Atlandi „Sinine Lint”

19. sajandi lõpul muutus suurriikide laevakompaniide vaheline konkurents Põhja-Atlandi liinidel eriti teravaks. Tohutud hulgad maata talupoegi ja töötuid linlasi, kes läksid Euroopa maadest ookeani taha paremat elu otsima ja suur hulk mõlema maailmajao äriringkondade esindajaid tekitasid neil aastatel hiiglasliku reisijatevoolu. Suure hulga reisijate jaoks oli vaja paljusid regulaarselt ühendust pidavaid reisilaevu. See andis tõuke laevaehituse kiireks arenemiseks mitmeski suurriigis, eelkõige aga Inglismaal ja Saksamaal.

26. mail 1819 asus USA idarannikul asuvast Savannah’st teele ratasaurik Savannah (pikkus 33,5 m, mahutavus 320 brt). Algselt oli alus tegelikult kolmemastiline purjekas, kuid 1818. aastal ehitati ta ümber ratasaurikuks. Ka ookeanil liikus Savannah peamiselt purjede abil, sest söetagavara oli arvestatud vaid seitsmele päevale ja katlad pandi kogu reisi jooksul auru alla ainult seitsmel korral. Ratasauriku Savannah’i reis üle ookeani Liverpooli kestis 20 päeva.
Savannah’ kuulsast reisist kuni 1835. aastani ületasid Atlandi ookeani kõigest kolm aurikut: Hollandi Curacao, Inglise Radamanthus ja Kanada Royal William. Need olid juhuslikud reisid ja enamiku teekonnast läbisid kõik kolm aurikut purjede abil nagu Savannah.
Kui alguses suhtuti merendusringkondades aurumasinatesse suure umbusuga (aastatel 1816–1838 hukkus aurikutega juhtunud avariide tõttu ligi 2000 inimest, hävis 260 aurikut, neist 99 aurkatelde lõhkemise tagajärjel), siis ajapikku hakati hindama uue jõuallika eeliseid.
19. juulil 1837 lasti vette Great Western Steam Navigation Company tellimusel valminud ratasaurik Great Western. Ilusa kujuga aurik oli 71, 9 m pikk ja tema mahutavus oli 1320 brt. Laeva esimeses klassis oli kohti 128 reisijale, teises klassis 20-le. Meeskond koosnes 57 ohvitserist ja madrusest. Söepunkrid mahutasid 800 t sütt. Kahe aurumasina koguvõimsus oli 450 hj.
Konkureeriv kompanii British and American Steam Navigation Company kartis, et Great Western asub teele varem kui nende British Queen ning prahtis teise auriku. See oli võrdlemisi väike laev Sirius, veeväljasurvega veidi üle 700 t ja masina võimusega 320 hj.
4. aprillil 1838 alustas Sirius Iirimaa sadamast Corkist reisi üle Atlandi. Väikese tulekahju tõttu hilines Great Westerni väljasõit. Aurik, pardal kõigest seitse reisijat, alustas Bristolist teekonda New Yorki, kuhu jõuti 23. aprillil. Hilja! Võistleja Sirius oli jõudnud New Yorki neli tundi varem. Kahe auriku ilmumine oli suur sensatsioon. Nii kiire sõit oli tollal tõeline rekord. Kulus ju purjekatel ookeani ületamiseks sageli terve kuu. Nende kahe laeva võidusõit pani aluse regulaarsele aurulaevaühendusele üle Atlandi. Ookeaniavarustele ilmusid üha uued aurikud, Atlandi ületamisel löödi üks rekord teise järel ning üha sagedamini hakati rääkima müstilisest Atlandi „Sinisest Lindist”.

Ametlikult pole kunagi olnud mingit sellenimelist auhinda. Seega pole ka kunagi olnud võistlust Atlandi „Sinise Lindi” saamiseks. Eesti „Mereleksikonis” väidetakse, et „Sinine Lint” kujutas endast algselt sinist vimplit, millega kaasnes rahaline preemia. Alles 1934. aastal loodi rahvusvaheline komitee, mille ülesandeks oli kindlaks määrata tingimused, mis puhul üks või teine laev loetakse Atlandi kiirusvõistluse võitjaks. Inglane Harold Hailes laskis enda kulul valmistada hõbedase kuju, mis pidi sümboliseerima Atlandi „Sinise Lindi” auhinda. Hailes kinkis kuju Atlandi „Sinise Lindi” komiteele, kes selle omakorda andis üle tolleaegsele Atlandi rekordi omanikule Itaalia liiniaurikule Rex. 1936. aastal püstitas Cunard & White Stari aurik Queen Mary uue kiirusrekordi, saavutades keskmiseks kiiruseks 30,14 s ja 1938. aastal koguni 31,69 s. Ent kompanii keeldus teadmata põhjusel oma laevale auhinda vastu võtmast. „Sinise Lindi” kuju jäi maale ja anti juveeliärisse müügile.
Kust on aga pärit mõiste „sinine lint”? Inglise entsüklopeediate andmetel seostatakse sinist linti Sukapaelaordeniga. Oxfordi sõnaraamatu järgi aga on mõiste „sinine lint” kasutusel 1848. aastast ning sellega tähistatakse suurimat autasu, auhinda esimese koha eest. Märksa raskem on vastata küsimusele, kes võttis kasutusele nimetuse Atlandi „Sinine Lint”?
1897. aasta novembris ületas Saksa aurik Kaiser Wilhelm der Grosse Atlandi ookeani rekordilise ajaga – 5 päeva 22 tunni ja 45 minutiga. Auriku keskmine kiirus oli 22,35 sõlme. Saksa ajalehtedes, mis uuest rekordist teatasid, polnud sõnagi „Sinisest Lindist”.
1900. aasta juulis püstitas Saksa aurik Deutschland uue rekordi. Saksa ajakirjanduses ei ilmunud taas ühtegi sõna lindist. Küll aga kirjutas Inglise ajakiri „Syren and Shipping” 1. augustil 1900, et Saksa aurik Deutschland püstitas Atlandi ületamisel rekordi ja võitis „Sinise Lindi”. Esimest korda Saksa ajakirjanduses vilksatas mõiste „Sinine Lint” 1901. aastal, kui ajakiri „Nauticus” kirjutas: „Oma kiireimal reisil ületas Deutschland Atlandi ookeani viie päeva seitsme tunni ja 38 minutiga, saavutades keskmiseks kiiruseks 23,36 sõlme ning talle anti võidumärgiks, nagu inglased seda nimetavad, Blue ribbon of the Atlantic – Atlanndi sinine lint.” Kuid müstilist auhinda on mainitud veel märksa varemgi. 5. mail 1898 kirjutas Londoni „Daily Chronicle”: „Tulemusega 580 miili reisi viimasel päeval, võitis Kaiser Wilhelm der Grosse Atlandi „Sinise Lindi.” (Aurik saabus New Yorki 5. aprillil.) Kõige varasem viide „Sinisele Lindile” pärineb mereajaloolaste andmetel 1892. aasta 20. oktoobri „New York Heraldi” väljaandest, Inglismaal aga seostati mõistet „sinine lint” laevandusega alates 1893. aastast. Kas olidki aastad 1892/93 „Sinise Lindi” sünniaastateks? Ühest vastust sellele küsimusele ei ole, kuid võib suure tõenäosusega oletada, et 19. sajandi lõpus hakkasid nii Ameerika kui Inglise ajakirjanikud Atlandi ookeani kõige kiiremini ületanud aurikut nimetama „Sinise Lindi” omanikuks.
Kuidas ja milliste kriteeriumide järgi suudeti ookeani ületamist lausa minutilise täpsusega kindlaks määrata?

Enne 20. sajandi algust võeti rekordite väljaselgitamiseks laeva sadamast lahkumise hetkest kuni sihtsadamasse jõudmiseni. Briti saartel olid sellisteks sadamateks Liverpool, Queenstown ja Plymouth, Ameerikas Halifax, Boston ja New York. Hiljem, seoses laevaliikluse tihenemisega, ei saanud liiniaurikud sadamate läheduses täie kiirusega sõita ning sellepärast hakati Atlandi ületamisel arvestama aega, millega laev jõudis lähtesadama läheduses asuva tuletorni traaversilt sihtsadama tuletorni traaversile. Sellisteks omapärasteks stardi- ja finišijoonteks olid Inglise ranniku lähedal Wighti, Eddystone’i või Scilly saarte majakad, samuti Iiri rannikul asuvad Roches Pointi, Daunts Rocki ja Fastnet Rocki tuletornid ning Ameerikas New Yorgi lähedal Sandy Hooki saarel asuv tuletorn, samuti Ambrose’i tulelaev New Yorgi lahe suudmes ning Nantucketi tuletorn. Kui laev väljus Gibraltarist (või saabus sinna), siis võeti aega Tarifa neeme traaversilt. Mõningatel juhtudel oli läände sõidul lähtesadamaks Prantsuse sadam Cherbourg.
Peab tunnistama, et rekordi püstitamise kriteeriumid olid üsna segased, sest laevad sõitsid ju täiesti erineva pikkusega mereteid pidi. Arvestada tuleb sedagi, et talvetee oli suveteest tervelt saja miili võrra lühem. Sirius sõitis Londonist Corki kaudu New Yorki, läbides 3580 miili. Great Western sõitis aga Bristoli lähedal asuvast Avonmouthist New Yorki ja tema teekonna pikkus oli kõigest 3200 miili. Cunard alustas 1840. aastal liinireise Liverpooli, Halifaxi ja Bostoni vahel (teekonna pikkus umbes 2500 miili). Ameerika Collinsi laevakompanii avas marsruudi New York–Liverpool (umbes 3000 miili). Cunard ja teised Briti laevakompaniid avasid hiljem laevaliinid marsruudil Liverpool–New York, vahepeatusega Queenstownis. Vahemaa Queenstownist New Yorgini (umbes 2800 miili) jäi kuni Esimese maailmasõjani inglaste klassikaliseks võidusõidu marsruudiks. Sealjuures olid stardi- või finišijoonteks Queenstowni Roches Pointi ja Daunts Rocki tuletorn, teisel pool ookeani aga New Yorgi linn. Alates 1869. aastast sai markeerimispunktiks rannikust 15,5 miili kaugusel ankrus asuv tulelaev Sandy Hook. 1908. aasta sügisel vahetas selle välja Ambrose’i kanali tulelaev. Muidugi püüdsid kaptenid kavaldada ning kõikvõimalikke riukaid kasutades näidata oma laeva sõiduaega kas või mõne tunni võrra lühemana. Mängumaa selles osas oli üsna avar. Atlandi ületamise rekordite arvestamisel võis tegelikult lähtuda kolmest kriteeriumist:

1. Aeg, mis kulus ühest riigist teise sõitmiseks.
2. Keskmine kiirus.
3. Aeg, mis kulus dokist dokini sõitmiseks.

Näiteks 1907. aastal toimetas Saksa laev Deutschland reisijad ühest sadamast teise kiiremini kui Lusitania, ometigi peeti viimast „Sinise Lindi” võitjaks. Nii või teisiti oli palju segadust nii ookeani ületamise täpse aja kui ka laevade keskmise kiiruse määramisega! Seega ei maksa kõiki neid Atlandi ületamise kiirusrekordeid absoluutse tõena võtta, seda enam, et erinevates allikates on ilmselgeid vasturääkivusi.
Alles 1935. aastal seoses Hailesi karika asutamisega määrati kindlaks ühtne võidusõidu marsruut, mille algus- ja lõpp-punktideks olid Edela-Inglismaa ranniku lähedal Scilly saartel asuv Bishop Rocki tuletorn ja New Yorgi lähedal asuv Ambrose’i tulelaev. See marsruut on jäänud tänini Sinise Lindi taotlejate klassikaliseks mereteeks.

Tunnuspildil: Inglise aurik „Queen Mary”.

©Peter Hagen