Kasulikud vitamiinid

Vitamiinidel on tervisliku toitumise seisukohalt märksa suurem tähtsus, kui seni arvata osati. Vitamiinid tugevdavad meie immuunsussüsteemi, kaitsevad arterioskleroosi, südameinfarkti ja vähktõve eest. Kuid selle asemel, et süüa vitamiinirikast toitu, sööb enamik inimesi vitamiinivaest toitu, kuna nad lihtsalt ei oska süüa.

Keemiaprofessor Linus Paulingi (1901–1994) päev algas vitamiiniorgiaga. Veel enne hommikusööki segas kahekordne Nobeli preemia laureaat kolm teelusikatäit C-vitamiini (12 000 milligrammi) klaasitäies apelsinimahlas. Pärastlõunal võttis maailmakuulus õpetlane veel 6000 milligrammi C-vitamiini. Õhtul neelas ta veel neli „vitamiinipommi”, mis sisaldasid muuhulgas 1200 milligrammi E-vitamiini, 1000 milligrammi B-grupi vitamiine ja 8000 mikrogrammi A-vitamiini. See, mida ameeriklane Pauling neelas, oli loomulikult sünteetiline – puhas keemia. Kui uurija tahaks saada kätte sellist kogust vitamiine n.-ö. puhtal kujul, peaks ta jooma päevas 200 suurt klaasitäit värsket apelsinimahla, sööma kaks kilo linaseemneid, 700 grammi porgandeid, 2,5 kilo nisuidusid, 10 kilo õllepärmi ja 2,5 kilo vasikamaksa.

Linus Pauling oli veendunud, et tohutud annused vitamiini annavad tema rakkudele noorusliku energia ja seetõttu elab ta tervena ja kauem. Professor oli kindel, et vitamiinid kaitsevad teda mitte ainult nohu, vaid ka vanadusnõrkuse, vähi ja infarkti eest. Teadlast ei häirinud, et kolleegid kutsusid teda pilkavalt vitamiiniprohvetiks. Paljud arvasid, et professori usin vitamiinineelamine tuleb kasuks ainult farmaatsiatööstusele. Pauling aga kinnitas, et ta on elavaks näiteks selle kohta, et suured vitamiiniannused mõjuvad tema tervisele hästi. Pauling oli selle loo kirjutamise aegu (1992) 91-aastane, kuid dünaamiline ja vitaalne nagu mees parimais aastais. Pauling on kahtlemata äärmusliik näide ja tema eeskujul ei maksaks nüüd küll hakata kõikvõimalikke vitamiine sisse kühveldama.
Kõigest hoolimata on Paulingi julge eksperiment äratanud tähelepanu ka väljaspool tema fännide ringkonda. Juba praeguseks on kindel, et see, kes kasutab vitamiinirikast toitu (või preparaate, muidugi mitte sellistes kogustes nagu Pauling), hoiab ära enneaegse vananemise ja suudab vältida paljusid kroonilisi haigusi. Mõned näited.
Hollandis uuriti 1500 45–80-aastast naist, kellele anti iga päev luukoe moodustamiseks nii tähtsat K-vitamiini. Katsealuseid vaevanud osteroporoos peatus, nende luud kaotasid vähem kaltsiumi ja jäid stabiilseks.
Alabama ülikooli uurimus näitas, et naistel, kelle veres pole piisavalt foolhapet, on suurem tõenäosus haigestuda emakakaelavähki.
Üldreeglina saab inimene tavalise toiduga ainult poole vajalikust päevasest foolhappe kogusest. Foolhapet sisaldavad maks, pärm, piim, köögivili. Foolhappe vähesus võib aga põhjustada kehvveresust ja suu limaskesta põletikke. Rasedad ja imetavad emad, kelle toidus pole piisavalt foolhapet, ohustavad oma lapse tervist. Vähemalt veerand meie elanikkonnast kannatab B-vitamiin vaeguse all. Viimast sisaldab pärm, lahja liha, täisnisujahu ja riisikliid. Krooniline B-vitamiini vaegus võib kahjustada südant ja närvisüsteemi.
Vilets on ka olukord C-vitamiiniga, mille vaegus ohustab eelkõige vanureid ja suitsetajaid. C-vitamiini vaegus põhjustab organismi vastuvõtlikkust nakkushaigustele. Suitsetajad põevad märksa sagedamini nakkushaigusi kui mittesuitsetajad.

Kaasaegse toidulaua paradoksaalsus seisneb selles, eit inimesed on ületoidetud, kuid samal ajal alatoidetud. Kuna me alati otsime eeskujusid taevani kiidetud Lääne ühiskonnast, siis on ehk lugejal huvitav teada, et 80% sealsetel supermarketitel pakutavatest toiduainetest ei sisalda vitamiine – seega on tegemist surnud toiduga. Enne kui muinasjutuliselt kaunis pakendis kaup letile jõuab, teeb toiduartikkel läbi hulga protseduure, mis kahandavad tema toiteväärtuse miinimumini. Vitamiinid lagunevad või uhutakse välja, jäävad ainult kalorid. Kõige grotesksem näide on nisujahu. Hoolsa jahvatamise tulemusena muutub vitamiini- ja toitainerikas nisu väärtusetuks lumivalgeks jahuks, mis sobib küll nuumamiseks, kuid mitte tervislikuks toitumiseks. Töötlemise käigus kaotab nisutera peaaegu 90% A- ja E-vitamiinidest. Sama juhtub ka piimaga.
Toiduainetööstuses läheb töötlemisprotsessi käigus kaduma palju selliseid vitamiine, mida pole võimalik asendada. Tõsi, näiteks välismaisel maisihelveste pakendil on uhke kiri, mis kinnitab, et 30 g „Ohocos’t” või „Honeynut Loops!” katab ühe kolmandiku lapse päevasest vitamiinivajadusest. Nn. „võitjate hommikusöök” sisaldab aga kaheksat vitamiini. Selline toiduainete kunstlik vitaminiseerimine on nende inimeste lollitamine, kellel on vähe tervet mõistust, kuid palju raha. Läänes lisatakse vitamiine eriti suure suhkrusisaldusega kommidele või puuvilja-marjajookidele, et võita tarbija poolehoidu. Naiivne tarbija arvabki, et liigne suhkrusisaldus neutraliseeritakse vitamiinidega.
Tervislikust toitumisest on palju räägitud ja kirjutatud. Pole mõtet teada-tuntud tõdesid üle korrata. Rõhutaksin ainult, et toit peab olema tasakaalustatud ja sisaldama kindlasti kõiki vajalikke vitamiine ja mineraalaineid.
Siinkohal olgu öeldud, et tervisliku toitumise seisukohast pole arvukatel kokaraamatutel oma tuhandete ja tuhandete retseptidega erilist mõtet. Toiduvalmistamisel kehtib ainult üks range reegel: toitu tuleb valmistada nii, et see kaotaks võimalikult vähe vajalikest toitainetest. Kui me peame silmas inimese tervist, siis näiteks kondiitritööstus võiks üldse olemata olla.
Tübingeni Eksperimentaalse Meditsiini Instituudi teadlane prof. Karl Heinz Schmidt soovitab suurendada päevast C-vitamiini kogust 75-lt (65 on minimaalne!) 100-le, veel parem aga 200 milligrammile. Puuviljafanaatikutele pole see mingi probleem. 4 apelsini, 300 g kiwit või 100 g mustsõstraid sisaldavad vajaliku C-vitamiini koguse. Päevast E-vitamiini doosi tuleks Schmidti arvates suurendada 60 milligrammini – seega viiekordselt. Selle soovituse järgimisel tekib teatud raskusi, sest naturaalsetes toiduainetes leidub E-vitamiini eelkõige taimeõlides, pähklites ja päevalille- ning linaseemnetes. Kes ei kasuta toiduõli, sel on probleeme E-vitamiini vajaduse rahuldamisega.

Taimetoitlaste vitamiinivajadus peaks ideaalselt rahuldatud olema. Võib-olla, kuid nagu juba öeldud, peab toit olema tasakaalustatud. Meditsiinilisest aspektist võetuna pole loomsetest valkudest loobumine põhjendatud. Kõne alla võiks tulla loomsete valkude asendamine sojaubadega, kuid meie oludes pole see mõeldav. Olgu veel lisatud, et mitte ükski saja-aastane pole olnud taimetoitlane. „Rohusööja” tunneb kohe ära. Nõrk muskulatuur, kahvatu jume, läbi naha kumamas sinakad veenid. Taimetoitlaste kahvatu jume on tingitud vitamiini B12 puudusest. Uurimused on näidanud, et taimetoitlaste organismis esineb seda vitamiini 10 korda vähem, kui loomset valku tarbiva inimese organismis. Taimetoitlaste väide selle kohta, kui hästi ta ennast pärast lihasöömisest loobumist tunneb, on tühi jutt. Märksa huvipakkuvam on see, miks fanaatilise taimetoitlusega kaasnevad alati ühed ja samad kaasnähtused nagu UFO-usk, müstikalembus ja idamaiste usundite, tavade ja raviviiside kummardamine. Õigem oleks öelda, et taimetoitlus on vaimuonanismi üks komponente. Taimetoitlust propageerivad inimesed, kes pole elus oma kohta leidnud ja näevad eneseteostust vaid „ülitervislikus” toitumises. Nisu-idudest ja juurikatest võib söönuks saada ainult „vaimuinimene”, kelle füüsiline koormus on minimaalne.
Vitamiinid pakuvad suurt huvi ka rakubioloogidele. Kõige paremini on uuritud vitamiinide A, E ja C kaitsefunktsioone. Teadlased avaldavad lootust, et naturaalsetest vitamiinidest saavad tähtsad abilised võitluses tsivilisatsiooni rängimate haiguste nagu vähi ja arterioskleroosi vastu. Vitamiinid A, E ja C kaitsevad rakke ja neil on n-ö kaitsepolitsei roll. Pole kahtlust, et oma osa rakkude muutumisel pahaloomulisteks kasvajarakkudeks on keskkonnal – osoonil, radioaktiivsel kiirgusel ja ka ultraviolettkiirgusel.
On alust arvata, et vähktõppe haigestumise sagenemine 20. sajandi teisel poolel on seatud päevitamisega. Ainuüksi Saksamaal registreeritakse aastas 120 000 nahavähki haigestumist, sealhulgas 7000 melanoomi. Viimane on üks pahaloomulisemaid vähivorme üldse. Paljud inimesed liialdavad päevitamisega, pööramata vähimatki tähelepanu oma nahatüübile või kehal esinevatele sünnimärkidele, mille muutumine melanoomiks on suures osas seotud päevitamisega. Eriti armastavad päevitamisega liialdada lõunasse puhkusele sõitvad põhjamaalased. Selleks et kallist ja lühikest puhkusereisi (tavaliselt 7–10 päeva) maksimaalselt ära kasutada, viibitakse kõrvetava lõunapäikese käes hommikust õhtuni. See on ülimalt ohtlik. Ilmselt tuleb teha veel kaua selgitustööd, enne kui inimesed hakkavad mõistma, et sellisel päikese käes „praadimisel” võivad olla väga kurvad tagajärjed. Küsimus ei ole mitte ainult nahavähi sagenemises. Ultraviolettkiired avaldavad mõju ka nahaalustele kudedele ja võivad (ka aastate pärast) aidata kaasa vähkkasvaja mistahes vormi vallandumisele.
Suur osa kasvajate tekkel on ka keskkonda saastavatel ainetel, samuti tubakasuitsul ja sudul. Katsed rakukultuuridega tõestavad, et nn. vabad radikaalid kahjustavad rakutuuma ja soodustavad kasvajate teket. Kui tähtis on vitamiinide osakaal organismi kaitsmisel, tõestavad järgnevad arvud. Üksainuke mahv sigaretisuitsu ujutab kopsud üle 100 biljoni vaba radikaaliga! Ühe keharaku pärilikkuse substantsi rünnatakse päevast päeva umbes 10 000 korda vähkitekitavate ainetega. Kui organism saab vajalikul määral vitamiine, siis suudetakse „taltsutada” vabu radikaale, kahjustatud rakkude areng aga pidurdub.
Rohkem kui 20 aasta vältel jälgiti ja uuriti Baseli kolme suure firma 6000 töötajat. Tulemus: katseisikutest, kelle veres oli vähe C- ja E-vitamiini ning beeta-karotiini, suri rohkem inimesi vähki kui võrdlusgrupis, kes tarbis palju vitamiine.
Ameerika biokeemik Bruce Arnes on avastanud, et C-vitamiin kaitseb mehe spermatosoide geneetiliste kahjustuste eest. Mehed, kelle toit sisaldab piisavalt C-vitamiini, on suuremad šansid sigitada tervet last.
Veel pole lõplikult selge, kas A-vitamiin suudab pidurdada kõri- ja kopsuvähi teket. Heidelbergi vähiekspert dr. Heinz Maier hoiatab, et suitsetajad ja alkohoolikud peaksid kasutama A-vitamiini preparaate, kuid lisab samas, et sigarettidest ja alkoholist loobumine on palju efektiivsem kui profülaktika suurte vitamiinikogustega. On absurdne suitsetada ja samal ajal üritada tervislikult toituda.
Mitte alati pole võimalik süüa piisavalt puu- ja juurvilja. Sellisel juhul võib vitamiinivajadust rahuldada vitamiinipreparaatidega, kuid eelnevalt arstiga konsulteerides. Pealegi ei omasta organism mitte kõiki kunstlikke vitamiine. Tuleb silmas pidada ka seda, et vitamiinid A, D, E ja K lahustuvad rasvas, seega tuleb nimetatud vitamiinide preparaate võtta sisse 10–15 minutit pärast sööki.
Tasuks teada sedagi, et näiteks karotiini omastab organism paremini keedetud aedviljast (näit. porgand). Toore toidu tähtsus on aga kõvasti üle hinnatud.
Praegu tuntakse ligi 30 vitamiini ja vitaminoloogia on kujunenud suureks teadusharuks. Mitmed teadlased siin- ja sealpool Atlandi ookeani neelavad üksteise võidu vitamiine; selgitamaks välja nende mõju. Vaidlusi põhjustab ka veel päevane vitamiinikogus. Teadusele on end ohverdanud ka Heidelbergi molekulaarbioloog prof. Konrad Beyreuther, kes optimaalse annuse väljaselgitamiseks suurendab pidevalt oma päevast vitamiiniratsiooni. Tõsi küll, mitte sellistes kogustes nagu kadunud Paul Lingus. Prof. Beyreutheri arvates on esialgu kindel vaid see, et kes üleliia vitamiine pruugib, suurendab ainult oma uriini hulka.

Kuidas vitamiine võtta
Vitamiinid on asendamatud mikrotoitained. Need ei anna energiat, kuid on eluliselt tähtsad organismi normaalseks tööks ja tervise hoidmiseks. Sama olulised on tervise seisukohalt mineraalained, mis on luustiku, kehavedelike ja ensüümide koostisosadeks ning aitavad edastada närviimpulsse. Inimese organism vajab toimimiseks väga palju erinevaid mineraalaineid ja vitamiine.
Ideaalis peaksime kõik vajalikud ained saama kätte toidust. See eeldab aga, et inimese söögilaud on mitmekesine ja toidu tooraine täisväärtuslik. Paraku tingib kiire elutempo sageli selle, et toit haaratakse kaasa esimesest ettejuhtuvast kohast, mõtlemata sellele, milline on söögi toiteväärtus ja kvaliteet. Teadmata, kust meie toit tuleb või kuidas on seda hoiustatud ja valmistatud, ei saa me olla kindlad, et toidus kõik väärtuslik täiel määral säilinud on. Vitamiinidest ja mineraalidest võib puudus tekkida ka mõne haiguse või ravimi tarvitamise tagajärjel.
Selleks, et organism töötaks täisväärtuslikult, on meil kõiki vitamiine ja mineraale vaja saada piisavas koguses. Tänasel päeval on apteekide ja poodide riiulitel väga lai valik erinevaid preparaate. Kuidas neid õigesti tarbida, et soetatud preparaatidest maksimaalne kasu omandada?

Vitamiini rühm mõjutab seda, millega teda koos tarbida tuleks
Peamiselt jaotatakse vitamiinid kahte rühma: rasvlahustuvad ja vesilahustuvad. Esimesi, milleks on A-, E-, D3-, K-vitamiinid ja omega rasvhapped, tuleks võtta koos toiduga ja eelistatult just rasvasema toiduga. Võimalik on valida ka selline preparaat, kus vitamiin on juba pandud õli sisse nagu õlikapsli või -lahuse puhul. Nii saad preparaadi tarbimisest suurima kasu, kuna juurdevõetav vitamiin on kehale kergesti omastatav.
Vesilahustuvate vitamiinide puhul ei oma rasvane toit rolli ning neid tuleks võtta veega. Vesilahustuvaid vitamiine tuleks manustada umbes pool tundi enne sööki või toidukordade vahepeal. Siinkohal on erand C-vitamiin, mida võiks võtta pärast sööki või eelistada aeglase vabanemisega kapsli vormi – nii väldid mao ärritust. Juhul kui magu probleeme ei valmista, võib seda võtta samuti umbes 30 minutit enne sööki.
B-grupi vitamiinide manustamine tuleks ajastada enne hommikust söögikorda, kuna need vitamiinid annavad kehale koheselt energiat. Parima tulemuse saab preparaatidest, kus on erinevad B-vitamiinid koos, kuna nad toetavad üksteise imendumist ja mõju.

Erinevad mineraalained koos ei imendu
Võttes korraga mitut mineraalainet, ei imendu need kõik üheaegselt, kuid üks aitab sageli kaasa teise omastamisele. Kui juurdevõetava magneesiumi ja kaltsiumi doos ületab 250 mg, tuleks neid võtta eraldi. Kui võtta näiteks preparaati, milles on kaltsiumi rohkem kui 250 mg ja magneesiumi vähem kui 250 mg, siis keha omastab ainult kaltsiumi ja magneesiumil on seal üksnes abistav roll, et kaltsium paremini imenduks.
Magneesiumi heaks omastamiseks tuleks seda võtta toidukorra ajal ning kindlasti koos B6-vitamiiniga. Juba preparaadi valimisel tuleks eelistada sellist toodet, kus on ühes tabletis nii magneesium kui ka B6-vitamiin. Magneesiumi imendumist toetab mõningal määral ka C-vitamiin.
Kaltsiumi parimaks omastamiseks võetakse seda koos D-vitamiiniga ning eelistatavalt toidukordade vahepeal.
Raua võtmine tuleks planeerida söögikordade vahele. Parema imendumise saavutamiseks on soovitatav võtta seda koos C-vitamiiniga aga vältida kõiki teisi vitamiine ja mineraale. Rauaga koos ei tohiks kaltsiumi kindlasti võtta ning hoiduda võiks ka samal ajal tee, kohvi või piima tarbimisest. Samuti ei sobi samal ajal süüa šokolaadi. Raua omastamisele aitab kaasa vask, mida võib vajadusel juurde võtta, kui raua imendumisega probleeme on.
Tsingi paremaks omastamiseks kehas aitavad kaasa A-vitamiin, vask ja loomsed valgud. Pikaaegsel tsingi tarvitamisel suurtes kogustes tuleks võtta juurde vase preparaati, et kehas säiliks tasakaal.
Erinevate vitamiinide tarbimisel tuleks lähtuda põhireeglist: vitamiin või mineraal, mida tarbida suures koguses segab kõigi teiste vitamiinide või mineraalide imendumist. See tähendab, et kui organismis on puudu mitmest erinevast vitamiinist või mineraalist, siis eelistatult tuleks neid kõiki eraldi ja erinevatel aegadel võtta. Juhul, kui toidulisandeid võetakse, et probleeme ennetada ning vitamiinide doosid jäävad väikeseks, võib neid võtta koos.

Tunne kahjulikke lisaained
E102 (tartrasiin) – võib põhjustada allergilist löövet, naha ja limaskestade ärritust, migreeni, kõhuvalu, iiveldust, nägemishäireid ja liigesevalu.
E104 (hiniinkollane) – võib põhjustada hüperaktiivsust dermatiiti, allergilisi reaktsioone.
E110 (päikeseloojangukollane) – võib põhjustada vesist nina, ninakinnisust, allergilisi reaktsioone, iiveldust, oksendamist.
E122 (asorubiin), E123 (amarant), E124 (erkpunane 4R), E129 (võlupunane АС), E151 (briljantmust. BNl E154 (pruun FK), E155 (pruun HT), E180 (litoolrubiin BK) – kõik asovärvid võivad põhjustada allergilisi reaktsioone, hüperaktiivsust astmat.
E200 (sorbiinhape) – võib tekitada ülitundlikkust suu ümbruskonnas, E211 (naatriumbensoaat) – võib põhjustada ja süvendada allergilisi reaktsioone.
E210 (bensoehape), E212 (kaaliumbensoaat), E213 (kaltsiumbensoaat) – tõstavad laste hüperaktiivsust tekitavad peavalu ja maoärritust võimendavad allergilisi reaktsioone.
E251 (naatriumnitraat) – tekitab imikutel ja väikelastel hapnikupuudust.
E320 (butüülhüdroksüanisool ja E321 (butüulhüdroksütolueen) – suurendavad vähi tekke riski ja võivad põhjustada allergilisi reaktsioone ja astmat.
E621 (naatriumvesinikglutamaat), E622 (kaaliumvesinikglutamaat), E263 (kaltsiumglutamaat) – võivad põhjustada südamepekslemist peavalu, lihas- ja liigesevalusid. Imikutele ja väikelastele keelatud. E951 (aspartaam) – võib tekitada peavalu, epilepsiat neuroloogilisi häireid.
E952 (tsüklamaat) – võib tekitada fotodermatilti, keelatud USAs ja Inglismaal.
E954 (sahhariin) – suurendab vähiriski.
E1520 (propüleenglükool) – suurema koguse sattumisel inimese organismi võib esineda iiveldust peapööritust nahaärritust.

©MAAJA

NB! Loe ka:
Söödavaid puuvilju meenutades!