Amišid – appi, kes need veel on?!
Ususekte maailmas juba jätkub, nagu ka jumalaid, kes palehigis kogu maailma usklike soove täidavad ja nende rohkeid palveid kuulda võttes elu paremaks muuta aitavad. Kuid on sekte, keda isegi mokaotsast mainides vestluskaaslane küsib: „Kes need veel on?”
Nii mormoonid kui ka Jehoova tunnistajad ei ärata kusagil imetlust ega mõistmist. Mõlemad sektid kujutavad endast suletud ordut, kus nõutakse liikmetelt täielikku kuuletumist ja mille juhid ei taha kuulda mingeid üleliigseid küsimusi, veel vähem tobedate keeldude-käskude põhjendamist. Mormoonide sekt on vist ainuke maailmas, mille jumalateenistustele lubatakse ainult sekti liikmeid (ega juutide sünagoog parem ole), ja sedagi tingimusel, kui nad maksavad korralikult kirikumaksu, mis on 10% aastasissetulekust.
Kõikide mormoonitemplite ümber on aga hirmkõrged tarad – võõrastel pole templi territooriumile asja! Mormoonide jumalateenistusi on salaja küll filmitud ja isegi Youtube’i üles pandud, kuid ükski täie aruga inimene ei saa aru, mis seal tegelikult toimub või mida see liturgia üldse endast kujutab.
Mõlemat sekti „ühendab“ üks oluline põhitava – väljaheidetud koguduseliikme vältimine. Temaga ei suhtle enam ei tema perekond ega ükski teine sekti liige. Ka peavad nende sektide liikmed kinni keeldudest-käskudest, mille praktiline otstarve jääb neile endilegi arusaamatuks. Nii ei tohi näiteks mormoonid juua kohvi ja musta teed (kus on piiblis selline keeld?), abielueelne seks on loomulikult keelatud.
„Mormoonide raamat“ on aga midagi niisugust, mida saab tõsiselt võtta ainult inimene, kes on seda jama lugedes oma mõistuse täielikult välja lülitanud – veel parem, kui tal seda üldse ei oleks! Kuid üht-teist (eelkõige kogudusest väljaheidetud vältimise tava) on ühist nii mormoonidel, Jehoova tunnistajatel kui ka amišitel, kellest paljud eestlased ei ole isegi kuulnud.
* * *
Amišitest (siin ja edaspidi peame silmas USAs elavaid amišeid) abielumeestel on täishabe aga kohustuslik, vuntside kasvatamine on keelatud. Püksirihm on vastunäidustatud, kõik mehed kannavad trakse ja ühesuguseid kollaseid õlgkübaraid. Samuti on kõigil meestel ühesugune soeng – nn poti järgi aetud juukseid (nagu vanadel ukrainlastel). Tehakse kõik selleks, et elada ka aastal 2024 nagu elati 18. sajandil. Amišid ei kuula raadiot, ei vaata telerit, ei käi valimistel, ei loe raamatuid, ammugi siis ajakirju või ajalehti. Muusikainstrumentidest on lubatud ehk suupill, sest jumala hellad kõrvad ei talu akordionit või kitarri. Noorel amišil pole õrna aimugi, kes oli Marilyn Monroe, Jack London, Mark Twain või kus asub Kreeka.
Muide, veelgi napakamad ja karmimad reeglid on ultraortodoksetel juutidel, kelle jaoks kehtib pühal laupäeval ehk sabatil 39 keeldu, kuid see on teine teema…
Tõsi, tuleb tunnistada, et amišitel on perekond suure au sees: kolm põlvkonda elab sõbralikus üksmeeles suures majas ja kõik rügavad hommikust õhtuni väsimatult issandat kiites tööd teha. Aga issandale – edev nagu ta on – meeldib väga, kui teda kiidetakse! Kõik suuremad tööd – nagu uue küüni ehitamine – tehakse koos kogukonnaga (või külaga), ilma et keegi selle eest tasu küsiks (ettevõtmine, mis Euroopas ei tooks kusagil rahvast kokku). Muidugi ei saa suur pere, ühtekuuluvus ja töökus olla taunimisväärt, kuid siin on mõned väikesed agad…
Amišite lapsed lõpetavad koolitee kõigest 14-aastaselt. Sellest piisab, et jumalakartlike vanemate farmis elupäevade lõpuni töötada – ei vaja ju puu- ega põllutöö mingeid erilisi teadmisi. Teisalt muudavad vanemad vähese haridusega võsukesed täiesti teadlikult perekonnast sõltuvaks ja oma perefarmi elupõliseks tööjõuks (lastele makstakse palka 1 dollar tunnis, ülejäänud läheb pere tuludesse), sest ilma hariduseta ja autojuhiloata pole USA-s midagi peale hakata. Nii et kui noor amiš tahab uut elu väljaspool usuorjust elama hakata, siis peab ta arvestama sellega, et tagasiteed ei ole. Teisalt on täisikka jõudnud amišil religioosne ajuloputus oma töö teinud, nii et ainult vähesed söandavad pere ja kogukonna hüljata. Kui noor mingil põhjusel väljaspool kogudust läbi ei löö, siis saab tal väga raske olema. Seda teavad ka kõik pereliikmed (eriti vanavanemad), kes teevad kõik selleks, et ühelgi noorel ei tuleks pähe jumalavallatu mõte väljaspool kogukonda uut elu alustada. Kuid erinevalt mormoonidest ja Jehoova tunnistajatest ei käi amišitest misjonärid mööda maailma oma usku kuulutamas. Amišid ei väsi kordamast, et nad pühendavad oma töö jumalale. Pole küll teada, mida jumal põllutöödest või tisleriametist arvab või kas ta seda üldse hinnata oskab…
Aga nüüd teeme juttu sellest, kuidas amišite sekt tekkis.
Kõige äärmuslikumad protestantlikud kogukonnad tekkisid Šveitsis
Ameerika amišid ei kasuta tsivilisatsioonihüvesid, sõidavad hobusevankritega, kannavad arhailist tumedat riietust, naised valget tanu. Nad praktiliselt ei kontakteeru välismaailmaga, elavad oma seaduste järgi ja astuvad abiellu ainult usukaaslastega. Selle kogukonna asutajaks oli Šveitsi rätsep Jakob Amman. (Mõnes allikas kirjutatud „Amme“.)
Jakob Ammani elust ja perest on teada väga vähe. Teadmata on isegi sünnikuupäev, sest 12. veebruar 1644 ei ole tema sündimise, vaid ristimise päev. Poisslaps Jakob tuli ilmale Šveitsis Erlenbach im Simmentali külas, vanemateks Anna (neiupõlvenimega Rupp) ja Michael Ammann.
Patriarhaalne rätsep
Ammannide perekonnast on teada ainult nii palju, et Michael oli nagu ka isa Ulrich rätsep, lapsi oli tal kuus ja Jakob sündis kolmandana. Tõenäoliselt olid nad pärit Saksamaalt, aga seda täpselt kindlaks teha on võimatu.
Haridust sai Jakob väga vähe või üldse mitte. Allkirja asemel kirjutas ta initsiaalid ja kui palvekoosolekul oli vaja tähtis kiri ette lugeda, palus ta seda teha ühel usuvendadest. Suu oli sellel šveitsisakslasel see-eest õige koha peal, inimesi veenda ta oskas. Usk oli Ammannil aga omalaadne ja erakordselt kindel.
Traditsioonilise usundiga olid ilmselt probleemid juba isal Michaelil, sest aastal 1655, kui Jakob oli veel nooruk, tuli perel kolida kümnekonna kilomeetri kaugusele Oberhofen am Thunerseesse, pääsemaks religioossest tagakiusamisest Erlenbachis.
Jakob Ammann õppis kombekohaselt rätsepakunsti ja võttis naiseks Verena Stüdleri, kellest ei ole praktiliselt midagi teada. Neil sündis mitu last, nende hulgas poeg Baltz. Mingil ajal 1671. ja 1680. aasta vahel võttis Jakob koos Ammannide noorema põlvkonnaga vastu teadliku ristimise anabaptisti koguduses. Anabaptistide mennoniitliku tiiva vaidluses asus Jakob kõige konservatiivsemate poolele. Silmnähtavalt oli ta karismaatiline ja fanaatiline, sest aastal 1680 saatsid Oberhofeni kohalikud võimud Berni kirja küsimusega, mida nad peaksid kirgliku jutlustaja Ammanniga ette võtma. Šveits värises usuvaidlustest nagu palavikus.
Relvastatud väitlused
Vaidlused usu üle ei alanud Šveitsis mitte 1680-ndatel aastatel. Anabaptistid andsid endast Saksamaal, Šveitsis ja Madalmaadel esmakordselt märku juba poolteist sajandit varem. Nime andsid neile religioossed oponendid. „Anabaptist“ tähendab tõlkes „taasristijad“, sest selle õpetuse järgijad lasksid ennast teadlikus eas uuesti ristida. Taipamatu laps, leidsid nad, ei saa ristimise sakramenti läbi teha, sest otsuse võtavad ju tema eest vastu vanemad. Usundi valik on aga tõsine asi, mis ei ole lapsele jõukohane. Anabaptistid kutsusid üles ühistama omandi, samuti pakkusid nad välja idee pidada ühiselt naisi ja kasvatada sellistest suhetest sündinud lapsi terve kogukonnaga. Viimane ettepanek lõhestas anabaptistide read kohe konservatiivide ja radikaalide vahel.
Aastal 1525 tegutses see usudissidentide liikumine, keda tollal nimetati „šveitsi vendadeks“, siiski veel üksmeelsena Konrad Grebeli, Jörg (Georg) Blaurocki, Michael Sattleri ja Felix Manzi juhtimise all ning osales isegi rahutustes Saksamaal, kuhu oli sunnitud põgenema pideva tagakiusamise eest kodumaal. Anabaptistid eitasid kirikuhierarhiat, truudusevannet kodumaale ja sõjaväeteenistust, kuna leidsid, et võimud kasutavad inimesi ära, saates ühtesid vendi teiste vastu. See mõte oli meele järgi talurahvaülestõusu juhile Thomas Müntzerile. Aastal 1527, juba pärast selle ülestõusu lõppu, hukati märtritena radikaalsed anabaptistid Felix Manz ja Michael Sattler. Kõik anabaptistide juhid, kes osalesid Augsburgi kirikukogul, nn. märtrite sinodil, tapeti või surid samal aastal – Šveitsis möllas katk. Uus radikaalsete anabaptistide põlvkond ühines 1534. aastal Münsteri kommuuniga, mida juhtis Jan Matthys. Vallutades linna, asutasid ülestõusnud midagi teokraatliku riigi taolist, Matthys ise nimetas end uueks Eenokiks ning kehtestas kollektiivomandi ja -naised, nagu nõudsid anabaptistid. Isehakanud messiat ja tema 12 apostlit maha suruma saadeti sõjavägi. Kui Jan Matthys surma sai, haaras võimu apostel Leideni Johannes, kes kuulutas enda Münsteri kuningaks ja kehtestas mitmenaisepidamise. Pole teada, kui kaua Münster sõjaväele vastu oleks pidanud. Võitu said kommuunist siiski laos, nälg ja katk. Münsteri järel puhkes ülestõus Amsterdamis, seejärel Gentis. Need mässud suruti maha veel kiiremini ja verisemalt.
Nendes kolmes väljaastumises süsteemi vastu hukkusid kõige aktiivsemad radikaalid. Anabaptism puhkes uuesti õitsele alles 17. sajandi teisel poolel. See oligi Jakob Ammanni aeg.
Lahkusulised emigrandid
Aastaks 1693 omandas Jakob Amman juhtiva rolli selles anabaptistide voolus, kes nimetasid ennast mennoniitideks, see tähendab hollandi patsifisti Menno Simonsi järgijateks. Need vastupanueitajad paistsid Ammannile hambutute konformistidena. Ammanni eesmärk oli tugev kogukond, mis elab usukäskude järgi. Ammann astus välja oma seniste liitlaste vastu, nõudes reeglite vastuvaidlematut järgimist ja rikkujate kogukonnast väljaajamist. Hans Reist, Ammanni ordineerija, pani seda pahaks. Kahe liidri vahel puhkes hirmus sõnasõda, mis lõppes mennoniitide lõhenemisega. Ammanni järgijaid hakati nimetama „ammaniitideks” ehk „amišiteks”. Nad astusid Reisti anabaptistlikust liikumisest välja ja hakkasid kuulutama oma teed. Võimud Bernis kartsid uut usutülide puhangut. Algas tagakiusamine. Nii Ammannil endal kui ka tema isal ja enamikul pooldajatest tuli põgeneda paarisaja kilomeetri kaugusele Elsassi (Alsace’i) – saksakeelsesse piirkonda Prantsusmaa võimu all.
Kuningas Louis XIV ei olnud üldse vaimustatud, et tema katoliiklikku riiki protestantlikud uusasukad saabusid, liiatigi veel selliste radikaalsete ideedega. Vähe sellest, peaaegu kõik seni Elsassis elanud mennoniidid hakkasid samuti Ammanni pooldajateks.
Kindlalt nad end Elsassis siiski tunda ei võinud. Kui suri Jakob Ammanni isa, tuli ta matta naaberkülla, sest Heidolsheimi elanikud ähvardasid, et kaevavad ta laiba hauast välja. Ka Ammannil endal tuli kolida 25 kilomeetri kaugusele Markirchi (Sainte-Marie-aux-Mines), kus ta elas 1712. aastani.
Ta polnud enam noor, kuid kutsus ikka veel kirglikult üles mitte jagama peavarju ega söömaaega reeturitega, kelle hulka luges kõiki, kes ei jaganud tema vaateid või kuulusid lausa mõnda muusse konfessiooni. Ühiskond, mille ta tahtis luua, oli ülimalt konservatiivne, patriarhaalne, kuulekas liidrile ja võttis usu vastu mitte mõistuse, vaid südamega. Silmnähtavalt leidsid need ideed kõlapinda, sest kui Louis XIV käskis 1712. aastal ketserid-amišid kuningriigi piirest välja saata, ei öelnud need oma põhimõtetest lahti, vaid suundusid sundpagulusse. Ammann ise kolis Elsassi idaossa, mis tollal ei kuulunud Prantsusmaale. Rohkem andmeid ei ole tema kohta säilinud. Paistab, et mässuline patriarh elas enam-vähem rahulikult vanaduseni.
Amišite pagendatud kogukonna saatus kulges aga üpriski edukalt. Põgenedes tagakiusamise eest, suundusid nad Elsassist Madalmaadele, sealt aga üle ookeani. (Õigupoolest oli esimene mennoniitide asundus rajatud Pennsylvaniasse juba 1683. aastal.) Saksamaale, Prantsusmaale, Madalmaadele ja mujale Euroopasse ei jäänud amišeid peaaegu üldse.
Amišid, kes pidasid lubamatuks kohtus piibli peal vannet anda ja vältisid suhtlemist inimestega väljaspool oma kogukonda, sattusid pidevalt võimudega sekeldustesse, mis sundisidki neid Euroopast lahkuma. Usuleiges Põhja-Ameerikas sattusid nad aga soodsasse keskkonda. Nad rajasid oma kinnised kogukonnad ja on tänapäevani säilitanud isegi saksa keele, täpsemalt oma kunagise kodukandi kõnepruugi 17.–18. sajandist. Tänapäeval nimetatakse seda Pennsylvania saksa keeleks (omanimetus Pennsilfaanisch Deitsch). Amišid on rajanud omamoodi riigi riigis, kus nad elavad oma seaduste järgi ja alluvad oma „isadele”. USA võimud püüavad neid võimalikult vähe segada.
©Peter Hagen
NB! Vt ka Youtube: Meet the Amish 1 of 4 – First experience on an aeroplane (2013)
Ka saksa keeles: Unter Amischen 1–4 osa (2013)
NB! Loe ka:
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku loomise lugu
Kuremäe klooster (galerii)
Petseri klooster (galerii)
Kroonlinna Joann
