Appi aurikule „Volturno“ (1913)
3600-registertonnise brutomahuga kaubalaeva „Volturno“ oli prahtinud Inglise firma Uranium Steamship Company, kes tegeles emigrantide vedamisega Euroopast Ameerika Ühendriikidesse.
2. oktoobril 1913 lahkus „Volturno“, pardal 564 reisijat ja 93 meeskonnaliiget, Rotterdamist, suundudes Halifaxi ja New Yorki.
Selline reisijate arv oli tublisti suurem, kui selle klassi laev peale võtta tohtis. Reederid püüdsid maksimaalselt ära kasutada vana laeva kõiki ruume. Peale reisijate oli „Volturnol“ ka tuleohtlik last – lõuend, baariumoksiid ja muud kemikaalid.
9. oktoobri varahommikul, kui laev oli umbes keset Põhja-Atlandit, algas vööritrümmis tulekahju. Seda kustutama hakates tehti viga: trümmiluuki löödi auk ja juhiti sealt sisse veejuga. Mõne sekundi pärast toimus tugev plahvatus ja tekile tungisid pikad tulekeeled, tekitades lähedal viibijatele tõsiseid põletushaavu. Plahvatus rebis paigalt ära trümmiluugid ja tuld auru abil kustutada oli juba võimatu.
Trümmi veega üle ujutada ei saanud, sest värske nordwest oli tugeva laine üles ajanud.
Teine plahvatus pani laeva kiilust mastitippudeni vappuma. See oli nii tugev, et peakompass lendas oma alusest välja ning rooliseade ja masinatelegraaf läksid rikki. Trümmist väljapaiskunud 15 meetri kõrgune tulesammas süütas fokkmasti läheduses asunud päästeparved. Tulekeeled põletasid läbi raadioantenni hoidva manillaköie; antenni kaudu aga lendasid sel minutil eetrisse ärevad signaalid: „SOS … SOS … SOS“.
Suurte raskustega läks korda antenn masti külge kinnitada.
„Volturno“ kapten Ench käskis päästepaadid vette lasta. Kuid tugeva lainetuse tõttu oli seda peaaegu võimatu teha. Paat nr. 2 läks vettelaskmise ajal ümber, paat nr. 6 saadi küll õnnelikult vette, kuid läks varsti põhja. 7. paadi lõi laine vastu „Volturno“ ahtrit pilbasteks. Nende õnnetuste tõttu hukkus umbes 100 inimest, sealhulgas kaks tüürimeest, kes pidid paate juhtima, ja mitu madrust.
Nüüd teatas radist kaptenile, et SOS-signaalile vastas Inglise liiniaurik „Carmania“, mis asus „Volturnost“ 78 miili kaugusel. Laev ruttas appi maksimaalse kiirusega.
Kuid oli juba hilja – reisijad ja meeskonnaliikmed olid paanikasse sattunud. Mõned kütjad hakkasid koos reisijatega omal algatusel üht paati vette laskma. Üks talidest aga ei pidanud ülekoormusele vastu ja purunes ning kõik paadis asunud inimesed kukkusid ookeani ja uppusid.
Lõpuks kell 11 hommikul märgati „Volturnolt“ lähenemas kahe korstnaga aurikut. See oli „Carmania“, mis kihutas täie kiirusega, tema tohutute katelde juures töötas korraga kaks vahetust kütjaid. 8-pallisele tormile vaatamata otsustas „Carmania“ kapten päästepaadi vette lasta. Kuid tugeva lainetuse tõttu ei saanud paat „Volturnole“ läheneda ega sealt inimesi peale võtta ja tuli kahe tunni pärast oma laeva juurde tagasi. Siis lasti „Carmanialt“, mis oli vahepeal „Volturnole“ pealttuule lähenenud, vette kuus tühja päästepaati lootuses, et lained ja tuul kannavad need põleva laevani. Kuid „Volturno“ ei olnud enam juhitav ega liikumisvõimeline ja kõik kuus paati möödusid laeva ninast ning kandusid ookeani.
Samal ajal jätkas „Volturno“ meeskond meeleheitlikke katseid, et tulele piiri panna, lootes päästmist lainetuse vähenemises. „Volturno“ radistid Seddon ja Penington ei olnud juba mitu tundi lahkunud suitsuga täidetud raadioruhvist. Nad pidasid lakkamatult sidet paljude laevadega, mis asusid lähedal ja ruttasid appi.
Samal päeval kell 15.30 jõudis tragöödiapaika Saksa kaubaaurik „Seidlitz“ ning veidi hiljem teine Saksa laev „Grosser Kurfürst“. Viimaselt palus „Volturno“ kapten raadio teel, et nad saadaksid päästepaadi. Kuid ka see paat ei söandanud ligineda hukkuvale laevale ning tuli tühjalt tagasi.
Kell 18 ligines Belgia aurik „Kroonland“, tema järel Inglise „Minneapolis“, Prantsuse „Touraine“ ja paljude teiste riikide laevad.
Raadio teel pöördus „Volturno“ kapten appirutanud laevade kaptenite poole palvega midagi ette võtta. Kapten Ench oli ise oma laeva päästmist ja tulekustutamist juhtides saanud tugevaid põletushaavu. Tema kulmud ja juuksed olid kõrbenud, vormiriietus räbalateks muutunud. Ta ootas vastust ümbritsevatelt laevadelt. Jõuetusest tuikudes küsis poolpimedaks jäänud Ench teiselt tüürimehelt Lloydilt: „Mis nad teevad? Ma ei näe, ma ei näe midagi! . . .“
„Nad ei tee midagi, lihtsalt mitte midagi,“ vastas see. Lloyd oskas suurepäraselt paati juhtida ning ta otsustas näidata kõigile kohalesaabunud laevadele, kes ei riskinud appi tulla, et paadiga saab inimesi päästa.
„Volturnole“ oli jäänud ainult üks sõidukorras paat. Sõudjateks pakkusid end kaks madrust, kütja ja stjuuard. Lloydil läks korda eemalduda õnnelikult pardast ning, kasutades roolina aeru, juhtida paat „Volturnost“ kahe miili kaugusel asunud Saksa auriku „Grosser Kurfürst“ juurde. Vett täis paat jõudis 45 minuti pärast sihtkohta. Ta läks põhja kohe pärast seda, kui Saksa laev oli võtnud pardale viimase sõudja. Need olid esimesed päästetud „Volturnolt“.
Vaimustatud inglise meremehe meisterlikkusest, otsustas „Grosser Kurfürsti“ kapten lõpuks ette võtta teise katse inimesi „Volturnolt“ päästa. Pärast pikka visa heitlust lainetega jõudis Saksa laevalt allalastud paat „Volturno“ juurde. Sakslased hüüdsid, et reisijad hüppaksid vette ja nad korjatakse lainetelt üles. Kuid läbielatust hirmunud inimesed, liibunud põleva laeva ainukeses varjatud kohas – ahtris – üksteise vastu, ei liikunud paigalt. Paat pöördus tühjalt tagasi.
Lähenes öö. „Volturno“ pakkus õudset vaatepilti. Keset lainete mühinat ja tuule ulgumist joonistus sajuse öö pimeduses auriku põlev siluett.
Äkitselt paiskus laeva keskosast veripunane tuleleek ja kõlas plahvatus. Kaptenisillal lõhkesid signaal- ja valgusraketid. Arvates, et käes on lõpp, viskus mitu ahtris seisnud inimest üle parda. See plahvatus rebis teistkordselt puruks antenni. Side katkes. „Volturno“ raadiojaama viimne teade lõppes sõnadega: „Jumalapärast, saatke meile paate või tehke ometi midagi…“
Öösel kella ühe paiku saabus tragöödiakohale Vene Ida-Aasia Seltsi aurik „Tsaar“, mis juba 9. oktoobri hommikul oli saanud „Carmanialt“ radiogrammi tulekahjust „Volturnol“.
„Tsaar“ asus siis 150 miili kaugusel õnnetuspaigast. Saanud raadio kaudu teada, et kohale on tulnud juba teised laevad, otsustas Vene auriku kapten Smiltenek jätkata oma reisi. Kui aga raadio teatas, et tugeva tormi tõttu ei ole võimalik põlevalt laevalt inimesi ära tuua, otsustas „Tsaari“ kapten viivitamatult õnnetuspaigale suunduda.
Pärast keerukat manööverdamist „Volturno“ ümber seisva seitsme laeva vahel ligines Vene laev põlevale laevale pealttuule.
Merel oli tohutu lainetus. Näis, et ainult juhus võib tagada päästetööde edu. Sellest hoolimata lasksid vene madrused paadi alla. Seda juhtis vanemtüürimees Zemtur. Tunni aja pärast pöördus ta õnnelikult tagasi ning tõi oma laevale viisteist päästetut.
Visa ja raske võitlus väsitas paadi meeskonna niivõrd, et ta tuli teise reisi ajaks vahetada. „Tsaari“ kaptenil polnud vaja paadile sõudjaid määrata, sest kogu tema laeva meeskond oskas suurepäraselt päästepaadiga ümber käia, sõudjaks võis olla igaüks, ja kõik püüdsid võimalikult kiiremini päästa hukkumisohus olevaid inimesi. Inglise laevale olid ju jäänud abitud naised ja lapsed, kellest paljud olid saanud tugevaid põletushaavu. Need oli vaja päästa.
Teise päästeekspeditsiooni ajal juhtis paati kolmas tüürimees Jakovski. Ka see paat jõudis õnnelikult „Volturno“ juurde, võttis peale viisteist inimest ning tõi nad oma laeva. Nii läksid ja tulid päästetutega kogu tormise oktoobriöö Vene auriku paadid.
Kui juba vaiksemaks jäänud ookeani kohal lõi värelema hilissügisene koit, saabus „Volturno“ juurde Ameerika tanklaev „Narragansett“, millele kapten Ench mõni tund enne seda oli saatnud radiogrammi palvega appi tulla ning pumbata vette naftat, et vähendada lainetust. Tanklaev laskis välja 50 tonni naftat ja „Volturno“ ümber moodustus lai kaitsevöönd. See kergendas tunduvalt päästetöid. Nüüd järgnesid venelaste eeskujule sakslased, hollandlased, prantslased, inglased. Kõik „Volturnot“ ümbritsevad aurikud hakkasid oma paate vette laskma ja ellujäänuid päästma.
Kui kella 6 ajal hommikul jõudis „Tsaari“ päästepaat viiendat korda „Volturno“ juurde, olid viimase pardale jäänud veel vaid kapten Ench, radist Seddon, laevakokk, kolm madrust ja kapteni koer.
Nii tõid vene meremehed, kes esimestena julgesid läheneda „Volturno“ pardale, sellelt laevalt kõige raskemates tingimustes ära 102 inimest.
„Volturnol“ hukkus 136 inimest, 283 võeti ülejäänud üheksa laeva pardale.
Liiniaurik „Carmania“ päästis vaid ühe inimese. Selleks osutus tuntud saksa ujuja Trentenpol, kes ilma erilise vaevata läbis kaks miili ja nagu poleks midagi juhtunud, ronis mööda köisredelit pardale.
Mõne päeva pärast võttis Vene aurikut „Tsaar“ Rotterdamis vastu vaimustatud inimhulk. Venemaa tööstusministeerium autasustas kapten Smiltenekit kullast, tema abi aga hõbedast rinnamärgiga.
Kaheksa päeva hiljem märkas „Volturnot“ – see põles ikka veel – Taani tanklaev „Carlos“. Selle kapten Schmidt, kes ei teadnud juhtunust, saatis laeva juurde paadi. Kui taani meremehed auriku pardale jõudsid, avanes nende ees hävingu sünge pilt: siseruumid olid täiesti põlenud, laeval polnud säilinud ühtki puust eset, peatekk oli sisse langenud, reelingud ja trepid kõverasse ja keerdu kiskunud. Bakilt leiti mitu laipa. Et triiviv laev ei tekitaks teistele laevadele kokkupõrkeohtu, otsustas „Carlose“ kapten ta uputada. „Volturno“ kingstonid avati ja pool tundi hiljem kadus laev nagu tont ookeani pinnalt.
©Peter Hagen
Tunn usupidlil: Vaade põlevale „Volturnole” aurikult „Carmania”.
