Albert DeSalvo – „Bostoni Kägistaja”

Albert DeSalvo, tuntud Bostoni Kägistajana, ründas naisi nende kodudes, käskis neil end riidest lahti võtta, sidus nad kinni ning siis vägistas ja tappis nad. Peaaegu kõik ohvrid olid kägistatud nende enda riietusesemete – tavaliselt suka, rinnahoidja või vööga, mille mõrvar sidus neile ilusa lehviga ümber kaela.

3. septembril 1931 Massachusettsi osariigis Chelseas sündinud Albert Henry DeSalvo oli pärit konfliktsest perekonnast. Isa peksis nii väikest Albertit kui ka selle vendi, õdesid ja ema. Peale selle õpetati lapsi juba noores eas varastama. Vähe sellest, isa Frank tõi koju prostituute ja seksis nendega oma naise ja laste silme all. Kaks korda istus Franki isa ka vanglas. 1944. aastal abielu lahutati.
Et sissemurdmiste tõttu mitte noorte kurjategijate registrisse sattuda, otsustas 17-aastane Albert silmapiirilt kaduda. Ta lahkus kodust ja astus sõjaväkke. Albert saadeti aega teenima Saksamaale. Seal tutvus ta ühe neiuga ning abiellus temaga. Kui Albert saadeti kodumaale ajateenistust jätkama, sõitis tema naine samuti USA-sse. Sel ajal, kui Albert teenis reamehena Fort Dixis New Jersey osariigis, süüdistati teda 9-aastase tüdruku seksuaalses ahistamises. See oli 1955. aasta jaanuaris. Lapse ema ei andnud aga asja kohtusse ja nii vabastati Albert 1956. aastal armeest, ilma et ta oleks vääritu käitumisega oma nime määrinud. Samal ajal tekkisid tal probleemid oma naisega, sest Albert tahtis seksida viis-kuus korda päevas ja sõimas naist frigiidseks, kui see keeldus. Nende suhted pingestusid pärast esimese lapse sündi 1958. aastal, sest alaline rahanappus tõukas Alberti taas kuritegelikule teele. Ta vahistati kahel korral, süüdistatuna sissemurdmistes, ja mõlemal korral mõisteti talle tingimisi vanglakaristus.

1960. aastal sattus DeSalvo politsei vaatevälja kummalise teo tõttu: ta võttis nimelt noortelt tüdrukutelt mõõtusid, väites end olevat modelliagentuuri töötaja, kes on saadetud uusi talente otsima. Osa tüdrukutest ta võrgutas ja mõnda võttis vägisi. Kuid kummalisel kombel ei esitanud ükski modellihakatis talle seksuaalse ahistamise eest süüdistust. Tõsi, mõned neiud tegid politseile avalduse, kuid uurijad matsid need kalevi alla, sest „mõõtmised” ei olnud nende arust seotud vägivallaga.
17. märtsil 1960 arreteeris politsei DeSalvo Cambridge’is seoses murdvargusega. Mees tunnistas kähku üles, et tema ongi see, kes tegeles tüdrukute mõõtmisega. Kuigi teda süüdistati raske kehalise vigastuse tekitamises, pettuses ja sissemurdmiskatses, tunnistati ta süüdi ainult viimases punktis ja talle mõisteti kaks aastat vanglakaristust.
11 kuu pärast lasti DeSalvo tingimisi vabaks ja tema seksuaalne frustratsioon viis selleni, et ta muutus veelgi agressiivsemaks.
DeSalvo 13 ohvrit leidsid oma otsa Bostonis 1962. aasta 14. juuni ja 1964. aasta 4. jaanuari vahel. Sellel ajavahemikul tunti teda ka Rohelise Mehena, sest tavaliselt kandis ta rohelisi tööpükse. Neljas osariigis (Massachussets, New Hampshire, Connecticut ja Rhode Island) tegutsenud DeSalvo tungis naiste kodudesse, sundis neid lahti riietuma ja siis tihti vägistas nad. Enamik DeSalvo varasemaid ohvreid olid keskealised või vanemad. See asjaolu andis psühholoogidele alust oletada, et kurjategija vihkas oma ema. Politsei hilisemal hinnangul vägistas DeSalvo vähemalt 300 naist, kuigi maniakk ise nimetas nende arvuks 2000.
Samal ajal, kui politsei tegeles kogu Uus-Inglismaal agaralt Rohelise Mehe otsimisega, ajasid uurijad mõrvari jälgi, kes oli tapnud naisi eespool nimetatud ajavahemikul. Kõik ohvrid olid vägistatud – vahel ka võõrkehadega. Ohvrite alasti laibad olid seatud nagu pornofoto jaoks. Surma põhjuseks oli alati kägistamine, kuigi mõrvar oli mõnikord ka noa käilu lasknud. Kägistamiseks kasutatud sukk või mõni muu rõivaese oli alati jäetud ohvri kaela ümber ja seotud kenasti lipsu.
Maniaki esimene ohver oli 55-aastane Anna Slessers, kelle DeSalvo tappis 14. juunil 1962 naise hommikumantli vööga. 30. juunil kägistas ta nailonsukaga 68-aastase Nina Nicholsi. Samal päeval leiti ka 65-aastase Helen Blake’i surnukeha. Naine oli kägistatud suka ja rinnahoidjaga. 19. augustil leiti oma kodust kägistatuna 75-aastane Ida Irga. 67-aastane Jane Sullivan oli juba nädal aega surnud, kui ta 20. augustil leiti. Naine oli kägistatud tema enda sukaga ja ta oli vanni serva kohal kummargil, pea vees. Järgmise muudatuse oma mõrvarituaalis oli maniakk teinud 23-aastast Patricia Bissette’i tappes. Kägistatud ohver lamas oma voodis ja oli lõuani tekiga kaetud. Tavaliselt püüdis mõrvar oma ohvrit „demonstreerida”. 5. detsembril 1962 jäi mulje, et maniakk on jälle oma käekirja muutnud, sest ta oli tapnud 20-aastase Sophie Clarki, kes polnud valge. (Sarimõrvarid tapavad pea alati oma rassi kuuluvaid inimesi.)
6. mail 1963 tappis Bostoni Kägistaja 23-aastase Beverly Samansi, kasutades esimest korda nuga, millega ta oli ohvrit löönud 22 korda, enne kui ta tavapärase suka neiu kaela ümber kokku tõmbas. 8. septembril vägistas ja tappis maniakk 58-aastase Evelyn Corbini. 23. novembril valis ta aga taas noorema ohvri, kägistades 23-aastase Joann Graffi, jättes ohvri rinnale hambajäljed. Viimane ohver, salliga kägistatud 19-aastane Mary Sullivan, leiti 4. jaanuaril 1964. Jõhkard oli ohvri jalad laiali lükanud ja luuavarre otsa vagiinasse lükanud. Tapetu hammaste vahele oli ta pannud uusaastakaardi, nagu soovides ohvri üle nalja heita. Pärast seda juhtumit mõrvaseeria lakkas.
10 kuud hiljem, 3. novembril kutsuti DeSalvo uurija juurde vestlusele – üks ohver oli kirjeldanud Rohelist Meest ja see kirjeldus vastas suures osas naisi mõõtnud mehe omale. DeSalvo kukkus pikalt ja põhjalikult oma vägistamistest pajatama, mispeale ta saadeti Bridgewateri vaimuhaiglasse. Haiglas sõbrunes DeSalvo süüdimõistetud mõrvari George Nassariga, kes seoses oma teise röövmõrvaga juba 1948. aastast kohtuprotsessi ootas. Vanglaametnikud sattusid mitmel korral peale, kui mõrvarid omavahel lobisesid.
Lõpuks oli pilt selge: DeSalvo ongi Bostoni Kägistaja. Oma ülestunnistuses nimetas DeSalvo veel kahe ohvri nimed, keda uurijad ei olnud seni osanud Bostoni Kägistajaga seostada. 85-aastane Mary Mullen oli 28. juunil 1962 oma korterist surnuna leitud. Jäi mulje, et naise süda ütles üles. De Salvo väitis, et vanaproua sai südamerabanduse, kui ta tema korterisse tungis. Ta olevat jätnud laiba diivanile, ilma et oleks oma tavapäraseid „protseduure” läbi viinud. 69-aastane Mary Brown aga oli 9. märtsil 1963 oma korteris maha löödud. Ka tema kaelalt ei leitud kägistamisjälgi ega kurikuulsat lipsu seotud poomisvahendit. DeSalvo tunnistas üles 13 tapmist, esitades nende kohta nii üksikasjalikke andmeid, et polnud kahtlust: mees räägib tõtt.
Võis öelda, et pilt oli selge, kuid mõned küsitavused jäid. Kägistaja ainuke eluga pääsenud ohver, keda maniakk ründas 1963. aasta veebruaris, ei tundnud vastandamisel DeSalvot ära. Teda ei tundnud ära ka tunnistajad, kes olid näinud kahtlast meest Graffi ja Sullivani tapmise kohtade lähedal. Tõsi, oli ka üks teine kahtlusalune, keegi Peter Hurkos, kuid see oli pärast viimast mõrva ennast ise üles andnud. Ja veel: kui DeSalvo mõrvade üheks ajendiks oli viha oma ema vastu, nagu psühhiaatrid väitsid, siis miks olid tema viimasest seitsmest ohvrist viis noored naised?
Mõned selle juhtumiga tegelnud spetsialistid arvavad, et vastust nendele küsimustele tuleks otsida Bridgewateri haiglast, kus DeSalvo koos mõrvar George Nassariga palju päevi ja öid nõu pidas. Võimalik, et Bostoni Kägistaja oli hoopis Nassar, kes pühendas Alberti oma kuritegude kõigisse üksikasjadesse, et uurijad valedele jälgedele juhtida. DeSalvo, kes sai aru, et arvukate vägistamiste eest ootab teda eluaegne vanglakaristus, otsustas sõlmida Nassariga rahalise tehingu – just nii ta olevatki tunnistanud. Nassar oleks  saanud DeSalvo ülesandmise eest teatud summa, millest ta oleks andnud suurema osa DeSalvo naisele. Selle kahtlasevõitu teooria ainsaks tõendiks võiks ehk pidada seda, et ainukese ellu jäänud ohvri arvates sarnanes kallaletungija pigem Nassari kui DeSalvoga.
Teise teooria järgi tegutses Bostonis üheaegselt kaks sarimõrvarit, üks eelistas nooremaid, teine vanemaid ohvreid. Ajakirjanik Hank Messick lisas 1970. aastate alguses nendele teooriatele veel kolmanda, tsiteerides üht mafioosost mõrtsukat, kes selleks ajaks oli juba siit ilmast lahkunud. Nimelt olevat DeSalvole maksnud kurjategijate jõuk, et ta võtaks tegeliku Bostoni Kägistaja karistuse enda kanda. Milleks oli aga ühel bandel vaja mingit kägistajat päästa? Sellele küsimusele vastust pole.
Siiski ei toetanud DeSalvo ülestunnistusi ükski tõend ja mees ei pidanud kunagi Bostoni Kägistaja kuritegude eest kohtu ette astuma. Osav kaitsja F. Lee Bailey hoolitses selle eest, et mõrtsukal tuli vastust anda vaid rea erinevate seksuaalkuritegude ja ühe röövimise eest. 1967. aastal mõisteti De Salvo eluks ajaks vangi, kuid tema vangistusele tuli lõpp 26. novembril 1973. DeSalvo leiti Walpole’i vanglas oma kongist, noahaav südames.

* * *

Selle loo epiloog saabus alles 2013. aastal, kui kriminalistika eksperdid tuvastasid, et mõrvar oli siiski Albert DeSalvo. DeSalvo, kes kandis mitme vägistamise eest eluaegset vanglakaristust, võttis 1967. aastal kõik need mõrvad ka omaks. Sellest hoolimata ei peetud tõenäoliseks, et tema oli naised tapnud, ning mõne aja pärast võttis mees oma ülestunnistuse ka tagasi. 2013. aasta suvel anti ekspertidele luba DeSalvo haud lahti kaevata ja võrrelda tema DNAd ühelt ohvrilt leitud prooviga. Analüüs näitas, et DeSalvo oli enam kui 99,99-protsendilise tõenäosusega kuriteo sooritaja.

©Peter Hagen