningal olnud enam ühtegi meessoost järeltulijat. Kuningas leidis kavala lahenduse – sundis Sado puust riisikasti ronima. Selles hoiti kroonprintsi seitse päeva, kuni ta enam elumärke ei ilmutanud. Kaheksandal päeval, 12. juulil 1762, avati kast ja tuvastati õnnetu printsi surm.

©Peter Hagen