Maavärin ja tsunami Jaapanis 11. märtsil 2011
11. märtsil 2011 kell 14.46:23 kohaliku aja järgi (7.46 Eesti aja järgi) toimus Jaapani saarte lähedal (370 km kaugusel Tokyost kirdes ja 130 km kaugusel Sendaist ida pool) võimas merealune maavärin. Maavärina tugevuseks mõõdeti 9,1 magnituudi ja see oli tugevuselt 4. registreeritud maavärin. Maavärina hüpotsenter (kolle) asus umbes 24–32 km sügavusel. Tegemist oli tugevaima maavärinaga Jaapanis sellest ajast, mil Tõusva päikese maal hakati seismograafidega maavärinaid registreerima.
Maavärina põhjustas Honshu saare lähedal asuv Vaikse ookeani ja Põhja-Ameerika laama kokkupuutekohas tekkinud tektoonilised pinged. Nimelt liigub selles piirkonnas Vaikse ookeani laam keskmise kiirusega 83 mm aastas peale Põhja-Ameerika laamale. Teadlased puurisid varsti pärast maavärinat kahe laama kokkupõrkekohta ja avastasid 2013. aastal ajakirjas „Science“ ilmunud uuringu kohaselt, et seda „vooderdab“ õhuke libe savikiht. Teadlased arvavad, et just see savikiht võimaldas ühel laamal libiseda teisel uskumatud 50 meetrit, soodustades nii võimsa maavärina ja tsunami tekkimist.
Jaapani süvikus liigub Vaikse ookeani laam Põhja-Ameerika laama alla, kaevudes samas Euraasia laama alla.
Maavärin algas suhteliselt aeglaselt üsna tugevate üles-alla tõugetega, mida nimetatakse P-laineteks. Umbes 20–30 sekundi pärast algasid palju ägedamad horisontaalsed tõuked ehk S-lained. Peavärin kestis uskumatult kaua – umbes 5–6 minutit. Selle tagajärjel tekkisid laamaliikumised kohati kuni 50 m horisontaal- ja 7 m vertikaalsuunas. Maavärina tagajärjel vajus rannik Onahamas umbes 40 cm, Iwakis ja Oshika poolsaarel kuni 120 cm, mis omakorda suurendas tsunami mõju. Maavärin tõukas peasaare Honshu 2,14 m võrra ida poole ja muutis Maa telge 16 cm võrra. Maavärina tagajärjel kiirenes maakera pöörlemine 1,8 mikrosekundi võrra.
Nn peavärinale järgnes hulk järeltõukeid, neist rängim 7,9 magnituudiga toimus pool tundi hiljem kell 15.15 kohaliku aja järgi. Sellele eelnesid kaks tugevat tõuget (magnituudiga 6,4) kell 15.06.
7. aprillil toimus 66 km kaugusel Sendaist (40 km kaugusel Oshika poolsaarest) järeltõuge tugevusega 7,1 magnituudi, 11. aprillil toimus järgmine maavärin tugevusega 7,0 magnituudi, seekord kõigest 6 km kaugusel Iwaki rannikust (Fukushima prefektuur). Kuni 18. aprillini registreeris Jaapani meteoroloogiaamet (JMA) 423 järeltõuget tugevusega 5,0 magnituudi või veelgi rohkem, 72 järeltõuget tugevusega 6,0 ja viis järeltõuget tugevusega 7,0 või rohkem.
Tsunamilained saavutasid Miyako linnas kõrguseks kuni 39 m, Sendais ulatus tsunami kuni 10 km kaugusele sisemaale.
Maavärinale järgnenud tsunami ujutas Jaapanis üle 561 m² maa-ala, kusjuures Minamisanrikus saavutas tsunami kõrguseks 16 m. Fukushima aatomielektrijaamas oli tsunami kõrguseks 12–15 m, mille tagajärjel jäid 6 reaktorit 5 m kõrguse veemassi alla.
11. märtsil 2001, kõigest mõni minut pärast maavärinat hoiatas Jaapani JMA kuni 6 m kõrguse tsunami eest Miyagi prefektuuris, ennustades naaberprefektuurides Iwate ja Fukushima tsunami keskmiseks kõrguseks 3 m ja ülejäänud selle piirkonna rannikualadel 0,5 kuni 2 m. Tegelikult pandi rängalt mööda!
Sendais ja Sanrikus tõusis vesi 10 m, kohati 16 m, Taros kuni 38 m kõrgusele. Vesi tungis kuni 10 km kaugusele sisemaale ja laastas rannikualasid sadade kilomeetrite ulatuses. Kõige rohkem sai kannatada Sendai ümbrus. Tsunami tabas rängalt kogu Honshu saare kirderannikut, Fukushima aatomielektrijaama ümbruskonda (kuni 18 m), Miyagi ja Iwate prefektuuri Tohoku regioonis.
Kõige rohkem kannatanud prefektuurid: Iwate (5132 hukkunut, 1124 teadmata kadunut, 19 597 täielikult purunenud hoonet, 6571 osaliselt purunenud hoonet); Miyagi (10 549 hukkunut, 1249 teadmata kadunut, 82 999 täielikult purunenud hoonet, 155 129 osaliselt purunenud hoonet); Fukushima (3626 hukkunut, 225 teadmata kadunut, 15 169 täielikult purunenud hoonet, 78 960 osaliselt purunenud hoonet); Ibaraki (65 hukkunut, 1 teadmata kadunut, 2630 täielikult purunenud hoonet, 24 370 osaliselt purunenud hoonet); Chiba (22 hukkunut, 2 teadmata kadunut, 801 täielikult purunenud hoonet, 10 152 osaliselt purunenud hoonet).
Kõige suuremad purustused olid järgmistes linnades (sulgudes tsunami kõrgus meetrites): Shiogama (3,96 m), Hachinohes (5,33 m), Ishinomaki (7,34 m), Makkusubaryu (8 m), Miyako (8,53 m), Oarai sadam (9 m), Ofunato (9,44), Shichigahama (9,75 m); Noda, ja Watari (Sendai lähedal) – 10 m), Kamaishi sadam (10 m), Kuj lahes asuv sadam (13 m), Kuji linn (12 m), Sendai (12 m), Onagawa (17,37 m), Soma (18 m), Kesennuma (20 m), Minamisanriku (22 m, 9000 hukkunut), Omoe (39 m, Mijako linna lähedal).
Tohutuid purustusi tekitas tsunami Ishinomaki, Rikuzentakata, ja Sendai linnas. Sendais ujutas tsunami üle lennuvälja, ümbruskonnas tungis tsunami kaugele sisemaale, pühkides oma teel laevu, autosid ja maju. Hachinohes paisati kaldale suured laevad. Kesennumas puhkesid arvukad tulekahjud. Sellised linnad nagu Minamisanriku ja Rikuzentakata purustas tsunami täielikult. Ishinomakis hävis 28 000 hoonet, hukkus 5700 inimest, kellest osa jäi teadmata kadunuks.
Tsunami jõudis ka Venemaa rannikuni, tekitamata siiski mingit märkimisväärset materiaalset kahju.
10. juuniks 2014 teatas Jaapani politsei täpsustatud andmetel 15 887 hukkunust (algselt teatati isegi 30 000 hukkunust), nendest 9 538 Miyagi prefektuuris, 4 673 Iwate prefektuuris ja 1 609 Fukushima prefektuuris. 6150 inimest sai vigastada, 2615 inimest kuulutati teadmata kadunuks.
Jaapani teedevõrk sai maavärina tagajärjel tõsiselt kahjustada. 4200 teed ja 116 silda said kahjustada. Sendai lennujaam ujutati kell 15.55, umbes 70 minutit pärast maavärinat, tsunami poolt üle ja suleti. Tokio lennuväljad Narita ja Haneda suleti umbes 24 tunniks ja kõik lennud suunati ümber teistele lennuväljadele. Tokyos peatati kogu rongiliiklus, kuid liiklus avati juba mõne tunni pärast. Tsunami poolt tekitatud kahju hinnati 300 miljardile USA dollarile, kusjuures kindlustused maksid kahjusid välja kõigest 35 miljardi dollari ulatuses.
Riikliku Ookeani- ja Atmosfääriagentuuri andmetel kandis taganev tsunami merre hinnanguliselt 5 miljonit tonni prahti ja rususid. Jaapani dokid ja laevad ning lugematu hulk majapidamistarbeid on ulpisid järgnevatel aastatel USA ja Kanada rannikule. USA rannavalve uputas kahurilaskudega 2012. aastal Alaska lahes mahajäetud 48 m pikkuse laeva „Ryou-Un Maru“, mille tsunami oli merele kandnud Hokkaidost.
Kui tsunami ületas Vaikse ookeani, tappis 1,5 m kõrgune laine rohkem kui 110 000 pesitsevat merelindu Midway Atolli riiklikul looduskaitsealal.
Norras loksus vesi Jaapani poole suunatud fjordides edasi-tagasi, kui maavärina seismilised lained fjorde läbisid. Maavärin tekitas infraheli, mis levis isegi kosmosesse ja mille tuvastas satelliit Goce.
Tsunami poolt hävitatud hoonetest paiskus õhku tuhandeid tonne osoonikihti hävitavaid kemikaale ja kasvuhoonegaase.
2021. aasta detsembris korrigeeritud andmetel hukkus tsunamides 19 747 inimest, rohkem kui 2500 inimest on endiselt teadmata kadunud.
Vähem kui tund pärast maavärinat tabas Jaapani rannikut esimene paljudest tsunamilainetest. Tsunamilained saavutasid Miyako linnas kõrguseks kuni 39 m, Sendais ulatus tsunami kuni 10 km kaugusele sisemaale. Riikliku ookeani- ja atmosfääriameti andmetel ujutas tsunami Jaapanis üle hinnanguliselt umbes 561 m² suuruse maa-ala. Maavärina ja tsunamide tagajärjel hävis rohkem kui 120 000 hoonet, 278 000 hoonet hävis pooleldi ja 726 000 osaliselt. Katastroofi otsene materiaalne kahju oli Jaapani valitsuse hinnangul umbes 199 miljardit dollarit (umbes 16,9 triljonit jeeni). Maailmapanga hinnangul võivad majanduslikud kogukulud ulatuda 235 miljardi dollarini, mis teeb 2010. aasta maavärinast ja sellele järgnenud tsunamist maailma ajaloo kõige kulukama loodusõnnetuse.
* * *
Võib-olla kõige tuntuma suure tsunami kutsus esile merealune maavärin 240 km kaugusel Jaapani rannikust 15. juunil 1896. Juhtum leidis aset varasel õhtutunnil, kui inimesed nautisid ilusat ilma mererannal. Vaevalt märkasid nad väikesi eellaineid, mis merepinna kergelt õõtsuma panid, ja seetõttu tabas suur laine neid täiesti ootamatult; selle kõrgus oli hinnanguliselt 30 meetrit. Tsunami nõudis 27 122 inimelu ja uhtus minema 10 617 maja.
2011. aasta 11. märtsi tsunami kõrgus erinevates kohtades
Koborinai kalasadam 37,9 m (kitsas lahesopp)
Ofunato sadama ümbruskond – 24 m
Onagawa kalasadam – 15 m
Sendai lennujaam ja selle ümbrus – 12 m
Ofunato sadam – 9,5 m
Hachnohe sadama piirkond – 8–9 m
Kuji sadam – 8–9 m
Kamaishi sadam – 7–9 m
Sendai piirkond – 8 m
Soma – 7,3 m või rohkem
Kamaishi – 6,8 m
Iwate keskpiirkond (Miyako) 6,3 m
Iwate põhjapoolne piirkond (Kuji) – 6 m
Miyagi põhjapoolne piirkond (Kesennuma) – 6 m
Hachinohe sadam – 5–6 m
Ishinomaki sadam – 5 m
Oarai – 4,2 m
Shiogama (Sendai) sadam – 4 m
Miyako – 4 m või rohkem
Erimo-cho Shoya – 3,5 m
Ishinomaki-shi Ayukawa 3,3 m või rohkem
Ofunato – 3,2 m või rohkem
NB! Kas jaapanlased on sellest kohutavast tsunamist ka midagi õppinud. Kas nad on aru saanud, et tsunami kõrvalesuunamiseks või selle hoo pidurdamiseks tuleb teatud kohtadesse rajata kõrgeid kaitsetamme, et on suur lollus ehitada puitmaju mere äärde mõne kõrgusele merepinnast? Tuleb välja et jaapanlased on senistest vigadest järeldused teinud. Kuna nüüdseks on täpselt teada, kui kõrgele tsunami pärast tugevat merealust maavärinat ühes või teises kohas võiks tõusta, on paljudes kohtades hakatud rajama lisaks tammidele kunstlikke kõrgeid künkaid. Rajatud on ka tõkkeid, mis küll ei peata tsunamit, kuid nõrgendavad tema liikumiskiirust. (Muide sama fenomen toimib Malediivi saartel, kus korallrifid võtsid tsunamilt tublisti jõudu vähemaks. Malediivid päästis nende geoloogiline ehitus. Kuna saared on veealuste vulkaanide tipud, siis läheb saarte juures järsku sügavaks ja seetõttu, takistust kohtamata libises tsunamilaine saartest mööda, põhjustades heal juhul 2 m kõrguse üleujutuse, samas kui Somaalia rannikul hukkus mitusada inimest.) Ja suured raudbetoonmajad ehitatakse nüüd tsunami poolt tabatud piirkondades kunstlikele kõrgustele, kuhu tsunami ei ulatu. Ka on hakatud rannikule rajama oluliselt laiemaid maanteid, et tsunami saabumisel kummide kiuksudes autodega kiiresti põgeneda. Ja kas oli väga tark tegu rajada tuumajaam otse rannikule võimalike maavärinate ja tsunamide meelevalda? Ilmselt mitte, sest Fukushima tuumajaama tabas 9 m kõrgune tsunamilaine (teistel andmetel 12 m). Edasine on teada.
1896. aasta tsunami
15. juunil 1896 kutsus 240 km kaugusel Jaapani rannikust toimunud merealune maavärin esile tsunami, mis tabas kolme provintsi. Jaapanlased andsid tsunamile nimeks Sanriku, sest „san” on jaapani keeles „kolm” ja „riku” – „maa”. Juhtum leidis aset hilisel õhtutunnil, kui inimesed nautisid ilusat ilma mererannal. Vaevalt et nad märkasid väikesi eellaineid, mis merepinna kergelt õõtsuma pani, ja seetõttu tabas suur laine neid täiesti ootamatult; selle kõrgus oli paiguti kuni 30 meetrit. Tsunami nõudis 27 122 inimelu ja uhtus minema 10 617 maja. (Vt Taro kalasadamast tehtud fotot.)
Vaata ka videoklippe:
[Eng Subs] Tsunami, 10 Years in the Rebuilding of a Town from Zero (49:29 min);
Tohoku Earthquake and Tsunami 10 Years After (15:41 min);
Great East Japan Earthquake Tsunami Disaster (10 years later);
Stories of Recovery, 10 Years After the Tsunami (24:57 min);
A look inside Fukushima, 9 years after the tsunami hit;
Ten years later: Revisiting areas devastated by the Great East Japan;
The Monstrous Tsunami absorbs Kamaishi City – 10 Years After;
Japan Tsunami 10 Years Later – Rikuzentaskata City – toward the Future;
Japan’s Great Wall: Can It Stop A Tsunami? Foregein Correspondent;
Peter Hagen
