Plahvatused naftapuurimisplatvormil Piper Alpha (1988)
6. juulil 1988 toimus merest nafta puurimise ajaloo suurim katastroof. Ameerika naftakompaniile Occidental Petroleum kuulunud Põhjamere platvormil Piper Alpha, mis paikneb Šotimaa linnast Aberdeenist 200 km kaugusel kirdes, kärgatasid plahvatused. Platvorm hävis peaaegu täielikult. Sellel viibinud 232 inimesest õnnestus päästa vaid 62, kellest 20 olid saanud raskesti vigastada.
See juhtus 21.30. 12-tunnisest vahikorrast vabanenud naftatöölised olid õhtust söönud ja tegelesid oma asjadega. Kes mängis piljardit, kes luges, kes rääkis telefoni kaudu kodustega kaldal. Enamik valmistus magama heitma.
Saabuva öövaikuse katkestas jube ulg – arvatakse, et välja tungis määratu surve all olnud gaas. Ulg kadus plahvatusemürasse. Kustus elekter, sest rivist langes välja keskmasinasaal: – elektrigeneraatorid, juhtimispuldid, avariiseadmed. Inimesed tormasid väljapääsu poole. Sel hetkel kärgatas teine plahvatus. Tulesammas paiskus umbes 200 m kõrgusele, platvorm – 34 000 t kaalunud teraskonstruktsioon – langes mitmeks tükiks ja varises merre. Tema jäänused muutusid tulelondiks. Enamik plahvatusel terveks jäänuist sattus tulelõksu. Ainus pääsemislootus oli vette hüppamine, kuigi meri on seal isegi suvel jäine. Hüpatagi oli õudne: tööliste ruumid asusid 40–60 m kõrgusel merepinnast. Pealegi ujutas platvormi ümbruse üle põlev nafta.
Inglise ajakirjandus märkis, et platvormil ei oldud ilmselgelt erakorraliseks situatsiooniks valmis. Ei jätkunud respiraatoreid ja isegi päästeveste, ehkki instruktsiooni järgi pidanuks kõik platvormil viibivad inimesed neid kogu aja kandma. Sai teatavaks, et pisut enne plahvatust oli platvormi administratsioonile ette kantud tugevast gaasilehast. Ometi ei võetud midagi ette.
Tulekahju vesikustutuse süsteem hakkas tööle, kuid see vaid halvendas asja, sest veejoad muutusid kuumuses silmapilk auruks, mis lisandus suitsule…
Kiiret ja tõhusat abi ei suutnud anda ka päästjad. Esimesena õnnetuskohale jõudnud kopteri piloot ei riskinud ligineda platvormile lähemale kui pool kilomeetrit. Päästjad läheduses viibinud valvelaevalt olid sunnitud minema appi täispuhutavates kummipaatides. Üks neist süttis ja koos päästjatega hukkus mitu inimest, keda neil oli õnnestunud veest välja tirida. SOS-signaali saanud mereväestaap käskis laevadel otsekohe merele väljuda ja osaleda päästmisoperatsioonides. Kuid esimesed laevad jõudsid katastroofikohale alles 9 tunni pärast, kui päästa polnud enam kedagi. Ka tulest jagusaamine osutus raskeks, tulekahju õnnestus kustutada alles 29. juulil.
Katastroofi põhjuste suhtes puudus esialgu üksmeel. Ühed olid veendunud, et selle kutsus esile nafta ja gaasi kontrollimatu väljapaiskumine maapõuest. Oma kolossaalse energiaga purustas see torustiku, seejärel aga süütas kuuma segu. Teised kaldusid arvama, et plahvatuse võis põhjustada gaasi väljaimbumine metalli väsimise või torujuhtme läbiroostetamise tagajärjel. Võimalik, et nii see juhtuski – esimene plahvatus kärgatas eluruumide all, kus paiknes gaasi vedeldamise seade. Pealegi oli avariisignalisatsiooni süsteem välja lülitatud. Kuidas ka ei olnud, kõik olid üksmeelsed ühes: platvormil Piper Alpha oli õnnetuseks eriline „soodumus”, sest ta oli üks vanemaid Põhjamere Inglise naftamaardlais. See Šotimaa rannikust 192 km kaugusel ankurdatud platvorm alustas tööd 1973. aastal. Päevas toodeti 167 000 barrelit naftat ja 200 meest töötasid 12-tunnistes vahetustes.
Olgu öeldud, et esimesed naftaväljad avastati 1969. aastal, nafta tööstuslik tootmine algas 1975. aastal. Põhjameres paikneb umbes 2,5 protsenti maailmas uuritud naftavarudest. Sellest peaaegu veerand asub Suurbritannia ja kolmveerand Norra mandrilaval. Suurim naftaplatvorm on 1984. aastal valminud norralaste Statfjord C. Merepõhjast 271 m kõrgusele ulatudes on ta umbes 50 m kõrgem Piper Alphast. Ainuüksi Statfjordi tööliste 278 voodikohaga hotell on 8-korruseline. Norra monstrumi tarvis kulutati viis korda rohkem terast kui Eiffeli torni ehitamiseks.
Piper Alpha katastroofile eelnenud suuremate avariide kaugeltki mitte täielik nimistu näeb välja järgmine.
* 1965. British Petroleumi puurimisseadmel Sea Gem murdusid kaks tugijalga: hukkus 13 töötajat.
* 1978. Tulekahju Norra platvormil Statfjord: 23 hukkunut.
* 27. märtsil 1980 läks 385 km kaugusel Norra rannikust 10-pallise tormi ajal ümber 10 000-tonnine puurtorn Alexander Kielland. Hukkus 123 inimest.
* 1983. Plahvatus Inglise platvormil Delta: 12 vigastatut.
Nii oli 1988. aastaks Põhjameres, kus 300 platvormil elas ja töötas umbes 20 000 naftatootjat, saanud surma vähemalt 300 inimest.
Elukardetav on ka puurimisplatvorme teenindava umbes 2000 tuukri töö. Nad peavad platvormide tugijalgu liivapritside abil merekarpidest puhastama ning roostekahjustusi likvideerima, platvormide vajumist ning torujuhtmete olukorda kontrollima. Seni on töökohustuste täitmisel hukkunud üle 200 tuukri.
©Peter Hagen
