Karmide meeste kool – legendaarne Prantsuse võõrleegion

Legendaarse Prantsuse võõrleegioni (Légion étrangère) asutas 10. märtsil 1831 Prantsuse kuningas Louis Philippe I. „Meie naised ei pea enam oma meest pärast nutma,“ selgitas regent, kes lootis sel viisil võimalikult palju Prantsusmaal elavaid immigrante univormi toppida, et neid siis kahurilihana Prantsuse kolooniatesse Indo-Hiinasse (Vietnami, Laosesse ja Kambodžasse) ja Põhja-Aafrikasse saata. Leegioni lipukirjaks, tema vandetõotuseks said kaks sõna: „Au ja truudus“ (Honneur et Fidélité).

La Légion étrangére pacificatrice et cilvilisatrice c’est un corps d’elite dans toute l’acception du mot.
(Püüdega rahu poole ja tsivilisatsiooni eelpostina on võõrleegion väljavalitute väeosa – selle sõna otseses mõttes)

Paris 1932
Maréchal Franchet-d’Espérey
Général Gouraud

Võõrleegion oli ette nähtud Prantsusmaa asumaade sõjaväeüksusena. Leegioni tegevuspiirkonnaks kujunesid juba võidetud ja võidetavad asumaad. Alžeeria põhjarannik Alžiiri, Orani ja teiste linnadega oli leegioni esimeseks koduks ajani, kui 100 km kaugusel Vahemerest Sidi bei Abbes’i linnas püstitati esimesed suuremad kasarmud leegionäridele. Sidi bei Abbes on sest ajast jäänudki võõrleegionile peabaasiks. Osavõtt Krimmi sõjast, Sevastoopoli piiramine Nikolai I ajal, Malahhovi kurgaani peale ettevõetud rünnakud tõid leegionile surematuse kuulsuse, mida edaspidi kroonis maailmakuulus Cameroni lahing Mehhikos 30. aprillil 1863. Selle lahingu tähistamiseks pühitsetakse suure pidulikkusega iga aasta 30. aprillil nn. Cameroni püha kõigis leegioni asupaigus, olgu see Alžeerias, Tuneesias, Marokos, Süürias või Indo-Hiinas.
Pärast Esimest maailmasõda muutus põhjalikult ka leegioni isiklik koosseis. Kui varematel aegadel oli leegionärideks rohkel arvul seltskonnast eemaletõugatud „musta minevikuga” isikuid või tihtipeale ühiskonna „põhjakiht”, kes „pagulastena” leidsid alati sooja ulualust võõrleegionis, siis Esimese maailmasõja järelaastail olukord muutus. Kandvama osa leeginäridest moodustasid juba „hea minevikuga” sageli isegi kuulsusega võitud inimesed. Muidugi sattus leegioni ridadesse ka neil aastail ja veel hiljemgi tuhandeid õnnetuid, keda kutsuvalt ootasid kodumaa vanglate külmad müürid.
Peamised uustulnukad olid endised Saksa-Austria keisririigi ja teiste sõja kaotanud riikide sõdurid või revolutsioonikeerises kokkuvarisenud Vene armee pagulased kindral Wrangeli armee jäänustega eesotsas. Sel ajajärgul oli päris harilikuks nähtuseks, et Konstantinoopolist (Istanbul) sõitsid välja 2000-mehelised ešelonid vene pagulasi leegioni astumiseks. „Keisrile” ja „jagamatule Venemaale” ustavaks jäänud vene sõdurite tung leegioni oli sedavõrd suur, et tihti tuli moodustada ainult venelastest koosnevaid leegioni üksusi. Olukorda ei jätnud kasutamata ka kodumaata jäänud vene aadlikud ja kõrgemad sõjaväelased-pagulased. Venelaste kõrval astus massiliselt leegioni veel sakslasi, austerlasi ning sõja kaotanud riikide töövõimelisemaid mehi, kes oma kodumaal valitseva kitsikuse ja tõusva tööpuuduse surutise all olid sunnitud kaugel võõrsil otsima leiba ja elatist ning teenima uut „kodumaad” – võõrleegioni…
Nii üllatav kui see ka ei ole, on sakslased läbi aegade moodustanud võõrleegioni tuumiku. Ajaloolase Eckard Michelsi andmetel on aastatel 1870–1965 marssinud selle leegioni lipu alla umbes 125 000 saksa meest. Pärast mõlemat maailmasõda koosnesid kompaniid 30–50 protsendi ulatuses Reichswehri, Wehrmachti või Waffen-SS-i meestest. Paljud SS-lased põgenesid võõrleegioni, et okupeeritud maades inimusesevastaste kuritegude eest liitlaste kohtu alla sattumisest pääseda. Neile lisandusid veel igat masti seiklusteotsijad, romantikud või oma elu ja seadustega pahuksisse läinud mehed.
1960-ndatel aastatel, kui Prantsusmaa sõdis Alžeerias, kuulus võõrleegioni 35 000 meest. Umbes 36 000 leegionäri on Grand Nationi eest võideldes langenud nii mõlemas maailmasõjas kui ka Indo-Hiinas, Alžeerias, Pärsia lahe ääres ja Balkanil Jugoslaavia lagunemise ajal. Aubagne’s on arhiveeritud ligi 700 000 isikutoimikut, kus iga leegionäri elulugu kirjas, samuti kõik haavatasaamised ja autasud.

Tee tippu on leegionis üsna vaevaline ja aeganõudev, sest sellel pikal „redelil” on 16 auastet! Leegioni vastuvõtu tingimused on aga aja jooksul üha karmimaks muutunud. 2012. aastal soovis leegioni astuda 11 200 meest, kelle keskmine vanus oli 24 eluaastat. Katsed sooritas edukalt vaid 800. Muide, võõrleegioni võetakse kuni 40-aastaseid mehi.
Leegioni „gestaapos“ – nagu nekrutid seda ise nimetavad – võtab röntgenipilguga leitnant Raoul Klein iga kandidaadi pihtide vahele. Colombiast pärit Juan hakkab juba viie minuti pärast higistama. Uimastid? Võlad? Varasemad karistused? Mahajäetud perekond? Kontaktid terroristidega, kurjategijatega? Mis on sinu tugevad küljed, Juan? Mis on sinu nõrkused? Neetud, ole nüüd aus! Kas sa kardad lahingut, Juan, kas kardad surma? Mida sa kavatsed pärast leegionist lahkumist peale hakata?
Juan vastab: „Pärast viit aastat tahan saada Prantsuse passi! Siis avan Pariisis või Münchenis restorani kui prantslane! Kui kolumbialane olen ma paljude silmis vaid maskeeritud kokaiinidiiler.“ Sellegipoolest adieu, Juan!
Võõrleegionis teenib praegu erinevatel andmetel 7700–9000 sõdurit 135 rahvusest, kusjuures ülekaalus on idaeurooplased ja venelased. Prantsuse võõrleegion on eliitüksus, millele pole väljaõppelt maailmas võrdset. Olgu manöövritel Prantsuse Guyana džunglites või Dzibuuti kõrbetes – kartmatud võõrleegionärid on võitmatud.

Iga mees, kellele on osaks saanud au astuda võõrleegioni, peab sõlmima lepingu vähemalt viieks aastaks. Kes hästi käitub ja kõigile katsumustele vastu peab, võib viie aasta pärast saada Prantsuse kodakondsuse ja muuta oma ees- ja perekonnanime. Viimane privileeg on paljude Ida-Euroopast, Lõuna-Ameerikast või Aasiast pärit meeste jaoks kõige olulisem, sest just nimemuutus võimaldab neil minevikutaagast lahti saada ja alustada uut elu.
Võõrleegionär teenib 1300 eurot (neto) kuus, missioonil välisriigis lisandub veel 600 eurot. Toitlustamine, arstiabi (ka hambaravi) ja majutus spartalikus kasarmus on tasuta.
Pärast lepingu sõlmimist ei tohi vastne leegionär viis kuud omada mingit kontakti välismaailmaga, ei sugulaste ega ka sõpradega. Ei mingit arvutit, internetti või mobiiltelefoni. Samuti on keelatud kasutada tšekiraamatut või krediitkaarti. Järgmise viie aasta jooksul ei tohi leegionär abielluda, autoga sõitmine on keelatud. Kasarmust väljuda võib vaid univormis, ja sedagi ainult pärast pedantlikku kontrolli. Triikimisvolt vales kohas või viltune lips võivad arestikambrisse viia. Vahemaad kingakontsa ja pükste alumise ääre vahel mõõdetakse joonlauga.
Karm ja kurnav drill moodustab lõviosa leegionäri ajast, igale reegli rikkumisele järgneb karm karistus. Lühikese aja jooksul peavad nekrutid meelde jätma umbes 500 prantsusekeelset sõna, et nad vähemalt käsklusi mõistaksid.

Kes tabatakse deserteerimiselt, saadetakse kolmeks kuuks vanglasse, ta degradeeritakse ning ta peab maksma 5000 eurot trahvi (tavaliselt arvetstakse see palgast maha). Varematel aegadel sõja ajal lasti desertöör kohe maha. Vasturääkimine või protesteerimine on kompaniis mõeldamatu. Kes laseb rusikad käiku väljaspool poksiringi, peab karistuseks kaks nädalat hoovi pühkima või tualette kasima.
Saksa teleajakirjanik René Hiepen, kes 1986. aastal kirjutas lepingule alla puhtast seiklusjanust, ei suutnud siiski leegioni ülikarmi korda taluda ja deserteeris. „Väljaõpe ja kord oli rangemad ja julmemad kui ma oleksin seda eales suutnud ette kujutada. 24 tundi päevas drilliti ja piinati meid. See oli tõeline põrgu,“ meenutab ta. Armutu, lausa sadistliku drilli tagajärjeks oli, et 1970. aastatel oli eriti palju deserteerimisi.
Distsipliin on kõige tähtsam. Ammu on möödas need ajad, mil üleastujat karistati tegevustega, mis viisid täieliku kurnatuseni. Näiteks pidi karistusalune kandma seljakotis savitelliseid, kusjuures seljakoti rihmadeks olid telefonikaablid. Kõige kardetum ja vihatum karistusviis oli nn haud. Leegionär pidi kaevama 70 sentimeetri sügavuse augu ja selles kolm päeva lamama – hoolimata palavusest või külmast.
Ei vasta ka tõele rahvusvaheline kuulujutt selle kohta, nagu teeniksid võõrleegionis eelkõige palgasõdurid, põgenenud või tagaotsitavad kriminaalkurjategijad. Ülemleitnant Frédéric Daguillon kinnitab: „Meie juurde ei tule muidugi inglid, kuid ka mitte kurjategijad. Meie poisid pole ka palgasõdurid, kuna võõrleegion on Prantsuse regulaararmee osa.“

„Marsi või sure!“ nii karjus omal ajal ohvitser lihtsõdurile. Sellist kõnepruuki enam keegi ei kasuta, kuid drill on endiselt karm ja suurt füüsilist vastupidavust nõudev. Normaalne on, et päevas rännatakse 50 kilomeetrit, kas jäises külmas või ekstreemselt niiskes troopikaleitsakus. Optimaalne rännakusamm on ammu paika pandud – 88 sammu minutis. See treening tagab, et hiljem suudab leegionär 30-päevasel ekspeditsioonil Prantsuse-Guajaanas või talvises Afganistanis Talibani vastu võideldes ellu jääda. Pärast neli kuud kestnud ränkrasket väljaõpet „farmis“ nagu Castelnaudary treeninglaagrit nimetatakse on nekrutist peaaegu karastatud sõdur saanud. Viimaseks katsumuseks on 150 kilomeetri pikkune rännak, käes automaat ja turjal 30 kilogrammi varustust. Alles siis, kui nekrut ka selle maratoni läbi teeb, saab ta õiguse kanda traditsioonilist vormimütsi Képi blanc. Pärast rännaku lõppemist – ka see kuulub traditsiooni juurde – järgneb ohjeldamatu jooming.
Range aukoodeks on seotud sündmusega Camerones, mida iga leegionär peab peast teadma juba teenistuse esimesest päevast.

* * *

Prantsuse ekspeditsioon Mehhikosse 1863. aastal seadis endale eesmärgiks Austria ertshertsogi Maximiliani kroonimise Mehhiko keisriks. Ekspeditsiooni kohale jõudes sattus rühm leegionist, mis koosnes 68 reamehest, kahest ohvitserist ja ühest kaptenist, Mehhiko mässuliste vägede poolt korraldatud lõksu. Olles mässulistest ümber piiratud, kaitsesid leegionärid end Camerone haziendas. Mehhiko 3000 (teistel andmetel 2000) mehest koosnev väeüksus kindral Eskobes’i juhatusel, tegi asjatult katseid hazienda vallutamiseks ja leegionäride võitmiseks. Paaril korral ümberpiiratud, lükkasid nad tagasi Mehhiko parlamentääride allaandmise sobitused. Kangelaslikult, vaenlase kuulidest tabatuna, langes üks leegionär teise järel, kuni lõpuks pärast kahekümnetunnilist piiramist õnnestus mehhiklastel leegionäre lüüa. „Nad pole inimesed, vaid saatanad,” tähendas kindral Eskobes.
Kui viimased viis ellujäänud leegionäri üritasid 30. aprillil täägirünnakut korraldada, hüüdis ooberst Milan: „Andke lõpuks ometi alla!“
„Ainult siis, kui me tohime oma relvad säilitada,“ hüüdis kapral Maine. Seepeale vastas Milan: „Sellistele meestele nagu teie ei keela me midagi!“ See sündmus on eneseohverduse ja kangelaslikkuse võrdkujuks ja sümboliks ja võõrleegioni kõige olulisem tähtpäev. (Maximilian krooniti 1864. aastal, aga juba 1866. aastal Preisi-Austria sõja ajal, mahajäetuna Napoleon IIIst, vangistati Maximilian kindral Eskobesi poolt ning lasti maha.)

Heas mõttes on Légion étrangère  nagu kunagine rüütliordu – kes on Prantsuse võõrleegioni kooseisus kõik katsumused vastu pidanud, tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud, ei seda jäeta enam kunagi hätta. Nagu eespool öeldud, on kõige lühem leping võõrleegionis viis aastat. Kes on aga  teeninud 20 aastat, hakkab saama pensioni vähemalt 1600 eurot kuus, lisaks boonused välismissioonide, haavatasaamiste ja vapruse eest saadud autasude eest.

2017
©Peter Hagen

NB! Loe ka: Eduard Mäll „Võõrleegioni trikoloori all” (2015, ©Grenader Grupp OÜ). Siin-seal on raamat veel müügil. Maksab kõigest kaks-kolm eurot!