Naljakaid lugusid kuulsustest

Akadeemik Lev Artsimovitš määratles teaduse olemuse selliselt: „Teadus on nüüdisajal parim moodus rahuldada oma uudishimu riigi kulul…”
* * *
Kui näitlejanna Adele Sandrock oli jõudnud vanusesse, mil naine oma aastad maha salgab, sai ta kord sünnipäevaks järgmise õela telegrammi:
„Südamlikud õnnesoovid kolmekümnenda sünnipäeva kahekümnenda korra tagasipöördumise puhul.”
* * *
Nooruses töötas Mark Twain toimetajaabilisena ja sai alati riielda, et avaldamisele määratud teated ei olnud küllalt lühikesed. Ükskord aga ei olnud toimetajal Twaini teates midagi maha tõmmata. See kõlas nii: „Buffalo, 10. veebr. 1853. Farmer Corny asetas tünnitäie püssirohtu pliidile. Leinav lesk kolis oma õe juurde Blacktowni.”
* * *
Kui Pablo Picasso reisis Londonisse, varastati talt raudteejaamas käekell.
„Kas te kahtlustate kedagi?” küsib politseinik.
„Mind aitas vagunist väljumisel üks noormees.”
„Ehk joonistate tema portree?”
Picasso joonistuse alusel võttis politsei hiljem kinni 80-aastase vanamuti, loomaaiast põgenenud gorilla, buldogi ja kaks ninasarvikut.
* * *
Tuntud prantsuse arst külastas Pablo Picassot, uuris tema maale ja raputas lõpuks pead: „Ma pole küll asjatundja kunsti alal, kuid tunnen anatoomiat ja olen kindel, et inimesed, keda maalite, on kehva tervisega.”
Picasso tundis end puudutatuna: „Aga mina olen kindel, et nad elavad palju kauem kui teie patsiendid!”
* * *
Sakslane Engelhard Kämpfer (1651–1716) teenis Pärsia valitseja ihuarstina hästi, ometi läks ta ravimtaimede ostmise ettekäändel läände ja põgenes Hollandisse. Selgus, et pärslastel oli tollal kombeks matta ihuarst koos valitsejaga. Võimukandja oli aga just haigestunud…
* * *
Inglise kirjanik Oscar Wilde rääkis kord oma elamustest Ameerikas: „Üks ameeriklane kaebas raudteekompanii kohtusse, kuna rong oli tema tellitud Milose Veenuse — nagu ta väitis – äramurtud kätega kohale toimetanud. Ta võitis protsessi ja talle maksti kahjutasu.”
* * *
Sõber kaebas Bernard Shaw’le oma häda: „Mu naine kutsus oma ema meie juurde. Pidi tulema ainult külaskäigule, kuid elab nüüd juba neljandat nädalat meil, ära ei lähegi. Homme on tal sünnipäev, mu naine soovib, et teeksin talle ilusa kingituse. Kui aga nüüd kinkida talle midagi õige ilusat, siis ei taha ta üldse ära sõita.”
„Kingi talle sõidupilet.”
* * *
Kuulsa aatomifüüsiku Niels Bohri juurde tuli külaline ja nägi teadlase maja ukse kohale naelutatud hobuserauda.
„Ma poleks uskunud, et teiesugune suur teadlane on ebausklik!” hüüdis külaline.
„Ega ma olegi,” vastas Bohr. „Olen ainult kuulnud, et hobuseraud toob õnne, olenemata sellest, kas usud või mitte.”
* * *
Heinrich Mann ütles kord ühele liiga jutukale noorele literaadile, kelle pärast terve seltskond olin juba hulk aega igavlenud: „Pidage meeles, et intelligentsi parim aseaine on vaikimine.”
* * *
Kunstisõber Picassole: „Mul oli viimase ajani suuri raskusi teie loomingu mõistmisega. Kuid olen nüüd palju reisinud ja mu silmad on avanenud. Võin öelda, et paljud asjad näevad looduses tõepoolest nii välja, nagu teie neid maalite.”
„Viimaks ometi on loodus hakanud mind mõistma!”
* * *
Frank Wedekindi ja Max Halbet sidus Münchenis aastatepikkune sõprus, mis aga ei takistanud neid teineteise üle nalja heitmast.
Järgmisel hommikul pärast ühe oma draama esietendust, küsis Halbe sõbralt, kuidas talle etendus meeldis. Wedekind vastas surmtõsiselt: „Terve öö ei saanud magada!”
„No nii erutav sündmustik ka ei olnud.”
„Seda muidugi, kuid ma magasin juba teatris ennast korralikult välja.”
* * *
Peol tantsis Inglise kirjanik Bernard Shaw ühe daamiga.
Tantsu ajal ütles daam kirjanikule: „See on teist ilus, meister, et teie, kuulus mees, minuga tantsite.”
„Miks ma ei peaks seda tegema,” vastas pilkehimuline Shaw, „me viibime ju heategeval peol!”
* * *
Rockefeller oli Lõuna-Ameerikas ja astus seal ühte restorani.
„Mis te soovite?” küsis peremees.
„Keetke mulle üks muna. Keeduvett ärge ära valage, ma annetan selle arengumaade abistamise fondi.”
* * *
Kirjanik Faulkner tunnistas kord, et veel enam kui Nobeli preemia, liigutas teda ühe šotlase kiri. Too kirjutas: „Mister Faulkner, Teie romaan meeldis mulle nii, et ma oleksin selle raamatu äärepealt ära ostnud.”
* * *
Juba maailmakuulus Gershwin reisis Pariisi, et veel M. Raveli juures komponeerimist õppida. Too lükkas ettepaneku tagasi: „Miks tahate saada teisejärguliseks Raveliks, kui te olete juba esmaklassiline Gershwin?”
* * *
Saksa keiser Wilhelm I oli Harzis jahil. Jahi lõpul selgus, et keiser oli lasknud maha kolmkümmend hirve. Keiser muigas heatahtlikult ja ütles: „Peab uskuma, et ka tänapäeval sünnib imesid! Mul oli kaasas ainult kakskümmend padrunit…”
* * *
Shaw küsis Russelilt, kas ta ei võiks kirjutada inimkonna totruste ajaloo.
Filosoof keeldus: „Pole mõtet, põhiliselt kordaks see kõigile tuttavat üldajalugu.”
* * *
Brahms tuli ühe oma sõbraga jalutuskäigult tagasi. Jõudnud majani, ütles kaaslane: „Ja sellele majale pannakse pärast sinu surma tahvel, kuhu on kirjutatud…”
„Korter välja üürida,” katkestas teda helilooja.
* * *
Keegi noormees tuli Brahmsi juurde ja palus tema otsust oma helitööle. Brahms süütas sigari ja hakkas toodut läbi vaatama. Mõne aja pärast hõõrus ta paberilehte pöidla ja nimetissõrme vahel ning küsis: „Kurat võtaks, kust te nii hea noodipaberi olete saanud?”
* * *
Brahms võis oma kaasinimeste vastu väga robustne olla. Kord sõpradega lokaalis vaieldes tõusis ta lauast, võttis oma kübara ja mantli, silmitses nõutuks muutnud seltskonda ja ütles: „Juhul, kui ma kedagi ei solvanud, siis palun tuhat korda vabandust.”
* * *
Kui Oxfordi ülikooli professor Wilson sai teate, et ta on kuninganna auihuarstiks nimetatud, kirjutas keegi selle sõnumi loengusaali tahvlile. Professor pidi korraks loengult lahkuma ja tagasi tulles nägi, et teate alla oli kirjutatud: „God save the Queen!” (Jumal kaitsku kuningannat!).
* * *
Üks kunstikriitik, kes oli Picassost raamatu kirjutanud, ulatas oma kirjatöö kunstnikule, öeldes: „Loodetavasti aitab minu raamat teil oma pilte müüa.”
Picasso võttis sõbralikult tänades raamatu vastu, lehitses seda natuke ja ütles siis: „Loodetavasti aitavad minu pildid teil seda raamatut müüa.”
* * *
Kui Goya oli veel algaja kunstnik, astus ta sisse galeriisse, kuhu ta oli oma maale müügiks viinud.
„Kas keegi on minu piltide vastu huvi tundnud?” päris ta galerii omanikult.
„Muidugi on! Üks härra tundis huvi, kas nende hind tõuseb pärast teie surma. Kui ma ütlesin talle, et see on täiesti kindel, ostis ta viisteist pilti.”
„Suurepärane!” hüüatas Goya rõõmsalt. „Kes too mees oli?”
„Teie raviarst.”
* * *
Albert Einstein rääkis relatiivsusteooriast. Keegi mees tõusis püsti ja ütles: „Minu terve inimmõistus eitab asju, mida pole võimalik näha.”
„Väga õige,” ütles Einstein. „Pange kogu oma mõistus siia lauale ja siis ma usun, et ta on teil olemas.”
* * *
Väikelinna elanikud tegid korjanduse, et ehitada surnuaiale uus aed ümber. Mark Twain keeldus raha andmast: „Milleks? Need, kes on kalmistul, ei saa sealt niikuinii ära minna ja need, kes on väljas, ei igatse sinna minna.”
* * *
Bernard Shaw juurde astus kena daam ja esitas provotseeriva küsimuse: „Olen Inglismaal üks ilusamaid naisi, teie omakorda üks targemaid mehi. Kui me abielluksime, kas laps päriks kummaltki need kadestusväärsed omadused?”
„Aga kui ta pärib teie mõistuse ja minu ilu?” küsis lõõpimishimuline Shaw.
* * *
Picassolt küsiti, kas kunstis juhtub imesid.
„Aga muidugi! Suur Rubens maalis 2000 teost, kuid meieni on jõudnud tervelt 4000…”
* * *
Rikas, kuid andetu nooruk nuias Edgar Degas’lt talendi saladust.
Kunstnik vihastas: „Paluge papat, et ta teile selle ostaks!”
* * *
David Garrick mängis erakordselt usutavalt. Kord „Macbethi” etenduse ajal ütles ta partnerile Shakespeare’i sõnutsi „su nägu on verega” nii veenvalt, et too unustas, kus ta viibib, ja küsis kohkunult: „Kas tõesti?”
* * *
Einstein mängis külalistele meelsasti viiulit. Kord naeris tuntud koomik Olson tema mängu ajal valjusti. Einstein jättis musitseerimise pooleli ja küsis tõsiselt: „Härra Olson, miks te naerate, kui ma mängin? Kas te olete mind kunagi näinud naermas siis, kui teie mängite?”
* * *
Victor Hugo andis oma esimese raamatu trükki ja tahtis peagi teada, kas sel oli edu.
Ta saatis kirjastajale Pariisi postkaardi, kus oli ainult: „?”
Vastus oli lakooniline: „!”
* * *
Rossini mängis Wagneri heliteost, kuid kuuldus üksnes kakofooniat.
„Maestro,” ütles üks tema õpilane, „teil on ju noot tagurpidi ees!”
Rossini, kes oli Wagneri vihane vastane, sõnas vaid: „Olen proovinud ka teisest otsast, aga tulemus on ikka sama.”
* * *
Mark Twain nägi Philadelphia sõjamuuseumis mõõka, mis olevat kuulnud George Washingtonile, ja lausus liigutatult: „Tundsin ta jälle ära, sest olen seda mõõka juba nii paljudes muuseumides näinud — ikka kui ainsat Ameerikas säilinud eksemplari…”
* * *
Inglise luuletaja Jeffries näitas kord oma kolleegile ühte pentsiku välimusega meest, kes istus süüpingis. Sihtides näidatavat jalutuskepiga, ütles ta: „Kas te näete seal minu kepi otsa kohal seda toredat kelmi?”
Kolleeg küsis silma pilgutamata: „Kumba otsa kohal, mylord?”
* * *
Max Pallenbergilt küsiti, mida ta arvab kunstnik Lebermannist.
„Ta maalis hiljuti mu ämma,” vastas Pallenberg, „ja niisuguse, et hirmu ajab peale.”
„Kas nii halvasti, härra Pallenberg?”
„Ei, nii sarnase!”
* * *
Kui Feuchtwanger esimest korda New Yorki saabus, avaldasid Broadway värvilised valgusreklaamid talle tugevat muljet. Vaimustatult ohkas ta: „Milline imeline vaatepilt neile, kes ei oska lugeda!”
* * *
„Minu teoseid loetakse, kui Schiller ja Goethe on ammu unustatud!” praalis keegi tähtsusetu, aga upsakas kirjanik.
„Kindlasti – aga mitte enne,” lisas Saphir.
* * *
Paavst Leo XIII oli oma töölauale lugenud suure hulga kuldraha. Kardinal Rosetta oli tema juures. Juhtus, et Leo oli sunnitud mõneks hetkeks kõrvaltuppa minema. Enne kui ta läks, ütles ta naeratades: „Armas vend, möödunud ööl eksis üks nahkhiir minu tuppa. Me peame ta välja hirmutama. Plaksutage käsi, kuni ma tagasi tulen.”
* * *
Viini Burgtheateri juht krahv Palffy kutsus kord Hamburgi draamanäitleja Friedrich Schröderi külalisetendustele.
Schröder vastas: „Külalisetenduste jaoks olen ma liiga vähe edev, liiga vana ja liiga jõukas.”
* * *
Teatrikriitik Alfred Kerr, kes paistis silma oma lakooniliste ja teravmeelsete ütlemiste poolest, kirjutas kord alljärgneva arvustuse:
„Schilleri „Orleans’i neitsi“ uuslavastus! Hämmastav! Eelmainitud neitsile, kes sündis 1412. aastal Domrémys ja põletati tuleriidal 1431. aastal Reimsis, on viimaks ometi korraldatud väärilised matused… meie teatris.“
* * *
Saksa helilooja Louis Spohr oli ühes 8-aastase tütrega oma uue oratooriumi peaproovil. laps, kes kogu aeg huvitult oratooriumi kuulas, elavnes märgatavalt, niipea kui hakkas kõlama lõpufuuga. Spohr pani seda tähele ja tahtis teada, miks just polüfooniline stiil nii väga tütart köidab.
„Sulle meeldib mu fuuga?“ küsis ta.
„Oh ei, isa,“ vastas tütar, „kuid ma tean, et kui muusikamehed seda kohta alustavad, siis hakkab su tükk lõppema ja me läheme koju lõunat sööma.“
* * *
Alfred de Musset kirjutas 1833. aastal näidendi „Marianne kapriisid“. Etendusel Pariisis tõstis publik korduvalt häält, sest keegi isand norskas. Nõuti valjuhäälselt: „Lööge see mees saalist välja!“
Piletikontrolör astuski resoluutsel sammul looži, kuid tuli sealt peagi kohmetunult välja: „See on autor…“
* * *
Voltaire viibis heategeval kontserdil. Tükk aega kuulas ta kannatlikult asjaarmastaja laulja esinemist, kuid viimaks ta kannatus siiski katkes ja ta sõnas valjusti: „Tõepoolest, too laulja valetab ju koledasti…“
„Ta ei ole selles süüdi,“ selgitas keegi Volteire’ile. „Vaeseke on juba sündimisest saadik kurt.“
„Siis võib-olla oleks nüüd talle paras aeg öelda, et aaria on juba lõppenud?!“
* * *
Charles II aegsel Inglismaal mängisid ka naiste osi mehed või poisid. Kord juhtus, et etendus hilines. Kui kuningas nõudis aru, vastati talle: „„Kuninganna“ ajab veel habet!“
Pärast seda vahejuhtumit kehtestas Charles II korra, et lavale pääsesid ka naised.
* * *
Kui Enrico Caruso esines Pariisis, külmetus ta pärast kontserti ja turnee jäi pooleli. Ooperiteatri direktor oli endast väljas: „Mis nüüd saab?! Kuidas te võisite külmetuda!“
„Oh, selles on pariislased süüdi! Kõigepealt publiku palav heakskiit, siis tugev tuul, mille tekitas aplausitorm, seejärel arvustuse jäisus. Peab olema raudne tervis, et terveks jääda!“
* * *
Kui John Miltonilt küsiti, miks Inglise troonipärijat kroonitakse kuningaks juba 14-aastaselt, aga abielluda lubatakse alles 18-aastaselt, siis vastas luuletaja: „Kuna riiki valitseda on kergem kui naist.”
* * *
Keegi noormees pöördus kord Byroni poole: „On vist väga raske kirjutada nii ilusaid värsse?”
„Ei, mu härra. See on kas väga kerge või üldse võimatu.”
* * *
Üks auahne kirjanik jutustas ühes Pariisi salongis: „Kui ma mõne päeva eest Marseill’sse sõitsin, istus minu kupees üks daam, kes luges minu uut romaani ja sõitis peatusest, kus ta pidi maha minema, kaks peatust mööda.”
„Selge,” märkis Costeau, „ei tohi rongis magama jääda!”
* * *
Alexander Dumas poeg kirjutas samuti näidendeid nagu ta isagi. Kord viibis isa poja näidendi menukal esietendusel. Keegi tuttav, kes oli ühes loožis, küsis: „Olite vist ka ise osaline tüki loomisel?”
„Mu armas,” vastas „Kolme musketäri” autor, „ta võlgneb tänu edu eest ainult minule.”
„Järelikult lõite teie selle näidendi?”
„Näidendi mitte, küll aga selle autori,” lausus Dumas vanem.
* * *
1938. aastal ütles Einstein: „Kõik on suhteline. Kui minu relatiivsusteooria on õige, siis öeldakse Saksamaal, et olen sakslane, teisal aga, et kuulun kogu maailmale. Kui minu teooria osutub valeks, sõimatakse mind Saksmaal juudiks, Prantsusmaal aga sakslaseks…”
* * *
Sinclair Lewis pidi sageli vastama küsimusele, miks ta ei kujuta oma teostes õnnelikku abielu. Vastus kõlas nii: „Samal põhjusel, miks ma ei kujuta ette viie jalaga elevanti.”
* * *
Pablo Picasso olevat kord rääkinud: „Kui ma alles väike olin, olid mu vanemad minu peale hirmus uhked: kui hakkad sõjaväelaseks, saad kindraliks, kui hakkad poliitikuks, saad presidendiks, kui lähed mungaks, saad paavstiks. Mina hakkasin selle asemel maalima ja sain Picassoks.”
* * *
Saksa kunstnik Max Slevogt elas väga vaeselt, enne kui ta tuntuks ja kuulsaks sai. Ühel päeval tuli üks külaline tema maale vaatama ja jäi kauaks ühe lõuendi ette seisma. Lõpuks ütles ta: „Tõesti, see pilt on imeilus! Ma ei saa täis selle pildi vaatamisest!”
„Mina samuti,” vastas Slevogt, „sellepärast ma tahangi seda ära müüa.”
* * *
Mark Twain saabus väikelinna loengut pidama ja tundis huvi, kuivõrd rahvas on tema loengust teadlik. Astunud poodi, küsis ta müüjalt: „Olen siinkandis võõras. Ei tea, kuhu võiks õhtul minna aega veetma?”
„Tuleb vist jälle üks loeng. Võin teile pakkuda mädamune…”
* * *
Rossinilt küsiti, kas tal on sõpru.
„Aga muidugi! Need on Morgan ja Rotschild.”
„Küllap te valisite endale miljonärid sõpradeks, et vajaduse korral oleks võimalik raha laenata.”
„Vastupidi! Need on ainsad sõbrad, kes ei laena minult kunagi raha.”
* * *
Artur Rubinsteinilt küsiti, mis oli klaverimängu õppimisel kõige raskem.
„Tundide eest tasumine…”
* * *
Charlie Chaplin jalutas oma koeraga. Neile tuli vastu väga kõhn naisterahvas. Koer hakkas valjusti haukuma, tormas naise juurde ja hakkas tema säärt lakkuma.
„Palun vabandage minu koera,” ütles Chaplin kummardudes, „kuid minu koer pole kunagi varem näinud korraga nii palju konte!”
* * *
Tennessee Williams annetas osa oma käsikirju Austini ülikoolile. Peatselt sai ta enamiku tagasi põhjendusega: „Käekiri on selline, et keegi ei suuda lugeda.”
* * *
Bernard Shaw istus pidulikul õhtusöögil kellegi liiga jutuka noormehe kõrval. Kannatanud mõnda aega tema jutuvada, katkestas Shaw teda lõpuks: „Sina ja mina teame kõike.”
„Kas tõesti?” küsis üllatunud nooruk.
„Ainuke asi, mida sina ei paista teadvat, on see, et oled tüütult jutukas. Mina jällegi tean seda.”
* * *
Mark Twain andis nõu noortele kirjanikele: „Kirjanik peaks kirjutama oma põlvkonna noortele, järgmise põlvkonna kriitikutele ja tulevaste sugupõlvede õpetajatele.”
* * *
Rikas ameeriklane tiirutas Picasso ateljees ringi ning peatus lõpuks ühe töö ees, küsides: „Millest see räägib?”
„Sajast tuhandest dollarist,” vastas Picasso.
* * *
Eliotilt küsiti kord, kas vastab tõele, et enamus toimetajaid on ebaõnnestunud kirjanikud. Hetke mõelnud, vastas Eliot: „Jah, võimalik, et suurem osa ajakirjanikke on aia taha läinud kirjanikud, kuid seda on ka enamus kirjanikke.”
* * *
Kui printsess Metternichi 75-ndal sünnipäeval keegi ta sõpradest hüüatas, et see pole mingi vanus, siis vastas auväärt juubilar: „Katedraalile võib-olla mitte, aga naisterahva puhul täiesti arvestatav!”
* * *
Vanus, viin ja narkootikumid olid ameerika näitlejanna Talluah Bankhead’i välimusele oma jäljed jätnud. Kui keegi temalt küsis, et kas ta on ikka tõesti seesama Talluah, siis vastas too käheda häälega: „Kullake, mina olen see, mis on temast järele jäänud.”
* * *
Mark Twainil oli kindel arvamus inimestest ja nende vanusepiiridest: „Inimene võib jagada oma ea kahte ossa: enne ja pärast neljakümnendat eluaastat. Esimese poole võid elada nii kuidas ise tahad ja teisel poolel pole enam mõtet oma eluviise muuta.”
* * *
Tuntud ameerika koomik Bob Hope pidas oma 82. sünnipäeval kõne: „Tore, et te kõik olete saanud tulla minu neljakümne kolmandale kolmekümne üheksandale sünnipäevale. Seekord otsustasime tordil küünlad süütamata jätta. Kartsime, et Pan Am’i lennukid võiksid torti pidada maandumisrajaks.”
* * *
Ameerika humorist Will Rogers sõlmis kihlveo, et tal õnnestub ametlikul vastuvõtul naerma ajada Ühendriikide president Calvin Coolidge, kes oli tuntud oma tusase ilme poolest.
Asjaosalised esitlesid Rogersit presidendile.
„Coolodge,” tutvustas viimane ennast.
„Andke andeks, aga ma ei kuulnud teie nime,” ütles Rogers.
Coolidge puhkes laginal naerma.
* * *
Kirjanik Aleksei Tolstoil oli 1930. aastatel Moskvas vana kammerteener. Kui kirjanikule helistati, võttis teener kuuldetoru ja vastas küsijale pidulikult: „Tema kõrgeausus läks partei linnakomiteesse.”
* * *
Üks Edgar Allan Poe austaja otsustas kirjaniku austusõhtul näidata, et tunneb lõhijutumeistrit juba ammu. Ta astus Poe juurde, võttis familiaarselt ümbert kinni ja hüüdis: „Kallis Edgar! Me pole ammu teineteist näinud!”
„Jah, sest ajast peale, kui te siia ilma sündisite,” ei jäänud kirjanik võlgu.
* * *
Kui Gustave Flaubert’ilt küsiti, mis ta arvab ühe kesise kirjaniku loomingust, ütles ta: „Ma pean temast nii lugu, et lükkasin lugemise pikemaks ajaks edasi…”
* * *
Filmistaar Marlene Dietrich oli oma austajate seas populaarne ka küpses eas. Oma austajate kohta ütles staar järgmist: „Nad meenutavad mulle tennisevõistluste pealtvaatajaid, kelle pead liiguvad paremalt vasakule, ainult et austajate pead liiguvad alt üles ja ülevalt alla.”
* * *
Jumal ütles: „Saagu valgus!”
Ja Thomas A. Edison sai!
* * *
Kuulus prantsuse näitleja Bernand mängis kord ühes näidendis kerjuse osa. Tema monoloog lõppes sõnadega: „Mu jumal! Mul pole enam jõudu, ma suren nälga…”
Nende sõnade juures märkas ta õudusega, et oli unustanud võtmata sõrmest oma briljantsõrmust.
„Müü oma briljantsõrmus ära!” hüüti saalist kahjurõõmsalt.
Bernand ei kaotanud pead ja vastas: „Ma tahtsin seda teha, aga briljant osutus võltsituks!”
* * *
Saksa füüsik Wilhelm Röntgen hoiatas oma loengul: „Leideni purkidega tuleb olla ettevaatlik. Kui elektrilaeng muutub tugevaks, võib ta isegi härja maha lüüa!”
Loengu lõpul demonstreeris õpetlane, mis juhtub siis, kui nõrk elektrilaeng läbib inimese. Saanud kerge löögi, tõmbas Röntgen käe kohe tagasi ja küsis üliõpilastelt: „Kes kommenteerib, mis nüüd juhtus?”
Tudengid olid segaduses. Lõpuks söandas üks neist sõna võtta: „Üks kahest, härra professor, kas teie eelnev jutt oli liialdus või olete härjast märksa tugevam!”
* * *
1930. aastal ilmus Saksamaal raamat „Sada professorit tõestavad, et Einsteinil pole õigus”. Selles kritiseeriti relatiivsusteooriat. Nimetatud väljaandest kuulda saanud Einstein ainult kehitas õlgu ja imestas: „Sada professorit? Milleks nii palju? Ühest oleks ju täielikult piisanud.”
* * *
Tavalises vestluses väljendas Niels Bohr oma mõtteid suurepäraselt. Auditooriumides aga ebaõnnestusid tema esinemised sageli, vahel oli teda isegi raske mõista. Tema vend, tuntud matemaatik Harald Bohr oli see-eest suurepärane lektor.
„Põhjus on lihtne,” nentis ta. „Mina selgitan alati seda, millest olen rääkinud ka varem. Niels püüab selgitada küsimusi, mille lahendamine on alles tulevikumuusika.”
* * *
Niels Bohr pidas kord Göttingenis viletsa loengu. Kuid ta tuli olukorrast hiilgavalt välja, lõpetades sõnadega: „Olen siin kuulnud nii palju kehvi ettekandeid, et palun minu esinemist käsitleda kui kättemaksu!”
* * *
Kord õhtul oli Bohr koduteel koos naise ja noore Hollandi füüsiku Kazimiriga. Viimane oli tegelnud alpinismiga ja põles soovist näidata oma meisterlikkust. Selleks paigaks valis ta maja seina, millest nad parajasti möödumas olid. Kui ta oli teisest korrusest kõrgemale tõusnud, järgnes talle ka hoogusattunud Bohr. Järsku kõlas vile ja nende poole tormas mitu politseinikku. Majas oli pangaosakond.
* * *
Niels Bohril oli kombeks korraldada kord nädalas natuke tseremoniaalne, kindla rituaaliga kellaviietee. üritus algas alati minutipealt, enne esimese teetassi tühjendamist juttu ei aetud. Nõukogude bioloogiateadlane Timofejev-Resovski, kes tol ajal tema juures töötas, teadis seda ja istus juba viis minutit enne kella viit omal kohal Niels Bohri laua ääres. Umbes kolm minutit pärast seda, kui teejoomine hauavaikuses alanud oli, avanes kriuksudes uks ja keegi lühikest kasvu mees, tanksaapad jalas, pea häbelikult norgus, hiilis vabale kohale. Niels Bohr takseeris hilinejat vihaselt ja pööras siis pilgu demonstratiivselt kõrvale.
„Kes see on?” küsis Timofejev-Resovski võõrustajalt.
„Kuningas,” turtsatas Bohr. „Ta jääb alati hiljaks. Ma hoiatan teda viimast korda, pärast seda enam kellaviieteele ei kutsu.”
* * *
Varsti pärast seda, kui ilmus Darwini teos „Inimese põlvnemine ja suguline valik”, kus väljapaistev loodusteadlane tõestas veenvalt inimese põlvnemise ahvidest, ohkas Worcesteri piiskop: „Loodame, et see on vale. Kui ongi õige, siis palvetagem, et sellest saaksid teada võimalikult vähesed …”
* * *
Esimese lennuki ehitajad vennad Wrightid kopsisid just töökojas oma esiklapse kallal, kui Wilbur heitis pilgu aknast välja ja sööstis õue, hüüdes: „Orville! Keegi lendab, ta kasutas meie ideed!”
Vihane Orville tormas talle järele: „Ei noh, mõni nähtavasti piilus nurga tagant ja kopeeris meie lennumasina!”
Wilbur nõudis: „Tuleb kutsuda politsei!”
Kuid Orville oli haaranud pikksilma ja rahustas nüüd venda: „Läheme tagasi tööle, see polnud keegi muu kui … part!”
* * *
1751. aastal kukkus Saksamaale suur meteoriit. 40 aastat hiljem rääkis Viini professor Stütz sellest nõndaviisi: „Kujutage ette, isegi haritud sakslased uskusid aastakümneid, et taevast võis alla kukkuda tükk rauda… Nii väikesed olid nende teadmised loodusteadusest. Meie ajal ei tule kõne allagi uskuda säärast väljamõeldist!”
* * *
Inglise füüsikateoreetik Paul Dirac abiellus Eugene Wigneri õega. Peatselt saabus talle külla kolleeg, kes ei teadnud toimunust veel midagi, ning märkas üllatunult, et korteris askeldab noor naisterahvas, pakub teed ja tunneb end perenaisena. Mõne aja pärast taipas Dirac asja selgitada: „Vabandust, ma unustasin tutvustamast, kellega on tegemist – see on ju Wigneri õde!”
* * *
Kuulus vene kirurg Nikolai Pirogov astus Pariisis viibides sisse meditsiiniakadeemiasse, kus teda veel nägupidi ei tuntud ja istus kuulajate sekka. Lektor selgitas parajasti uut keerulist operatsiooni, mille esimesena maailmas oli teinud Pirogov. Lõpetanud selgituse, küsis professor, kas mõni saalisviibijaist soovib kätt proovida. Pirogov astuski operatsioonilaua juurde ja peatselt teatas aplaus operatsiooni õnnestumisest.
Prantsuse professor oli vaimustuses: „Teen ettepaneku saata telegramm Peterburi meie kuulsale kolleegile härra Pirogovile ja teatada, et Pariisis leidub tal vääriline õpilane. Vabandust, kuidas on teie nimi?”
„Pirogov.”
* * *
Kuulus keemik Aleksander Butlerov oli erakordselt tugev inimene. Puudaseid pomme pidas Kaasani ja Peterburi ülikooli professor mänguasjadeks. Kord sõbrale külla minnes ei leidnud ta kedagi kodust. Märganud ukse taga ahjuroopi, painutas teadlane sellest „B” tähe. Nii teadis sõber hiljem täpselt, kes teda otsimas käis.
* * *
Horvaadi päritoluga füüsik-elektrotehniku Nikolai Tesla nõrkuseks olid matemaatilised pähklid, kus ta sai rakendada oma loogilist mõtlemist. Restoranis ei söönud ta suppi tavaliselt enne, kui arvutas välja vedeliku mahu taldrikus, seejärel sõi isuga biifsteeki, kui oli kindlaks määranud selle läbimõõdu.
Kord tõi kelner talle puuviljasalati, kus iga tükk oli isemoodi kuju ja suurusega. Tesla silmad lõid särama. See polnud enam matemaatiline mõistatus, vaid lausa maiusroog! Möödus veerand tundi, kuid Tesla sulepea muudkui lendas mööda paberit ja salat seisis puutumata. Kelner hakkas muretsema ja astus ligi: „Härra Tesla, kas see salat on tõesti nii paha, et ei kõlba süüa?”
„Mis te nüüd, vastupidi! See on maailma kõige huvitavam salat!” hüüdis Tesla ja jätkas arvutamist.
* * *
Inglise bakterioloog Alexander Fleming kutsuti külla suurde ameerika laborisse. Enne seda löödi seal äärmine puhtus majja, kõik hiilgas ja säras.
Hämmeldunud Fleming oli sunnitud nentima: „Kui mina oleksin ka töötanud sellises steriilses laboris, jäänuks penitsilliin küll avastamata!”
Teatavasti tegi Fleming oma avastuse juhuslikult seeläbi, et bakterite katsekultuurile langesid hallituse eosed.
* * *
Prantsuse loodusteadlane Georges Buffon otsustas tõenäosusteooriat kontrollida sel teel, et viskas kulli ja kirja 4040 korda. Selgus, et „kull” võitis 2048 korraga…
* * *
Meie sajandi kuulsamaid saksa matemaatikuid Emmi Noether lõi üldise algebra teooria. Tagurlikud ringkonnad ülikoolides keeldusid talle kaua andmast dotsendi kutset, põhjendades seda järgmiselt: „Sel juhul võib naisest saada koguni professor või ülikooli senati liige!”
Matemaatikaklassik David Hilbert reageeris sellele nii: „Mu härrad! Ega senat pole meeste saun, et sinna ei või naisi sisse lasta!”
* * *
Saksa arstiteadlane Rudolf Virchow oli pidevalt hädas tolliametnikega, sest ta vedas endaga kaasas mitmesugust teadusvara.
Kord nõuti temalt tolli pealuu eest, mida õpetlane kasutas näitliku vahendina. Virchow tuli kitsikusest välja leidliku käiguga: „Kasutatud asjade eest ju tolli ei võeta!”
* * *
18. sajandil Preisimaal valitsenud kuningas Friedrich II külastas kord Berliini linnavanglat. Vangid heitsid üksteise järel kuninga ette, kurtsid õnnetu saatuse üle ja vandusid, et on täiesti süütud. Ainult üks vang seisis vaikselt kõrval ega palunud kuningalt armuandmist.
„Kas sina pole siis sattunud siia eksituse tõttu?” küsis kuningas mehelt.
„Ei, Teie Hiilgus, ma kannan teenitud karistust. Mind mõisteti süüdi relvastatud röövimise eest.”
„Hei, valvurid! hüüdis kuningas. „Ajage see bandiit siit viivitamatult välja, sest ta rikub oma kohalviibimisega ausate inimeste seltskonda.”
* * *
Kunstnik James Abbott McNeill Whistler, kelle impressionistlikku maalimislaadi Mark Twain suhtus mõnevõrra irooniliselt, näitas kord kirjanikule oma uut äsja, lõpetatud maali. Uurinud kriitiliselt lõuendit, torkas Twain seda sõrmega ja sõnas: „Kallis James, teie asemel ma koristaksin siit selle pilve.”
„Ettevaatust!” karjatas kunstnik. „Värv pole veel kuivanud!”
„Oh, pole viga,” rahustas kirjanik. „Mul on käes vanad kindad.”
* * *
Kuulus ungari päritoluga ameerika matemaatik John von Neumann, kes oli üks küberneetika rajajaid, esines kord 1940-ndate lõpul ettekandega raalide tulevikust. Muuseas tähendas ta, et matemaatika on väga väike ja väga lihtne osa elust. Kui auditoorium, kes koosnes põhiliselt matemaatikutest, rahulolematult sumisema hakkas, lisas lektor: „Kui inimesed ei usu seda, et matemaatika on lihtne, siis sellepärast, et nad ei mõista, kui keeruline on elu.”
* * *
Peterburi mäeinstituudis õppis kord Šveitsi matemaatiku Leonhard Euleri sugulane. Matemaatikaeksamil ilmnes, et noormehel pole sellest õilsast teadusest suurt aimu. Professor laskis tal võtta teise pileti, ikka sama lugu. Siis ulatas professor hinnetelehe noormehele ja lausus: „Härra Euler! Kirjutage „kaks” siia oma käega, minu käsi ei söanda seda nii kuulsa nime puhul teha!”
* * *
Ameerika füüsik John Bardeen sai 1956. aastal Nobeli preemia. Selle sündmuse auks korraldatud pressikonverents ei saanud kuidagi alata, sest puudus peategelane. Lõpuks teadlane saabus ja vabandas: „Ma ei saanud kuidagi autot garaažist kätte, sest elektronlukus ütles transistor üles.”
Sõnum kutsus asjatundjate seas esile naerulagina, sest J. Bardeen sai rahvusvahelise tunnustuse osaliseks just selle eest, et oli üks transistori loojaist.
* * *
Inglise kirurg John Hill saatis Londoni Kuninglikule Seltsile niisuguse kirja:
„Kui töötasin laevaarstina, juhtus ühe madrusega õnnetus ja ma olin sunnitud paikama tema jalga. Korjasin need kokku ja ühendasin tõrvaga. Varsti oli jalg jälle selline, nagu enne traumat.”
Sellal räägiti Kuninglikus ühingus palju tõrva ja tökati raviomadustest ning kiri tekitas sensatsiooni. Ent paar päeva hiljem saatis dr. Hill teadusmeestele täiendava kirja: „Eelnenud ettekandes unustasin mainimast, et madrusel oli puujalg…”
* * *
Karl Ernst von Baer läks külla oma haigele sõbrale akadeemik Christian Panderile. Kohtumine kujunes nii meeldivaks, et Panderi naine pidi südaööl meenutama: „Aeg on lõpetada …”
Hajameelne Baer oli seks ajaks unustanud, et viibib külas ja lohutas Pandereid: „Küll on kahju, et te peate juba ära minema. Pole viga, ma saadan teid pool teed…”
* * *
Kui vanakreeka filosoofi Sokratese armuline abikaasa Xanthippe jälle tigedas tujus oli, meest äärmiselt ebafilosoofiliselt tituleeris ja koguni pesukurikaga kostitas, tavatses Sokrates oma õpilastele salamisi sosistada: „Lähen vabatahtlikult Pärsia sõtta. Saab närve puhata.”
* * *
Vanakreeka grammatik Philetas suri kurvastusest. Ta ei suutnud lahendada iidset sofismi: „Kui ütled enda kohta „ma valetan” ja tegelikult räägid õigust, siis sa eksid, kui aga väidad, et „ma valetan” ja tõepoolest luiskad, siis sa ju räägid õigust…”
* * *
Saksa füüsik Walter Friedrich Nernst demonstreeris sajandi alguses keisrile juhtmeteta telefoni, teiste sõnadega, algelist ringhäälingut. Katsesaade anti eetrisse füüsikainstituudist, vastu võeti palees. Et asi oleks huvitavam, ei piirdutud rääkimisega, vaid pandi mängima ka Caruso heliplaat. Keiser õnnitles hiljem Nernsti kordaläinud katse eest ja kiitis: „Lugupeetud professor, ma ei teadnudki, et teil on nii ilus lauluhääl!”
* * *
NSVL Teaduste Akadeemia presiidiumi koosolek. Sõna võttis president Aleksandrov: „Lugupeetud akadeemikud. Täna on meil erakorraline koosolek. Meie kolleeg… endine kolleeg on osutunud rahvavaenlaseks ja meil tuleb Andrei Sahharovilt tema akadeemikutiitel ära võtta. See on täiesti pretsedenditu juhtum. Ma kordan, see on täiesti pretsedenditu lugu, aga muud ei jää üle. Millised on teie arvamused, lugupeetud kolleegid?”
Käe tõstis füüsik Pjotr Kapitsa: „See on sünge lugu, aga kui järele mõelda, siis see nii väga pretsedenditu ei olegi. Üks taoline juhtum on juba olnud, siis, kui Hitler võttis akadeemikutiitli ära Einsteinilt.”
* * *
Kui Pancho, Mehhiko talupoegade liikumise juht 20. sajandi algul, asus oma vägedega riigi põhjaosas, laskis ta trükkida 20-peesolisi paberrahasid. Neid vorbiti valmis nii ohtrasti, et raha enam ei loetud, vaid ainult kaaluti. Ühel päeval tuli Pancho peakorterisse ilus noor indiaanlanna ja ütles: „Mu kindral, te lasite minu mehe hukata ja jätsite mind viie lapsega leseks, kas see on siis kellegi mood rahvarevolutsiooni teha?”
Pancho ütles adjutandile: „Kaaluge talle viis kilo raha!”
Raha seoti traadiga kimpu ja naine tassis selle koju. Järsku astus ette üks leitnant, lõi käe kõrva äärde ja ütles: „Mu kindral, tema meest ei ole maha lastud. Ta oli purjus. Me panime ta ainult kartserisse.”
Pancho vaatas ikka veel noorikule järele ja käsutas: „Minge laske ta maha! Me ei või ju seda vaest leske petta.”
* * *
Prantsuse ajakirjanikud armastasid Jean Costeau’lt küsida ebatavalisi asju, kuid kirjanik ja lavastaja ei jäänud kunagi vastust võlgu. Kord päriti: „Kui teie kodus peaks tulekahju puhkema, mille te kõigepealt majast välja viiksite?”
Costeau vastas kärmalt: „Tule!”
* * *
Peterburi akadeemikute sekka sattus vürst Ivan Kuragin, kes oli tuntud kiidukukk. Sedapuhku hakkas ta kelkima oma sugupuuga: „Olen pärit Rjurikite soost. Aga teie, Mihhail Vassiljevitš?”
Lomonossov teeskles kurvastust: „Kahju küll, aga mul pole oma sugupuu pabereid alles, kõik läksid Noa laeval kaotsi…”
* * *
Johannes Brahmsil oli terav keel. Kord tuli tema juurde asjaarmastaja helilooja, kes oli oma võimetest liiga heas arvamuses. Näidanud Brahmsile järjekordseid vaimusünnitusi, lisas mees: „Mul on peale nende veel mitu rauda tules!”
Brahms tutvus nootidega ja andis tagasi: „Visake need lood oma raudade juurde!”
* * *
„Härra professor,” pöördus üks noor mees Billroth’i poole. „Millest see tuleb, et alkohol hakkab noortele pähe ja vanadele jalgadesse?”
„Väga lihtne, alkohol otsib alati üles kõige nõrgema punkti.”
* * *
Kui Wagneri ooperit „Tannhäuser” mängiti Pariisis, asus prantsuse ajakirjandus millegipärast saksa heliloojat ründama. Pidevalt ilmusid umbes seda tüüpi anekdoodid:
Poeg: „Paps, ma tahan õppida muusikat!”
Isa: „Ei maksa, pojake, äkki saab sinust uus Wagner!”
* * *
Louis XIV ajal oli moes kirjutada värsse ja kuningas ei tahtnud alamaist maha jääda. Majesteet palus poeet Nicolas Boileau-Desprèaux’d hinnata, kas ta luuletused on õnnestunud. Boileau vastas nutikalt: „Tema Kõrgusele ei ole miski võimatu. Tema hiilgus tahtis kirjutada viletsaid värsse ja see on teil ka hiilgavalt õnnestunud!”
* * *
Teatrikriitik Alfred Kerr, kes paistis silma oma lakooniliste ja teravmeelsete ütlemiste poolest, kirjutas kord alljärgneva arvustuse:
„Schilleri „Orleans’i neitsi” uuslavastus! Hämmastav! Eelmainitud neitsile, kes sündis 1412. aastal Domrémys ja põletati tuleriidal 1431. aastal Reimsis, on viimaks ometi korraldatud väärilised matused… meie teatris.”
* * *
Halva kuulsusega poliitik heitis hinge. Mark Twain ei saanud jätta nentimata: „Ma keeldusin matustele minemast, kuid saatsin kaastundeavalduse, et tervitan seda üritust kõigest hingest…”
* * *
Ühel pidulikul lõunasöögil oli Ernst Haeckeli lauanaabriks keegi kõrge vaimulik. Pärast einet otsustas kirikuisa suitsetada ja võttis portsigarist sigari. Haeckel pakkus talle viisakalt tuld, kuid tegi seda nii kohmakalt, et läidetud tikk kustus, niipea kui vaimulik oli selle enda kätte võtnud.
„Ennäe,” sõnas jumalasulane pilkava muigega, „teaduse valgus kustus!”
„Mis siin imestada,” vastas Haeckel nõustuvalt pead noogutades. „Kiriku käes pole see esimene kord.”
* * *
Mark Twain oli kutsutud õhtusöögile. Teiste külaliste hulgas oli keegi advokaat, kes vesteldes kogu aeg käsi taskus hoidis.
„Lihtsalt hämmastav,” nentis Mark Twain, „et advokaat hoiab käed oma taskutes.”
* * *
Teatritegelane küsis Bernard Shaw’lt: „Mis vahe on komöödial, draamal ja tragöödial?”
„See, et teie ei tee vahet, on isiklikult mulle komöödia, pealtvaatajaile draama ja teile tragöödia!”
* * *
Prantsuse kirjanik Edmond Jaloux armastas öelda: „Tõlgetega on nagu naistega. Kui nad on võluvad, siis pole nad piisavalt truud. Ja kui nad on truud, siis pole neil tavaliselt võlu.”
* * *
Voltaire viibis heategeval kontserdil. Tükk aega kuulas ta kannatlikult asjaarmastaja laulja esinemist, kuid viimaks ta kannatus siiski katkes ja ta sõnas valjusti: „Tõepoolest, too laulja valetab ju koledasti…”
„Ta ei ole selles süüdi,” selgitas keegi Voltaire’ile. „Vaeseke on juba sündimisest saadik kurt.”
„Siis võib-olla oleks nüüd talle paras aeg öelda, et aaria on juba lõppenud?!”
* * *
Kuulus Trooja avastaja Heinrich Schliemann, kes saabus pärast 20 aastat Kreekas sooritatud väljakaevamistöid Saksamaale tagasi, sattus kohe Berliini kõrgema seltskonna huviobjektiks. Kord vastuvõtul päris keegi daam: „Härra Schliemann, kas on tõsi, et Kreekas on eranditult kõikidel naistel kreeka ninad?”
„See on tõepoolest nii, madam,” kostis küsitu. „Kogu selle kahekümne aasta jooksul ei kuulnud ma kordagi, et Kreekasse oleks ninasid sisse veetud. Järelikult peavad kreeklannad kodumaiste ninadega läbi ajama.”
* * *
Kui Enrico Caruso esines Pariisis, külmetus ta pärast kontserti ja turnee jäi pooleli. Ooperiteatri direktor oli endast väljas: „Mis nüüd saab?! Kuidas te võisite külmetuda!”
„Oh, selles on pariislased süüdi! Kõigepealt publiku palav heakskiit, siis tugev tuul, mille tekitas aplausitorm, seejärel arvustuse jäisus. Peab olema raudne tervis, et terveks jääda!”
* * *
Üks kardinal heitis Raffaelile ette, et too oli kujutanud apostleid Peetrust ja Paulust punaste nägudega.
„Nad punastavad teie pärast,” nähvas Raffael.
* * *
Kirjanik Erich Maria Remarque ajas juttu noore ameeriklannaga, kes valdas saksa keelt. Neiu tundis huvi, miks „Läänerindel muutuseta” autor pole kunagi külastanud Ameerika Ühendriike. Kirjanik vastas, et ta suudab öelda vaid mõne lause inglise keeles.
„Mis need on?” uudistas tütarlaps.
Remarque vastas: „Kuidas käsi käib? Ma armastan teid. Palun vabandust. Unustage mind. Munad singiga, palun.”
Ameeriklanna lõi käsi kokku: „Sellise sõnavaraga võite reisida meie maal Atlandi ookeani äärest Vaikse ookeanini!”
* * *
Andetu kirjanik saatis Mark Twainile oma käsikirja. Seepeale sai ta sellise vastuse:
„Loodusteadlased soovitavad kirjanikel kala süüa, sest see toit annab ajule fosforit. Kahjuks ei oska ma Teile öelda, kui palju Te peate kala sööma. Aga kui käsikiri, mille ma Teile rõõmuga tagastan, sarnaneb Teie ülejäänud teostega, siis paar keskmise suurusega vaala ei tohiks Teile palju olla!”
* * *
James Whistler kritiseeris üht oma õpilast.
See kaitses end: „Ma maalin, mida näen!”
„Kui te vaid näeksite, mida maalite!”
* * *
Ehkki keegi ei kahelnud Ivan Krõlovi võimetes, kirjutas ta ometi vähe. Kui temalt selle kohta päriti, vastas valmismeister nii: „Parem lasta inimestel küsida, miks ma kirjutan vähe, kui anda neile põhjust pärida, miks ma üldse kirjutan.”
* * *
Beniamino Gigli vältis esialgu raadios esinemist. Uus asi ikkagi! 1925. aastal soostus ta siiski laulma mikrofoni ees. Stuudiost sõitis laulja liftiga alla ja liftipoiss tundis huvi: „Kas teie laulsite praegu raadios?”
„Mina.”
„Teate, ma soovitan teil mikrofonist pisut kaugemal seista, muidu te moonutate häält.”
„Mh…” ei osanud Gigli midagi öelda.
„Oh, ärge solvuge,” lohutas poiss, „ma olen kõigile algajaile nõuandeid jaganud.”
* * *
Kui noor Liszt esines esmakordselt avalikul kontserdil, kostis saalist vilistamist. Liszt ootas ära, kuni kõik jäi jälle vaikseks, mängis siis edasi ja vilistas meloodiat kaasa. Publik oli jahmunud, midagi niisugust polnud kontserdisaalis veel kuuldud. Kui kontsert oli lõppenud, kummardas Liszt viisakalt ja selgitas: „Suurima heameelega tulin asjatundliku publiku soovidele vastu. Nagu ma aru sain, eelistatakse vilistamist klaverimängule…”
Tormiline aplaus oli selle teravmeelsuse tasuks.
* * *
Niccolo Paganini jäi rongis üksinda kupeesse ja kasutas seda võimalust viiulimänguks. Keset harjutamist avanes kupee uks ja vagunisaatja teatas: „Mängige palju tahate, mind see ei sega, kuid pidage meeles – ei mingeid korjandusi!”
* * *
Moskva Suures Teatris etendus „Faust” ja Mefistotelest mängis Fjodor Šaljapin. Et oli juba vana-aastaõhtu eelviimane tund, ei hakanud laulja grimmi ega kostüümi maha võtmagi, vaid tõttas voorimeeste peatuspaika, hüppas pimeduses troskasse ja ütles aadressi kuhu sõita.
Jõudnud kohale, pööras kutsar end ümber. Nähes põrguvürsti riietuses Šaljapinit, pistis voorimees kisama: „Kurat! Appi, kurat!”
Laulja hüppas istmelt maha, et lugu selgitada, kuid voorimees andis hobusele piitsa ja põgenes kabuhirmus.
* * *
Kui Mark Twain oli juba kuulus, siis hakkasid kõik tähtsad tegelased kirjanikku külla kutsuma, et näidata teda külalistele kui vaatamisväärsust. Kord ütles Twain ühest küllakutsest telegrammiga ära. See telegramm loeti seltskonnale ette: „Ei saa tulla, ettekääne saabub järgmise postiga.”
* * *
Ärimees, kelle moraalne pale jättis soovida, pihtis Mark Twainile: „Enne surma tahaksin käia Tõotatud Maal, ronida Sinai mäe otsa ja lugeda seal kümmet käsku.”
„Mul on parem mõte,” pakkus humorist. „Lihtsam oleks jääda siia ja pidada kinni neist käskudest.”
* * *
Dumas-seeniori poole pöördus vaene kirjanik ja ähvardas, et kui Dumas ei anna talle kohe 300 franki, siis ta teeb otsa peale nii endale kui ka oma kolmele lapsele. Dumas vastas, et kahjuks on tal kodus vaid 200 franki, kuid nõudja polnud sellega rahul. „Kolme musketäri” autor pakkus siis kompromisslahenduse: „Eks tehke siis oma elule lõpp peale, aga laste jaoks 200 frangist piisab.”
* * *
Ferenz Liszt oli erakordselt viisakas. Kord külastas teda tüütu lobiseja ning jahvatas kõigist maailmaasjadest. Liszt kuulas teda naeratades ja pead noogutades. Kui kutsumata külaline lõpuks lahkus, küsis üks helilooja sõpradest: „Kuidas sa küll suutsid teda taluda?”
„Oh,” naeris Liszt, „ma ei kuulanud teda üldsegi, vaid mõtlesin oma asju…”
* * *
Hans von Bülow armastas nalja heita. Tema korteri uksel oli niisugune silt:
„Enne lõunat vastu ei võta, pärast lõunat pole mind kodus.”
* * *
Mark Twain istus kord sõpradega restoranis. Kõneaineks oli kaja. Üks sõpradest kiitles: „Colorados on nii suurejooneline kaja, et hommikul mägedes hõigatud lause jõuab tagasi alles õhtupoolikul.”
Twain naeris, kuid ei jäänud võlgu: „Olen sündinud Hannibali linnas. Sealses kirikus on kõige ebatavalisem kaja maailmas. Kui hõikate: „Tere hommikust! Kuidas käsi käib?”, kostab vastuseks täiesti selgelt: „Tänan, hästi. Aga kuidas teil?”
* * *
Giuseppe Verdi veetis suved maal. Talle külla tulnud sõber oli üllatunud, kui nägi, et Verdi elab ainult ühes toas. Helilooja selgitas: „Mul on veel kaks tuba, kuid kahjuks on need kinni.”
Ta avas uksed ja näitas sõbrale: tubades oli leierkastide rivi.
„Kui ma saabusin siia puhkama, siis leierkastid muudkui üürgasid akna taga, vändati aariaid „Rigolettost”, „Traviatast” ja „Trubaduurist”. Siis ostsin kõik siinkandi leierkastid ära – kallis lõbu, kuid see-eest saan nüüd rahus töötada.”
* * *
Franz Schubert polnud professor, ometi andis tema hajameelsus ainet lõbusateks lugudeks. Kord viis ta Johann Michael Vogtile mõned uued laulud kuulamiseks, kuid ei sattunud seejärel pikemat aega sõbra poole. Kui Vogt sai lõpuks talle paar kõige enam meeldinud pala ette mängida, kuulas Schubert neid siira huviga ja päris lõpuks: „Küll on ilusad viisid! Aga ütle, Johann, kelle loodud need on?”
* * *
Pariisi Grand Opéras toimus „Tannhäuseri” esietendus ja Wagner kutsus sinna ka helilooja Giacomo Meyerbeeri.
„Noh, kuidas meeldis?” küsis Wagner pärast etendust. Vastuse asemel osutas kolleeg ühele tukkuvale vaatajale: „Otsustage ise.”
Mõne aja pärast oli Meyerbeeri ooperi esilavastus, kuhu autor kutsus Wagneri ja küsis pärast: „Noh, millised on muljed?”
„Vaadake,” näitas Wagner ühele magavale vaatajale. Meyerbeer tuli aga olukorrast osavalt välja: „See mees magab veel sellest ajast, mil siin oli „Tannhäuseri” etendus.”
* * *
Giuseppe Verdi veetis suved maal. Talle külla tulnud sõber oli üllatunud, kui nägi, et Verdi elab ainult ühes toas. Helilooja selgitas: „Mul on veel kaks tuba, kuid kahjuks on need kinni.”
Ta avas uksed ja näitas sõbrale: tubades oli leierkastide rivi.
„Kui ma saabusin siia puhkama, siis leierkastid muudkui üürgasid akna taga, vändati aariaid „Rigolettost”, „Traviatast” ja „Trubaduurist”. Siis ostsin kõik siinkandi leierkastid ära – kallis lõbu, kuid see-eest saan nüüd rahus töötada.”
* * *
Victor Hugo sõitis Preisimaale ja tolliametnik küsis piiril: „Millest elatute?”
„Kirjutamisest.”
„Millised on elatusvahendid?”
„Peamiselt suled.”
„Siis kirjutamegi: Hugo – sulekaupmees.”
* * *
James Whistlerilt küsiti: „Kui palju aega kulub ühe portree maalimiseks?”
Ameeriklane osutas veel värskelt lõhnavale maalile ja sõnas: „Kaheksa päeva – kui mitte arvestada eelnenud 40 aasta kogemusi.”
* * *
Georges Lépold Cuvier’ lemmikteadus oli võrdlev anatoomia. Selle arvel otsustasid professori õpilased nalja heita ja ühel hilisõhtul astus teadusemehe kabinetti imelik elukas: „Cuvier, tulin sind ära sööma!”
Teadlane uuris koleda välimusega olevust ja puhkes naerma: „Sa ei saa ju mind ära süüa, sest sul on sõrad ja sarved, järelikult oled taimetoitlane!”
* * *
Ernest Hemingway pani vähe rõhku oma riietusele, ühtlasi sõitis ta autoga, mis näis olevat lausa loks. Kord läbi Texase reisides peatas ta oma porise sõiduki farmi lähedal ja palus perenaiselt süüa.
„Kas te suudate üldse maksta?” küsis too umbusklikult.
Hemingway võttis taskust rahakoti ja näitas talle dollaripatakat. Perenaine laskis ta majja, jooksis siis mehe juurde põllule ja hüüdis: „Kutsu politsei, kindlasti on panka sisse murtud! Suli istub minu juures köögis.”
* * *
Rumeenia dramaturgilt Tudor Musatescult küsiti: „Mis on alibi, maestro?”
„Väga lihtne – alibi on kurjategija tõestus, et teda polnud kohal, kui ta oma ohvri maha lõi.”
* * *
Krahvinna Lamsdorff, kes 19. sajandi keskel Peterburi kõrgemas seltskonnas ballikuningannana esimest rolli mängis, leidis aega, et oma ballielamuste kohta päevikut pidada.
Sealt võis lugeda: „Kuni minu abiellumiseni võtsin ma osa 225 ballist. Ma olen tantsinud 1720 kontserttantsu, 1105 valssi ja polkat 765 härraga. Nendest olid 639 lollid, 78 igavad, 11 robustsed, ja 37 armastusväärsed. Armastust avaldasid mulle ainult 18 tantsupartnerit.”
* * *
Mark Twain tahtis naabrilt laenata üht raamatut.
„Jah, meelsasti, härra Clemens, kuid lugege ta siinsamas läbi, mul pole kombeks raamatuid kodust välja anda.”
Mõni päev hiljem soovis naaber laenata Twainilt muruniitjat.
„Suurima heameelega!” lubas kirjanik. „Kuid kahjuks peate seda kasutama siin, mul pole kombeks ühtki asja oma majast välja anda.”
* * *
William Thomson pidi kord oma loengu ära jätma ja kirjutas klassitahvlile „Professor Thomson will not meet his classes today” (prof. Th. ei saa täna kohtuda oma õpilastega). Üliõpilased otsustasid teha professori kulul nalja ja kustutasid sõnas „classes” c-tähe (lasses — tütarlapsed). Järgmisel päeval, nähes sellist pealkirja, ei kaotanud professor pead, vaid kustutas samas sõnas veel ühe tähe (asses — eeslid), ja väljus vaikides.
* * *
Hoovkonna kindral küsis Aleksandr Sumarokovilt: „Kumb on raskem, kas mõistus või rumalus?”
„Muidugi rumalus,” vastas Sumarokov jalamaid. „Mulle näiteks piisab ühest hobusest, teid aga veab nelikrakend.”
* * *
Arturo Toscanini käest küsiti, miks tema orkestris pole naisi. Dirigent vastas: „Teate mis, naised segavad mind alati. Kui nad on ilusad, siis segavad nad minu muusikuid, kui nad aga on inetud, siis segavad nad mind.”
* * *
Kord selgitas serbia dramaturg Branislav Nušic sõprade seltskonnas telegraafi järgmiselt: „Kujutage endale ette hiiglasuurt kassi, kelle sabaots on Zagrebis ja pea Belgradis. Kui te kassi sabast näpistate, kostab Belgradis näugumine!”
„No hüva, olgu nii,” ütlesid sõbrad. „Kuid nüüd seleta meile, mis siis raadio on?”
„Täpipealt sama, aga ilma kassita.”
* * *
Ühel esimesel relatiivsusteooriale pühendatud konverentsil pöördus keegi Cambrigde’i ülikooli enesekindel professor astrofüüsik Arthur Stanley Eddingtoni relatiivsusteooria tuntud spetsialisti poole järgmise skeptilise küsimusega: „Tjah, seda relatiivsusteooriat tunnevad seni ainult kolm inimest, ja seetõttu…”
Eddington katkestas tema mõttemõlgutuse ja küsis kiiresti: „Aga kes see kolmas siis on?”
* * *
Mark Twain jagas juhtnööre, kuidas tuleb taevaväravas käituda: „Koer jäta kohe värava taha. Taevas on protektsiooni vaja. Kui seal oleksid hinnas üksnes teened, siis ei pääse sisse sina, vaid hoopis peni.”
* * *
Pärast viieaastast ränka ja väsitavat tööd, mille vältel Edison sooritas enam kui 9000 katset ilma eriliste tulemusteta, küsisid sõbrad temalt: „Kas pole kahju, et nii palju energiat raisates ei suutnud sa siiski akumulaatorit leiutada?”
Edison vastas muheldes: „Selle-eest tutvusin ma tuhande kombinatsiooniga, mis ei sobinud…”
* * *
Paduas elas keskajal filosoofiadoktor Tosetto, kes oli tuntud oma galantsusega. Kord kohtas ta kitsal tänaval naist ja andis teed, lisades, et teeb seda rõõmuga nii kauni daami puhul. Õel ja mitte eriti kaunis daam ei osanud komplimenti hinnata, vaid tänitas: „Vastik vanamees!”
„Madonna,” muigas Tosetto, „teie huulil kõlas praegu vale – nii nagu ennist minulgi…”
* * *
Ühel päeval tuli Robert Kochi vastuvõtule daam kõrgemast seltskonnast.
„Noh, armas proua, mille üle kaebate?” küsis tohter.
Selle peale vastas patsient nipsakalt: „Mind kõnetatakse alati „armuline proua”, härra professor!”
„Selle haiguse puhul ei saa ma teid aidata,” vastas Koch ja avas uuesti ukse, et järgmist haiget sisse lasta.
* * *
Rumeenia luuletaja ja dramaturg Vasile Alecsandri jäi Veneetsias viibides seisma kaupluse vitriini ette, kus teda köitis imeilus vaas. Ta sisenes kauplusse ja päris, palju vaas maksab. Müüja vastas: „See on puhas kristall, oivaline töö ja maksab 10 000 liiri, kuid teile teeme hinnaalanduse. Meile on suureks auks, et astusite üle meie kaupluse läve.”
Alecsandri oli sellest meelitatud, et müüja teda tunneb ja ostiski vaasi, paludes see saata Danielli hotelli.
„Ja teie nimi!” päris itaallane.
* * *
Rumalavõitu, kuid rikas inglane tellis Joseph Mallord William Turnerilt maali. Kui see oli valmis saanud, keeldus rahamees maksmast nõutud summat: „Nii palju raha tükikese lõuendi ja näputäie värvi eest!”
„Kui asi seisab vaid materjalis,” pilkas Turner, „siis siin on teile poolik värvituub ja nurga tagant leiate tüki lõuendit. Nende eest ma ei võta tõepoolest kuigi palju…”
* * *
Wilhelm Conrad Röntgen hoiatas oma loengul: „Leideni purgiga tuleb olla ettevaatlik. Kui elektrilaeng muutub tugevaks, siis võib ta isegi härja maha lüüa!”
Loengu lõpus demonstreeris füüsik, mis juhtub siis, kui nõrk elektrilaeng läbib inimese. Saanud kerge löögi, tõmbas Röntgen käe kohe tagasi ja küsis üliõpilaselt: „Kes kommenteerib, mis nüüd juhtus?”
Tudengid olid segaduses. Lõpuks söandas üks neist sõna võtta: „Üks kahest, härra professor, kas teie eelnev jutt oli liialdus või olete te härjast märksa tugevam.”
* * *
Kui üks Mark Twaini talendi austajaist palus kirjanikku öelda, missuguseid raamatuid ta kõige enam hindab, jagas humorist kõik teosed nelja kategooriasse: „Nahkköites raamatud sobivad suurepäraselt habemenoa teritamiseks. Õhukesed brošüürid saab sokutada kõikuva lauajala alla. Entsüklopeediad ja rasked sõnaraamatud muutuvad heaks kaitsevahendiks, kui teid ootamatult rünnatakse – üksainus tabamus muudab vastase oimetuks. Kaardiatlasest võib kasu olla siis, kui aknaruut lüüakse katki. Nii et raamatutest on ikka suur tulu…”
* * *
Noor muusik mängis Hans von Bülowile omaloomingulist pala. Kui dirigent avas akna, jättis noormees mängu pooleli, kuid Bülow andis käega märku, et ta jätkaks: „Naaber häirib mind ammugi oma lärmiga, nüüd saan talle ometi tagasi teha!”
* * *
Carl Bosch otsustas 1911. aastal veeta puhkuse Tšernogoorias. Riigipiirile jõudnud, märkas keemik kohkunult, et oli unustanud kaasa võtta isikut tõendavat dokumenti. Külmavereline teadlane esitas kontrollile juhuslikult kaasasolnud uhke restorani menüü, millel oli Austria-Ungari riigivapp ja palju võõrkeelset teksti.
Väikese haridusega piirivalvur uuris seda eest ja tagant, kehitas hämmeldunult õlgu ja tagastas menüü, öeldes: „Teie pass on korras, võite edasi sõita!”
* * *
Kunstnik James Whistler kutsus Mark Twaini vaatama oma uut maali, mida ta just oli lõpetamas. Kirjanik uuris teost tükk aega ja arvas siis: „Ma eemaldaksin teie asemel selle pilve,” ja puudutas sõrmega üht pildinurka, otsekui kustutades maalilt mingit plekki.
Whistler karjatas: „Jumal hoidku! Kas te ei näe, et värv on veel kuivamata!”
„Oh, pole viga,” rahustas teda Twain, „mul on kindad käes!”
* * *
Suurtööstur Parker sõitis kord koos sekretäriga äriasjus New Yorgist Madriidi. Saabumisel mindi lähimasse restorani lõunatama, kus Parker tellis kaks biifsteeki. Asjata! Kelner ei saanud ühestki sõnast aru. Siis tuli Parkerile hea idee, ta võttis paberi ja joonistas sinna peale härja ning arvu kaks. Kui kelner seda nägi, naeratas ta mõistvalt ja lahkus. Kannatlikult jäädi nüüd praadi ootama. Poole tunni pärast tuli kelner tagasi ja pani lauale – kaks pääset härjavõitlusele.
* * *
Vanatüdruk pöördus Lovis Corinthi poole palvega end maalida: „Te loote naistest ju nii ilusaid pilte!”
„Jah, aga tingimusel, et nad pöörduvad minu poole õigel ajal…”
* * *
Kui Picasso elas Teise maailmasõja päevil Pariisis, külastasid Saksa ohvitserid aeg–ajalt tema ateljeed. Kui kutsumata külalised olid kord lahkumas, ulatas Picasso neile reproduktsiooni „Guernicast”, mis kujutas baski linna pärast fašistide õhurünnakut, ja poetas ainsa sõna: „Suveniir.”
Ühel päeval ilmus tema juurde gestaapo ohvitser, asetas „Guernica” lauale ja küsis ähvardavalt: „On see teie töö?”
„Oh ei,” vastas Picasso, „hoopis teie!”
* * *
Luuletaja Heinrich Heine juhtus kokku ennasttäis maadeuurijaga, kes oli just naasnud Tahitilt. Geograaf oli ilmselt rassist, sest ta hakkas luuletajat nöökima: „Kas teate, mille poolest Tahiti erineb teistest maadest?”
„Ei tea,” vastas poeet ausalt.
„Seal pole ei juute ega eesleid!”
Heine ei lasknud end sellisest õelutsemisest häirida: „See on ju suurepärane! Põrutame õige kahekesi sellele saarele ja parandame selle vea ära!”
* * *
Ameerika koomik Bob Hope viibis ringreisil Kagu-Aasias. Tal tuli esineda ka malaislastele, kes – nagu talle oli öeldud – oskasid väga vähe inglise keelt. Kohalik diplomaat nõustus tõlkima Hope’i kupleesid ja anekdoote malaisia keelde.
Etendusel oli tohutu menu ja Hope kiitis vahendajat: „Küll te oskasite tabavalt mind tõlkida, publik oli naerust kõveras.”
Diplomaat tunnistas: „Mister Hope, te rääkisite nii kiiresti, et ma ei jõudnud tõlkimisega järele ja pajatasin põhiliselt oma repertuaari.”
* * *
Kui James Whistler oli lõpetanud tähtsa tegelase portree, küsis ta mehelt, kas viimane on oma tööga rahul.
„Kaugeltki mitte, hr. Whistler, ja te peate ka ise tunnistama, et see on halb kunstiteos.”
„Nojah,” vastas kunstnik, vahtides kõnelejat läbi monokli, „kuid siis peate teiegi võtma omaks, et modelli puhul oli tegemist looduse halva teosega…”
* * *
Vähetuntud kirjanik pani paberile raamatu Picassost ja sõnas uhkelt: „Loodetavasti aitab minu raamat teil paremini pilte müüa!”
Picasso muigas: „Usun küll, et minu pildid aitavad paremini teie raamatut müüa…”
* * *
Ameeriklannast austaja saatis Max Liebermannile vaimustusest nõretava kirja ja palve saata talle autogramm. Seda sakslane tegigi, lisades foto, kuhu oli kirjutatud:
„Nende toredate hetkede nimel, mida me õnneks kunagi tundma ei õpi…”
* * *
Filmis „Soomuslaev Potjomkin” oli ette nähtud stseen, kus sõjalaeva kahurid annavad vägeva kanonaadi. Et tollal polnud filmitegijail mingeid signalisatsiooniseadmeid käepärast, pidi Sergei Eisenstein käega märku andma, millal suurtükid hakkavad tulistama. Mürske oli madrustele jagatud napilt, nii et stseeni kordamine ei tulnud kõne allagi. Kaamerad pidid hakkama surisema poole tunni pärast, Eisenstein oli heas tujus ja ajas seni külalistega juttu. Üks ülemus tundis huvi, kuidas režissöör kavatseb ikkagi meremeestele märku anda.
„Oh, see on väga lihtne,” naeratas Eisenstein, „näete, niiviisi, käega!” Ja ta tõstis parema käe üles. Meremehed olid seda liigutust kaua oodanud, kohe kõmisesid kahurid, viimse mürsuni…
* * *
Louis XIV pani õukondlased proovile: „Kui ma nüüd käsin kellelgi teist vette hüpata, siis peab see mees seda ka tegema!”
Jutusumin vaikis, kõik kartsid, et järsku kõlab tema nimi. Ootamatult tõusis üks aadlimees, et väljuda.
„Kallis hertsog, kuhu nüüd?” imestas kuningas.
„Ujumist õppima.”
* * *
Keegi Berliinis elav daam kutsus koomik Safiri enda juurde lõunale. Too daam oli ise aga väga korpulentne, seda nigelam oli aga lõunasöök. Pärast einet küsis võõrustaja: „Millal te lõunastaksite jälle minu pool?”
„Kõige parem… kohe praegu!”
* * *
Albert Einstein sõitis rongiga ja läks restoranvagunisse sööma, kuid oli prillid kupeesse unustanud. Ta palus sama laua taga istuvat puertoriiklast: „Olge nii kena ja lugege ette, millised praed on menüüs.”
Too vaatas talle pettunult otsa: „Ja mina lootsin veel teie peale! Mina ei oska samuti lugeda…”
* * *
1930-ndate aastate teisel poolel viibis Saksa sõjaväedelegatsioon Londonis. Natsid hüüdsid tooste, mis olid inglastele vastumeelt: „Tulevase liidu nimel – põhjani!” – „Et võidaksime põhjakaru – põhjani!” jne. samas vaimus.
Kirjanik Graham Greene, kes oli seni vaikinud, tõstis äkki oma pokaali: „Saksa laevastik – põhjani!”
* * *
Võlausaldaja nõudis tungivalt Mozartilt raha tagasi: „Mul tuleb homme tasuda üks võlg, nii et ei mingit viivitust!”
Mozart teeskles nördimust: „Teie teete võlgu ja tahate nüüd, et mina pean teile nende tasumiseks raha andma!”
* * *
Itaalia näitlejanna Anna Magnani nõudis, et ajakirjanduses ei retušeeritaks tema pilte: „Mul kulus 55 aastat nende kortsude hankimiseks ja teie tahate nad kõrvaldada! Ning pealegi näen ma oma vanuse kohta üllatavalt hea välja, kas pole?”
* * *
Honoré de Balzac uskus, et ta oskab inimese iseloomu käekirja järgi määrata. Kirjanik oli selle üle uhke, kuid sai peagi ühelt daamilt õppetunni. Too palus: „Vaadake seda kirja ja öelge midagi selle inimese kohta. Kirjutanud on 12-aastane poiss.”
Balzac täpsustas: „Kas see on teie poeg?”
„Ei.”
„Väga hea, siis ma võin olla teiega avameelne. Kahjuks on see laps laisk ja põikpäine. Kardan, et tal ei ole elus edu.”
Daam hakkas südamest naerma. Balzac palus selgitust. Daam muheles: „Selle kirja kirjutasite mulle Teie, härra Balzac, kui olite 12-aastane.”
* * *
1882. aastal viibis kuulus Itaalia ooperilaulja Adelina Patti ringreisil Ameerika Ühendriikides. Ta nõudis iga kontserdi eest 5000 dollarit. Impressaario protesteeris: „See teeb ju 50 000 dollarit kuus! Meie president teenib sellise summa alles aastaga.”
Patti naeris: „Kui president on odavam, eks laske siis temal laulda!”
* * *
Victor Hugo jalutas väärikal sammul, kui talle lähenes poeet Leconte de Lisle. Hugo tervitas teda küsimusega: „Arva ära, millest ma mõtlen?”
„Küllap mõnest uuest teosest.”
„Oh ei! Ma mõtlesin, mida räägin jumalale, kui kord tuleb astuda viimse kohtulaua ette.”
Leconte de Liste ei jätnud kasutamata võimalust nöökida Hugod tema liigse enesekindluse pärast: „Küllap ütlete talle: „Kallis vennas…”
* * *
Naine heitis Hippokratese üle nalja: „Meie poeg ei sarnanegi sinuga”
Kuulus arst vastas: „Minult sai ta inimliku olemuse, sinult välised vormid.”
* * *
Plaanerikonstruktoritel Otto ja Gustav Lilienthalil oli suuri raharaskusi, mistõttu neil tuli sageli lõunasöögist loobuda.
Korteriperenaine silmitses kõhnaks jäänud vendi ja torises: „Mis teil küll arus on? Kulutate nii palju raha tühja-tähja peale, ise aga elate poolnäljas nagu mõned hulgused.”
„Te eksite väga, proua!” naljatas Otto. „Teate, me peame sihilikult dieeti, sest rasvahaned ei suuda lennata…”
* * *
Pasteur uuris oma laboratooriumis rõugebaktereid. Äkki ilmus tema juurde ühe kõrge härra sekundant. Too härra leidis, et õpetlane olevat teda mingil põhjusel solvanud. Pasteur kuulas saadikut rahulikult ja ütles: „Kuna mina olen väljakutsutu, on mul õigus relva valida. Palun, siis on kaks klaaskolbi. Ühes on rõugebakterid ja teises harilik vesi. Kui härra, kes teid minu juurde saatis, on valmis ühest neist oma valiku järgi jooma, siis teise tühjendan mina.”
Duell jäi ära.
* * *
Anton Rubinstein elas kord Dresdenis hotellis, kui talle tulid sõbrad külla. Kui tekkis vaidlus ühe muusikapala üle, istus helilooja klaveri taha ja mängis selle ette. Sattunud hoogu, esitas Rubinstein veel mõned palad, kui järsku sisenes portjee ja tõi muusikule kirja:
„Palun mitte mängida öösel klaverit! Ja kui te seda juba teete, siis mitte nii valesti. Teie toanaaber.”
Seltskond naeris nii, et silmad märjad. Rubinstein saatis kohe vastuse: „Palun vabandust, enam ei tee. Anton Rubinstein.”
* * *
Noor ateenlane küsis Sokrateselt: „Kas ma talitan õigesti, kui võtan naise?”
„Mõte pole halb,” kostis kreeka filosoof. „Kui juhtub hea naine, siis saab sinust lihtsalt tavaline kodanik. Kuid kui su naine on nõid, siis viivad tema kapriisid sind sügavate mõtisklusteni, ja kui sul on vähegi kannatust, siis saab sinust kuulus filosoof!”
* * *
Noor inglise kirjanik William Thackeray istus tühise seaduserikkumise pärast mõni aeg vanglas. Kui ta sealt vabanes, küsisid sõbrad: „Noh, kuidas oli? Missuguste inimestega sul tuli seal koos olla?”
Thakeray ei suutnud oma pettumust varjata ja tunnistas puhtsüdamlikult: „Kui ma oma kaaslastega lähemalt tutvusin, siis avastasin, et nende hulgas oli, nagu igal pool mujalgi, üsna paadunud kõrilõikajaid!”
* * *
Prantsuse helilooja Hector Berlioz viibis Cherubini ooperi „Ali Baba” etendusel. Esimese vaatuse lõpul ütles ta haigutades: „Kakskümmend franki ühe mõtte eest!”
Teise vaatuse keskel pakkus ta nelikümmend, sama vaatuse lõpus kaheksakümmend franki. Kolmanda vaatuse ajal aga tõusis püsti ja lahkus teatrist omaette pomisedes: „Ma ei ole küllalt rikas.”
* * *
George Bernard Shaw juurde astus kena daam ja esitas provotseeriva küsimuse: „Olen Inglismaal üks ilusamaid naisi, teie omakorda üks targemaid mehi. Kui abielluksime, kas laps päriks kummaltki need kadestamisväärt omadused?”
„Aga kui ta pärib teie mõistuse ja minu ilu?” küsis kirjanik vastu.
* * *
Ivan Krõlov kannatas podagra all. Keegi veinikaupmees saatis talle kasti veini kinnitusega, et see veinisort on hea arstim podagra vastu ja ravib teda sellest haigusest terveks. Krõlov proovis veini ja saatis selle tagasi koos sedeliga:
„Tänan lahkuse eest. Maitsesin Teie veini, kuid andke andeks, eelistan siiski podagrat…”
* * *
Ivan Krõlov oli sünge välimusega mees. Peterburi suveaias jalutades kuulis ta irvhammaste pilkeid: „Küll on sünge pilv! Ei tea, kas varsti hakkab sadama?”
„Õige küll,” nõustus Krõlov, „kuulengi juba konnade krooksumist.”
* * *
Liszt mängis külalisena ühes salongis paar klaveripala. Pärast esinemist küsis temalt keegi seltskonnadaam: „Kas see on tõsi, et pianistiks peab sündima?”
Liszt mõtles veidi ja vastas: „Teil on täiesti õigus, armuline proua. Kui ei sünnita, siis pole ka võimalik klaverit mängida.”
* * *
Saksa näitleja Ludwig Barnay meenutas oma memuaarides, et enne Esimest maailmasõda sõitis ühe Berliini teatri direktor ainuüksi selleks Pariisi, et kutsuda Sarah Bernhardt külalisetendustele.
„Madam, me oleme nõus tasuma ükskõik missuguse hinna!”
„Ükskõik missuguse?”
„Just nii! Mida te soovite?”
„Elsass-Lotringit,” vastas kuulus näitleja.
Külalisetendust ei toimunud…
* * *
Alexandre Dumas hakkas nutma, kui üks tema romaani kangelastest, vapper Porthos, sai surma. Dumas-noorem püüdis isa lohutada: „Kas ei võiks peatükki ümber teha? Järsku õnnestub veel Porthost päästa?”
„Ei!” raius Dumas-vanem, pisarad põskedel voolamas, „midagi pole teha, nii on ja nii jääb!”
* * *
Kord kutsus kuulus prantsuse astronoom Camille Flammarion pottsepa, et see teeks ta ahju korda. Teadlase kabinetti astunud mees aga unustas oma töö ja jäi üksisilmi gloobust uurima. Lõpuks küsis ta, kas on õige, et Maa tiirleb ümber rauast telje nagu gloobuski. Flammarion asus asja selgitama, ent pottsepp ei saanud kuidagi aru. Siis kaksas astronoom gloobuse telje otsast ja viskas selle õhku, et näidata, kuidas saab kera ilma raudteljeta pöörelda. Ilmselt oli vise liiga tugev, sest teadlane ei jõudnud gloobust kinni püüda. See kukkus põrandale ja purunes.
„Näete nüüd, monsieur,” muigas meister, „ma mõtlesin, et Maal oleks parem ümber rauast telje ringi käia.”
„Mina aga mõtlen,” nähvas vihane astronoom, „et mu gloobus peaks olema sama kõva kui sinu pea.”
* * *
Enrico Caruso sõitis parajasti autoga läbi ühe Ameerika asula, kui masin üles ütles. Caruso pöördus siis ühe teise autoomaniku poole ja too küsis tema nime.
„Caruso,” vastas kuulus laulja.
Abistaja nägu lõi särama: „Ah, Robinson Crusoe! Ma poleks eales arvanud, et nii kuulus mees astub üle mu läve!”
* * *
Prantsuse kirjanik Jean-Richard Bloch pöördus kirjastaja poole palvega avanssi saada. Too otsustas tema kulul nalja heita ja küsis: „Avanss tuleb kõne alla sel juhul, kui arvate ära, kumb on mul kunstsilm?”
Bloch ütles huupi: „Vasak.”
„Õige,” üllatus kirjastaja. „Millest te seda järeldate?”
„Ma märkasin selles kunstsilmas kaastundehelki vaese kirjaniku vastu.”
* * *
Suvorov kutsus välja ohvitseri, kes oli olnud ülearu jutukas ja lobisenud sõjasaladustest. Marssal pani ukse kinni ja tunnistas ohvitserile, et viimasel on tige vaenalane, kes ohustab tema karjääri. Kui kohkunud ohvitser hakkas järgemööda oletama, kes see vaenlane võiks olla, katkestas Suvorov teda pidevalt: „Ei, mitte see.”
Lõpuks sosistas ta ohvitserile: „Näita keelt!” Ohvitser kuuletus: „Näed, seal ongi su suurim vaenlane!”
* * *
Omal ajal sai ühe Berliini veinikaupmehe proua mingisuguses seltskonnas tuttavaks tuntud saksa kinonäitleja Harry Liedtkega.
„Suurepärane,” ütles proua, „et teiega kord tuttavaks saan, härra Liedtke. Ega te ei pane pahaks, kui ma paluksin teid minu autogrammi jaoks paar lauset kirjutada?”
„Mitte sugugi, armuline proua,” vastas Liedke naeratades. Ta võttis taskust täitesulepea, kirjutas midagi ja ulatas selle siis daamile. See luges, algul hämmastudes, siis aga naeratades: „Käesolevaga tõendan, et olen proua K-lt 20 pudelit kõige paremat reinveini tänuga vastu võtnud.
Harry Liedke.”
* * *
Ameerika ajalehemagnaat Hearst, 50 väljaande omanik, püüdis omal ajal ka „New York Herald’it” ära osta. Ta saatis kirjastaja James Gordonile telegrammi, kes viibis sel ajal Pariisis: „Mis maksab „New York Herald”? – Hearst.”
Vastus tuli kohe: „Kolm senti tööpäeviti, pühapäeviti viis senti. – Benett.”
* * *
Gustav Mahler dirigeeris mõnda aega kuulsat Berliini filharmooniaorkestrit. Üha kasvava juudivaenulikkuse õhkkonnas hakati teda tema juudi väljanägemise pärast üha rohkem pilkama, nii et ta ütles lõpuks koha üles ja kolis Viini.
Austajad saatsid talle Berliinist kirja: „Tulge tagasi! Atmosfäär on muutunud!”
Mahler vastas: „Atmosfäär on võib-olla muutunud, aga minu nina on samasuguseks jäänud.”
* * *
Austria-Ungari keiser Franz Joseph kutsus Saphiri enda juurde teed jooma. Saphir joob teed ja vaikib.
Keiser: „Kuhu jäävad teie vaimukused?”
„Jah, majesteet, eks jooge kord ühe keisri seltskonnas teed.”
* * *
Guy de Maupassant töötas mõnda aega ametnikuna ühes ministeeriumis. Hiljem leiti tema otsese ülemuse kirjutatud iseloomustus, kus muuhulgas oli öeldud: „Kohusetundlik töötaja, ainult et kirjutada ei oska.”
* * *
Kuulus prantsuse arst Moreau kutsuti ühel päeval kuningas Louis XVI juurde, kes oli vigastanud jala.
„Ma loodan, et te kohtlete mind natuke teisiti kui haigeid oma haiglas,” ütles kuningas kõrgilt.
„See pole võimalik,” vastas Moreau.
„Ja miks siis?”
„Sest kohtlen oma haiglas iga haiget nagu kuningat.”
* * *
Kord hilines Shaw teatrietendusele. Teda paluti minna looži ja istuda vaikselt oma kohale.
Shaw küsis: „Mis, kas vaatajad juba magavad?”
* * *
Ühes seltskonnas küsis üks ilus daam Napoleonilt: „Te olete nii tuntud. Miks otsite veel kuulsust?”
Napoleon naeratas: „Te olete nii ilus. Miks kasutate veel minki?”
* * *
Saksa filosoof Schopenhauer oli suur söödik. Kui ta kord andus ühes restoranis söömisele, hüüdis keegi naaberlauast: „Härra doktor, teie lõunasöögist saaksid kümme inimest söönuks.”
„Ma ainult ei söö kümne eest,” vastas filosoof rahulikult, „vaid ka mõtlen kümne eest.”
* * *
Prantsuse kindral Pelissier lõi kord vihahoos ühele sõdurile näkku. Too haaras revolvri ja tahtis kindralit tulistada, aga püstol ei läinud lahti.
„Kolm päeva aresti!” möirgas Pelissier, „relva mittekorrasoleku eest!”
* * *
Hemingway istus ühes Pariisi baaris. Tühjendanud klaasi, palub ta baarmenil korrata.
„Miks te joote,” imestab baarmen, „statistika järgi sureb alkoholi tarvitamise tagajärjel kümme tuhat prantslast aastas.”
„Ärge muretsege, ma olen ameeriklane,” vastas kirjanik.
* * *
„On see tõsi, et te tunnete Inglise kuningat?” küsis üks tuttav maalikunstnik Whistlerit.
„Kust teile niisugune mõte pähe tuleb?”
„Kuningas ise ütles.”
„Oh, kuningas kiitleb!”
* * *
1990. aastal arutati Leedu Seimis küsimust, kuidas Moskvaga edasi suhelda.
„Ma teen ettepaneku Moskvale sõda kuulutada!” teeb Landsbergis ettepaneku.
„Kas te olete hulluks läinud või?” karjutakse saalist. „Me ju kaotame selle sõja.”
„Muidugi kaotame! Ja mis sellest? Saksamaa kaotas sõja. Jaapan samuti. Aga vaadake, kuidas inimesed nendes riikides praegu elavad!”
* * *
Napoleon oli raamatukogus. Oma lühikese kasvu tõttu ei ulatanud ta ühelt riiulilt raamatut võtma. Teenistusvalmis adjutant kargas ligi. „Ma aitan, ma olen suurem!”
„Te olete pikem!” ütles Napoleon rõhutatult.
* * *
Hitler on arsti juures. Tohter konstateerib: „Minu füürer, teil on närvid korrast ära!”
„See on tühiasi. Kui ma veel noor olin, siis kinnitasid arstid, et ma olen psühhopaat.”
„Aga te pole ju sugugi vana, mu füürer!”
* * *
Kui Willi Brandt kantslerina külastas Iisraeli, siis näidati talle Tel Avivi moodsaimat kontserdisaali – Manni auditooriumi. Brandt oli vaimustatud: „Isegi Iisraelis on meie klassikule Thomas Mannile nii hiilgav ehitis püstitatud!”
„Oh ei,” ütles Brandti saatja, „see saal on saanud oma nime Frederick Mannilt.”
„Mida see mees on kirjutanud?”
„Allkirja ühele suurele tšekile.”
* * *
1939. aasta suvel Saksamaal. Sõda Poola vastu pole veel alanud ja ükski natside ninameestest pole veel edus kindel. Vestlus füüreri juures. Göring: „Kui asi peaks untsu minema, siis istun oma eralennukisse ja põgenen Itaaliasse.”
Hitler: „Mina lähen selle peale välja, et ma olen välismaalane ja vajaduse korral nõuan endale välismaalase immuniteeti.”
Goebbels: „Mina aga sõidan Varssavisse ja kaon poola juutide hulka.”
* * *
Jalta konverentsil hakkasid riigipead omavahel vaidlema selle üle, kelle maa on kõige rikkam.
„Meil on kõige võimsam tööstus,” ütles Roosevelt.
„Meil on kõige suuremad valdused kogu maailmas,” ütles Churchill.
„Meie riigis on kakssada miljonit elanikku,” ütles Stalin suust piipu võttes. „Pooled neist varastavad, kuid sellegi poolest jääb veel niipalju üle, et jõuame sellist sõda pidada!”
* * *
10. mail 1941 maandus Rudolf Hess Inglismaal. Kui ta viidi peaminister Churchilli juurde, lausus too: „Tähendab, teie oletegi siis see hull?”
„Ei, ma olen vaid tema asetäitja,” vastas Hess.
* * *
Napoleon tundis ennast ühel päeval halvasti ja laskis arsti kutsuda. Tuli keegi tundmatu arst, kes keisris erilist usaldust ei äratanud.
„Doktor, kui palju surnuaedu te olete juba täitnud?” küsis keiser kõrgilt.
„Igal juhul mitte niipalju kui teie majesteet,” vastas arst, „sellepärast pole ma ka nii kuulus!”
* * *
USA presidendi Gerald Fordi abikaasalt Bettylt küsiti kord pressikonverentsil tema perekonna kohta.
„Kindlasti olete kuulnud mind kordamas, et kõik, mis teeb Gerryt õnnelikuks, teeb ka mind õnnelikuks.” Ja jätkas pärast väikest pausi: „Ja kui te seda kõike usute, siis olete oma ameti väärilised.”
* * *
Teise maailmasõja ajal ründasid liitlaste pommitajad saksa sõjatehast, kuid Goebbels ei lubanud sellest ajalehtedes kirjutada: „Äärmisel juhul võite trükkida, et jänkid said vaid lehmale pihta.”
Kohalik ajaleht tegigi nii, lõpetades teate sõnadega: „Lehm põles neli päeva.”
* * *
Välismaa diplomaat juhtus nägema, kuidas Abraham Lincoln viksis kingi ja lausus: „Kuidas nii – teie, president, puhastate ise oma kingi?!”
„Huvitav,” kostis Lincoln, „kelle omasid siis teie puhastate?”
* * *
USA president Clinton tegi visiidi Moskvasse. Läbirääkimiste ajal tundis ta äkki vajadust tualetti külastada. Ta pöördus Jeltsini poole ja palus teda tualetti juhatada. Jeltsin oli nõus ise teejuhiks tulema. Nad väljusid Kremlist, istusid autodesse ja kihutasid ühe uhke hoone juurde. Läksid marmortrepist üles suurejoonelisse vestibüüli, kus pottides kasvasid palmid. Jeltsin võttis noku püksist välja ja pissis palmi juurele.
„No on alles kombed!” mõtles Clinton ja järgis Vene presidendi eeskuju.
„Ja mis nüüd?” küsib Clinton.
„Hahaa! Nüüd laseme kähku jalga! See on Hiina saatkond!”
* * *
Winston Churchill ütles kord: „Ma arvasin alati, et suren vanadussurma, aga kui Venemaa, kes varem toitis Euroopat, hakkas vilja ostma, sain aru, et suren naeru kätte.”
* * *
Põrgu ekskursioonijuhilt küsiti: „Miks Hitler seisab kõrini pasa sees, Stalin aga ainult vööni?”
„Sellepärast, et Stalin on Lenini õlgadele roninud.”
* * *
Kunstinäitusel Pariisis oli Picasso oma kutse koju unustanud ja teda ei lastud sisse.
„Tõestage, et olete Picasso!”
Ühe pliiatsitõmbega joonistas ta rahutuvi ja ta lasti sisse. Ka Furtseva oli kutse maha unustanud ning tedagi ei lastud sisse.
„Ma olen ju NSV Liidu kultuuriminister!”
„Kuidas te seda tõestate? Näete, Picasso unustas ka kutse koju ja tal tuli joonistada.”
„Aga kes see Picasso on?”
„Kõik on korras, proua kultuuriminister, astuge edasi.”
* * *
See oli suure naftasõja ajal. Saddam Hussein saatis Jazovile ülisalajase telegrammi:
„Suur tänu suurepäraste „maa-õhk” rakettide eest. Tabavad hästi õhku. Punkt. Saatke kiiresti rakette „maa-lennuk”.”
* * *
Jalta konverentsil oli Inglise peaminister Churchilli residentsiks Livaadia loss.
„Kas seda lossi ei saaks ära osta?” küsis ta Stalinilt.
Stalin nohises veidi aega, võttis siis piibu suust ja küsis Churchillilt: „Millist sõrme teil Inglismaal nimetatakse keskmiseks sõrmeks?”
Churchill näitas selle peale Stalinile parema käe keskmist sõrme.
„Aga meil hoopiski seda!” ütles Stalin ja näitas Churchillile trääsa.
* * *
1861. aastal USA presidendiks valitud A. Lincolnile esitati ministrikandidaatide nimekiri. Kõigile ootamatult kriipsutas president ühe nime maha. Küsimusele, miks ta seda tegi, vastas Lincoln kuivalt: „Mulle ei meeldi ta nägu.”
„Aga ta pole ju selles süüdi. Mida võiks inimene oma näoga ette võtta?” imestasid kohalviibijad.
„Teate,” sõnas Lincoln, „pärast 40. eluaastat peab iga inimene oskama endale meeldivat nägu ette teha…”
* * *
Ajaloolise Jalta konverentsi ühe istungi ajal, mis toimus Livaadia lossis, saatis ÜSA president Roosevelt inglise peaministrile Churchillile mingi kirjakese. Too luges selle läbi, muigas, kirjutas midagi samale lehele ja saatis Rooseveltile tagasi. President luges vastuse läbi ja viskas paberi prügikasti.
Niipea kui istung lõppes tormasid venelased prügikasti puistama, et teada saada mille üle need kaks mõtteid vahetasid. Roosevelt oli kirjutanud: „Mr. Churchill, teil on püksinööp lahti.”
„Vana kotkas enam oma pesalt lendu ei tõuse,” oli peaministri vastus.
* * *
Prantsuse kuningas Philipp VI esitas ükskord küsimuse, et miks on maksudest saadav tulu nii väike. Keegi ei söandanud selgitust anda, ainult kojanarr oli valmis küsimusele vastama. Ta võttis tüki jääd ja palus seda käest kätte anda kuni see on kuningani jõudnud. Jäätükk rändas ühe kõrge ametniku käest teise kätte, kes istusid peolaua ääres ja lõpuks ulatati kuningale imepisike jäätükike.
„Nii juhtub ka maksudega,” kommenteeris teravmeelne narr.
* * *
Sõdades, mida prantsuse kuningas Louis XIII pidas, oli kaotusi rohkem kui võite. Sellest hoolimata peeti Pariisi kuningakojas vanast harjumusest kinni, mille järgi iga lahingu järel korraldati suurejooneline ilutulestik.
Ainult kuninganna Annale, tulevase kuninga Louis XIV emale, sai sellest komöödiast lõpuks isu täis.
„Sire,” ütles ta ühel õhtul oma abikaasale, „meie, prantslased, ole­me nagu tulekivid, mida rohkem meid lüüakse, seda rohkem annavad nad tuld.”
* * *
Austria keiser Ferdinand tundis oma viimastel valitsemisaastatel riigiasjade vastu väga vähe huvi.
Sel ajal, kui ministrite nõukogu istungil peaminister väga tähtsat küsimust arutas, istus keiser avatud akna juures ja vaatas välja. Kui ettekandja juhuslikult pausi tegi, pöördus keiser tema poole ja ütles: „Mõelge vaid, viimase kahe tunni jooksul on 425 troskat ja 180 omnibussi läbi Hofburgi sõitnud.”
* * *
Kuigi prantsuse bakterioloog Louis Pasteur tegi palju õllepruulimise edendamiseks, ei armastanud ta ise õlut põrmugi ning pidas selle maitset lausa vastikuks. Seepärast oli teadlasele vastumeelt vajadus degusteerida mitmesuguste käärimisbakteritega saadud õlut. Kord võttis ta abiline, nagu tavaliselt, kaks klaasi, täitis need vastvalminud joogiga, rüüpas lonksu ja hüüatas: „Louis! Õlu on suurepärane!”
Pasteur proovis ka ja ta nägu tõmbus vastikusest viltu. Pillanud piisa mikroskoobi alla, uuris ta seda ning kinnitas, ikka veel vastikusegrimass näol: „Sul on õigus. See on tõepoolest hästi välja tulnud.”
* * *
Prantsuse kirurgi Guillaume’i tunti kui osavat neerukivide kõrvaldajat. Oma patsientide rahakotile ta ei halastanud ning võttis nii kõrget honorari, et lasi oma majaseinale kinnitada sildi: „See maja valmis tänu kolmele kivile.”
* * *
Kuulsat ameerika leidurit T. Edisoni piiravad ajakirjanikud esitasid talle sageli küllaltki iseäralikke küsimusi, millele vastates ilmutas leidur kadestamisväärset teravmeelsust ja kainet arutlemisoskust. Nii päriti kord, kas on mõtet paigaldada ehitatavale kirikule piksevarras.
„Kahtlemata tuleb seda teha,” kostis Edison, „sest jumal on ju mõnikord väga hajameelne.”
Kui aga temalt küsiti, kuidas ta kujutab endale ette jumalat, vastas Edison: „Üldsegi ei kujuta. Kaaluta, massita ja kujuta olendit pole võimalik ette kujutada.”
* * *
Ka Jaroslav Hašekil tuli minna sõjaväe arstliku komisjoni ette. Koos teiste meestega seisis ta seal ja kuulas kuidas staabiarst küsitles kutsealuseid.
„Nii, mis teil viga on?” pöördus arst järjekorras esimese mehe poole.
„Ma olen südamehaige.”
„Seda olen mina ka, kõik me oleme südamehaiged – kõlbulik. Järgmine. Mis teil viga on?”
„Mul on äge reuma.”
„Minul ka, meil kõigil on reuma. Niisiis kõlbulik. Ja teil?” pöördus staabiarst Hašeki poole.
„Ma – olen nõdrameelne,” vastas Hašek kohtlase heasüdamlikkusega.
„Ah, mu poeg, mina ka… Neetud lurjus… Kõlbulik! Oota, küll ma sulle teen veel nõdrameelset!”
* * *
Näitlejat, kes Hamleti etendusel mängis Hamleti isa vaimu, tabas köhahoog. Kui kolleegid talle pärast kulisside taga etteheiteid tegid, ütles näitleja kuivalt: „Vaim, kes oskab rääkida võib ka köhida.”
Teine kord, sama stseeni proovil, hüüdis talle lavastaja: „Ei, nii ei lähe, mu armas. Nõnda ei räägi ükski vaim.”
„Kas teie siis olete kuulnud ühte vaimu rääkimas?” küsis näitleja.
* * *
Teadusliku konverentsi ajal leidis kahe õpetlase vahel aset järgmine vestlus: „Ei ole midagi ebameeldivamat, kui märkad, et sinu ettekande ajal keegi kuulajatest kella vaatab.”
„Oh, see pole midagi,” vastas teine. „Veel ebameeldivam on, kui sa näed, et üks kuulaja hakkab oma kella raputama, et veenduda selles kas too pole mitte seisma jäänud.”
* * *
Saksa luuletaja Chr. D. Grabbe kaotas oma ninakuse läbi palju sellest sümpaatiast, mida tema vastu tunti. Nõnda esitles ta ennast 1825. aastal Dresdenis Ludvig Tieckile ja avaldas soovi, et too võtaks ta kojateatrisse näitlejaks.
„Ei leidu osa,” ütles edev luuletaja, „mida ma lühikese aja jooksul ei suudaks kätte õppida ja etendada.”
„Kardan siiski, et külgesündinud ninaviga teile teie näitlejateel ületamatuid takistusi saab valmistama,” arvas Tieck.
Grabbe heitis üllatunult pilgu peeglisse ja küsis: „Minu nina oleks mulle takistuseks?”
„Jah, sest te kannate seda liiga kõrgel!”
* * *
Shaw juurde tuli keegi noor draamakirjanik ja tahtis meistrile oma uut draamat ette lugeda.
„Võtke istet,” ütles Shaw mehele, „ma lähen korraks teise tuppa ja tulen kohe tagasi.”
Möödus kümme minutit, ilmus teener ja ütles: „Meister palub ennast vabandada, ta tuleb kohe.”
„Kas meistril on palju tööd,” küsis noormees, „võib-olla ma tulen teine kord.”
„Ei,” vastas teener, „jääge rahulikult siia, härra Shaw tuleb kohe, ta paneb ainult öökuue selga.”
* * *
Kunstnik Max Liebermann oli Hamburgi senaatoritest maali teinud. Üks senaatoritest aga leidis, et tema maalil liiga lihtsalt, mitte midagi ütlevalt välja on tulnud.
„Palun teid, ärge pange pahaks, aga pilt oleks võinud ilusam olla.”
„Teie ka,” vastas Liebermann.
* * *
Adele Sandrock küsis oma kolleegilt Ilka Grüningilt: „Ütelge mulle, armas, kuidas saab ennast minkida vanaks?”
Grüning vastas mahedalt: „Armsam, ainult puudrit pisut ära pühkides.”
* * *
Kuulus laulja Leo Slezak oli tugeva kehaehitusega mees. Selline keha nõudis ka korralikku toitu. Kord võõrastemajas tellib Slezak endale guljašši. Kui toit taldrikul ta ees on, käsib ta kutsuda peremehe ja ütleb talle: „Peremees! Ma olen oma elus palju guljašši näinud, aga nii vähe guljašši ei ole ma kunagi näinud!”
* * *
Kui prantsuse kirjanikul Balzacil veel puudus kuulus nimi, andis ta ühele Pariisi kirjastajale üle ühe oma käsikirja. Kirjastaja luges selle läbi ja oli loetust nii vaimustatud, et oli nõus käsikirja kolme tuhande frangi eest omandama. Ta sõitis kirjaniku juurde koju. Peatudes laguneva maja ees, mõtles, et mehele, kes siin elab, ka kahest tuhandest frangist piisab. Balzac aga elas katusekambris.
„Kes nii kõrgel elab,” mõtles kirjastaja, „tunneb rõõmu ka tuhandest frangist.”
Vaevalt sai ta aga kirjaniku tuppa astuda, kui ta selle viletsat sisustust nägi.
„Tulin,” ütles ta, „teile teie käsikirja eest pakkuma kolmsada franki” Ja Balzac võttis pakkumise vastu.
* * *
Inglise kuningakojas etendas kojanarr Pace kuninganna Elisabeti ajal suurt osa. Aga tema suure jultumuse pärast juhtus, et ta ühel päeval soosingu kaotas ja ta lossist välja saadeti. Mõni aeg hiljem tohtis ta aga jälle tagasi tulla. Pace tuli alandlikult, kurvalt, kahetses ja langes kuninganna ette põlvili. Armulikult ulatas kuninganna talle käe ja palus tõusta.
„Noh, Pace,” ütles Elisabet, „kas pean ma nüüd sinu suust jälle kuulma oma nõrkuste piitsutamist?” Kojanarr raputas kurvalt pead.
„Ei, madame! Mina ei armasta rääkida asjust, millest räägib kogu linn!”
* * *
Kord jalutuskäigul mööda New Yorki kohtas A. Einstein nutvat poisikest.
„Mis sinuga on juhtunud, väikemees?”
„Ma kaotasin selle raha, mida ema andis mulle juuksuri jaoks…” Teadlane pööras oma taskud pahempidi ja leidis pärast pikki otsinguid, leidnud raha, ulatas selle poisile. Laps vaatas imestunult teadlase pikki juukseid ja hüüdis: „Ei mister! Mina ei võta teilt sentigi. Eks ole, teie ju kaotasite juba pool aastat tagasi selle raha ära, mida teile anti juuksuri jaoks.”
* * *
„Kuidagi ei suuda leida endale abilist,” kaebas ükskord Edison Einsteinile, „iga päev käivad noored inimesed, kuid ükski ei sobi.”
„Aga kuidas te määrate kindlaks kandidaatide sobivuse?” huvitus suur teadlane. Leidur näitas temale küsimustelehte ja ütles: „Kes vastab nendele küsimustele, sellest saab minu abiline.”
„Kui suur on New Yorgi ja Chicago vahekaugus miilides?” luges Einstein ja vastas: „Tuleb vaadata raudteeteatmikust. Millest on valmistatud roostevabateras? Seda saab teada metallograafia käsiraamatust.”
Niimoodi vastas ta kõigile küsimustele ja teatas siis: „Ära ootamata eitavat vastust, võtan ise oma kandidatuuri maha.”
* * *
Loengutel aromaatsetest süsivesinikest armastas amiinide ja värvainete üks loojaid August Wilhelm Hofmann tuua järgmise näite:
„Bensoolil on spetsiifiline lõhn. Keegi daam väidab, et see pidavat lõhnama pestud kinnaste järele.”
Üks üliõpilane, teades seda professori nalja, hüüdis ühel loengul sõnad „pestud kinnaste järele” enne kui Hoffmann seda teha jõudis. Professor vaatas üllatunult üliõpilasele ja küsis: „Kas te tunnete seda daami?”
* * *
69-aastane Herman Tarnover, USA-s populaarse „Dieettoitlustamise piibli” autor, lasti maha oma New Yorgi korteris. Mõrvariks osutus üks tema 57-aastane lugejanna. Tapmise põhjust selgitas ta väga lihtsalt: „Ma pettusin temas. Tarnover osutus šarlataniks. Tema soovitatud dieet ei aidanud mind põrmugi.”
* * *
Koomik Lang päästis end kord Münchenis ilusasti äpardusest. Mingisuguses rüütlitükis pidi ta mõõgaga läbi torgatama. Näitleja, kes pidi seda tegema, ei saanud kuidagi mõõka tupest välja. Siis laskus Lang pikkamisi põrandale ja ütles rahulikult: „Ole rahulik! Sa näed ju, et ma hirmust suren!”
Nõnda ta „suri” kramplikult võpatades, publiku rõkkava naeru saatel, kes teda pärast eesriide langemist tormilise aplausiga välja kutsusid.
* * *
Kant oli ühes pulmas peiupoisiks pruutpaari juures kelle vanusevahe oli suur: peigmees 75, pruut 21. Pulmaliste hulgas oli ka keegi daam, kes soovis kuulsa filosoofiga rääkida ja kõnetas Kanti järgmiselt: „Härra professor, mis te arvate, kas on sellest abielust ka lapsi oodata?”
Kant silmitses daami mõtlikult ja ütles siis: „Loota mitte, küll aga karta!”
* * *
Rikas inglanna tellis endale kuulsalt maalikunstnikult Whistlerilt oma portree. Kui see valmis sai ja proua oma pilti vaatas, vihastas ta hirmsasti.
„Mis te siin teinud olete,” hüüdis ta, „teil on jätkunud häbematust anda mulle mopsi nägu!”
„Oh ei,” vastas kunstnik, „teie pilt on loomutruu ja te ei sarnane sugugi oma mopsile, aga teie mopsil on küll au teile sarnaneda!”
* * *
Inglise kuninga narr oli ühte rüütlit rängalt solvanud, nii, et too lubas ta esimesel võimalusel läbi pista. Narr kaebas seda kuningale, kes püüdis teda rahustada, öeldes: „Kui ta julgeks sind tappa, lasen ta järgmisel päeval üles puua!”
„Ah!” vastas narr, „mulle oleks armsam, kui ta päev varem üles poodaks!”
* * *
Prantsuse kirjanik Flaubert sai kord ühelt noorelt kirjanikult läbivaatamiseks käsikirja. Arvustus, mille ta noorele mehele saatis, oli nii terav, et vihane noormees kutsus ta duellile. Flaubert vastas kohe kirjalikult: „Teie poolt minule saadetud väljakutse on niisama halvasti kirjutatud kui teie esimene raamat. Kuna te olete mind välja kutsunud, siis on mul õigus valida relvad. Võtan kutse vastu prantsuse õigekirja peale. Kujutage end tapetuna!”
* * *
Mark Twain istus kord jõekaldal ja õngitses. Seal tuli aga keegi tundmatu mees, istus kirjaniku kõrvale ja tundis huvi, kas kala ka hästi näkkab.
„Ma just tulin,” vastas Twain, „aga eile sain ma siit 15 forelli.”
„Tõesti!” imestas tundmatu. „Aga kas te teate, kes mina olen?”
„Ei,” vastas Twain.
„Ma olen selle maakonna ülevaataja ja pean teid trahvima, kuna forellipüüdmine on siin keelatud.” Mark Twain naeratas. „Aga kas te teate kes mina olen?”
„Ei,”
„Ma olen selle piirkonna kõige suurem valetaja.”
* * *
Üks kirjastaja kinkis kord uueks aastaks oma edukamatele autoritele kuldkäekellad. Üks tundmatu poeet, kelle väikese luulekogu kirjastus oli avaldanud, sai kingitusteloost teada ja kaebas kirjastajale, et temast on mööda mindud. Too ei tahtnud meest haavata, vabandas ja laskis ruttu ühe odava kella muretseda. Luuletaja võttis selle õnnest särades vastu. Mõned päevad hiljem tuli ta tagasi ja kurtis, et kell enam ei käi. Sellepeale vastas kirjastaja: „Armas inimene, kas te arvate, et teie luuletused lähevad?”
* * *
Suurtööstur Parker sõitis kord koos sekretäriga äriasjus New Yorgist Madridi. Saabumisel mindi lähimasse restorani lõunatama, kus Parker tellis kaks biifsteeki. Asjata! Kelner ei saanud ühestki sõnast aru. Siis tuli Parkerile hea idee, ta võttis paberi ja joonistas sinna peale härja ning arvu kaks. Kui kelner seda nägi, naeratas ta mõistvalt ja lahkus. Kannatlikult jäädi nüüd praadi ootama. Poole tunni pärast tuli kelner tagasi ja pani lauale kaks pääset – härjavõitlusele.
* * *
Keegi noormees, kes selle au osaliseks sai, et Abraham Lincoln võttis ta väikesele jalutuskäigule kaasa, pani tähele, et president iga vastutulevat farmerit tervitas, sealjuures veel silindrit peast võttes. Noormees küsis, miks ta seda igaühe puhul teeb. Lincoln mõõtis noormeest pika pilguga ja vastas: „Kas te tõesti arvate, et ma seda endale luban, et iga möödakäija oleks minust viisakam kui ma ise?”
* * *
Alphonse Daudet, tuntud raamatu „Tartarin Tarasconist” autor, kohtas ükskord Pariisi bulvarilehekese „Skandaal” väljaandjat.
„Kuulake,” ütles halva kuulsusega ajakirjanik, „te võiksite mitu tuhat franki teenida, kui te kirjutaksite meile järjejutuna jutustuse, mis ilustamata kujutab kaltsakate elu.”
Daudet vaatas ümberseisjatele paljutähendavalt otsa.
„Milleks?” vastas ta tõrjuvalt. „Teil tuleks palju odavam, kui te avaldaksite oma kaastöötajate päevikud.”
* * *
Üks kvantteooria rajajaid Max Planck tuli nooruses ühe 70-aastase professori juurde ja pihtis oma otsust hakata tegelema teoreetilise füüsikaga.
„Kulla inimene,” ütles auväärt õpetlane, „milleks soovite rikkuda oma elu, teoreetiline füüsika on põhiliselt lõpetatud… Kas maksab tegeleda säärase perspektiivitu asjaga.”
* * *
Kuna maalikunstnik A. Menzel ka kõrges vanaduses ei tahtnud arstidest midagi teada, siis ükskord kui ta ennast halvasti tundis, saatsid sõbrad talle arsti. Kui too kunstniku juurde ilmus, sai viimane pahaseks, muutus aga siis tähelepanelikuks.
„Tulge siia valguse kätte,” ütles Menzel ja juba oli tal visandiplokk väljatoodud ja ta hakkas joonistama. Arst lausus pahaselt: „Mida te endale lubate, mina tulen haige juurde ja teie…”
„Vaikige,” vastas Menzel, „kas te siis ei tea, et töö on parim ravim.”
* * *
15. sajandi itaalia teadlane Pico de la Mirondola rabas lapsepõlves oma lähedasi kiiresti arenenud intellektiga. Kord tähendanud keegi imelast näinud kardinal süngelt: „Kõik need varaküpsed lapsed hiilgavad oma mõistusega ainult noores eas. Mida vanemaks nad saavad seda rumalamaks nad jäävad.”
„Kui see jutt on õige,” kiitnud poiss takka, „siis pidite teiegi kunagi imelaps olema!”
* * *
Kord pidas bulgaaria teadlane A. Zlatarov ühes väikelinnas loengu. Professor rääkis loodusest ja loodusrikkustest ning mainis muuseas, et hapnik, ilma milleta poleks elu võimalik, avastati alles 1773. aastal.
„Oi, kui huvitav!” hüüdis keegi saalist. „Aga mida hingasid inimesed enne seda?”
* * *
Inglise kuninganna kaasa Edinburghi hertsog prints Philipp võttis ette Kairo-sõidu. Tema visiidi eel saatis Egiptuse välisministeeriumi protokolliosakond Inglise saatkonnale järelepärimise. Nõuti vastust küsimusele: „Kas prints on abielus? Kui jah, siis – kas ka tema abikaasa tuleb Kairosse?”
* * *
Enne tuntud inglise kunstniku Turneri näituse avamist Ateenas pöördus üks ajakirjanik Kreeka Kultuuriministeeriumisse küsimusega, kuidas kulgeb ekspositsiooni ettevalmistamine. Sellega tegelev ministeeriumiametnik andis autoriteetse vastuse: „Ma võtsin juba mister Turneriga ühendust. Kõik on kõige paremas korras.” Ajakirjanikul ei jäänud muud üle, kui arvata, et ametnik on väga eakas: Turner suri juba 130 aastat tagasi.
* * *
Kuulus keemik Robert Bunsen võttis vastu keemia arvestust. Üks tudeng vastas vapralt igale küsimusele, kuid Bunsen ei kiirustanud hinnet panema.
„Millegipärast pole ma teid loengutel näinud…”
„Aga te ei saanudki mind näha, professor!” hüüatas nutikas üliõpilane tehtud naiivsusega. „Ma istun samba taga!” Leidlik vastus sai peatselt kogu ülikoolis teatavaks… Kandnud viimasele vastajale arvestuse matriklisse, pomises Bunsen imestunult: „Mitte ei saa aru, kuidas mahub ühe samba taha nii palju rahvast…”
* * *
Saksa keemik Egon Wieberg pidas kord loengut: „Asume uue osa juurde. Täna räägime kloorist. Kloor on mürgine gaas. Kui ma järgmisel loengul kaotan katse ajal teadvuse, siis viige mind välja värske õhu kätte. Loeng on sel juhul lõppenud.”
* * *
Inglise keemik William Balmen juhatas kord üliõpilaste laboratoorset tööd. Katse kätkes endas ohtu.
„Tähelepanu!” pöördus Balmen tudengite poole. „Minu käskluse peale pange kemikaalid kolbi, võtke happeklaas, valage siis hape kolbi ja põgenege! Alustame. Üks… kaks… kolm!”
* * *
Keegi tuttav kutsus Wilde’i einestama ning väljendas sel puhul kahtlust, kas pakutav suudab rahuldada kirjaniku peent maitset. Wilde rahustas teda: „Oh pole viga. Mul on väga lihtne maitse. Söön alati ainult kõige paremat.”
* * *
1979. aastal esines kuulus illusionist Igor Kio Jaapanis trikiga „Tütarlaps ja lõvi.” Maneeži veeretatakse suur metallpuur. Vaataja võib veenduda, et puuril pole teist väljapääsu ning märkamatult pole sealt kuidagi võimalik kaduda. Puuri astub tütarlaps. Sekundiks kustub valgus. Kui see taas süttib, on puuris vaid möirgav lõvi… Pressikonverentsil palus üks ajakirjanik, nagu ikka, et rääkigu Kio selle triki saladusest. Illusionist vastas, et pole seal mingit saladust. Lõvi on lihtsalt niimoodi treenitud, et neelab tütarlapse momentaalselt alla. Ajakirjanik tegi suured silmad: „Nojah, aga sel moel ei jätku teil varsti enam assistente.”
„Tühiasi,” vastas Kio. „Mul on neid veel umbes sada varuks.” Kohe ilmus ühes ajalehes teade: „Kio etendused jätkuvad! Moskvast on Tokyo poole teel täiendav saadetis tüdrukuid…”
* * *
Kord kutsus kuulus prantsuse astronoom Camille Flammarion pottsepa, et see teeks ta ahju korda. Teadlase kabinetti astunud mees aga unustas oma töö ja jäi üksisilmi gloobust uurima. Lõpuks küsis ta, kas on õige, et Maa tiirleb ümber rauast telje nagu gloobuski. Flammarion asus asja selgitama, ent pottsepp ei saanud kuidagi aru. Siis kaksas astronoom gloobuse telje otsast ja viskas selle õhku, et näidata, kuidas saab kera ilma raudteljeta pöörelda. Ilmselt oli vise liiga tugev, sest teadlane ei jõudnud gloobust kinni püüda. See kukkus põrandale ja purunes.
„Näete nüüd, monsieur,” muigas meister, „ma mõtlen, et Maal oleks parem ümber rauast telje ringi käia.”
„Mina aga mõtlen,” nähvas vihane astronoom, „et mu gloobus peaks olema sama kõva kui sinu pea.”
* * *
Kord kutsuti kuulus saksa arst E. Heym kiiresti haiglasse, kus raskesti haige patsient oli kaotanud teadvuse ning viibis surma piiril. Haiglasse kihutanud Heym tegi mis suutis ning haige hakkas toibuma. Ta avas silmad, mõõtis pilguga voodi ümber tunglevaid arste ja õdesid ning küsis äkki Heymilt: „Aga kes need tolgused on?”
Patsiendi paranemisest rõõmujoovastuses Heym pöördus oma kolleegide poole ja hüüdis: „Näete nüüd, härrased, ta tundis teid kõiki korraga ära!”
* * *
Kuulsalt saksa meedikult R. Virchowilt küsiti, milles tema arvates on arsti- ja juristiameti erinevus. „Arstide sissetulekud on väiksemad,” vastas Virchow, „juristid teenivad nii elavate kui ka surnute pealt, arstid aga saavad honorari ainult elavate käest.”
* * *
Surivoodil lebava Pasteuri juurde kutsuti vaimulik. Haiget pihile võttes küsis jumalasulane: „Kas te ütlete lahti nii saatanast kui kõigest temaga seonduvast?”
Pasteur oli tükk aega vait ja ütles siis: „Kas ikka on sügavat mõtet elu viimastel minutitel endale vaenlasi soetada?”
* * *
Bernard Shaw loobus talle määratud Nobeli kirjanduspreemiast. Kui temalt küsiti, miks ta nii auväärset auhinda vastu ei võta, vastas Shaw: „See on nagu päästerõngas, mis visatakse uppujale siis, kui ta on juba omal jõul suutnud kaldale ujuda.”

Nimede register

Balzac Honoré de (1799–1850) – prantsuse kirjanik
Brahms Johannes (1833–1897) – saksa helilooja.
Breznev Leonid Iljitš (1906–1982) – N. Liidu peasekretär aastatel 1966–82.
Bülow Hans (1830–1894) – saksa dirigent ja pianist.
Carter Jimmy (1924–) – USA president 1977–1981.
Caruso Enrico (1873–1921) – itaalia laulja (tenor).
Chaplin Charles (1889–1977) – inglise päritolu ameerika koomik ja filmilavastaja ja -näitleja.
Charles II (1630–1685) – Suurbritannia ja Iirimaa kuningas.
Costeau Jean (1889 –1963) – prantsuse kirjanik, filmilavastaja.
Einstein Albert (1879–1955) – juudi päritolu saksa füüsik, relatiivsusteooria ja mitmete teiste füüsikateooriate looja.
Goebbels Joseph (1897–1945) – saksa natslik poliitik, aastatel 1933–45 Saksamaa propaganda ja rahvahariduse minister.
Gorbatšov Mihhail Sergejevitš (s. 1931) – N. liidu viimane NLKP peasekretär 1985–1990 Gromõko Andrei Andrejevitš (1909–1989) – N. Liidu välisminister aastatel 1957–1985.
Haeckel Ernst (1834–1919) – saksa loodusteadlane, arst ja filosoof.
Hitler Adolf (1889–1945) – NSDAP üks asutajaid. Alates 1933. aastast Saksamaa kantsler.
Hruštšov Nikita Sergejevitš (1894–1971) – N. Liidu NLKP peasekretär 1953–64.
Hugo Victor (1802–1885) – prantsuse kirjanik.
Kant Immanuel (1724–1804) – saksa filosoof.
Leo XIII (1810–1903) – Rooma paavst alates 1878. a.
Lenin Vladimir Iljitš (1870–1924) – elukutseline vene revolutsionäär.
Liszt Franz (1811–1886) – ungari pianist ja helilooja.
Lomonossov Mihhail V. (1711–1765) – vene teadlane, kirjanik, keelemees ja ajaloolane.
Louis XIV (1638–1715) – Prantsuse kuningas, hüüdnimega päikesekuningas.
Napoleon Bonaparte (1769–1821) – 1799. a. Prantsusmaa esimene konsul, 1804. a. kuulutas ennast keisriks.
Nixon Richard M. (1913–1994) – USA president 1969–1973.
Paganini Niccolo (1782–1840) – itaalia viiuldaja.
Remargue Erich Maria (1898–1970) – saksa kirjanik.
Rockefeller John David (1839–1937) – Ameerika monopolist, Standard Oil Co asutaja.
Saphir Moritz (1795–1858) – saksa humorist ja poeet.
Schliemann Heinrich (1822–1890) – saksa arheoloog.
Shubert Franz (1797–1828) – saksa helilooja.
Shaw George Bernand (1856–1950) – iiri-inglise dramaturg.
Stalin Jossif Vissarionovitš (1878–1953) – 1922–53 NLKP peasekretär, faktiliselt diktaator.
Twain Mark (Samuel Langhorne Clemens) (1835–1910) – ameerika kirjanik.
Verdi Giuseppe (1813–1901) – itaalia helilooja.
Voltaire (Francois Marie Aronet) (1694–1778) – prantsuse filosoof ja kirjanik.
Wagner Richard (1813–1883) – saksa helilooja.
Wilde Oscar (1854–1900) – inglise kirjanik, dramaturg.
Whistler James Abbott (1834–1903) – inglise-ameerika maalikunstnik.