Israel Airlines’i Boeing 747 kukub alla Amsterdamis (1992)

4. oktoober 1992. Kell 18.22, rahvusvaheline Schipholi lennuväli. Iisraeli lennukompanii Israel Airlines’i (El Al, 4X-AXG)) kaubalennuk Boeing 747-200 stardib täpselt ettenähtud ajal lennule Tel Avivi. Nagu alati, tegi New Yorgist saabunud lennuk ka seekord vahemaandumise Amsterdamis, et võtta pardale Hollandi tulpe, parfüüme ja tehnilisi seadmeid. Samuti tangiti lennuki kütusepaagid pilgeni täis. Lennueelne ettevalmistus oli Boeingu kapteni, 59-aastase Isaac Fuchsi ja tema meeskonna, esimese piloodi Ohad Arnoni ning pardainseneri Gedalya Soferi jaoks rutiiniküsimus. Kell 18.27, kui kõrgust koguv lennuk asub 900 m kõrgusel IJsselmeeri lahe kohal, teatab Arnon lennuvälja dispetšerile 3. mootori süttimisest, mõni aeg hiljem langeb rivist välja ka 4. mootor.

Spetsialistide ringkonnas oli JT-9D tüüpi reaktiivmootoritel halb kuulsus. Tõsi, need olid valmistatud maailma suurimas lennukimootoreid tootvas firmas Pratt & Whitney, kuid alates 1970. aastast, mil need tootmisse võeti, võiks ainuüksi nende riketest paksu raamatu kirjutada. Vähese töökindlusega mootorid said pilkenimeks „Pratt ja Põmm”. Näiteks Saksa Lufthansa vahetas 1970. aastatel välja kõik seda tüüpi reaktiivreisilennukite mootorid, asendades need konkureeriva firma General Electricu omadega.
Nüüd oli aga Iisraeli lennuki kapten sunnitud tegema kahe põleva mootoriga, pardal 85 t kütust, ohtliku hädamaandumise. Lennuk oli nii riskantse manöövri jaoks liiga raske. Pardainsener Sofer avas kohe ventiilid, et kütust välja lasta, samal ajal kaotas aga lennuk kiiresti kõrgust. Tihedasti asustatud Euroopas on praktiliselt võimatu suunata avariiohtu sattunud lennukit kuhugi tühermaale.
Gooimeeri kohal eraldus viietonnine mootor nr 4 tiiva konsooli küljest ja kukkus alla. Osa mootorist leiti järvest, teine osa ühest metsatukast, kusjuures mootoril polnud mingeid põlemisjälgi. Kahe mootori väljalangemisel olid rängad tagajärjed, sest nüüd võis lennuk ainult mööda ringjoont lennata. Olukorras, kus õhtuhämaruse tõttu oli nähtavus piiratud, ei jäänud pilootidel muud üle, kui püüda masinat õhus hoida. Et vältida kohest allakukkumist, tuli kahele töötavale mootorile anda täisgaas. Lennuk pöördus automaatselt oma pikitelje ümber paremale, nii et raskem parem tiib kippus alla vajuma. Kahe mootori seiskumisel oli lakanud töötamast kaks neljast hüdraulikasüsteemist, ilma mille abita kõrgus- ja pöördetüürid ning tagatiivad ei liigu. Seega polnud lennuk enam juhitav. Nagu vigastatud tiivaga lind tegi kiiresti kõrgust kaotav El Al’i Boeing laia kaare Amsterdami vanalinna kohal.
Kell 18.35 andis Fuchs edasi viimase raadiosõnumi: „Going down! Going down!” Minut hiljem sööstis kiirusega 520 km/h langev Boeing Bijlmermeeri linnaosas vastu majadeplokki. Katastroofis hukkus ühtekokku 72 inimest.
Lennuõnnetuse põhjuste uurimisel selgus, et neljas mootor oli eraldunud kinnituspoltide purunemise tagajärjel.
Laskmata välja suurt hulka kütust, poleks Boeing mitte mingil juhul saanud ohutult maanduda. Kuid kütusest vabanemiseks ei jäänud enam aega, sest spetsiaalsete ventiilide kaudu on võimalik välja lasta kõige rohkem kaks tonni kütust minutis. Boeing 747 võib küll jätkata lendu ka ainult kahe mootoriga, kuid mitte stardifaasis maksimaalselt koormatuna. Seega polnud El Al’i lennukil mingit šanssi edukaks hädamaandumiseks.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Esimene inimohvritega õnnetus lennukiga Boeing 747 (1974)
Lennunduse ajaloo ohvriterohkeim lennuõnnetus Tenerifel (1977)
Jaapani tsiviillennunduse must päev (1985)
Plahvatus Pan Am’i Boeing-747 pardal (1988)
TWA Boeing 747 kukub Atlandi ookeani (1996)